Tänavusel korvpallihooajal oma karjääris suure sammu astunud 19-aastane ja 2-meetrine ääremängija Kaspar Sepp lõpetas oma esimese aasta ookeani taga USA-s, kui aitas Fairmont Sports Academy prep-school‘i meeskonna osariigi meistrivõistlustel finaali. Individuaalses plaanis tegi Sepp enda sõnul samuti suure arengu, kui seni peamiselt targa kaitsemängija ja väga võistkondlikult mängiva korvpalluri käest nõuti hooaja edenedes üha rohkem ja üha suurema vastutuse võtmist rünnakul.
Korvpall24 portaalile juba Eestisse tagasijõudmise järel intervjuu andnud Sepp võttis hooaja kokku üsna positiivselt ning avaldas ka selle, et järgmisel aastal läheb ta kindlasti USA-sse tagasi ning siis juba ülikoolikorvpalli mängima. Noormehe sõnul oli tema vastu läbi hooaja ka NCAA 1. divisjoni koolidest huvi korralik ning NAIA liigast on üks konkreetne pakkumine tal ka olemas.
Usutlusest saame teada, et Sepal õnnestus silma jääda ka ühele legendaarsele USA ülikoolitreenerile, kes on peatreenerina kätt proovinud ka NBA-s, Euroliigas ja ühe suure Euroopa korvpalliriigi koondise eesotsas. Sepa mängu spetsiaalselt vaatama tulnud ja huvi üles näidanud legend vahetas aga kahjuks pärast seda ise töökohta. Lisaks sellele uurime Sepalt ka prep school‘i võistkondade mängutaseme kohta, kummutame mõningaid müüte USA korvpalli kohta ja räägime sportlaste “ameerikalikust” toitumisest.
Sain aru, et Sul on hooaeg läbi ja oled juba Eestis? Millal tagasi jõudsid?
Just, jõudsin teisipäeval, 28. märtsil koju.
Kuidas Sinu Fairmont Sports Academy tiimil võistkondlikult hooaeg läks?
Lõpuks võib ikkagi rahule jääda, kõige tähtsamas liigas lõpetasime positiivselt. Jõudsime osariigi meistrivõistlustel finaali, kus küll kahjuks kaotasime. Vastaseks oli kunagise NBA mängija Marreese “Mo” Speightsi poolt juhendatav akadeemia (Speights Academy – toim.). Nemad võitsid ka riiklikud meistrivõistlused, seega meie võit oleks ka väikestviisi üllatus olnud. Arvestades eelnevaid turniire ja mänge, siis ootused enne meistrivõistlusi väga suured polnud, kuid suutsime siiski hästi mängida ja finaali saada, mille üle on väga hea meel.
Kui suur ja milline roll Sul tiimis oli, kui palju mänge mängisid ja kas mingit statistikat ka tehti?
Olin ikkagi kohe algusest üks liidritest ja minult oodati rohkem tegutsemist ka rünnakul. Ühte otsest kaptenit meil polnud, nii et kandsin tihti ka seda rolli. Hooaja teises pooles hakkas nii minul kui ka teisel pikal päris hästi minema ja hoidsime võistkonda tihtipeale kahekesi üleval. Siis oodati meist mõlemast veel rohkem ning eksimisruumi palju polnud. Väga uus roll minu jaoks oligi rünnakuliidri ülesanne: minult oodati ikka vähemalt 15-20 punkti igas mängus. Kokku pidasime umbes 50 kohtumist, kõik liigad ja sõprusmängud kokku liites. Statistikat eraldi kuskilt ei leia, aeg-ajalt loeti lauas vaid punkte.
Kas see on tavapärane, et prep school‘id hooaja nii vara lõpetavad?
On küll, jah. Need kes play-off’i ei pääsenud, neil lõppes hooaeg juba veebruaris. Tegelikult lõpeb ka ülikoolidel samal ajal, praegu ju mängivad ainult viimased neli võistkonda (intervjuu on tehtud ajal, kui NCAA finaalturniir veel käis – toim.). Samuti kõik, kes märtsihullusele ei pääsenud, lõpetasid hooaja veebruari kandis.
Kui Sul nüüd kogu hooaeg selja taga, siis mis olid peamised erinevused võrreldes Eestis kogetuga?
Isiklikus plaanis oli selleks kindlasti mu enda roll meeskonnas, just rünnakul. Eestis olen kõigis tiimides olnud selline musta töö vend, seal aga oodati minult kindlat skoorimist ja teisel poolaastal enamasti olingi meeskonna parim skoorija. Meeskondlikult näiteks liikumised väga erinevad polnud, ütleks võib-olla, et lihtsamad. See viib ka järgmise punktini, et mängutarkust oli Eestiga võrreldes ikkagi vähem. Samas olen n-ö harjunud meistriliiga tasemega ja ilmselgelt oli kogu tase seal vähe madalam.

Kui palju hooaja jooksul teie meeskondlik mäng paranes ning kas võistkonnamängijana oli kuidagi raske ka vahepeal silma paista?
Meeskondlik mäng paranes hooaja lõpuks ikka kõvasti, seda näitas ka see, et finaali jõudsime. Silma jäämisega jällegi väga probleemi polnud. Oma oskuste ja teistsuguse mängustiili tõttu paistsingi silma ning nagu enne mainisin, siis hooaja teisel poolel mu roll rünnakul kasvas tohutult, pidin rohkem enda peale võtma ja mu peale loodeti palju.
Milline see tase oli, mida kogesid? Kui võrdled näiteks Eesti meistri- või esiliigaga, siis kuidas sealsete prep school‘ide ning ka indiviidide taset hindaksid?
Ütleksin, et võistkondade tase on esiliigaga sarnane. Arvan, et paremad koolid oleks esiliiga tipus, näiteks Mo Speightsi akadeemia kindlasti. Meie osariigi nõrgemad oleks Eestis esiliiga lõpus. Individuaalselt saaksid mõned mängijad ka meistriliigas hakkama, tean mitut sellist juba meie osariigi võistkondadest. Üle riigi, kus ma kõiki mängijaid ja võistkondi pole näinud, läheb asi veel ainult tugevamaks. Näiteks kohtusime IMG tiimiga, kus mängis Eric Dailey, kes oli end mingi aeg ka NBA drafti üles andnud ning läheb nüüd Oklahoma State’i ülikooli.
Siinpool ookeani on USA korvpallist levinud arusaam, et kogu mäng on 1-1 peal ja ega seal kaitset ju eriti ei mängita. Kinnitad või lükkad oma kogemuse pealt ümber?
Eks oleneb paljuski ka võistkonnast, aga ma lükkaks selle kaitse osa ümber. Meie võistkonnas oli rõhk just kaitsel. Julgen öelda, et olime ka liiga parim kaitsemeeskond. Mängisime erinevaid maa-ala kaitseid ja ülevälja pressinguid, mida ma Eestis isegi meistriliiga tasemel pole kohanud. Eks selle poolest samuti oli mul kergem silma jääda, kuna kaitsemäng on ikkagi üks mu trumpidest. Mis puutub 1-1 mängu, siis seda võis tõesti palju ette tulla ja kindlasti rohkem kui Euroopa korvpallis. Aga jällegi, meie treener püüdis seda samuti pigem vältida ja pall ikkagi ideaalis liikus hästi. Kehvemad mängud olidki siis, kui oli palju 1-1 tegemist ja punnitamist.
Mis tagasisidet Sa treeneritelt said? Millega Sinu puhul rahule jäädi ning millega kõige rohkem kästi tööd teha?
Tagasiside oli hea ja treenerite usaldus oli alati olemas. Ega minu puhul jäädigi rahule nende elementidega, millega ma olen ka Eestis silma jäänud – kaitse, mängulugemine, söötmine ja korvialune mäng. Number üks asi, mille kallal noomida sain, oli see, et söötsin palli liiga palju ja oleks pidanud ise rohkem viskeid võtma. Tihti ütlesid treenerid, et ma ei kasuta oma oskuseid ja potentsiaali ära. See on samuti asi, mis tuli esile ka Eestis mängides. Kuid nagu ütlesin, teisel poolaastal mu roll rünnakul tõusis palju ja selles osas tegin väga suure sammu.
Kuidas Su peamine eesmärk õnnestus? Kas jäid NCAA ülikoolidele silma ka? Kui võimalik, siis äkki räägid kogu selle teema nii detailselt lahti, kui saad. Et kui palju Sinu vastu huvi oli ja mis nüüd edasi jne.
Peamine eesmärk oli ikkagi stipendium saada. Võib öelda, et see on juba täidetud, kuid palju on alles ees. Üks pakkumine on NAIA koolist juba olemas. Huvi tunti tegelikult palju, kuid huvi ei tähenda ilmtingimata kohe pakkumist või midagi tõsisemat. Esimese divisjoni koolidest on huvi üles näidanud näiteks Cornell, Iona, IUPUI, Illinois State, Evansville ja Gonzaga. Mõned koolid on ka ainult treeneri teada. Huvi tähendab siis üldjuhul seda, et ülikool on minu kohta treenerilt küsinud. Mõned koolid on ka ise pärast seda minuga ühendust võtnud. Tõsisemalt oli juttu näiteks Iona ülikooli juhendaja Rick Pitinoga, kes on üks legendaarsemaid NCAA treenereid ning juhendas mõni aasta tagasi ka Kreeka koondist ning Euroliigas Ateena Panathinaikost. Tema sõitis spetsiaalselt üheks mänguks New Yorgist mind vaatama ja jäi väga rahule. Kahjuks vahetas ta ise nädal tagasi ülikooli (Pitino palgati St. John’si peatreeneriks – toim.), seega nüüd võisid tema plaanid minu suhtes muutuda. Prep school’ide puhul on välja kujunenud selline asi, et üldjuhul saavad mängijad esimesest divisjonist pakkumisi alles kevade lõpus või isegi suvel. Eelmisel aastal sai üks meie kooli mängija pakkumise alles juuli lõpus. Põhjuseks transfer portal, kuhu ka Kerr Kriisa ennast tänavu kooli vahetamiseks kirja pani. Sinna vaadatakse enne ning kui sealt ei leita endale sobivat mängijat, tullakse tagasi prep’i mängija juurde, kelle vastu varem huvi üles näidati. Näiteks Rick Pitino ütles, et soovib kindlasti ühte mängijat prep school’ist ning ülejäänud kolm võtab portaalist. Ühesõnaga, nüüd aprillis ning mais hakkab loodetavasti rohkem huvi ja pakkumisi tulema. Eesmärk eesmärgiks, aga kogu see hooaeg oli mulle ka ülimalt õpetlik ja kasulik ning mul on väga hea meel, et selle teekonna valisin. Need korvpallialased ja ka elulised kogemused, mis ma sealt sain, on hindamatud.

Mis plaanid Sul järgmiseks hooajaks on?
Veel on lahtine, kuid lähen kindlasti USA-sse tagasi ja ülikooli.
Kas mõni Su meeskonnakaaslane jäi NCAA ülikoolidele silma ning teenis ka stipendiumi?
Teine pikk meie võistkonnast sai sama pakkumise NAIA koolist, kust ka mina. Tal on veel ka erinevaid junior college’ite pakkumisi ja üks teise divisjoni kool. Minu sealoleku ajal keegi väga rohkem pakkumisi ei saanud, ainult mõni üksik ja samuti junior college’ist. Nüüd siin järgmise kuu või kahega võib neid veel tulla.
Kas need NAIA koolide pakkumised on samuti täisstipendiumiga pakkumised? Et mängija jaoks suurt vahet pole, kui vaid see, et koolid on vist väiksemad ja tase on veidi madalam?
Meie pakkumine oli jah täisstipendiumiga, kuigi NAIA koolide puhul on see väga haruldane. Neil on kogu meeskonna peale jagada vist kokku neli stipendiumit ning juba kaks anti meile kahele ära. Ülejäänud kaks stipendiumi jaotatakse siis teiste mängijate peale ära. Koolid on võib-olla väiksemad ja üldjuhul tase madalam, kuid see kool, kust meie pakkumise saime, on üks parimaid NAIA koole. Seda taset võrreldakse kuskil NCAA teise divisjoniga ja isegi öeldakse, et parem kui mõned low-major 1. divisjoni koolid. Seega tase nii palju madalam polegi. Samuti lähevad paljud 1. divisjoni mängijad läbi portaali sinna üle ja ka vastupidi.
Kui nüüd suvel näiteks suuremad koolid ka hakkavad ühendust võtma, siis kuidas see kooli valimine samm-sammult käib? Lihtsalt kirjutatakse, et tule meile ja Sa ütled “jah” või on kogu see asi veidi keerulisem?
Üldjuhul esimene samm peaks olema kooli külastus ja pärast seda tehakse pakkumine. NAIA puhul saime küll pakkumise üpris ammu ja läksime visiidile alles märtsis. Pärast pakkumist oleneb kooli treenerist, kaua otsustamiseks aega antakse. Kui otsustada kooli kasuks ja teha kinnitus ära, siis esmalt on see n-ö verbaalne kinnitus, inglise keeles siis verbal commitment. Pärast seda tegelikult pole midagi selle kooliga veel kindlat ja iseenesest on võimalik ka teiste koolidega suhelda ning isegi pakkumist vahetada. Asi läheb lukku ja ametlikuks siis, kui on allkiri antud paberitele NLI ehk national letter of intent.
Meie eelmises intervjuus lubasid, et jõuad ka Orlando Magicu mängule. Kas käisid ning mis mulje jäi?
Käisin. Mäng oli Philadelphia 76ersi vastu. Üllatav oli see, et saal oli pigem tühi. Lisaks sain head kohad üpris odavalt. Magicu taset näitas ka see, et nii James Harden kui ka Joel Embiid polnud isegi võistkonnaga kaasas. Aga muidu mäng ja kogu see möll oli väga vinge. Kui ma ei eksi, siis läks mäng isegi viimasele viskele, aga kahjuks Magic kaotas.
Kui pingsalt jälgisid eestlaste tegemisi NCAA-s? Kerr Kriisa ja Henri Veesaar on geograafiliselt Sinust küll väga kaugel, aga kas nende tegemised kuidagi ka idarannikul vastu kajasid?
Vaatasin kusjuures paari Arizona mängu ja üks kord vaatasime ühte isegi kogu meeskonnaga. Vaatasin ka vahepeal kuidas Johannes Kirsipuu ja Markus Ilveri ülikoolidel läheb, aga mänge kahjuks ei näinud. Rääkisin mõlemaga hooaja keskel ja uurisin, kuidas neil läheb. Üks huvitav asi, mis juhtus, oli see, et ühel koosolekul näitas treener meile Twitterist videoid, kus erinevad treenerid rääkisid midagi õpetlikku. Ühes videos oli Wisconsini treener Greg Gard trenni ajal rääkimas ja täpselt tema kõrval seisis Markus Ilver.
Mis Sulle Ameerikas eluolu poolest kõige veidramad asjad harjuda olid?
Üks asi oli kindlasti toitumine. Esiteks see, kuidas kõik meie meeskonnast ainult rämpsu söövad, samas vorm on neil ikka sama hea. Teiseks, alati pärast mängu läksime McDonald’sist või mõnest muust kiirtoidukohast läbi. Kui ise just endale korralikult iga päev ei kokka, nagu ma lõpuks tegema pidin, siis on väga raske tervislikult ja n-ö sportlasele kohaselt toituda. Ülikoolis muidugi päris nii pole, seal on see osa rohkem läbi mõeldud.
Kui nüüd Su tiimikaaslastelt küsida Eesti kohta, kas siis teadmised on oluliselt paremad kui hooaja alguses?
Ma loodan küll. Eks ma midagi ikka neile õpetasin ja seletasin. Mu toakaaslane teab kindlasti kõige rohkem ja lubas isegi Eestisse mulle külla tulla.




