Close

INTERVJUU | Eurocupi tiimiga liitunud Anna Gret Asi USA-s jätkamise välistas karm reeglipügal

-Anna Gret Asi | Foto: Oklahoma State Cowgirl Basketball Facebook

Viimased aastad NCAA üliõpilasliigas pallinud 23-aastane Anna Gret Asi lõpetas tänavu enda neli aastat kestnud ülikoolikarjääri. Nüüd naaseb talendikas eestlanna Euroopasse ja alustab siin profikarjääri Belgia meistri Castors Braine’i naiskonnas. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile vaatas Asi tagasi enda USAs veedetud aastatele ning rääkis, mis valikud tal Euroopasse tulles laual olid ja kui keeruline on tal enda hinnangul uuesti siinse mängustiiliga kohaneda. 

Enda viimasel ülikoolihooajal Oklahoma State’i esindanud 178 cm pikkuse Asi arvele jäi keskmiselt 30 mänguminutiga 11,8 punkti, 2 lauapalli, 3 korvisöötu ja 1,1 vaheltlõiget.

Intervjuus rääkis Asi, mis põhjusel ta uuel hooajal enam NCAA-s ei jätka, kuidas ta lõppenud aastale tagasi vaatab ja milles ta USA-s enim edasi arenes. Samuti tuli juttu ookeanitaguse eluga harjumisest, ülikooli lõpetamisest, õpitud erialast ning sellest, kuidas tekkis kontakt Castors Braine’i võistkonnaga. Muuhulgas uurisime, kui keeruliseks võib osutuda uuesti Euroopa korvpalliga kohanemine ja mida ta uuelt hooajalt enim ootab. Lisaks saime teada, kas eestlannat näeb nüüd taas koondises ja millised on tema plaanid eesootavaks suveks.

Alustame sellest, et miks ja millal sai Sulle selgeks, et tuled selleks hooajaks ookeani tagant Euroopa poolele tagasi ning jätkad karjääri siin?

Aprilli esimese nädala alguses sain teada, et mulle viiendat aastat ei anta.

Miks Sa siis NCAA-s ei jätkanud, kuigi reeglite järgi ju Sul see võimalus veel oli?

NCAA süsteemis on selline asi nagu compliance, mis on grupp inimesi, kes hoolitsevad igasuguste erinevate asjade eest, et üliõpilassportlastel oleks kõik hästi. Nad on kooli ja NCAA vaheliseks lüliks, kes tegelevad stipendiumirahadega ja kui näiteks mingid asjad lähevad kohtutesse, siis nemad tegelevad sellega, et meie koolil oleks selle jaoks esindus olemas. Nad aitasid mul seda protsessi alustada ja koostasid pikalt avaldust, kus oli võimalikult palju põhjendusi, miks ma vääriks viiendat aastat. Viimase asjana pidin ise kirjutama enda avalduse. Pärast selle esitamist läks paar nädalat ja siis sain lõppvastuse. Nende vastus minu avaldusele oli selline, et inimlikus mõttes said nad minust aru ja oleksid tahtnud mulle viiendat aastat anda, aga kuna on palju mängijaid, kes on minuga sarnases olukorras, kuid ei ole viiendat aastat saanud, siis oleks see tekitanud NCAA-s probleeme, et miks üks saab, aga teine ei saa. Vähemalt nii oli compliance-meeskond minu treeneritele öelnud ja treenerid andsid mulle edasi. See oli natuke imelik, aga midagi ei ole teha.

Viienda aasta reeglid on ähmased. Ma saan aru, et pärast COVID-it on hakatud viiendat aastat andma ka erinevate muude põhjuste tõttu. On mul õigus?

Jah, sul on võimalik saada redshirt aasta. See oligi see, mida me tahtsime saada minu esimese, Arizonas veedetud aasta eest. Reegel on selline, et kui sa oled mänginud alla kümne mängu, siis peaksid saama, aga seal on ka mingi ajaperioodi punkt, mille järgi ei tohi mängida peale jõulupausi või teatud kuupäeva jaanuaris, kui konverentsiturniir on alanud. Minul oli aga peale jõulupausi kirjas kaks mängu, kus ma mängisin kummaski umbes kaks minutit. Need kaks mängu olidki kõige suurem põhjus, miks oli mulle nii raske viiendat aastat anda. Kogu hooaja peale mängisin seitsmes mängus ja seda vaadates oli loogiline, et oleks saanud, aga kui hakkad lähemalt vaatama, siis selgub, et erandi saamiseks oleks pidanud palju tugevama taotluse ette valmistama.

Aga Sinu soov oli jätkata USA-s ja ma saan aru, et Oklahoma State tahtis ka, et Sa jätkaksid?

Jah. Nii palju olime rääkinud, et kui viienda aasta saan, siis nemad ootavad mind tagasi ja mina ise oleks ka tahtnud seal edasi olla. Mulle meeldis seal ja sain aru, et ma sobisin neile.

Kuidas Sa lõppenud hooaja mõne lausega kokku võtaksid?

Võistkondlikus plaanis oli palju positiivseid üllatusi nii võistkonna dünaamika kui ka tulemuste osas. Isiklikus plaanis oli hooaeg üles-alla nagu Ameerika mäed, aga võib rahule jääda.

Lõppenud hooajal andsid võrreldes 2023/24 hooajaga kõikides statistikanumbrites natuke järele. Millest see tingitud oli?

Peamine põhjus oli see, et oma junior aastal (kolmas aasta – toim.) olin põhimängujuht. Pall oli kogu aeg minu käes ja mingis mõttes võisin teha, mida tahan. Mänguminutid läksid kindlasti selle taha, et meil oli lõpuks normaalselt mängijaid. Keegi ei tahtnud, et me eelmisel aastal nii palju mänginud oleks, aga meil lihtsalt ei olnud mängijaid. Mullu oli meil rotatsioonis väga palju vigastusi, aga sel aastal olid kõik terved ja minu roll muutus. Mängujuhi positsioonil ei mänginud ma põhimõtteliselt üldse, ainult mõnes üksikus mängus, kui me teadsime, et vastased on raskustes, kui mina “ühe” peal olen. Punkte ja resultatiivseid sööte oli vähem sellepärast, et pall ei olnud enam kogu aeg minu käes, aga ma arvan, et olin see aasta efektiivsem.

Pallikaotuste arv on oluliselt väiksem.

Just. Arvan, et üleüldiselt, mängupildi pealt tegin sammu edasi. Numbrid läksid alla, sest oli ka teisi lülisid, kes igatepidi juurde panid.

Kas Sulle endale meeldib rohkem “ühe” või “kahe” peal mängida või ei ole vahet?

Pigem eelistan “kahe” peal mängida, aga nagu enne ütlesin, siis kui oled aastaid ühes konverentsis olnud, siis saad aru, millisel positsioonil mängides erinevate võistkondade vastu mäng paremini välja tuleb. Ma nüüd ei teagi täpselt, mis mulle Euroopa tasemel paremini sobiks, aga üleüldiselt eelistan “kahte” ja vajadusel mängin “ühe” peal ka.

Mis Sulle NCAA aastatest kõige eredamalt meelde jääb?

Sõbrad! Kõige eredamalt jäävad kindlasti meelde sõbrad ja koolikogukond – inimesed, kes mind päevast päeva ümbritsesid.

Aga korvpalliga seotud asjadest?

Eks ikka see, et saime Oklahoma State’iga kaks korda NCAA finaalturniirile. Arizonaga saime ka, aga seal oli minul väga teistsugune roll ja inimlikud aspektid olid ka võib-olla sellised, et ma ei jäänud väga rahule. See oli tagasi vaadates päris huvitav kogemus, sest olime turniiri võõrustajad ja sain näha, kuidas korraldus käis. Suurematest võitudest panime sel aastal koduväljakul TCU-le ära ja fännid tormasid väljakule. Siis oli meil veel paar väga head võitu Kansas State’i ja Baylori üle. Minu ema (korvpallitreener Kaire Asi – toim.) sai see aasta rohkem mänge vaatamas käia. Senior night (lõpetajate viimane kodumäng – toim.) oli ka väga äge, sest mängisime Colorado vastu, kus olid Johanna Teder ja teisigi tuttavaid mängijaid ja treenereid. Johanna vastu mängimine oli lahe ja pärast mängu sai ta minuga väljakule kõndida.

Mis elementides Sa enda hinnangul USA-s kõige rohkem edasi läksid?

Arvan, et enesekindlus ja eneseteadlikkus, mängus rahu säilitamine. Samuti liidrirolli omaksvõtmine. Ma olen küll kogu elu liider olnud, juba Tartu eest mängides, aga see aasta olin vokaalsem ja abistasin rohkem teisi. Selle üle olen väga uhke.

Millega Sa USA elus absoluutselt ei suutnud kohaneda?

Viimased kaks aastat tundsin ennast seal juba väga koduselt. Pigem oli kurb meel tagasi tulla, ma ei oodanud koju saamist. Tundsin südamest, et tahaksin veel seal olla, sest kõik sai selgeks ja hakkasin USA süsteemidest aru saama, ka väljaspool korvpalli. Ausalt öeldes Eestis olles tundub praegu kõik natuke võõras.

Kas kooli said lõpetatud ning diplom on nüüd käes?

Jah, see sai tehtud. Diplom peaks paari nädala pärast postikasti jõudma. Meilile juba saadeti, aga ma ei tea, kas sellega saab midagi teha.

Kes Sa nüüd siis hariduselt oled?

Kuna lõpetasin spordimeedia, siis olen vist meediainimene. Ma täpselt ei teagi (Naerab.). Aga sellega saab teha päris palju, näiteks saan teha ajakirjandust, kommentaatoritööd või töötada uudisteportaalis. USA-s saaks olla ka videokoordinaator, kes ülikooli juures vastasvõistkondi skaudib. Võimalusi võib mitme käe peal lugeda, aga ühesõnaliselt ei oska öelda, kes ma nüüd olen.

Kas mingil hetkel kaalusid ka, kas üldse minna profikorvpalli rajale või pärast ülikooli keerata elus uus lehekülg?

Pigem mitte. Minu siht oli ikka kossuga jätkata. Vahepeal olid perioodid, kus oli raske ja ma ei olnud kindel, kas ma jaksan ja kas mul on ikka piisavalt sisemist tahtmist, aga see läks kiiresti üle. Ma tahan teha kossu nii kaua, kui ma ise seda naudin ja keha vastu peab, aga kellegi teise pärast pressima küll ei hakka. Praegu teen kossu ja aasta-aastalt vaatab, mis elu toob.

Kuidas tekkis kontakt Castors Braine’iga ning kas oli ka teisi huvilisi?

Kontakt tekkis agendi kaudu. Mul on Läti agent Martins Berzins, kellel on umbes kümme aastat oma agentuur olnud. Neil on päris tuntud nimesid nii naiste kui ka meeste kossus. Tema ütles, et Castors tunneb huvi, aga ma ootasin, sest siis veel ei teadnud, kas ma saan viienda ülikooliaasta või mitte ja telefoni otsa saamine ja nendega rääkimine vindus pikalt. Lõpuks saime ausalt räägitud, et kui ma saan viienda aasta, siis jään USA-sse, aga kui ei saa, siis oleksin nende pakkumisest väga huvitatud. Kellegi teisega me otseselt ei rääkinudki. Nagu aru sain, siis Euroliiga tasemelt oli tegelikult ka väikest huvi, aga agendiga rääkides jõudsime ühele meelele, et pigem mängiks madalamas liigas ja ehitaks ennast seal üles, mitte ei istu pool aastat või terve aasta kõrgemal tasemel pingil. Ma ei oska öelda, kust nad mind n-ö avastasid, sest agent rääkis, et Euroopa klubid ei ole minust väga teadlikud. Võiks ju arvata, et kuna olen eurooplane ja tegelikult olin juba noorelt päris silmapaistev mängija, siis võib-olla on mõned silma peal hoidnud, aga neid ei olnud tegelikult palju. Tundsin, et Castors tunneb minu vastu piisavalt huvi ja nad näitasid seda ka sellega, et agendil õnnestus palka kõrgemaks rääkida ja saada mulle lisahüvesid, nagu enda isiklik korter ja auto, mida esimese aasta eurooplastele väga tihti ei anta. Kuna kõik ülejäänud asjad klappisid ka, siis ei olnudki otseselt huvi kellegi teisega rääkida. Kui ma oleks ise rohkem kõhelnud, siis oleks kindlasti teiste klubidega ka juttu teinud, aga selle järele ei olnud vajadust.

Kui palju küsisid klubi kohta seal pikalt mänginud Merike Andersonilt või tema sai ka Sinu liikumisest teada alles meedia kaudu?

Merkaga ei rääkinud sellest küll midagi, aga klubi muidugi teadis, et Merka on seal mänginud, sest sealsed inimesed on enam-vähem samaks jäänud. Ma arvan, et see on päris lahe, et niimoodi on läinud. Niipalju kui ma kuulnud ja näinud olen, siis klubi teab, mis teeb ja kõik toimib nii nagu toimima peaks. Viimased aastad on neil Eurocupis paremini läinud. Vahepeal oli vist väike mõõnaperiood, aga nüüd on paremaks läinud. Eelmisel hooajal mängis seal ka üks ameeriklanna, kes sõlmis nüüd lepingupikenduse. See andis mulle samuti kindlust juurde. Ta on sõbra sõber, aga enne lepingu sõlmimist ma temaga kontaktis ei olnud. Ma üritasin teda küll kätte saada, aga ei õnnestunud. Paar minu agendi mängijat on samuti oma algusaastatel seal sama treeneri käe all mänginud ja nad olid väga rahule jäänud. Ma kuulsin klubi kohta ainult positiivset, mingit negatiivset imidžit ei tulnud kuskilt ette.

Mida Sa mängulise poole pealt uuelt hooajalt kõige rohkem ootad?

Kui aus olla, siis ma ei ole sellele väga palju mõelnud. Ma ootan, et ma naudiks kossu ja mul oleks lõbus. Selle toovad muidugi võidud, aga tahan, et mäng sujuks ka isiklikus plaanis. Viskekindlus võiks natuke rohkem tagasi tulla, sest viimased poolteist aastat on visketunnetus olnud väga üles-alla. Kõige rohkem tooks rõõmu see.

Mis positsiooni peale Sind palgati?

“Kahe” peale.

Kas uuesti Euroopa korvpalliga kohanemine võib võtta ka mingi aja või polnud NCAA mäng nii erinev, et vajaks mingit n-ö tagasi harjumist?

Ma arvan, et on. Kõige suurem erinevus tuleb sellest, mis keskkonnas sa oled. NCAA-s sind mingis mõttes ikkagi hellitatakse ära, kuna kõik on ette-taha ära tehtud ja ainuke asi, mida sa tegema pead, on riided selga panema ja trenni tulema. Euroopas pead aga ise enda asjade eest hoolitsema ja rohkem mõtlema, mis üleüldiselt on inimesena väga loomulik ja tavaline asi. Lihtsalt on vaja harjuda, et keegi ei pese su pesu ja reisides pead oma rätiku kaasa võtma. Kossu mõttes on mäng ilmselt natuke kiirem. Euroopas on rünnakukell 24 sekundit, aga Ameerikas 30. Seal sa võid palli väljaku ühelt poolt teisele poole patsutada kolm või neli korda ja siis alles hakkad vaatama, mis toimub, aga siin käib kõik kähku. Ma arvan, et see vajab kõige rohkem harjumist. Mängulugemine peaks minu jaoks siin lihtsam olema, sest niipalju kui ma tean, siis Euroopa mängijad on targemad ja loevad mängu paremini.

Sa vihjad sellele, et USA-s on naiste korvpall ka rohkem füüsise ja individuaalse meisterlikkuse kui korvpalli IQ ja mängulugemise peal?

Üleüldiselt küll, kuigi mingitel momentidel proovisid meie treenerid loomingulist poolt sisse tuua. Vahepeal oli momente, kus tundsin, et nüüd hakkab looma, aga siis läks kõik jälle väga individuaalseks. Meie koolis oli selline ütlus, et kui oled tähelepanu keskpunktis ja pinged lähevad kõrgeks, siis ei tõuse kuhugi kõrgemale, milleks sa varem võimeline pole olnud, vaid langed oma treeningu tasemele. Me tihti langesime selle peale, et mäng läks väga individuaalseks ja kõik hakkasid oma asja tegema. See polnud nii, nagu oleks võinud olla, aga see on osa elust. Alati ei lähe nii, nagu tahad või peaks. NCAA-s on kõik noored ja ei ole 30-aastaseid veterane, kes ütlevad, et tõmbame hoo maha ja vaatame rahulikult.

-Anna Gret Asi | Foto: Oklahoma State Cowgirl Basketball Facebook

Kas nüüd Euroopasse naastes oled taas koondise jaoks 100-protsendiliselt olemas?

Jah, olen küll. Praegu teen 3×3 korvpalli. Agent eriti ei tahtnud, et teeksin 3×3, kuna seal on vigastuste oht suhteliselt kõrge. Praegu teen nendega trenni kaasa, aga mängimise osas vaatame jooksvalt. 5×5 korvpallis olen koondiseakendeks ja suvelaagriteks ikka olemas.

Mis Sinu mõtted naiste koondise uue peatreeneri Toomas Annukiga seoses on? Kas ta on Sinuga juba ühendust võtnud?

Ühendust võtnud veel pole. Kaspars Majenieksiga mul isiklikus plaanis mingit kogemust polnudki ja ma ei oska öelda, kas ta oleks mulle sobinud või mitte. Selles osas jään neutraalseks, aga Annuk on mulle alati meeldinud. Ta oli mulle päris suureks abiks, kui ma keskkooli lõpus ülikooli valisin. Temaga oli tollel perioodil rohkem kontakti ja mulle meeldis, kuidas ta asju seletas. Olen positiivselt meelestatud, sest minu jaoks on see tuttavam maa.

Kas Sa siis Kasparsi käe all ei saanudki mängida?

Ei mänginud. Isegi laagrites ei käinud.

Sellisel juhul oled päris mitu aastat koondisepildilt kadunud olnud.

Ma pole juba neli aastat koondises käinud.

Mis plaanid Sul suveks lisaks 3×3 korvpallile veel on, kuidas ja kellega koos treenid? Mis ajaks Sind Belgiasse oodatakse?

Otseselt veel plaane pole. Vaatasin emaga erinevaid reisivariante, aga mingeid häid diile väga silma ei paistnud. Sugulased tulevad USA-st ja Türgist pikemaks ajaks Eestisse külla ja natuke veedan nendega aega. Kui tulevad sobivad reisivariandid, siis teeks ka mõne reisi. Ma ei mäletagi, millal ma viimati puhkusereisil käisin ja praegu ei ütleks küll ära soojast rannast kuskil lõunamaal.

Plaan on siis suvel korralikult puhata, et uueks hooajaks oleks akud laetud?

Trenni teen ka. Ei saa ju trenni unarusse jätta.

Kas trenni mõttes meeldib Sulle suvel rohkem üksinda punnitada või Sul on vaja, et mingi seltskond oleks kõrval, sest üksinda ei suuda ennast nii hästi motiveerida?

Pundiga on ikka lihtsam teha. USA-s olen ka harjunud, et suve algusest peale on kõik ümberringi olemas. Kui keegi kuskil ootab, siis ei olegi muud võimalust ja lihtsalt pead trenni minema. Üksinda olles ärkad hommikul üles ja mõtled, et täna küll ei jaksa või ei viitsi. Üksi punnitamine on minu jaoks mentaalselt raskem. Samas teatud momentidel on see väga värskendav, aga pigem kaldun pundiga koos tegema.

Noorena olid hästi pikalt ema käe all treeninud. Kas ema on nüüdseks Sinu korvpallitreeneri ameti maha pannud või lööb temal korvpallitreeneri geen ikka läbi ja kui Sa USA-s olid, siis rääkis Sulle, mida teha või mitte teha?

Kui me koos oleme, siis peale viske sättimise millegi muuga ta minu juures ei tegele. Eraldi trenne pole olnud. Aga viimase kolme aasta jooksul pani ta korralikult öökulli ja vaatas kõiki minu mänge. Siis sain pärast iga mängu pikema sõnumi selle kohta, mis läks hästi, mis läks halvasti ja mida tuleks järgmine kord paremini teha. Seda on ikka järjepidevalt olnud, aga muud väga mitte.

Kas Sul on endal ka treenerigeeni sees?

Arvan, et mul on, aga ma natuke punnin sellele vastu, sest ema on treener olnud ja ma näen, kuidas vähemalt Eesti tasemel pead põhimõtteliselt elu eest võitlema, et tüdrukud trennis oleks ja trenni jääks. See on kõrvalt vaadates väga stressirohke. Kui peaksin kunagi imekombel treener olema, siis see kindlasti poleks Eestis. Pigem läheks jällegi USA tee kaudu, kus kõigepealt oled videokoordinaator ja siis vaatad sealt edasi, kas treeneriamet sobib või ei sobi. Arvan, et üht, teist ja kolmandat ma ikka märkan ja jagan, aga isiklikult ma sellest vähemalt hetkel väga huvitatud ei ole.

scroll to top