Eelmisel hooajal Poolas Sopoti Trefli meeskonnas väga hea hooaja teinud 24-aastane ja 2-meetrine Eesti korvpallikoondise mängujuht Kasper Suurorg jäi ka algavaks hooajaks Poola, kui liikus geograafiliselt samas linnastus paiknevasse Gdynia Arka klubisse.
Üle-eelmisel hooajal Kalev/Cramos kuni raske põlvevigastuseni väga head korvpalli näidanud Suurorg pidi küll koondisega EM-finaalturniirile pürgimisest loobuma, aga sai tänu sellele teha taastusravi korralikult lõpuni. Selle tulemuseks on tal mullusest hooajast ette näidata Poola karikavõit ning Poola kõrgliigast 25 kohtumisega keskmised näitajad 25,8 minutit, 13,8 punkti, 3,6 lauapalli ja 3,1 resultatiivset söötu.
Septembri keskel Korvpall24.ee portaalile pikema intervjuu andnud Suurorg rääkis, mida ta Sopotis mängitud hooajal ise kõige rohkem väärtustas ning miks talle tundus, et klubis karikavõitu piisavalt ei väärtustatud. Lisaks arutasime, kui palju ta oma isiklikku statistikat jälgib, miks ta Sopotis ei jätkanud, kust liigadest ta veel pakkumisi sai ning kuidas kohaneb ta olukorraga, kus klubi eurosarja sel hooajal ei mängi.
Kasper, kuidas võtaksid oma sõnadega kokku eelmise hooaja Sopoti Treflis?
See oli minu jaoks edukas hooaeg. Pärast rasket põlvevigastust leidsin augustikuus endale lõpuks klubi. Tegelikult ma Eestisse jääda ei tahtnud – see oleks olnud pigem varuvariant. Lõpuks leidis agent Sopoti ning nende soomlasest peatreener usaldas mind ja söandas mind pärast vigastust tiimi võtta. Üldises plaanis läks hästi: tulime Poola karikavõitjaks ning jõudsime eurosarjas teise ringi, mis oli samuti eesmärgi täitmine. Poola meistrivõistluste veerandfinaalis kaotasime seeria 1-3 Varssavi Legiale. See oli natuke pettumus, aga teadsime juba ette, et nemad olid play-off‘i meeskondadest meile stiili ja mängijate poolest selgelt kõige ebamugavam vastane. Arvan, et kui kaheksa hulgast oleks vastu tulnud ükskõik mis teine võistkond, olnuksime kindlasti poolfinaalis. See jäi natuke kripeldama. Hooaja lõpupoole oli meil ka palju vigastusi, mis ajas mängurütmi sassi. Hooaja alguses mängisime suure rotatsiooniga ja võite tuli palju, aga vigastuste tekkides läks juba keerulisemaks. Kokkuvõttes oli see ikkagi väga edukas hooaeg ning ka statistiliselt läks mul päris hästi.
Läksid Poola otse põlvevigastuse pealt. Kas põlv sind hooaja jooksul kuidagi segas ka? Statistika põhjal seda näha ei ole, aga kuidas ise tagantjärele hindad?
Tahtsin alguses küll varem väljakule saada, et EM-ile Riiga peale pääseda, aga mingil hetkel oli testidest näha, et see oleks olnud ikkagi liiga ohtlik. Otsustasin pigem võtta aja rahulikult ning teha uue klubiga hooaja ettevalmistus kaasa. Hooaja lõikes põlv ei seganud üldse. Arvan, et tänu sellele, et ma ei kiirustanud, tegin taastusravi korralikult lõpuni ja kõik testid olid edukad, suutsin hooaja käigus põlvega hästi toime tulla. Muidugi tegin enne ja pärast trenni ekstraharjutusi ning pöörasin sellele rohkem tähelepanu, aga selliseid valusid, näiteks bussis olles või mängides, ei olnud üldse. Taastusravi, mille tegin koos Kalev/Cramo füsioterapeudi Henriette Porilaga, oli väga hea.
Sopotisse minnes kommenteerisite peatreener Mikko Larkasega, et tunnete üksteist hästi ja see oli üks klubivaliku põhjuseid. Kuidas teil koostöö hooaja jooksul sujus? Kas üksteisemõistmine läks veel paremaks?
Me lihtsalt teadsime üksteist, tema oli mind varem väljakul näinud ja mina teadsin teda noorteklassidest, kui koondisega mängisime. Samas polnud ta varem minu treener olnud. Koostöö läks ilmselgelt paremaks. Eks ikka oli raskeid momente, eriti jaanuaris-veebruaris, kui asjad eurosarjas ja koduliigas väga ei õnnestunud. Need rasked perioodid tuli lihtsalt üle elada. Kuu aega hiljem võitsime juba karika. Neid häid ja halbu emotsioone oli temaga koos palju, aga ta on väga hea treener – selline Soome koolkonna juhendaja, kes toob mängijatesse energiat. See jäi mulle kõige rohkem meelde.
Mainisid, et veerandfinaalis väljakukkumine oli pettumus. Kui palju karikavõit seda hooaja kokkuvõttes leevendada aitas?
Isiklikult tundsin, et karikavõit oli väga äge, aga klubi juhtkonna puhul jäi mulje, et nad ei osanud seda nii väga väärtustada. Ju siis on nende jaoks mai- ja juunikuu tulemused olulisemad. Mina ütleksin, et klubi silmis see veerandfinaali kaotust ei kompenseerinud.
Aga sinu enda jaoks?
Minule oli see väga oluline! Karikaturniiri poolfinaali esimestel minutitel sai Jakub Schenk vigastada, mis tähendas, et minu roll tõusis veelgi. Arvan, et minu eelmise hooaja parim nädal oligi see karikanädal. Saime võistkonnaga pikalt ühes kohas koos olla, kolmapäevast pühapäevani. Me ei teadnud, mis ootustega peale läheme, aga suutsime võtta maksimumi. Kuna karikamängude jooksul sai veel üks mees vigastada ja meie rotatsioon jäi väga lühikeseks, on see karikavõit minu isiklikus plaanis üks paremaid saavutusi klubikorvpallis üldse. See läks mulle väga korda.
Miks see klubi poolt piisavalt hindamist ei leidnud? Kas sellepärast, et kevad läks neil allapoole arvestust, või polegi karikavõidul seal nii suurt kaalu kui liigal?
Ma ei oska seda täpselt öelda. Arutasin seda kohalike mängijatega ja nemad väitsid samamoodi, et see, mis juhtub aasta lõpus, on palju olulisem. Võib-olla oli kohalike panus karikavõitu väiksem ja see mõjutas. Minule läks see korda ka seepärast, et isiklikult läks hästi ja kolm mängu kolme päeva jooksul võita on füüsiliselt ja vaimselt raske katsumus. Näiteks Hispaanias on karikavõit väga suur asi. Minu meelest oli see äge saavutus.
Kas karikavõit Poolas mingit eurosarjakohta või lisaboonust ei anna?
Ei anna. Karikavõitja saab mängida hooajaeelset superkarikat, mis on põhimõtteliselt sõprusturniir. Midagi muud see juurde ei anna.
Kui vaadata sinu eelmise hooaja individuaalset statistikat, siis arvestades, et Poola liiga on Eesti-Lätist tugevam ja ühtlasem ja su näitajad jäid umbes samale tasemele kui Kalev/Cramos, siis võib vist öelda, et tegid sammu arengus edasi?
Eesti-Läti liiga pole tõesti nii ühtlane kui Poola liiga. Statistikat siin nädalast nädalasse ühtlasena hoida oli raske, aga eelkõige andsid mulle selleks enesekindluse tiimikaaslased ja peatreener. Võrreldes Kalevi ajaga oli statistika tõesti sarnane ja umbes selline see võikski olla. Ilmselgelt võiks pika tagamängijana võtta rohkem lauapalle ning ka resultatiivseid sööte võiks olla kuue lähedal. Need ongi arengukohad, mida loodan uuel hooajal parandada.
Mis valdkondadele sa uuel hooajal veel eraldi keskendud?
Puhtalt statistikat vaadates – kuigi mänguelemendid on detailsemad ja arendada tuleb kõike – oodatakse pikalt tagamängijalt rohkem kaitselauapalle ja muidugi alati ka resultatiivseid sööte. Kui need näitajad oleksid veidi kõrgemal, söödud ideaalis kuue ligidal, siis oleksin võistkonna jaoks veelgi efektiivsem.
Milline mängija sa oled: kas selline, kes ei vaata pärast mängu üldse protokollile otsa, või lööd mängu ajal peas punkte ja sööte kokku?
Võistkonna edu on mulle kõige olulisem. Mängujuhina on isiklikus edus muidugi ka statistika tähtis, sest ilma hea põhistatistikata sind suured võistkonnad ei vaata. Samas keskendun rohkem pisidetailidele ja sellele, kuidas võistkonda aidata. Selles tekib enesekindlus ja selle pealt tuleb lõpuks ka statistika.
Kuidas korvpalliturul ringeldes see vastuolu välja näeb? Meeskonna edu on A ja O, aga mängija karjäär sõltub tihti isiklikest numbritest. Kas skaudid suudavad numbritest mööda vaadata ja meeskondlikkust hinnata?
Jah, aga baasstatistika peab ikkagi hea olema, muidu oled selge rollimängija. Muidugi on ka tippklubidele rollimängijaid vaja, nii et see on kahe otsaga asi. Ma ei keskendu sellele liiga palju, üritan lihtsalt endast parima anda. Vaatan pärast mängu protokolli küll, aga ei jää sellesse kinni.
Kas sul on karjääri jooksul olnud tiimikaaslasi, kes võitlevad lahtise palli nimel või viskavad igast asendist peale ainult selleks, et oma statistikat täita?
Nimesid ma ilmselgelt nimetama ei hakka, aga tihtipeale on need ameeriklased, kes üritavad oma statistika pealt silma paista. Selliseid mängijaid on olnud küll.
Kuidas meeskonna sees sellistesse tüüpidesse suhtutakse? Kas tehakse nalja või pannakse nad paika?
Pigem pannakse ikka paika. Seda teeb kas siis kapten, liidrid või vanemad mängijad. Võistkonna sees sellist asja olla ei saa, et keegi mõtleb ainult oma statistikale. Selline tiim ei saa olla edukas. Kui ühele lubatakse, hakkab teine ja kolmas samamoodi tegema ning viies mees küsib juba, miks tema peaks vaeva nägema. Lumepall hakkab veerema, aga korvpall on ikkagi meeskonnamäng.
Miks sa Sopotis ei jätkanud? Kas see oli sinu või klubi otsus?
Pärast hooaega nendega otsest juttu ei tulnudki. Neid ootab ees finantsiliselt kehvem hooaeg: eelarve vähenes ja eurosarjas nad tänavu ei mängi. Hooaja sees oli mingi kontakt, aga kuna nende eelarve kukkus, siis sinna see kokkupuude jäi.

Läksid suvele vastu hea statistikaga ja tervena. Milliseid pakkumisi sa suvel said ning miks otsustasid jätkata Poolas ja liituda just Gdynia Arka meeskonnaga?
Esiteks oli juba suve alguses koondiseaken ning Arka pakkumine tuli alles augusti alguses, mis on korvpalliturul juba üsnagi nn late market. Suve jooksul oli muid pakkumisi. Näiteks Mikko Larkas kutsus mind Ungari liigasse Šolnoki meeskonda, samuti oli pakkumine Rumeeniast Oradeast. Ootasin aga midagi veidi paremat. Väga tõsised jutuajamised olid ühe Hispaania kõrgliigaklubi ja ühe Leedu kõrgliigaklubiga. Kuna aeg läks edasi ja olime juba late market‘is, tuli otsus vastu võtta, Arka ei saanud samuti lõputult oodata. Kuna Hispaaniast ja Leedust lõplikku pakkumist ei tulnud, otsustasin jääda Poola liigasse.
Kuidas sulle Poola liiga sobib?
See on minu arenguks väga hea liiga. Füüsilisuse tase on kõrge ja vastased on ühtlased, mis tähendab, et nädalast nädalasse saab raskeid mänge. Selles vanuses sobib see turg mulle väga hästi. Kahju on sellest, et me ei mängi eurosarjas, aga kuna olen nüüd järjest Kalevi ja Sopotiga eurosarja mänginud, võib-olla ongi hea teha üks “vahehooaeg”. Saan keskenduda ainult kohalikule liigale, treeningutele, tehniliste elementide arendamisele ja jõusaalile. Eelmise hooaja keskel oli eurosarja tiheda graafiku tõttu jõusaalipoolt raske arendada, nüüd saab rohkem treeningutele ja mängudele keskenduda.
Uues klubis on sul paberite järgi leedulasest peatreener Mantas Cesnauskis. Kuidas teil suhtlus sujub?
Tegelikult on tal nüüdseks ka Poola pass ja Poola naine, ta on pikalt siin elanud ja räägib vabalt poola keelt. Ta on väga hea treener ning mulle tundub, et ta usaldab mind sajaprotsendiliselt, nagu Larkas eelmisel hooajal. Jäin talle silma juba eelmisel hooajal ja pakkumine tuli suve alguses. Üritasime seda pakkumist veidi hoida, aga lõpuks otsustasin vastu võtta. Polnud temaga enne pikalt koos olnud, aga senimaani tundub ta väga sümpaatne.
Usud sa praeguse info põhjal, et saad Gdynias samamoodi kandva rolli nagu Sopotis?
Midagi lubatud muidugi ei ole, kõike tuleb näidata trennis ja mängudes. Ühes sõpruskohtumises olen juba mänginud, see läks üsna hästi. Tuleb võita peatreeneri usaldus ja siis tulevad ka minutid.
Kuidas on kulgenud isiklik ettevalmistus, kas oled kehaliselt valmis ja kas vigastused on kimbutanud?
Olen valmis. Kuna koondiseaken oli vahetult enne hooaja ettevalmistust, pidi juba selleks ajaks heas vormis olema. Olen selle vormi koondisest klubisse üle kandnud. Meil on veel jäänud viis sõprusmängu ja umbes kuu aega hooaja alguseni. Palju on veel minna, aga hetkel on seis hea.
Kuidas hindad meeskonna komplekteeritust võrreldes eelmise hooaja Sopotiga?
Võistkond on natuke teistsugune, kuna meil on rohkem kogenud mängijaid. Näiteks Poola koondislased Kamil Laczynski ja Jaroslaw Zyskowski, samuti kogenud vana koondislane Jakub Garbacz. Meil on palju kogenud veterane, kellelt saab igapäevaselt trennis nõu küsida, aga ka nooremaid mängijaid. Võrreldes Sopotiga on tegemist vanema ja kogenuma võistkonnaga.
Kas sellise vanema koosseisuga ongi võib-olla positiivne keskenduda ainult ühele mängule nädalas?
Ei tea, kuidas see mul välja lööb. Eks ma suvel otsisin klubi, kes mängiks ka eurosarja, aga vahehooaeg, kus saab keskenduda kohalikule liigale ja treeningutele, võib tõesti ka minu jaoks hea olla. Trennid on meil väga intensiivsed ja rasked.
Miks on Poola liiga muutunud viimaste aastatega eestlaste jaoks nii populaarseks sihtkohaks?
Põhjus on kindlasti mingil määral Heiko Rannula ja ka meie mängijate edus ning nad on hakanud rohkem Eesti-Läti liiga poole vaatama. Janari Jõesaar mängis siin mitu head hooaega, minul läks eelmine aasta hästi ja Leemet Böckleril oli samuti hooaja algus isiklikus plaanis hea. Nad näevad, et eestlased saavad siin liigas hakkama nii individuaalselt kui ka meeskondlikult.
Kas seal mängib rolli ka kultuuriline sobivus, et eestlane on poolakale võib-olla lähedasem kui ameeriklane või keegi kaugemalt?
Jah, kindlasti! Sellega olen sada protsenti nõus.
Oled sa kalendris juba ringid ümber tõmmanud, millal mängid koondisekaaslaste vastu?
Olen vaadanud küll ja see on kindlasti lahe ka Eesti kossufännidele. Kui Eesti-Läti liigat jälgitakse igapäevaselt, siis nädalavahetusel on tore visata pilk peale ka Poola liigale. Meid on siin praegu vist kuus mängijat ja üks treener, nii et omavahelisi mänge tuleb küll ja veel. See on lahe liiga, mida jälgida, ja minule on tore sõpru näha.
Kui palju oli eelmisel hooajal saalis Eesti fänne, kui kaks eestlast vastamisi mängisid?
Ikka oli! Suured tänud kõigile, keda publiku hulgas näha oli. Sopotisse tuldi mitu korda, aga eestlasi nägi ka Varssavis ja näiteks King Szczecin Saksa piiri ääres. Eestlaste nägemine tekitab alati sooja tunde.
Kas fännid võivad tänavu ka juurde tulla, pilti teha ja rääkima tulla?
Jah, kindlasti! Eelmine hooaeg oli samamoodi ja see oli väga lahe.
Sopot ja sinu uus kodulinn Gdynia asuvad teineteisest vaid umbes 15 minuti autosõidu kaugusel. Kui suured rivaalid need klubid omavahel on?
Olen põhimõtteliselt samas piirkonnas. Gdansk, Sopot ja Gdynia moodustavad niinimetatud Kolmiklinna (Trojmiasto). Tallinna mastaabis oleks see umbes nagu Nõmme, Kesklinn ja Pirita. Mulle see piirkond väga meeldib, see on elamiseks Poolas üks parimaid kohti. Rivaalitsemine on täiesti olemas. Eelmisel hooajal mängisime Arka vastu kaks korda ja mõlemal korral oli maja täis. Lisaks on siin ka suured jalgpallirivaalid Gdanski Lechia ja Gdynia Arka, mille derbid on väga tulised. Aga mõlemad kukkusid eelmisel hooajal esiliigasse.
Kuidas Sopoti fännid sinu üleminekusse suhtuvad? Kas rivaali särgi selga tõmbamisest paks verd ei teki?
Eks näis, kui tuleb esimene mäng Sopotis. Negatiivseid sõnumeid ma saanud ei ole, nii et eks tulevik näitab.
Huvitaval kombel pole piirkonna suurimal linnal Gdanskil oma kõrgliiga korvpallitiimi. Oled sa kursis, miks see nii on?
Sopoti suur kodusaal Ergo Arena ehitati Gdanski ja Sopoti linna koostöös. Võrkpallitiim jäi Gdanski nime alla ning korvpallitiim, kellel oli juba Euroliiga ajalugu, jäi Sopoti nimele. Kohalike jaoks on see kõik üks piirkond ja piire linna vahel väga ei tõmmata.
Millised eesmärgid oled endale uueks hooajaks seadnud?
Ennekõike teha kaasa täishooaeg ja kindlasti terveks jääda. Meeskonnaga sihime play-off‘i ja sealt edasi medalit. Isiklikus plaanis on kõige olulisem terveks jääda. Kui keskenduda õigetele asjadele, viib protsess mind ise kõrgemale.




