Ei möödu ühtegi hooaega, kus Eesti korvpallisõpradel poleks USA-s mängijaid, kellele pöialt hoida. Üks korvpalluritest, kellele praegusel ajal saab ookeani taga kaasa elada, on Anna Gret Asi, kes alustas ülikooliliigas NCAA kolmandat hooaega. Korvpall24.ee portaal võttis ühendust uut aastat hästi alustanud 21-aastase eestlannaga, et uurida, kuidas ta end väljakul tunneb ning mismoodi on tal õnnestunud karjääris järgmine samm edasi teha.
2021. aastal tuli Asi Tartu Ülikool/Kalevi särgis Eesti meistriks ja karikavõitjaks. Seejärel liitus ta Arizona Ülikooli naiskonnaga, aga on tänaseks kooli vahetanud ja jõudnud Oklahoma State’i ridadesse, kus ta tegi mullu kaasa 31 kohtumises, milles sai 17 minutiga kirja 7,2 punkti, 1,8 lauapalli ja 2,1 korvisöötu. Sel hooajal on 21-aastane neiu tõusnud oluliselt suuremasse rolli ning senipeetud kohtumistes on tema arvele jäänud keskmiselt 30,8 minutiga 16,7 silma, 3,2 lauapalli ja 3,5 resultatiivset söötu. Eestlanna on seejuures tabanud viskeid väljakult 49,3-protsendiliselt (sealhulgas kolmeseid 43,9%) ja vabaviskeid 82,4-protsendiliselt.
Küsisime Tartust pärit korvpallurilt, millega ta seletab individuaalselt suurt edasiminekut võrreldes eelmise hooajaga ja mida ta ise enda arengus kõige olulisemaks peab. Samuti saame teada, kus Asi näeb oma mängus veel parandamisvõimalusi ja mis on talle senisest suurema rolli toonud. Lisaks räägime võistkonna selle hooaja eesmärkidest ning sellest, kui rahul on 21-aastane mängija senise mängupildiga. Muuhulgas tuleb juttu märtsihullusele pääsemisest ja tulevikuplaanidest.
Alustame sellest, et kui mängitud on neli kohtumist, siis Sa oled individuaalses plaanis alustanud hooaega suurepäraselt. Millest see hüpe eelmise hooaja numbritega võrreldes on tulnud?
Usun, et see hüpe tuli peamiselt treenerite usaldusest. Lisaks kaotasime eelmisest hooajast kõik rotatsioonimängijad peale minu ja Liori (Iisraeli ääremängija Lior Garzon – toim.). Saime küll üleminekute portaalist (transfer portal – toim.) pusletükke juurde, aga olles peatreeneriga teist aastat, on side tugevam ja tunneme üksteist paremini kui uued mängijad.
Mis Sulle endale kõige rohkem rõõmu teeb? Kõrged minutid, kõrge keskmine punktisumma, hea kolmeste tabavus, hea vabavisete tabavus?
Isiklikus plaanis kõige suurem rõõmutunne tuleb ikka võitudega. Kui ise mängisin hästi ja sain võistkonnale kasulik olla, on alati boonus, aga jah, peamine rõõmuallikas on ikkagi võistkonna edu.
Mis elemendis tunned, et Sul on veel edaspidi võimalik juurde panna?
Juurde saab alati panna kaitses, kuigi tunnen, et olen selles aspektis suvega suure sammu edasi astunud ja meie tiimikaitse süsteem on mulle kui aeglasema jalaga mängijale väga tõhus. Rünnaku poole pealt pean mängujuhina mõistma, millal on teatud liikumised mõistlik üles võtta, mis toimib ja mis mitte, kuidas tiimi kontrolli all hoida ja liidrina võistkonda juhtida.
Kuidas kahe hooaja vahel Sinu positsioonil konkurents muutus? Kas suurem vastutus on kuidagi ka sellega seotud?
Konkurents läks mõnes mõttes väiksemaks, sest vanemad tagamängijad kõik lahkusid ja mina olen nüüd üks vanematest tagamängijatest. Sellega kaasneb nooremate kaasaaitamine ja sissesulandamine.
Mis positsioonil peamiselt mängid ja mis Su ülesanded väljakul on?
Vahetasin erinevatel põhjustel oma peamist positsiooni ja alustan mänge mängujuhina. “Ühe” peal ma eelmisel hooajal väga palju ei mänginud. Olen küll ka “kahe” peal, aga see oleneb meie vastastest ja kuidas noorem mängujuht iga mänguga kohaneb. Olen astunud liidrirolli ja treeneritega on sel teemal suvi läbi juttu olnud. Nüüd on aeg sammud selles suunas edasi astuda ja uue rolliga kohaneda. Väljakul on minu ülesanne olukordi luua, nii endale kui ka teistele. Põhimõtteliselt on vaja vastaste kaitse lahti harutada ja skoorimisvõimalusi tekitada.
Kas peatreener on Sind tänavu ka kuidagi teistmoodi kasutamas või mingeid teisi ülesandeid andnud kui varem?
Jah, treener on mängukaardid minu kätte andnud. Pean suutma võistkonna käima saada, kontrolli all hoida ja kaitses soliidne olema.
Mis eesmärgid teil tänavu naiskondlikult endale võetud on?
Eesmärk on jõuda märtsihullusele ja seal ka vähemalt üks võit ära hammustada. Selleks on meil tervikuna vaja veel suured sammud edasi astuda, aga usun, et potentsiaali on ja anname endast iga päev parima, et selle eesmärgini jõuda.
Kuidas oled rahul naiskonna seni hooaja alguses näidatud mängupildiga?
Meie mängupilt on hooaja alguses olnud väga konarlik. Esimesed mängud olid nõrgemate võistkondade vastu ja siis tundus, et kõik on okei. Aga kui tugevamad vastased vastu on tulnud, siis oleme mõnes aspektis hätta jäänud ja sellega on ka kaotused tulnud. Peame võistkonnasiseselt asjad selgeks rääkima, parandused tegema ja uue hingamise leidma. Selle aasta konverentsiväliste mängude aeg on meil keerulisem kui tavaliselt, ei tohi lasta sel end rajalt maha lüüa.

Kuidas Sa ennast individuaalselt tunned? Kas tervis on korras ja kuidas praeguse füüsilise vormiga rahul oled?
Individuaalses plaanis olen suvega väga suure sammu edasi astunud. Põhiline on see, et olen nüüd peaaegu täistervise juures. Vana vigastuse, millega poolteist aastat jamanud olin, saime kontrolli alla ja siiani pole see suuri probleeme uuesti tekitanud. Peame küll iga päev silma peal hoidma ja taastusraviga jätkama, aga suures plaanis olen terve ja tunnen end paremini kui kunagi varem. Füüsilises plaanis on veel veidi minna, aga mänguvorm tulebki mängudega, ehk usun, et detsembriks olen tipp-topp vormis. Suvega sai jalad tugevaks ja stabiilsemaks, olen kohe kindlasti plahvatuslikum kui eelmisel hooajal. Enesekindlusega olen palju vaeva näinud ja treenerid on mulle seda pidevalt sisendanud ka. Usun, et mängin praegu elu parimat kossu.
Oskad Sa öelda, kui mitu võitu te peaksite umbes koguma, et märtsihullusele peale saada?
Ei oska öelda mitut võitu vajame, aga kui ma süsteemi õigesti mõistan, siis kui saame konverentsis vähemalt viienda koha, on lootused õhus. 100% ma seda vastust küll igaks juhuks ei usaldaks, sest sellele me pole võistkonnana veel suurt tähelepanu pööranud (Muigab.). Kui konverentsi mängud lähemale jõuavad, siis julgen kindlamalt vastata.
Ülikoolikorvpallis on hooaeg üsna lühike ja kokku pressitud. Kuidas Sa sellega harjunud oled ja kuidas see Sulle sobib?
Siiani on mulle sobinud see lühema hooaja süsteem just akadeemilises mõttes balansi leidmisel. Kui mängime kaks-kolm mängu nädalas, siis koormus pole just kõige hullem. Lisaks mõni nädal on vaid üks mäng, seega pole hullu midagi. Umbes 30 mängu nelja ja poole kuu sisse mahutada pole väga palju.
Tead Sa juba, kas näeme Sind kindlasti ka neljandat hooaega NCAA-s Oklahoma State’i eest mängimas? Kas Sul on teoorias ka see viienda aasta võimalus, mis koroona ajal mängijatele anti?
Jah, plaan on siia jääda ka oma neljandaks aastaks ja ülikoolikraad kätte saada. Viiendat aastat mul kahjuks koroonaga ei kaasne, minu aastaklass on esimene, kes peale neljandat aastat peab ülikoolikossule kriipsu peale tõmbama.




