Close

INTERVJUU | Soovituste järgi ülikoolivaliku teinud Kaspar Sepp: siin tundus suurem võimalus kohe esile tõusta

-Kaspar Sepp | Foto: Jacob Lindsey

Kevadel esimese ja üsnagi eduka USA hooaja selja taha jätnud Kaspar Sepp on nii õpingutes kui ka korvpallikarjääris astumas järgmist sammu, kui võttis vastu NCAA I divisjonis mängiva Valparaiso ülikooli pakkumise. Juunis 20 aasta juubelit tähistanud noormees saab suurepärase võimaluse end uues keskkonnas proovile panna ning võtta eelnenud prep school’i aastast kaasa hea ettevalmistuse.

Suvisel U20 A-divisjoni Euroopa meistrivõistlustel sai 2-meetrine ääremängija Eesti koondist turniiril tekkinud vigastuse tõttu aidata viies kohtumises, kui kogus ligi 20 minuti jooksul 5 punkti, 4,2 lauapalli, 2 korvisöötu ning 0,6 vaheltlõiget. Varem on Sepp esindanud Tartu Ülikool Maks&Mooritsa korvpalliklubi, kus käis 2021/22. hooajal väljakul kuues kohtumises.

Korvpall24.ee portaalile avaldas Sepp ülikooli värbamise tagamaid ning kuidas ta hindab eelnevat ettevalmistuse aastat. Saame teada, millise NBA legendi aura on jätkuvalt Valparaiso elanike meeltes, kuidas näeb välja tema iganädalane eluolu ja millist rolli ootab uus peatreener seni peamiselt ääremängija kohuseid täitnud mängumehelt. Lisaks selgub, millist suurüllatust plaanib meeskond algaval hooajal sepistada ning lõpetuseks hargneb huvitav kokkusattumus Kasparit juhendanud treenerite omavahelistes tutvustes.

Kaspar, millal ja kuidas tekkis Sul kontakt Valparaiso ülikooli inimestega ja kes Sind konkreetselt värbamas käis?

Esimene kontakt tekkis aprillis. Praegune abitreener AJ Moye oli uurinud Jukka Toijalalt mängijate kohta ja kuna olin tol hetkel veel vaba, siis Jukka pakkus mind. AJ mängis kunagi Soomes Jukka käe all ning sellepärast nad omavahel suhtlesidki. Mainisin ka Valpot oma eelmisele treenerile ja tuli välja, et ta oli ülikooliaegadel AJ toanaaber. AJ oli juba algusest peale väga positiivne minu suhtes ning kui prep school’i treenerilt ka veel kinnituse sai, siis ei läinud kaua, kui ametliku pakkumise sain.

Mis variandid Sul veel laual olid ja miks just Valparaiso valisid?

Selleks hetkeks oli laual konkreetselt veel Sam Houston ja Denveri ülikool. Kuna sel hetkel Valpo tundus väga sobivat, siis ma kaua ei mõelnud ja otsustasin selle kasuks kiiresti ära, seega mujalt palju huvi ei jõudnudki tekkida. Samuti oli prep’i treener 100% Valpo poolt. Minu jaoks oli hästi oluline eriala valik, mida siin ka pakuti, erinevalt teisest kahest koolist. Treenerite huvi oli ka suur ja nad tundusid väga sümpaatsed ning kuna treenerite osakonnas toimus sellel aastal just n-ö suurpuhastus ja eelmisest aastast jäi alles vaid kolm meest, siis tundus suurem võimalus kohe esile tõusta. Käisin ka mais koolis visiidil ja tundsin kohe, et see on minu jaoks õige koht.

Kui palju aitas ülikooli pääsemisele kaasa see mullune hooaeg prep school‘is? Mida see aasta selles aspektis peamiselt juurde andis?

Prep school aitas mind väga palju. See aitas mul kogu USA eluga hästi kohaneda ning tänu treenerile on nüüd see aasta palju lihtsam detailidest ja taktikatest aru saada, kuna tegime eelmine aasta läbi peaaegu kõiki samu asju. Lisaks oli eelmisel aastal korralik ettevalmistus füüsiliselt. Treeningud olid päris karmid ja teadsin nüüd, mida trennides oodata ja olin selleks ka paremini valmis. Kokkuvõttes, prep school valmistas mind ülikoolikarjääri jaoks maksimaalselt ette.

-Kaspar Sepp | Foto: Jacob Lindsey

Valparaiso asub üsna Chicago külje all. Kui pingsalt Sa jälgid, kuidas Henri Drellil praegu Bullsi treeninglaagris läheb (intervjuu sai tehtud hetkel, kui Drell Chicago Bullsiga hooajaks valmistus – toim.)?

Nii palju, kui seda Eesti uudistes kajastatakse. Siin kohapeal kusagil või kellegagi see jutuks pole tulnud.

Kui korvpallist rääkida, siis kas sealse kandi inimesed on kõik senimaani Michael Jordani ja toonase legendaarse Bullsi lummuses? Või, kuna asute vist Indiana osariigis, on mälestustes kangelaseks pigem Reggie Miller?

Kuna Valparaiso on vaid tunni kaugusel Chicagost ning paljud on sealt pärit, siis on enamus muidugi ikka Jordani fännid. LeBron Jamesi ja Jordani võrdlust pole siin eriti mõtet välja tuua. Polegi tegelikult kohanud näiteks Reggie Milleri fänne või hoopis kellegi kolmanda toetajaid.

Prep school‘is käisid Sa Orlando külje all, aga nüüd kolisid oluliselt põhjapoole. Kas seal Chicago külje all ja Michigani järve läheduses on kliima sarnane Eestile? Kui palju erineb muu eluolu ja milles see väljendub?

Kliima on tõesti Eestile sarnane, talvel tuleb ikka lumi maha, kuid veidi soojem on. Septembris oli keskmiselt veel 20-25 kraadi ja viskas kaks korda isegi 40 peale, kuid nüüd oktoobris on juba vihmane olnud ja 10-15 kraadi. Üldiselt on kogu loodus ja eluolu üpris Eestile omane. Aga otseselt suuri erinevusi peale ilma pole ma ka võrreldes Orlandoga veel täheldanud.

Millal Sa oma ülikoolitiimi juurde läksid ning milline Su elu seni seal välja on näinud?

Esimest korda käisin üheks päevaks visiidil mais. Seejärel läksin kohe pärast koondist 20. juulil pikemaks ajaks tagasi. Sel vahemikul ravisin oma vigastust ja ühtegi saalitrenni kaasa ei teinud. Augusti keskel läksin nädalaks koju ning augusti lõpus tulin uuesti tagasi, kui hakkasid kool ja loengud. Hetkel (oktoobri esimeses pooles – toim.) treenime meeskonnaga viis korda nädalas kuskil 2,5 tundi pärast õppetunde ehk 15.30. Neli korda nädalas on hommikul kell 7.30 jõusaal ning kaks korda nädalas on individuaalne trenn tund aega loengute vahel. Koolitunnid on esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel 10.00-13.45 ning teisipäeval ja neljapäeval on praktikumid erinevatel aegadel. Kooli territoorium on väga ilus, elamine ning toitlustus on samuti head, nii et olen hetkel kõigega väga rahul.

Mis eriala Sa õpid ja kuidas seni õpingutega läinud on?

Õpin biomeditsiinitehnoloogiat (biomedical engineering) ning seni on hästi läinud. Väga huvitav on siiani olnud ning see on juba pikka aega mu unistus olnud korvpalli kõrvalt.

Kuidas senine hooajaks ettevalmistus on erinenud kõigest sellest, millega Sa Eestis või mullu ka Fairmontis kokku oled puutunud?

Võrreldes Eestiga on siinsed trennid ja ettevalmistus palju intensiivsemad ning pisidetailidele pühendunud, samuti on kindlasti rohkem distsipliini. Ühest harjutusest teise juurde tuleb sprintida, aja ja tulemuse peale harjutusi teeme nii kaua, kuni tehtud saame. Kõik oma vabavisked tuleb üles lugeda, kui piisavalt valjult platsil ei räägi, teeme joonejookse jne. Pigem sarnaneb see rohkem eelmisele aastale, kuid kõik on veelgi rohkem distsiplineeritud ning muidugi professionaalsem. Näiteks on meile antud ka ülesanne visata igal nädalal trenniväliselt sisse 1000 viset. Kõik see tuleb ise kokku lugeda ning treenerile teada anda.

Paranda mind, kui ma eksin, aga juhendaja Roger Powelli jaoks peaks see olema esimene kogemus peatreenerina? Kas ta ise ka kuidagi seda välja toob või on seda kuidagi näha?

Tõepoolest. Samas pole ta seda ise kunagi väljagi toonud ning seda pole kõrvalt mängijana samuti märgata. Minu arvates on ta üks parimaid treenereid, kelle all ma mänginud olen. Äärmiselt professionaalne ja heasüdamlik inimene väljaspool väljakut, aga samas on trennides heas mõttes karm, kuid õiglane. Tühja asja pärast ta kunagi kellelegi liiga ei tee ning enamasti vihastab ainult siis, kui tema arvates mängib keegi alla oma võimete. Seega ta ootab kõigilt maksimumi ning loob selleks ka kõik tingimused nii trennis kui ka selle väliselt. Täielik players’ coach, nagu ta ise ka ütleb.

Peatreener Powell on omal ajal mänginud ka mitu hooaega heal tasemel Euroopa satsides (pärast lühikest NBA kogemust Utah Jazzis esindas Powell Euroopas selliseid klubisid nagu Jerusalemi Hapoel, Murcia, Dijon ja Frankfurt Skyliners – toim.). Kas tema see kogemus võiks kuidagi Sulle kasu tuua, et ta mõistab paremini, mis Sinu tugevused väljakul on vms?

Kas nüüd just see, et tal Euroopa kogemus olemas on, aga ta mõistab küll väga hästi nii minu kui ka kõigi teiste tugevusi. Rääkisime alles ka omavahel, kuidas igaüks on milleski hea ning oluline on keskenduda just sellele. Ta on täpselt aru saanud ka minu tugevustest ja seepärast usaldab palli rohkem minu kätte ning kaare tagant on samuti roheline tuli olemas.

-Kaspar Sepp | Foto: Jacob Lindsey

Millist stiili te üldse viljelema hakkate? On teie mängustiilis ka neid Euroopa korvpalli sugemeid?

Sarnaselt ka prep‘i hooajale proovime palju joosta kiirrünnakuid ning vältida seisma jäämist ja eraldi kombinatsiooni jooksmist. Väga palju mängime flow-offense’it, mida mängisin ka eelmisel aastal. Seal pall ja mängijad liiguvad kindlate reeglite järgi, kuid samas on mängijal üpris vabad käed. Võrreldes Euroopa mängustiiliga on ikka päris erinev, kombinatsioone jookseme harva ning needki on üpris lihtsad ja lühikesed.

Milline peaks konkreetselt olema Sinu roll meeskonnas ja mida peatreener Sinult nõuab?

Rünnakul olen oma tugevuste pärast playmaker. Mängin küll “number nelja” positsioonil, kuid flow-offense’is liigub pall päris palju minu käest läbi, kus saan oma tugevusi hästi ära kasutada ja selleks on ka treenerite usaldus ja luba täielikult olemas. Ma olen ka üks energilisemaid ja valjemaid mehi väljakul, seega treener tuletab alati meelde, et peaksin rohkem liidrirolli enda peale võtma, kuna meie noores võistkonnas pole seni ühtegi liidrit välja kujunenud ning olen üks kogenumaid ka.

Valparaiso meeskond on viimastel kümnenditel päris tihedalt NCAA finaalturniirile pääsenud. Mis teil algava hooaja eesmärgina välja on hõigatud?

Kuna viimased hooajad on tegelikult Valpol päris kehvasti läinud, siis nagu mainisin, lasti eelmise hooaja treenerid kõik lahti. Sellega koos läksid ka 12 mehest üheksa ära ning seetõttu on ka põhimõtteliselt kogu võistkond uus. Uustulnukaid on koos minuga kokku viis ning senior’e (viimase aasta mängijaid – toim.) vaid kolm. See on üpris tavapäratu ja julgen öelda, et oleme kogu riigi üks nooremaid võistkondi. Erinevates uudistes ja portaalides ennustatakse meile seetõttu konverentsis viimast kohta. Meie kindel eesmärk on aga konverentsis võimalikult kõrge koht saada ning lõpuks ka märtsihullusele jõuda. Muidugi on lihtne seada eesmärki, mis paistab kogu konverentsi suhtes konkreetselt võimatu, aga ma võin kinnitada, kui karmi tööd me oleme teinud ning missuguse kultuuri meeskonnas üles ehitanud juba selle lühikese ajaga.

Tundub, et lisaks Sulle on üks mängija Lõuna-Sudaanist, aga ülejäänud on vist kõik ameeriklased? Kuidas see teie mängu või Sinu sisseelamist on mõjutanud?

Ei ole kuidagi negatiivselt mõjutanud. Ise olen eelmisest aastast sellega harjunud ning mind on juba ilusti omaks võetud. Tegelikult on meeskonnas ka hollandlane, kellega saan hästi läbi, Jerome Palm, ning kaks kanadalast. Nagu mainisin, meie võistkonna keemia on selle lühikese ajaga üllatavalt hea ja kõik saame väga läbi ning veedame hästi palju aega tiimina koos.

Valparaiso ülikoolimeeskonna taustajõududes töötab otsetõlkes öeldes värbamise ja mängijate arengu direktorina legendaarne tšehh Luboš Barton, kes on ka ülikooli vilistlane. Kui palju temaga oled saanud suhelda ning kas ta on Sulle jaganud ka mingeid konkreetseid näpunäiteid?

Temaga puutun treeneritest isegi kõige rohkem kokku. Räägime tihti vabal ajal niisama elust või korvpallist. Nüüd annab ta mulle ka individuaaltrenne paar korda nädalas, seega temalt saan väga palju näpunäiteid, nii korvpalliplatsil kui ka elust üldse.

Lõpetuseks, mis on kõige naljakam juhtum, mis Sinuga Valparaisos seni juhtunud on ning mis on olnud kõige ootamatum või harjumatum asi, millega oled pidanud silmitsi seisma?

Ühtegi kindlat naljakat juhtumit pähe ei tulegi. Kõik meie treenerid, eesotsas peatreeneriga, on tegelikult väga sõbralikud, seega suhtlus ja õhkkond on väga vabad ning pärast trenne saab tihti ka nendega nalja. Trennide lõpus laseb vahel peatreener muusika põhja panna ning siis iga treener peab oma tantsusammud ette näitama. Vahel ta ise trennides naerab kui midagi naljakat juhtub või keegi teeb midagi üllatavalt hästi. Saalist lahkume alati hea tujuga, kuid kunagi n-ö laadaks asi ei lähe ja kõik on ikkagi üliprofessionaalne. Treeneri eesmärk ongi luua keskkond, kus me saame täielikult nautida igat minutit trennist. Ootamatute asjade juures ma tooksin uuesti selle välja, kuidas minu praegune abitreener AJ mängis kunagi Jukka (Toijala) käe all ning mängis koos mu prep’i treeneri Rod Wilmontiga Indiana ülikoolis ja nad olid isegi toakaaslased. Lisaks selgus, et Barton oli kaks aastat tagasi Tšehhi meeskonna Brno treeneritebrigaadis. See oli samal ajal, kui ma veel Tartus mängisin ja kohtusime Brnoga ENBL-i final four‘i pronksimängus. Väga raske on uskuda selliseid kokkusattumusi.


Korvpall24.ee portaal palus Kaspar Sepal kehastuda korraks ka intervjueerijaks ning uurida 43-aastaselt Tšehhi korvpalli suurkujult ja praeguselt Valparaiso ülikooli värbamise ja mängijate arengu direktorilt Luboš Bartonilt, mida ta mäletab mängudest Eesti koondisega. Aastatel 1998-2002 ise Valparaiso ülikoolitiimis mänginud ja hiljem erinevates Euroopa suurklubides kanda kinnitanud (Bologna Fortitudo, Roma Virtus, Badalona Joventut, Barcelona jne.) meenutas ühe huvitava seiga seoses Martin Müürsepa küünarnukiga ja klammerdajaga.

Kaspar Sepp: Luboš, Sul peaks olema üks huvitav meenutus seoses Eesti korvpallikoondisega? Mis see on?

Luboš Barton: Mäletan, et kuulusime 2005. aasta Eurobasketi valikturniiril Eestiga ühte alagruppi ja kohtusime nii kodus kui võõrsil. Martin Müürsepp mängis siis “number nelja” või “viie” positsioonil. Teisel veerandajal, kui mängitud oli umbes 15 minutit, lõi ta mind küünarnukiga näkku. Ma ei arva, et ta tegi seda tahtlikult, kuid ta lõi mul huule täiesti lõhki. Mu huulel oli 1,5-sentimeetrine haav, nagu oleks kääridega lõigatud. Hambad jäid õnneks terveks, aga verd voolas, nagu ei kunagi varem.

KS: Kas vajasid õmblusi?

LB: Ma läksin arstiga riietusruumi, kus ta tõmbas välja klambrilööja ja lõi mulle huulde kolm klambrit. Verejooksu peatasime liimi abil. See juhtus kuskil neli minutit enne vaheaega, aga ma naasin platsile ja viskasin teisel poolajal palju punkte. Me võitsime selle mängu, kuid mitte suurelt.

KS: Kas see oli mingi spetsiaalne meditsiiniline klambrilööja või tavaline klambrilööja?

LB: Lihtsalt tavaline klambrilööja, nagu kontoris leida võib. Tegelikult mängisin nende klambritega veel kaks mängu, sest tegemist oli valikmängude turniiriga. Lisaks Eestile mängisime veel Poolaga, mõlemaga kaks korda. Mäletan, et viimane mäng oli Poola vastu ja mul olid need klambrid endiselt huules. Müürsepp äsas mulle ikka kenasti küünarnukiga. Olen mitu korda Eesti vastu mänginud, aga see mäng jäi loomulikult kõige paremini meelde.

scroll to top