Viimaste aastate toel kohalikus kõrgliigas särama löönud ja pärast mitmeid katsumusi end palliplatsil uuesti üles leidnud Ivo Van Tamm kuulub ka tänavusel hooajal Pärnu Sadama meeskonda. Päris muretult pole kolmas järjestikune hooaeg suvepealinnas Tamme jaoks siiski alanud, sest Pärnu satsi edulugu on raputanud kõikuv mängupilt ja eurosarjas kvalifikatsiooniringiga piirdumine.
Korvpall24.ee istus Tammega maha pärast võõrsil peetud lisaajale läinud kohtumist, kus meeskondliku ühtehoidmise ja suurte visete näol teeniti eneseusu tõstmiseks vajalik võit Rapla Avis Utilitase üle. Pikale veninud tööpäeva lõppedes leidis 27-aastane Tamm ikkagi mahti, et mäng üheskoos läbi analüüsida ning hinnata ühisliigas seni teenitud võitude-kaotuste ja lühikeseks jäänud Europe Cup turniiri põhjal Pärnu hetkeseisu.
Senise karjääri jooksul juba nii mõnegi madalseisuga rinda pistnud mängumehega sai vesteldud ka mitmendat aastat järjest Pärnu kasuks otsustamisest, sealsete treenerite käe all paremaks mängijaks kasvamisest ja tiimikaaslaste vahelisest heast keemiast. 203 cm pikkuse ääremängijaga peetud vestluses pakkusid kõneainet ka tema kogetud põlvetraumad, vaimselt keerulistest perioodidest jagusaamine, NBA sõbrale toeks olemine ning mineviku taga nutmise asemel lühiajaliste ambitsioonide seadmine.
Ivo, Sa oled kolmandat hooaega järjest tegemas tegusid Pärnu Sadama ridades. Kas käimasoleva hooaja eel taas Pärnu kasuks otsustamine tuli Sinu jaoks igati loomuliku jätkuna? Oli huvilisi mujalt veel?
Pärnus jätkamine tundus loogiline, sest teist sellist varianti, mis olnuks tohutu samm edasi, polnud. Eelmise hooaja keskel küll tunti minu vastu huvi Saksamaa ja Itaalia esiliigadest, kuid too hetk ei näinud ma neid kõige paremate valikutena. Selliste hooaja keskel pakutavate variantidega kaasneb alati teatav risk ning hästi palju oleneb ka mängijast endast. Kui see leping ei ole nii palju parem kui juba olemasolev, pole väga mõtet tundmatusse hüpata. Tundsin, et kuna Pärnu ikkagi mängis Europe Cupi ja on üks Eesti tippklubidest, oleks loogiline jääda ka uueks hooajaks sellesse meeskonda.
Kas Sinus oli peidus teatav salasoov, mis ihaldas vahelduse mõttes kuskile mujale?
Korvpallurina ikka tahad sammukese edasi teha ja minna tugevamasse klubisse või liigasse, aga see võiks alati olla loogiline samm. See võiks olla koht, kus sind reaalselt tahetakse. Eks mul oli ikka mingi salasoov. Pärnus on meeldiv olla, aga sportlasena on alati eesmärk kõrgemale ja kaugemale pürgida.
Mis on need faktorid, mis Sind Pärnus hoiavad? Mis Sul selles tiimis silma särama paneb ja vaimu endiselt värskena hoiab?
Kõik pisikesed detailid. Pärnus on väga head tingimused. Kogu meeskonna kollektiiv on hea. Mängijatest kuni personalini välja.
Oled suvepealinnas veedetud kolme aasta toel kerkinud selgelt kõrgemasse mängu – mis Sa arvad, kas sellise arengu saavutamine ja taas iseenda üles leidmine oleks mõnes teises satsis võimalik olnud?
Tagantjärele on niimoodi raske öelda. Hetkel on mul küll tunne, et kõik on läinud nii, nagu on minema pidanud. Ise proovin ka päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse teha pisemaid samme ja arenguid selle nimel, et muutuda kvaliteetsemaks, paremaks ning mitmekülgsemaks mängijaks. Tunnen hetkel, et Pärnu on selleks väga hea koht.
Milline on meeskonna hetkeolukord? Kõikuva mängupildi mõttes raske hooaja algus pole mängumehi ära hirmutanud?
Ei ole. Kui lugeja või korvpallipublik vaatab tagasi minu esimesse Pärnu aastasse, kus Rannula (Heiko Rannula, Kalev/Cramo peatreener – toim.) käe all olime, Eesti meistriks tulime ja Eesti-Läti liiga kolmandal kohal lõpetasime, oli meil samamoodi nii palju tõuse ja mõõnu. Saime seal enne play-off’i mitu mängu järjest peksa. Mäletan, et olime Liepajas ja saime neilt ka pähe. Siis oli küll selline tunne, et ei kujuta ette, kas üldse suudame midagi korda saata. Selline on sport – mida kõrgemal tasemel sa mängid, seda rohkem üritad kõikumisi vältida ja hoida seda kõverat võimalikult stabiilse, aga samas ülespoole minevana. Iga hooaeg on olnud omad murekohad. Praegu on alles algfaas, rapsimiseks pole põhjust. Loomulikult tahame kvaliteetsemalt mängida ning tihtipeale ilusamat mängupilti pakkuda. Praegu on veel rabe.
Nii peatreener Gert Kullamäe kui ka mängijate endi suust on olnud kuulda, et senimaani erilist põhjust rahuloluks pole olnud. Kas näiteks pärast lisaajale läinud võidukat mängu Rapla vastu võis see juba vaikselt tekkida?
Jah, põhjust rahuloluks kindlasti pole olnud. Meeskonnas on mängijate näol tegelikult väga palju kvaliteeti, aga need pusletükid on vaja kokku saada ja mäng paremini sujuma. Tunnen, et oleme õigel kursil. Treeningkvaliteet ja mängupilt lähevad nädalast nädalasse paremaks. Täna (11. november – toim.) ei andnud me seda mängu käest ära. Olime üsna raskes seisus. Kolm-neli minutit oli lõpuni mängida ja vahe oli umbes seitse punkti. Võitlesime lõpuni ja viskasime mõned rasked visked kotti. Sellised mängud annavadki enesekindlust ja motivatsiooni edasiminekuks. See võit annab tunnetuse, et oleme õigel teel.
Peatreener on otse välja öelnud, et ta sooviks näha platsil agressiivsemat ja aktiivsemat tegutsemist. On see soov kuidagi trennidesse kandunud?
Pigem küll. See käib iga trenni juurde, et mängijad üksteist push’iksid ja võimalikult palju mängule sarnast intensiivsust imiteeriksid. Aitame niimoodi üksteisel paremaks saada, kui trennis täiega purakat paneme. On ka teine asi, mille olen enda puhul võtnud põhieesmärgiks. Muidugi on mul ka sellised pikemaajalised sihid ja eesmärgid, kuhu mängijana jõuda tahaksin, aga kui jagada need väikesteks juppideks, siis tahan proovida teha trennist trenni pisikesi asju võimalikult hästi ja kvaliteetselt, et elimineerida neid pisivigu, mis tegelikult veerandajast veerandaega ning minutist minutisse võivad koguneda. Need on eksimused, mis võivad tihtipeale maksta mängu.
Kui suure jälje võis jätta eurosarjas üksnes kvalifikatsioonimängudega piirdumine? Just mängijate motivatsioonile ja eneseusule?
Mina riietusruumis küll ei tunne, et see oleks olnud meile nii suur löök, et kõigil nüüd pea norus oleks. Kahju on küll, sest mul on tunne, et me ei näidanud seda, milleks võimelised oleme. Spordis ei tohi kunagi niimoodi öelda ja vastast alahinnata, aga tundus, et saime ideaalse loosi ja kõik oli justkui meie kasuks. Saime turniiri kodus korraldada ja klubid polnud taseme poolest meist paremad. Ise käkkisime ära. Alagruppi edasi saamine ja tugevate välisklubide vastu mängimine oleks ka koduliigas väga palju kaasa aidanud. See oleks olnud väga värskendav ning andnud palju enesekindlust. Kui käia ainult Pärnu-Rapla vahet, siis… üldse mitte pahaga, aga tunduvalt huvitavam on mööda Euroopat reisida ja erinevate klubide vastu mängida.
Meeskonnana mõõnast välja tulemine ja ka isiklikus plaanis raskustest üle olemine ei ole Sinu jaoks tegelikult võõras ülesanne, sest Sinu karjääri on juba praegu omajagu mõjutanud mitmed rasked põlvetraumad. Kui palju need eelmised vigastused tänasel päeval tunda annavad ja käekäiku mõjutavad?
Raskustest üle tulemine pole mu jaoks tõesti üldse võõras (Muigab.). Panin juba väga noorena oma isa käest kõrva taha, kuidas sportlane võiks ja peaks enda eest hoolt kandma. Peab alati arvestama, et mingid asjad pole kahjuks sinu teha. Võid endast 120% anda ja minimaliseerida erinevaid riske, aga sajaprotsendiliselt ei saa kunagi midagi välistada või vältida. Praegu, jumal tänatud, on tervisega kõik hästi. Minu jaoks on sportlasena kõige suurem rõõm see, kui tervis on korras. Paneb asjad teise valgusesse. Näiteks täna (pärast Raplaga peetud mängu – toim.) ma tunnen, et oleksin saanud mängida palju paremini, aga samas ei leina ma mingeid eksimusi ja mööda pandud pealtpanekuid, sest see kõik on võrreldes teiste asjadega nii pisike asi, mida saab parandada järgmises trennis ja mängus. See on minu mindset – pidevalt täie rauaga edasi panemine. Ei tohi jääda leinama seda, mis juba olnud.

Ma olen kuulnud, et Sul olevat NBA-s üks hea sõber ja tuttav?
Jah, on küll. Orlando Magicus mängiv Jonathan Isaac.
Tema oli ka vahepeal päris mitu hooaega järjest vigastuste ja muude muredega väljas. Kas te suhtlesite sel perioodil? Andsid Sa talle oma kogemuste põhjal eemalolekuga toime tulemiseks nõu?
Otseselt nõu ei andnud. Pigem küsisin, kuidas tal läheb ja mis seis on vigastusega. Tema puhul on tegu hästi uskliku kutiga. Usun, et usk on tal sel teekonnal suureks abiks olnud. On väga kihvt, et mul on olemas sellised sõbrad ja tuttavad, kes maailma mõistes mängivad tippliigades. Äge on näha, et oled selliste mängijatega koos mänginud ja tore on neist aeg-ajalt kuulda. Näed ise ära, et sellisel tasemel mängijad ei ole mingid jumalad, kes vee peal kõnnivad.
Millistes elementides on Sul isiklikus plaanis sel hooajal juurde panna? Mis kindlasti arendamist vajab?
Praeguse koosseisuga pean ma üsna palju viie positsioonil mängima, mis ei ole mulle otseselt võõras. Olen ka eelnevatel aastatel “nelja” ja “viie” vahel pendeldanud, aga ise eelistan mängida rohkem “nelja” peal. Kuigi “viie” peal mängimine annab mulle tegelikult hästi palju juurde. Tunnen, et olen tavalise pikaga võrreldes liikuvam ja kiirem, aga samas see on ikkagi koht, kus saan veel juurde panna. Pean veel rohkem ära kasutama neid võimalusi, kus saaks perimeetrilt nägu ees endast pikemate “viite” vastu mängida. Tahan saada ka palliga mängides ja läbiminekutes kiiremaks ning osavamaks. Tegelikult saab kõikides mängu aspektides paremini. Nii kaua, kuni sajaprotsendiliselt viskeid sisse ei pane, on alati kuskilt juurde panna. See on selline läbi karjääri kestev töö – kogu aeg tuleb õppida, enda mängu analüüsida ja areneda.
Millise eesmärgi olete tiimina võtnud? Millised on suurimad sihid?
Kuna jäime eelmine aasta Eesti-Läti liiga play-off´ist välja, on kindlasti miinimum eesmärk saada seal play-off’i. Muidugi oli üheks eesmärgiks ka Europe Cupil alagrupifaasi saamine. See kahjuks ei õnnestunud, aga leinama ei jää. Nüüd on eesmärk mängida läbi hooaja võimalikult kvaliteetselt. Eesti liigas kindlasti vähemaga kui finaal ei lepi. Nagu tabeliseis ja hooaja algus näitab, on tänavune hooaeg väga põnev ja võrdne. Midagi kerget siin olema ei saa. See on äge, kui on konkurents ja vaja pingutada.
Kui suurt rolli mängib Sinu hinnangul treeningsaalist väljaspool ühtse tiimina bonding’u tekitamine? Kui palju omavaheline keemia mängupilti määrab?
Väga palju, sest see, kuidas keegi teist mängijat tunnetab ja kuidas rasketel hetkedel kokku hoiame, kandub ka väljaku peale üle. Pigem tulebki kokku hoida ja proovida leida üheskoos lahendusi. See pole hea, kui keegi turja kargab ja näpuga näitama hakkab. Pärnus on kuidagi iga aasta sattunud nii, et meeskonna keemia on meil kogu aeg hea.
Seda head keemiat on tõepoolest ka väljapoole näha. Seepärast ongi huvitav küsida, kuidas see teil tekib?
See on tulnud kuidagi nii loomulikult. Ka välismängijad, kes on meeskonda tulnud, on alati olnud väga head isiksused. Olles ka ise olnud Ukrainas välismängija rollis, on minu jaoks ülioluline ka see, kuidas kohalikud mängijad välismängijate jaoks olemise teevad. See on üks võtmeküsimus.
Millised on Sinu plaanid ja eesmärgid pikemas perspektiivis? Kus Sa end näed?
Sportlasena ikka tahad võita kõige kirkamaid medaleid ja tiitleid, aga ma pole mõtestanud endale seda konkreetset plaani. Olen alati olnud seda usku, et kui inimene näeb vaeva ja pingutab selle eest ja selle nimel, mida ta armastab, siis tulevad ka väljateenitud tulemused. Minu jaoks oli selle mõttelaadi tõestuseks esimene aasta Pärnus. See periood oli täielik rollercoaster, alguses Rannula ei usaldanud ega mängitanud mind eriti. Tuligi hambad ristis tööd teha, eelkõige endasse ja seejärel juba protsessi uskuda. Minu puhul see toimis. See oli järjekordne tõestus, et sihikindel ja järjepidev töö on see, mis kannab vilja. See teadmine aitab vältida mõõnasid ja ei lase pärast halba mängu auku langeda. Ma ei põe, kui mu keskmine statistika on nii- ja naasugune. Naudin hoopis teisi asju. Loomulikult on lõpuks statistika see, mis mängijat müüb, aga see tuleb iseenesest, kui sellesse tööd panustad. Proovingi endale lühiajalisi eesmärke seada ja päevast päeva vaikselt paremaks minna. Tahan ronida ühe astme kaupa ülespoole.




