Close

INTERVJUU | Türgis korvpalluriteed alustanud Saku II liiga MVP Karl Koitmaa sihib läbimurret meistriliigas

-Karl Koitmaa | Foto: Keila Basket Facebook

Tänavuse Saku II liiga hooaja kulminatsiooniks krooniti meistriks meistriliigatiimi Keila Coolbeti järelkasvutiim, kes finaalis alistas kõrgetasemelises ja põnevas heitluses KK Viimsi II meeskonna. Kullakohtumise kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti 17-aastane ja 186 cm pikkune viskav tagamees Karl Koitmaa.

Finaalis 30 mänguminutiga 15 punkti, 5 lauapalli ja 4 viskeblokeeringut kirja saanud Koitmaa keskmised numbrid kogu II liiga hooaja peale olid 28 minutit, 15,1 punkti, 4,7 lauapalli, 1,7 resultatiivset söötu, 1,0 vaheltlõiget ja 1,1 viskeblokeeringut. Keila Coolbeti põhitiimi eest kokku kümnes Optibet Eesti-Läti liiga matšis platsil käinud noormehe keskmised näitajad tipptasemel olid 4 minutit ja 0,8 punkti mängu kohta.

Korvpall24.ee portaal uuris pärast võidukat II liiga finaali Koitmaalt, kus tema korvpallurikarjäär alguse sai, kas värske võit on tema senise karjääri kõige ägedam saavutus ning milliste ambitsioonidega ta praegu korvpalli mängib. Huvitava faktina tuli välja, et noormees ei alustanud korvpalliga üldsegi Eestis ning tema eesmärgiks on ühel hetkel korvpallurina jõuda uuesti piiri taha.

Karl, võta palun oma sõnadega Saku II liiga finaalmäng kokku.

See oli täpselt finaalivääriline mäng. Kõik pingutasid ja oldi lahinguks valmis nii enne kui ka pärast mängu. Loomulikult on võimas tunne olla tšempion Saku II liigas.

Viimsi haaras alguses juhtohjad ja tundus, et olite raskustes. Lisaks tekkisid teil esimesel poolajal vigadega probleemid. Mis mõtted Sul sel hetkel olid?

Alguses oli tõesti teatav rabedus. Võib-olla me alahindasime vastast natuke – mõtlesime, et oleme finaalis ja äkki tuleb kergelt. Aga ei tulnud üldse kergelt. Poolajal ütles treener Georg (Murakas), et peame agressiivsust natuke vähemaks võtma, sest alguses olime liiga agressiivsed. Saime juhisest aru ja see tõi ka tulemust.

Mulle tundus, et Sa ise tundsid ennast teisel poolajal ja mängu lõpus väljakul väga mugavalt, hoolimata suurtest pingetest.

Jah, ma olin endas kindel. Meie tiimil pole varem sellisel tasemel finaalikogemust olnud, aga minu arvates on juba sellises atmosfääris mängimine iseenesest väga lahe.

Kui võtame kokku kogu hooaja, siis kuidas jäid Sa rahule võistkonna ja enda arenguga?

Võistkonnaga oli meil algus okei, aga siis tuli mõõn: oli palju vigastusi ja põhimängijad olid väljas. Vahepeal mängisime vaid kuuekesi ja olime tabeli lõpuosas täiesti viimaste seas. Aga siis hakkasime järjest kerima, saime tiimi tagasi ja kuna meil on lihtsalt nii tugev meeskonnavaim, siis sealt see võit tuligi. Enda kohta ei oska ma midagi erilist öelda – tiimikaaslased usaldavad mind, söödavad ja ka treener annab mulle palliga toimetamiseks vabad käed.

Räägi natuke oma korvpalliteekonnast. Kus Sa alustasid ja kui kaua Sa mänginud oled?

See on tegelikult väga huvitav lugu. Ma olin vist kuueaastane, kui mu perekond otsustas Türki elama minna. Seal mu teekond alguse saigi – esimene korvpallitrenn oli sooja päikese all, kuhu alguses läksin pisaratega, aga pärast tulin õnnelikuna tagasi ja hea tunne oli sees. Sealt hakkaski see mäng mulle meeldima. Eestisse tagasi tulles jätkasin Keila Korvpallikoolis ja hiljem, kui kool kaheks läks, liitusin Keila Basketiga.

Kui kaua Sa seal Türgis olid ja trennis käisid?

Lõpuks olin seal vist kaks aastat. Sain sealt esimese kogemuse ja mängisin isegi endast vanemate poistega. Türgis alustatakse kooli juures korvpalliga väga varakult, juba kuueselt.

Kuidas Sa sealseid treeninguid või treenerite käekirja kirjeldaksid?

Seal keskendutakse ülipalju kaitsele – agressiivne kaitse, jalgade töö ja väga palju spetsiaalseid kaitseharjutusi. Meie vanuses oli see küll pigem vähem rõhutatud, sest mudilastele ei meeldi tavaliselt väga rasket tööd teha, neil on pigem vaja lõbusamalt teha.

Kelle käe all Sa siin Keilas treeninud oled?

Kuni novembrini olin Georg Muraka käe all, kellega olen kõik need aastad töötanud. Aga sel aastal läksin poole pealt üle meistriliigas mängivasse Keila Coolbeti meeste juurde. Nii et praegu olen Peep Pahvi käe all. Jooksen nagu kahe vahel – olenevalt olukorrast treenin nii Georgi kui ka Peebuga.

Kuidas treeningkoormus pärast seda muutust nädala jooksul jaotus – kui palju oli teist liigat ja kui palju meistriliigat?

Lõpus oli rõhk rohkem teisel liigal, sest käimas olid tähtsad kohtumised. Aga vahepeal oli ikkagi päris palju Coolbeti. Peep haaras mind ka Lätti Eesti-Läti liiga mängudele kaasa, nii et pigem olin ikkagi rohkem Peebu juures.

Kuidas Sa hindad oma edasiminekut meistriliiga tasemel? Seal Su roll veel väga suur ei olnud.

Peep võttis mind trenni pigem selleks, et ma saaksin kogemust ja üldse aimu, mis asi see meistriliiga on. Kui unistada, siis Eurocupini võiks kunagi välja jõuda, aga hetkel on number üks ikkagi meistriliiga – et saada heasse tiimi ja koguda kogemust. 17-aastasena on mul veel ikka väga-väga palju õppida.

Mis on need elemendid, milles Sa kõige rohkem juurde pead panema?

Kindlasti keskendumine enne mängu. Mul on sellega vahepeal probleeme, et teen seal liiga palju pulli ja värki… kindlasti on vaja harjutada paremat kätt ja ka viset. Enamik lepinguid antakse tänapäeval just viskajatele – kõik otsivad head viskajat, kes vajalikul hetkel viske lihtsalt ära paneb.

Millised on Su ootused uueks hooajaks? Saate nüüd mängida esiliigas, aga just meistriliiga osas?

Meistriliigas tahaks rohkem mänguaega saada, rohkem palli käsitleda ja julgemalt ise ette võtta. Ma saan aru, et uue ja noore poisina tahetakse palli jagada, aga pigem soovin, et tiimikaaslased mind usaldaksid ja ma saaksin ka vajalikel hetkedel visata. See annab hea tunnetuse.

Mis on seni olnud Sinu karjääri tipphetk – kas seesama teise liiga meistritiitel?

Kindlasti! See on väga hea tunne, sest U19 vanuseklassis me natuke “kabetasime” mööda ehk eksisime oma asjadega. Veerandfinaalis tuli meile vastu Reinar Halliku meeskond ja see on väga raske paariline, sealt tõenäoliselt edasipääsu ei tule. Seetõttu olen selle teise liiga tulemusega ja kogu hooajaga väga-väga rahul.

-Karl Koitmaa | Foto: Keila Basket Facebook

Kui kõrged on Su eesmärgid tulevikuks ja kui kiiresti soovid tippu jõuda?

Praegu on raske öelda. Tõenäoliselt jätkan järgmisel aastal esiliigas ja selle pealt võiks siis juba rohkem meistriliigas esile tõusta. Aga ausalt öeldes tahaks kunagi USA-sse mängima minna – nii taseme kui ka palga mõttes. Paljud on sinna läinud ja soovitavad seda teed. Kui seal on paar aastat kogemust saadud, siis võib-olla tulen Keilasse tagasi või liigun kuskile veelgi kõrgemale.

Kuidas Sa hindad tänavust teise liiga taset? Täna algas finaal kohe pealtpanekuga, oli kolmeseid ja publik elas kaasa rohkem kui mõnel meistriliiga mängul.

Jah, vaatasin ka, et pööre tuli ja (Kristo) Rannaste kohe pani pealt… mõtlesin, et okei, see on nüüd teine liiga! Ma olen oma tiimiga väga rahul ja ei oskagi hetkel rohkem lisada.

Kui võrdled neid tasemeid, siis mis teeb meistriliigas läbilöömise nii keeruliseks? Siin näitad head viset ja läbiminekut, miks mitte meistriliigas?

Siin on vastas tegelikult noored, kes üritavad keha juurde saada, ja mõned vanad kalad, kellel on siin hea mängida. Aga meistriliigas on kogemust kordades rohkem – seal on 30+ vanuses mehed, kes tajuvad mängu suurepäraselt. Ja kehad on seal palju-palju suuremad. Ma ise jooksin eelmine kord seal nagu vastu kiviseina. Minu kehakaalu juures on seal ikka päris raske trügida.

Kui palju Sa oled esiliigat jälginud ja kui suur hüpe see teie jaoks on?

Seda on raske öelda, aga arvan, et algus saab olema väga raske. Sealsetes tiimides on sageli sisse ostetud mängijad, mida meil ei ole – meil on kõik oma poisid. Kuna me alustame uue tiimina, siis midagi kerget ei tule. Tõenäoliselt on esimene hooaeg selline sisseelamine: vaatame, mis tiimid seal on, tutvume liigaga ja sealt edasi saab näha.

Kas Sul on mõni Eesti treener, kes on sulle iidoliks või kelle käe all tahaksid treenida?

Raske öelda, aga arvan, et Georg ja Peep on need, kes on mind siia toonud. Nad on head treenerid ja usaldavad mind – nemad on minu jaoks esikohal. Samuti peab tunnustama Kaarel Loigut ja Kaido Saksa, nad kõik on head treenerid, kes annavad kasulikke nippe ja häid mõtteid.

scroll to top