Close

INTERVJUU | Kas Eesti noortekorvpall on hetkel läbi aastate parimas seisus? Vastab spordidirektor Raido Roos!

-Raido Roos | Foto: Korvpall24.ee

Eesti korvpalli järelkasvukoondised võistlesid nagu tavapäraseks on saanud ka lõppenud suvel üle Euroopa oma vanuseklassi EM-turniiridel ning poiste poole pealt saime nautida positiivseid emotsioone. Meie U18 rivistus teenis kõrgemal tasemel kõigi aegade parima koha ning U16 poisid suutsid B-divisjonis mängida ennast kolmandaks ning tõusta järgmiseks suveks samuti Euroopa eliidi hulka ehk A-divisjoni.

Kui Itaalias Trentinos ennast lõplikus pingereas kahe korvpalli suurriigi Serbia ja Leedu vahele 10. kohale mänginud U18 koondist on hinnatud Eestis viimaste aegade üheks andekamaks aastakäiguks, siis U16 poiste edu Põhja-Makedoonias peetud B-divisjoni turniiril tähendab seda, et järgmisel aastal on esmakordselt Eesti korvpallis olukord, kus meil on samaaegselt kaks koondist Euroopa kõrgemas seltskonnas ehk A-divisjonis.

Seetõttu püüdis Korvpall24.ee portaal ühel hiljutisel meestekoondise treeningul kinni Eesti Korvpalliliidu spordidirektori Raido Roosi ning küsis igapäevaselt nende asjadega tegelevalt mehelt otse, kas Eesti noortekorvpall on siis hetkel viimaste aastakümnete kõige paremas seisus. Roos vastas endale omaselt väga detailselt nii sellel kui ka kõikidele teistele küsimustele ning puudutasime positiivsete asjade kõrval ka murekohti, nagu näiteks noormeeste U20 vanuseklassi ja tüdrukute U18 koondise tulemused.

Eesti noormeeste U20 koondis jäi tänavu suvel Bratislavas peetud B-divisjoni turniiril 21 riigi seas 17. kohale. Mullu oldi veel kaks kohta tagapool. Tüdrukute koondisest käis EM-il väljas ainult U18 naiskond, kui Rumeenias toimunud B-divisjoni turniiril jäädi viimasele ehk 20. kohale. Roos rääkis probleemidest, miks U20 koondistel pole õnnestunud viimastel aastatel paremaid tulemusi näidata ning kuidas üritab alaliit tüdrukute korvpallile jõulisemalt jalgu alla saada.

Raido, hakkame sellest pihta, et kinnita või lükka ümber, aga Eestis pole varem olnud hetke, kus korraga kaks noortekoondist mängiksid A-divisjonis? Aga järgmisel suvel see moment tuleb!?

Pean täpsustuseks ütlema, et divisjonide süsteem kehtib alates 2004. aastast ning sellest ajast peale tõesti sellist hetke varem pole olnud.

Küsin selle peale konkreetselt, kas Eesti noortekorvpall on praegu parimas kohas, kus see viimase 20 aasta jooksul olnud on?

Seda on tegelikult raske nii üheselt öelda, sest see sõltub väga paljudest aspektidest. Küll aga on need vanuseklassid, kes praegu töös on, väga ägedad. Meil pole vanuseklassides ühtlast stabiilsust ja peale võivad tulla aastakäigud, kus valik pole nii suur, ja tulemus võib kohe langeda. Meie eesmärk ongi saavutada stabiilsus, et suudaksime hoida pidevalt vähemalt ühte koondist A-divisjonis. Kaks koondist A-divisjonis on muidugi super, sest võimalused, mis mängijatele läbi A-divisjoni tekivad, on B-divisjoniga võrreldes nagu öö ja päev. Seal näed ka päriselt ära, kus me korvpallikaardil asume.

Räägi lähemalt neist võimalustest, mis A-divisjonis on, aga B-divisjonis puuduvad.

Eelkõige number üks on see, millest kõik räägivad, et sa oled absoluutses tippseltskonnas, paremini pildil ja niinimetatud exposure ehk nähtavus on suurem. Kui räägime edasiliikumisest karjääris – olgu selleks USA või Euroopa –, on mängijaid lihtsam värvata. Oled pistnud rinda omaealiste Euroopa parimatega ja sinu kvaliteet on lihtsamini hinnatav. See teeb skautide ja agentide töö palju lihtsamaks. Lõpuks on küsimus selles, mida me tahame. Tänasel päeval on rahvuskoondised meie mängijatele kõrgeim väljund. Suvel saavad nad lisaks klubis tehtud tööle teha mänguliselt veel ühe sammu võrra kõrgema hüppe. Järgmist hooaega alustatakse juba kõrgemalt platoolt, mis tähendab, et liigutakse pidevalt edasi. See on küll ilus jutt ja päriselu on vahel teistsugune, aga vähemalt me sihime seda ja see on kõige olulisem.

Võtame teema koondiste kaupa lahti. Alustame noortest meestest ehk U20 koondisest. Viimastel aastatel on pigem tundunud, et lati alt on läbi mindud. Milline on sinu hinnang?

Puhtalt tulemust vaadates on tõesti lihtne teha selline järeldus. Kes aga sisu ei tea, sellele selgitan: see on vanus, kus poisid lõpetavad keskkooli ja lähevad ülikooli. Siit tekib küsimus, kuhu keegi läheb ja kui palju on tehtud eeltööd – kas teadvustatakse endale, et oled koondise mängija, ning kas ülikool üldse arvestab sellega. See on täiesti teine maailm. Lisaks tekivad noortel neis aastates mõtted, mida oma edasises elus teha. Mõni otsustab pärast kooli lõpetamist spordi asemel hoopis muu tee valida. Need kõik on segavad faktorid. Kui meil on vanuseklassid, kus altpoolt pole kunagi nii palju massi peale tulnud, jäämegi natuke vaeslapse ossa. Alaliidu vaates me ei vaata seda nii, et mindi lati alt läbi. Treeneril ja mängijatel on sellist tulemust muidugi raske vastu võtta, aga kindlasti saab ka paremini. Näiteks sel aastal oli meil puudu 1-2 puhast liidrit. Kui võtta juurde need mängijad, kes sel korral Eestist eemale jäid, võinuks me rahulikult olla top 8 hulgas. Samas annab U20 koondis võimaluse Eestisse jäävatele mängijatele olla pildil ning see on tegelikult hüppelaud Eesti-Läti liiga klubidesse. Paanikaks pole põhjust, ehkki tulemusega me muidugi rahul pole. Siin on aga nii palju mõjutavaid tegureid, et näpuga otseselt kellegi peale näidata ei saa. Kõige olulisem on see, et koondise ajaks saaksime parimad kokku. See on ka väike koputus igale noormängijale: see on koht, kus me kõik kokku saame, ning rahvuskoondise esindamine on auasi. Jõuga ei saa me aga kedagi kohale tuua.

Kas U20 koondises oli siis probleeme sellega, et mängijad ei tahtnud tulla või neid ei lastud?

Sellist asja ei olnud, et keegi poleks tahtnud tulla, sest selle nimel oleme palju vaeva näinud. Mured tekkisid just ülikoolide teemaga, oli vigastusi ning lisaks rääkisime koondise peatreeneri Valdo Lipsuga läbi, et umbes neli mängijat olid otsustanud oma tulevikku sellisel määral korvpalliga mitte siduda. Kui igalt positsioonilt võtta ära üks-kaks mängijat, hakkab see kohe meeskonda mõjutama. Teeme igapäevaselt tööd, et mängijad oleksid olemas, aga me ei saa kõike kontrollida. Võime teha mängijaga hooaja sees kokkuleppe, et ootame teda suvel koondisesse, kuid siis tuleb uus klubi- või ülikoolivalik ja asjad muutuvad. Jooksu pealt seda enam ei peata. Ameerikas makstakse stipendiumide või NIL-tehingute näol suurt raha ja seal pole meil midagi kaasa rääkida. Kui neil on lepingud kindlad, tulevad nad julgemalt. Praegu oleme valmis neid vajadusel ise kindlustama, sest teame, kuidas see teekond käib. Lõpuks kehtib aga reegel, et see, kes maksab, tellib ka muusika. FIBA regulatsioonid üle ookeani ei ulatu, seega tuleb lihtsalt hoida häid suhteid. Me ei pane mängijat kunagi sellisesse seisu, et teda vägisi siia tuua, kui tal tekivad pärast USA-s probleemid. Vaatame iga mängija olukorda individuaalselt. See nõuab tohutult tööd, millest väljastpoolt tihti aru ei saada – mõeldakse, et mis seal poiste või meeste poolel ikka teha on, kõik ju jookseb ise. Tegelikult on nii, et mida kõrgemale tasemele mängijad jõuavad, seda rohkem tekib muresid ja seda rohkem peab vaeva nägema, et neid kokku saada.

U18 koondis sai ajaloo parima koha, kuigi optimistid lootsid esmalt võib-olla veelgi enam. Kuidas alaliit rahule jäi?

Patt oleks mitte rahule jääda! Seda vanuseklassi vaadates tulebki lippu kõrgel hoida, sest kui unistad väikselt, juhtuvadki ainult väikesed asjad. Nad olid väga tublid. Teatud asjade õnnestumisel saanuks ehk veel paremini, aga meil pole mingit põhjust pead liiva alla peita. Tehti ära see, mis oli planeeritud. Erinevalt tavapärasest me julgesime eesmärgi ka avalikult välja öelda ja mainisime, et ebaõnnestumine oleks selge pettumus. Eks see pani kõigile surve peale, aga tippsport nii käibki ja me peame sellega hakkama saama. Siin saab tõmmata paralleeli 2015. aastaga, kui A-divisjoni tõusis 1999. sündinute aastakäik. Kui täna vaadata, on sealt tulnud 5-6 meeste koondise mängijat. Täna on praegusel U18 koondisel see potentsiaal samamoodi olemas, võib-olla isegi rohkemates mängijates. Nüüd tuleb teha järgmine samm meesteklassi.

Turniiri keskel toimus U18 koondises sunnitud treenerivahetus. Kuidas see mängijatele kommunikeeriti? See oli küll positiivse sündmuse tõttu, kui Martin Rausbergi perre sündis laps, aga rütmi lööb selline asi ju ikka sassi?

Meil oli see stsenaarium enne läbi mängitud, olime valmis. Martin rääkis mängijatega juba Balti matši ajal, et selline olukord võib tekkida. Seda ei kedratud iga päev, aga kui ühel hommikul nägin, et Martin helistab kell 8.30, sain aru, et asi toimub. Ta oli juba teel lennujaama. Abitreener Indrek Visnapuu võttis mängijad kokku, selgitas olukorda ja nii oli. Keegi paanikasse ei sattunud, kõik oli täiesti normaalne.

Esitan provotseeriva küsimuse: kas sellega tõusis Indrek Visnapuu tagasi suuremalt ja ambitsioonikamalt mõtlevate treenerite nimekirja?

Seda peab tema käest küsima (Muigab.). Täna on tal alaliidus väga suure vastutusega positsioon, aga isiklikus plaanis oli see Indrekule ülioluline. Tundus, et ta tõesti nautis seda. Oli näha, kuidas mäng-mängult tuli enesekindlus tagasi. Eks ta peab nuputama, mida tulevik toob – nagu teame, pole Eesti treenerite turg teadupärast liiga lai.

U16 koondis: B-divisjonist üles tõusmine on alati ülimalt keeruline, sest peab jõudma esikolmikusse. Seal vist ühtegi “aga” ei jäänud ja ülesanne sai täidetud?

Mina kui perfektsionist oleksin muidugi tahtnud finaalikohta! Kuid seal tuli poolfinaalis vastu Horvaatia, kus oli tegemist justkui isade ja poegade võistlusega. Meie poiste ees tuleb müts maha võtta. Olime kogu turniiril näiteks ründelauas üks paremaid meeskondi. Vaadates meie pikkust ja parameetreid, on see ikka väga kõva sooritus. Mängisime võib-olla isegi mitte-eestlaslikult: polnud suuri mõõnasid ega kõikumisi, vaid tegutseti stabiilselt. Treenerite tiim tegi supertöö ning see, kuidas kutid kokku hoidsid, oli vägev. Käisin neil lennujaamas vastas ja siiamaani on sellest ülihea tunne sees. Sellesse koondisesse võtsime juurde ka ühe noorema poisi, kellel turniir õnnestus samuti väga hästi. Otsused olid õiged. See on tegelikult vili sellest tööst, mida tehakse klubides, aga ka alaliidu poolt: näiteks U14 vanuses vaatame nüüd palju suuremat ringi (100+ poissi) ning vahepealne U15 koondis annab enne rasket U16 tsüklit mängijatele hea ettevalmistuse ilma, et tekiks liiga tihedat koondisesuvede jada. Kõik see jookseb kokku. Tulles tagasi U20 juurde – kuskil tekib meil praegu veel see pidur, mille peame ületama. Isegi kui me ei saa parimaid kokku, peaksime näitama kõrgemat potentsiaali.

Sinu jutust kumab läbi, et väikeriigina õpite ja korrigeerite protsesse pidevalt. Läbiv joon on see, et me ei tohi mängijaid kaotada, sest me pole Serbia ega Hispaania, kus võetakse lihtsalt järgmine. Kas tunned, et tuunite süsteemi järjest paremaks?

Jah, kindlasti muudame oma süsteeme üha paremaks. Näiteks Kristjan Kanguri lisandumine: ehkki ta on praegu eelkõige meeste koondise juures, hakkab ta hooaja sees külastama noorteakadeemiaid Euroopas ja USA-s, et hoida kontakti noortekoondislastega. Seda osakaalu peame kindlasti tõstma. Teine pool on see, et meil on Jukka Toijala näol ülipositiivne inimene, kes tõesti hoolib Eesti korvpallist. Tema oli sel suvel noortekoondiste treenerite mentor. Soovime, et igal treeneril oleks keegi, kellega nõu pidada, arutada ja kellelt tagasisidet saada. Mängijate puhul on samamoodi: on ülitähtis, et keegi tunneb su vastu huvi, helistab või käib kohal. See lihtne suhtlus muudab väga palju. Kaugelt vaadates võib tunduda, et mis see ära ei ole, aga pane see pakett kokku ja tee läbi – see nõuab päris palju. Väikeriigina on see aga ainus võimalus vee peal püsida. Suhtumine “pole vaja” viiks meid otse B-divisjoni tagumisse otsa. Olemasolevat rikkuda on ülilihtne, seega peame hoidma seda, mis meil on.

Räägime korra tüdrukutest ka. Seal tunduvad olevat pidevalt samad probleemid ja paranemismärke justkui pole?

Ma ei ütleks, et paranemismärke pole. Tulemus näitab spordis muidugi palju ja kõigil pea valutab, kui reiting pole see, mida tahaks, aga me saame väga hästi aru, kus me oleme. Olukord pole hea, kuid me oleme astunud samme, kuigi need on pika vinnaga. Poiste poolel tehakse koduklubides juba väga palju tööd, tüdrukute poolel üritame jõuda reaalselt klubideni, et seal tekiks muutus. Esmalt on vaja klubi, siis treenerit ja alles siis tulevad muud asjad. Sisseharjutatud harjumusi pole lihtne muuta, aga me näeme vaeva. Esimene asi on see, et tüdrukuid jõuaks üldse rohkem korvpalli juurde. See eeldab, et klubil on valmidus võtta tööle treener, leida saaliaeg ja rahastus. On vaja tugevaid organisatsioone. Koondiste tasemel: U14 juures on näha positiivseid kujusid ja motiveeritud treenereid. U16 koondise juures on see probleem, mida ei taha enam isegi eraldi välja tuua, et tüdrukud valivad korvpalli asemel muid väljundeid. Aga miks nad valivad? Tähendab, me peame kõik midagi tegema teistmoodi. U18 on meil praegu viimane samm enne naiste koondist, ideaalis peaks olema U20, aga meil pole õiges vanuses tüdrukuid nii palju, et U20 koondist kokku saadagi. See peegeldub ka naiste koondises. Teame põhjuseid ja üritame seda muuta. Number üks asi tüdrukute puhul – alates U14-st kuni naisteni – on üldkehaline ettevalmistus. Sealt on võimalik teha kõige suurem positiivne hüpe. Oleme käivitanud treeneritele ÜKE koolitusprogrammi ja U12 vanuses teeme regionaalseid kogunemisi, et hoida neid varakult süsteemis. Korvpalliliit ise ei saa aga mööda Eestit trenne andmas käia, see nõuab klubide tuge. See on pikk protsess, strateegia võtab aega ja mingit kiiret vau-efekti siit kohe ei tule.

Täiesti viimane ja isiklik küsimus: kas sul endiselt silm särab seda tööd tehes? Kerge see kindlasti pole ja tehtud on seda juba pikalt.

Õnneks liiga pikalt veel tehtud ei ole (Naerab.)! Ma ei tea, kui palju on inimesi, kes ärkavad hommikul üles ja lähevad tööle, mis neile tegelikult meeldib ja millega nad on terve elu tegelenud. Kindlasti on raske, aga raske on ka vabrikus või laos töötaval inimesel. Tuleb lihtsalt selle 10–15% positiivsuse peal edasi sõita, mis sellest tööst tekib. Igal vastutusrikkal positsioonil on sisse kirjutatud, et tuleb tegeleda inimestega. Inimestega suhtlemine on keeruline ja tuleb jõuda sinna, et hakkaksime ühtemoodi mõtlema. Me ei pea olema sõbrad, aga meie ühine keel on korvpall, see ongi peamine!

scroll to top