Tänavu ookeani taga USA üliõpilasliigas NCAA oma kolmandat hooaega alustanud tartlane Kaspar Sepp vahetas selle hooaja eel ülikooli, kui liikus Valparaisost edasi Cornell’i. Korvpall24.ee portaalile aastavahetuse paiku antud intervjuus selgitas Sepp, et keskkonnavahetus oli läbimõeldud otsus ning sellel olid konkreetsed põhjused, kuna koos temaga vahetas kooli suurem osa võistkonnast.
Kõik Eesti noortekoondised läbi käinud 22-aastane ja 2-meetrine Sepp on tänavusel hooajal Cornell’i eest korvpalliplatsil kirja saanud 4,9 punkti ja 5,4 lauapalli, aga mõned statistilised kategooriad on noormehel ka varasemaga võrreldes veidi tagasi läinud. Usutlusest selgub, mis selle põhjuseks on.
Sepp räägib pikemas intervjuus muuhulgas, miks prestiižse Ivy League’i ülikooli pakkumisele oli võimatu ära öelda, kuidas kõrgendatud nõudmiste tõttu tavapärasest keerukamaks kujunenud kooli vahetamise protsess kulges, milline on tema roll uues tiimis, kas ta plaanib pärast ülikooli korvpalliga jätkata või kasutada head haridust ära ning kohe oma valdkonnas maailma vallutama minna.
Kaspar, hakkame kohe sellest pihta, et selgita palun, miks Sa tänavuse hooaja eel ülikooli vahetasid ehk Valparaisost lahkusid ja Cornelliga liitusid?
Valparaisos tekkis mul mõlemal hooajal sarnane muster: nii esimesel kui ka teisel aastal alustasin pingilt ega saanud peaaegu üldse mänguaega. Seejärel suutsin end hooaja keskel algviisikusse mängida, kuid lõpufaasis langesin millegipärast jälle pingile tagasi. Tundsin, et see muster võib korduda ka kolmandal hooajal. Samuti tundus mulle, et minu roll võistkonnas on jäänud liialt n-ö rollimängija staatusesse ja see ei hakkagi muutuma. Sain seal küll lõpuks normaalsed minutid, aga see kõikus väga palju – ühes mängus viis minutit, teises kolmkümmend. Lisaks lahkus meil peaaegu terve võistkond, alles jäi vaid kaks mängijat. See kõik mängis rolli ja ma tundsin, et pean võtma väikese riski ning vaatama, milliseid pakkumisi teistest kohtadest tuleb.
Kui sealt peaaegu terve koosseis lahkus, siis kas treener kaotas kontrolli võistkonna üle? Sa polnud vist ainus, kes polnud rahul?
Mingil määral küll. Ma ei saa öelda, et me läbi ei saanud, kuid mingid erimeelsused siiski tekkisid. Mulle tundus, et me ei olnud päris ühel lainel ja oleks targem oma võimeid mujal proovida. Teistel meeskonnakaaslastel olid oma kogemused ja põhjused, aga kuna kõik teised otsustasid siiski lahkuda, tundus minu otsus ka loogiline. Sellest hoolimata olen väga tänulik treenerile ja vaatan ikkagi positiivselt sellele ajale tagasi.
Mis Sulle neist kahest hooajast kõige positiivsemana meelde jäi? Mida Sa sealt endaga kaasa võtsid?
Esiteks muidugi kogemus – need olid mu esimesed aastad ülikoolikorvpallis ja üleüldse Ameerikas elades. Teiseks õpetas see suur kõikumine ja läbi jamde minemine mind tohutult ja kasvatas iseloomu. See oli raske aeg, aga tagantjärele olen väga tänulik, et see juhtus, sest olen nüüd palju targem. Samuti on jäänud head kontaktid: suhtlen siiamaani endiste tiimikaaslaste ja abitreeneritega.
Räägi lühidalt lahti, kuidas see koolivahetus üldse käib? Millal Sa pead sellest teada andma ja kuidas protsess välja näeb?
Kõigepealt tuleb teada anda peatreenerile ja spordidirektorile. Kui treenerilt on nõusolek käes, tehakse see avalikuks ja nimi läheb portaali üles. See on treeneritevaheline portaal, mida mina ise otseselt ei näe. Seal on kindlad kuupäevad, millal aken avaneb ja sulgub – tavaliselt umbes kuuajane periood. Peaasi, et jõuad end selle aja jooksul üles anda. Mina olin tegelikult oma võistkonnast üks viimaseid, kes end kirja pani. Treenerid hakkasid aga üsna ruttu kirjutama, sain e-maile ja sõnumeid Twitteris (X-is – toim.). Cornell kirjutaski mulle esimesena just Twitteri kaudu. Seejärel hakkadki treeneritega suhtlema, helistama ja visiite tegema. Kuna pidin vahepeal Eestisse tulema, polnud mul aega väga paljudes koolides kohal käia ja pidin tegema kindlad valikud. Mind aitas selle suhtlusega ka üks vana tuttav, kes tegutses minu esindajana.
Küsin vahele, kas nüüd tohivad NCAA mängijatel ka agendid olla, vanasti vist ei tohtinud? Või peab mängija ise suhtlema?
Võib olla esindaja, kes aitab. Ma ei tea täpselt, kuidas seda ametlikult nimetatakse, aga see on lubatud. Peaaegu kõigil mu tiimikaaslastel, kes ära läksid, oli keegi abiks. Leidsin ka endale inimese, keda juba varem tundsin.
Kui paljude koolidega Sa reaalselt suhtlesid ja miks valisid just Cornelli?
Kokku oli neid koole ikka päris korralikult, ehk 10–15. Pooled olid neist teise divisjoni koolid. Mõned olid sellised, kes korra helistasid ja siis rohkem ühendust ei võtnud. Tõsisemaks läks suhtlus nelja-viie kooliga, visiidil käisin kolmes. Cornell jäi sõelale, sest nad olid esimesed kirjutajad ja kooli nimi maksis palju. Ivy League‘i haridus oli liiga ahvatlev, et sellest loobuda. See on minu tuleviku mõttes märksa kasulikum kui minna kuhugi väikesesse kooli. Samas on Cornell ka korvpalli poolest samm edasi. Kui visiidil käisin, sain kõigiga superhästi läbi ja tundsin kohe, et see on õige koht. Siiski võttis protsess kaua aega, sest Ivy League‘i koolides on sissesaamine raske. Eriti välismaalasena ja insenerierialal oli vaja aineid üle kanda ja kontrollida, kas ma üldse kvalifitseerun. Alles pärast koolipoolset kinnitust sain korvpalliosale oma “jah”-sõna öelda.
Kas Sa uurisid treeneritelt ka, millega sa neile silma jäid?
Olen rääkinud abitreeneriga, kes mulle kirjutas. Ta ütles, et kui portaal avanes, siis ta lihtsalt värskendas lehte ja otsis mängijaid, kes pikkuse ja muude parameetrite poolest võiksid sobida. Mingis mõttes jäin talle lihtsalt silma. Tegelikult oli veel selline seos, et meie praegune peatreener oli kolm aastat tagasi abitreener, kui mina Floridas prep-school‘is mängisin. Ta oli ühel mu mängul kohal ja me suhtlesime juba siis natuke. Nii et peatreener teadis mind tegelikult juba varem.
Ivy League on tuntud oma akadeemilise taseme poolest. Kas seal peab korvpallur ka päriselt kõvasti õppima või saab kuidagi niisama läbi?
Kindlasti peab õppima. Enamik mängijaid käib kohusetundlikult loengutes. Esimene semester oli mulle ikka korralik šokk, pandi tõsiselt proovile. Valparaisos sain ilusti hakkama ja hinded olid head, aga siin on tase täiesti teistsugune. Koormus läks mingi hetk väga kõrgeks, aga sain lõpuks hakkama. Vaevata siin ei saa.
Kuidas on lood sportliku poolega? Mis on peamised erinevused võrreldes Valparaisoga?
Mängustiil on hoopis teine – me mängime palju kiiremini. Visatakse väga palju kolmepunktiviskeid ja mäng on ühtne, kõik võivad skoorida. See on väga unikaalne stiil. Valparaisos jäi mäng tihtipeale ühe-kahe mehe peale ja treener soosis seda. Siin mängime me 10–12 mehega ja tihti on viis-kuus mängijat, kes viskavad üle 10 punkti. Oleme resultatiivsete söötude poolest riigis esiviisikus. Ka minu roll on siin teistsugune.
Mis Su täpne positsioon ja roll on?
Mängin keskmängija ehk “number viie” peal. Meil on tegelikult päris lühike võistkond ja tihtipeale olen ma kõige pikem mees väljakul. Rünnakul käib mäng palju läbi pika – on palju söötmist, lõikamist ja katteid. Pall tuleb minu kätte ja mul on suhteliselt vaba voli otsuseid teha. Saan ka ise rohkem ette võtta. Valparaisos olin puhas rollimängija, kelle ülesanne oli lauapallid ja kaitse, aga siin soositakse agressiivsust ja otsustamist.
Sinu resultatiivsete söötude arv on kõvasti tõusnud (keskmiselt 1,4 pealt 2,7 peale – toim.)). Kas see ongi tänu sellele, et pall käib rünnakul peamiselt läbi Sinu?
Jah, aga lisaks mänguplaanile tekib siin lihtsalt rohkem võimalusi. Valparaisos olid pikad kombinatsioonid ja keegi läks üks-ühele, aga siin saan palli ja keegi kohe lõikab korvi alla. Need on kiired ja lihtsad korvid. Mul on palli käes rohkem ja tekib häid sööduvõimalusi, mis lõppevad korviga.
Vaatasin koosseisu, kas vastab tõele, et oled tiimi ainus välismaalane?
Jah, nii on. Meil on üks pool-aasialane ka, aga tema vist ei lähe arvesse (Naerab.). See pole minu jaoks midagi uut, olin ka Floridas ja Valparaisos ainus välismaalane. Mind on väga hästi vastu võetud. Juba visiidil sain kuttidega sõbraks ja suvel saime paariga neist isegi kokku. Lisaks käisime suvel võistkonnaga kaheks nädalaks Itaalias. See oli super üritus tiimikeemia loomiseks.
Statistikast torkab silma, et punktide arv ja visete hulk on tõusnud, aga tabavusprotsent langenud (väljakult 47,8% pealt 41,2% peale ning kolmestel 32,1% pealt 22,2% peale – toim.). Kas oled selle põhjusele jälile jõudnud?
Eks ma ise ka vaevan pead sellega. Võtan nüüd natuke rohkem viskeid ja ehk ka raskemaid viskeid. Valparaisos viskasin ainult siis, kui olin täiesti kindel. Praegu on võib-olla olnud ka veidi ebaõnne, pallid ei kuku nii hästi, aga treener soosib seda, et ma võtaksin mängu enda peale. Küll see protsess varsti paremaks läheb.

Kas oled tuleviku peale ka mõelnud? Kas paned Cornellis lõpuni välja?
Kindlasti lõpuni. Oleks rumal siin uuesti kooli vahetada, tahan selle diplomi kätte saada. Kuna kõik ained eelmisest koolist üle ei tulnud, võib juhtuda, et pean tegema ühe lisasemestri pärast seda, kui korvpalliaastad läbi saavad. Mul on sel ja järgmisel hooajal õigus mängida. Proovin aineid rohkem võtta, et samal ajal lõpetada, aga kui vaja, jään üheks semestriks lihtsalt õppima. Diplomi nimel on see seda väärt.
Mis eriala Sa täpselt õpid ja kelleks sa saad?
Erialaks on biomeditsiini tehnoloogia (Biomedical Engineering – toim.), täpsemalt biomaterjalide ja ravimite suund. Ideaalplaanis tahaksin töötada ravimitööstuses. Siin Ameerikas on palju suuri biotehnoloogia- ja geenitehnoloogiafirmasid. Mulle meeldib laboritöö ja keemia valdkond.
Kas pärast lõpetamist on plaan kohe tööle minna või tahad ka profikorvpalli proovida?
Selle peale olen palju mõelnud, aga praegu on raske kindlat vastust anda. Tahaksin muidugi proovida, aga kõik sõltub asjaoludest. Kui saaksin kohe väga hea tööpakkumise, siis ilmselt valiksin selle. Mul on mõte jääda Ameerikasse töötama, aga siin tulevad mängu ka viisad ja muud küsimused. Kõik on veel lahtine ja sõltub sellest, millised võimalused korvpallis avanevad.
Eestis vist nii suurt ravimitööstust pole. Kas oled valmis oma elu USA-ga siduma?
Ameerikas on võimalused kindlasti suuremad, eriti selle haridusega. Eestis või Euroopas leiaks ka midagi, aga mulle on see Ameerika elu meeldima hakanud. Ravimitööstus on siin kordades tugevam ja võimalused on lihtsalt paremad.
Mis Sulle USA elu juures kõige rohkem meeldib?
Inimesed on avatumad. Vahel räägitakse küll ameeriklaste “võltsist” sõbralikkusest, aga tihtipeale on see siiski siiras. Sa võid täiesti võõra inimesega poes juttu jääda rääkima. Eestis on vahel nii, et ütled tere ja sulle ei vaadata otsagi. See on nagu öö ja päev. Samuti meeldib mulle Ameerika spordikultuur – olen suur pesapalli ja Ameerika jalgpalli fänn. See on täiesti teine maailm.
Kust see huvi pesapalli ja Ameerika jalgpalli vastu tuli?
See tekkis juba Eestis. Ma ei tea täpselt miks, aga mul oli juba lapsena suur huvi Ameerika vastu. Kui esimest korda reisil käisin, olin vaimustuses kõigest, mida varem vaid filmides näinud olin. Super Bowl‘e olen vaadanud viimased kümme aastat – olin Eestis kell kolm öösel üleval, vaatasin mängu lõpuni ja läksin hommikul kooli. Nüüd siin olles saan vabalt osta pileti ja sõita New Yorki pesapalli vaatama. See on minu jaoks väga äge.
Kui palju sa Eesti korvpalli jälgid? Hiljuti naasis USA-st Markus Ilver, kes sai Tartus ja koondises kohe suure rolli. Kas sa unistad sarnasest käigust?
See oleks tore küll. Jälgin Tartu mänge ja olen Markusega suhelnud – see, mida ta teeb, on päris äge. See annab motivatsiooni, et selline tee on võimalik. Kõik on lahtine ja olen sellele mõelnud.
Eestis jälgitakse suure huviga Henri Veesaare ja Stefan Vaaksi käekäiku. Kui kõva sõna see tegelikult on, et Veesaar on NBA drafti ennustustes kõrgel kohal? Kas me Eestis ehk alahindame üliõpilasliiga taset?
Ma pole küll selle kõige keskmes, aga sotsiaalmeedia kaudu näen, et seda kajastatakse ikka väga palju. Oleme sel hooajal mänginud näiteks Michigan State’iga, mis on top10 võistkond – see on ikka väga tugev tase. Kui seal suudetakse häid numbreid teha, siis see on kõva sõna. Kuidas see täpselt drafti ja NBA-sse üle kandub, seda on mul raske kommenteerida, ma pole selle maailmaga nii süvitsi kursis.
Kas Ivy League‘ist minnakse ka profiks või on see pigem koht hariduse saamiseks?
Kindlasti minnakse vähem, aga näiteid on. Cornellis mängis paar aastat tagasi üks kutt (Chris Manon – toim.), kes on saanud minuteid ka Los Angeles Lakersi eest. Mees, kelle asemele mind toodi, mängib praegu Slovakkias profina (Guy Ragland – toim.). Nii et võimalus on olemas, aga paljud lähevad pärast lõpetamist ka kohe otse erialasele tööle. See sõltub mängijast.
Kas aastate jooksul on keegi Korvpalliliidust või koondise juurest sinuga ühendust võtnud?
Enne Valparaisosse minekut suhtlesin Jukka Toijalaga ja olin korraks “korvpallikodus”, aga pärast seda pole keegi ühendust võtnud.
Kas oled sellepärast pahane ka või võtad seda motivatsioonina?
Ei ole pahane. Minu positsioonil on konkurents hetkel väga suur. Küll minu aeg kunagi tuleb. See pole maailma lõpp, kui ma kohe koondisesse ei pääse. Proovin hoida asjad balansis – kool on minu jaoks hetkel sama tähtis kui hooaeg. Eesmärk koondisesse jõuda on kindlasti olemas, aga ma ei vaeva sellega liialt pead. Tuleb siis, kui tuleb.




