Optibet Rahvaliigas mängis tänavu kaasa arvestatav hulk endiseid kõrgliigakorvpallureid ning nii mõnigi hiljutine Eesti koondislane. Korvpall24.ee portaal võttis finaalpäeval kuus sellist mängumeest ette ning uuris, mis põhjustel nad pärast profikarjääri lõppu endiselt veel tahavad ja viitsivad korvpalliplatsidel ringi joosta.
Kõige teenekamatest meestest tegid Optibet Rahvaliiga Regular sarja I divisjoni finaalis kaasa endised Eesti koondislased ja mitmekordsed Eesti meistrid Sten Sokk (kokku 113 mängu koondises) ja Erik Keedus (66 mängu koondises).
“Ma ise ka hetkel veel täpselt ei tea (miks ma Rahvaliigas mängin),” muigas 37-aastane Sokk jutuajamise alustuseks. Hausersi meeskonna mängiva treenerina oma divisjonis võitjaks aidanud ekskoondislane lisas: “Alguses tundus, et see on tore viis ennast liigutada, aga kui trenni ei jõua teha, siis tekib vahepeal endalgi mõte, et miks seda vaja on.”
“Aga eks liigutama peab ennast nagunii. Hooaja alguses sai meestele lubatud, et teeme selle hooaja lõpuni. Nüüd on lihtsalt see koht, kus peab hakkama rohkem trennis käima, muidu muutud väljaku peal iseendale ebasümpaatseks, kui ennast üldse liigutada ei jõua,” rääkis finaalis 12,5 minutiga 7 punkti, 3 lauapalli ja 2 resultatiivset söötu kogunud mängujuht.
Sokust paar aastat noorem Erik Keedus meelitati sõprade poolt aga tiimi samm-sammult: “Tegelikult oli nii, et pidin sõpradega lihtsalt kossu tegema. Neil oli saaliaeg olemas ja kutsuti. Aga tihtipeale kasutati seda aega Rahvaliiga mängudeks. Siis räägitigi mind ära, et tuleksin nendega koos mängima ka.”
“Üks põhjus korvpalli mängimisel on ka need n-ö riietusruumi jutud. Aga jah, esialgne plaan oli niisama trennis käia, kuna teised tahtsid kangesti sarja ka kaasa teha, siis rääkisid ka minu ära,” selgitas Tenteri meeskonnas tänavusel hooajal hõbemedaliga leppima pidanud ääremängija.

Aastatel 2004-2012 kokku seitse hooaega kõrgliigakorvpalli mänginud 45-aastane Heigo Erm on hiljem stabiilselt erinevates madalamates liigades kaasa löönud ning teeb seda siiani. “Miks? See on ülihea küsimus,” alustas ääremängija oma vastust muigega.
“Olen korduvalt üritanud korvpallist eemale astuda ja leida endale mingit uut spordiala, aga selles mängus on võlu ja aura, mida on sõnadega raske seletada. Kusagil mujal jääb alati midagi puudu. See vastasele n-ö ära panemine ja jätkuvalt tiimiga koos liigutamine on kindlasti üks osa sellest, aga kindlasti on seal veel midagi, mida ma pole suutnud enda jaoks lõpuni välja mõelda,” lisas Erm.
Kaheksa hooaega kõrgliigas mänginud ja 17 mängu ka Eesti koondise eest pallinud 206 cm pikkune ja 43-aastane keskmängija Heiko Niidas aitab oma kodukoha Kose korvpallil areneda ning on enda sõnul valmis kohe kõrvale astuma, kui sealse korvpalliklubi noored kaela hakkavad kandma.
“Kamraadid, kes on minust mõned aastad nooremad, on juba paljud näiteks treeneripingile läinud, aga mina olen veel dinosauruse kombel väljakule jäänud,” naeris Niidas. “Aga ilmselt oli see siiski mu viimane Rahvaliiga hooaeg ja tegelik põhjus on, et üritame Kosel seda kohalikku korvpalliasja jälle käima tõmmata. Meie kõige vanemad poisid hakkavad järgmisel aastal U16 sarja mängima. Oleme neid vaikselt juba trennidesse kaasanud, aga neile on veel natuke “liha kontidele” juurde vaja.”
II divisjoni finaalis 12 minutiga eksimatult 6 punkti, 6 lauapalli ja 2 blokki kogunud Niidas lubas, et järgmisel hooajal on Kose noormängijad ka meeste hulgas suuremas rollis: “Arvan, et rahvas peaks saali tulles vaatama pigem neid noori poisse kui minusuguseid dinosauruseid. Minuga läks lihtsalt nii, et läksin trenni end liigutama, mehi oli vähe ja nii ma satsi sisse saingi ning mõne minuti jagu väljakule ka.”
Vahemikus 2000-2011 kokku kümnel hooajal kõrgliigas platsil käinud 181 cm pikkune ja 47-aastane tagamees Mario Polusk sõnas põhjuste kohta, miks ta ketse varna ei taha panna: “Ma usun sellesse, et kui sportimine ära lõpetada, võivad nii hing kui ka keha vanaks jääda. Nagu on see Maxibasketi deviis, et me ei lõpeta mängimist, sest jääme vanaks, vaid me jääme vanaks, sest lõpetame mängimise.”
Balteco tiimiga I divisjonis pronksmedalid kaela saanud Polusk lisas: “Meie meeskonna jaoks on ülioluline hoida seda tiimitunnet – tulla kokku ja võidelda. Need treeningud, saunad, ühised istumised ja võistlustel käimised on vaimse tasakaalu mõttes asendamatud. Samuti sotsiaalsete suhete mõttes. Ja loomulikult on sportlik väljakutse ise väga kihvt – seda emotsiooni ei pruugi sa mujalt niisama lihtsalt saadagi.”
Ajavahemikus 2004-2020 kokku 12 kõrgliigahooaega mänginud 190 cm pikkune ja 38-aastane Mihkel Kurg ei ole samuti oma meelisala jätnud: “Eks armastus korvpalli vastu on ju kestnud kogu elu. Nii kaua, kuni tervis kannatab, võib seda kossu ju teha. Peaasi, et noortele jalgu ei jää! Siiamaani pole jäänud, kuigi tervis hakkab juba natukene märku andma, et peaks otsi kokku tõmbama. Aga pusime veel!”

Põhiline, et “üleval korrusel” oleks kõik korras!
Seda lugu planeerides ei pidanud olema raketiteadlane aimamaks, et ühel või teisel moel kujuneb üheks jututeemaks ka see, kuidas tipptasemel vatti saanud meeste kehad harrastuskorvpallis jätkamist vastu peavad. Kuna Mihkel Kurg kohe oma esimeses vastuses jutu sinna viis, siis ei jäänud meil muud üle, kui ka kõigilt teistelt intervjueeritavatelt tervise kohta küsida.
Võrreldes paljude meie loo teiste kangelastega 35-aastaselt korvpalli mõistes alles n-ö noor pensionär Erik Keedus sõnas, et kuskilt ikka alati annab tunda. “Ikka valutab! Ma pole ju enam profisportlane, muu elu on tähtsam ja alati pole aega ennast liigutada ning loomulikult pole vorm siis selline, nagu tahaks. Pigem ongi nii, et kui keha toonuses pole, hakkab kohe kuskilt midagi valutama. Korvpall on ju täis äkilisi pidurdusi ja hüppeid, mis pole kehale ükskõik mis tasemel lihtsad.”
Samuti veel alles mõned aastad profispordist eemal olnud Sten Sokk lisas omapoolse mõttena: “Asi on ka selles, et kui kehakaal läheb üles ja ei jõua vähemalt kaks korda nädalas trenni teha, siis kaob lihastoonus ära. Aju mäletab ikka neid liigutusi, mida sa kunagi teha oskasid ja olid võimeline tegema, ning üritab samu asju korrata, aga keha ei tule enam järele. Sealt need väikesed vigastused tulevadki.”
Meie loo sellele rajale toonud 38-aastane Mihkel Kurg keeras oma täpsustava vastusega muiates veel vinti juurde: “Ma pööraks selle küsimuse pigem teistpidi: vist polegi enam väga palju kohti, mis tunda ei anna. See on terve kompott, sest kogu keha annab ikkagi märku. Aga pole hullu, nuriseda pole mõtet – paar päeva puhkad, siis läheb jälle üle ja tuleb edasi teha. Nii kaua, kuni jaksu on, võib ju platsil joosta.”
Üle 40-aastaste meeste “vanuseklassis” toimetav Heiko Niidas ei tee pisiprobleemidest samuti suurt numbrit ja võtab seda pigem läbi huumoriprisma: “Nagu see ütlemine on, et kui hommikul ärkad ja midagi ei valuta, siis oled ilmselt juba surnud. Aga tegelikult pole väga hullu, saab hakkama. Katsun olla aktiivne, et lastega jõuaks toimetada – olenevalt olukorrast neile järele jõuda või eest ära joosta. Eks spordimehel ikka siit ja sealt natuke torgib, aga peaasi, et “üleval korrusel” on kõik korras.”
45-aastane Heigo Erm jätkas Niidase mõtet: “Eks see ole tõsi, et kui meievanustel spordimeestel kuskilt ei valuta, siis ilmselt oled juba “läinud”. Mul on parem põlv ja parem õlg need kohad, mis märku annavad, aga vigastuse taha mängimine ei jää. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, et kuskilt alati midagi logiseb.”
Meie intervjueeritavatest kõige vanem, aga endiselt väga nooruslik ja särtsakas Mario Polusk oli oma vastustes nii positiivne ja indu täis, et temale ununes siinkirjutajal tervise ja vigastuste teemal üldse küsimus esitada.

Kavalalt mängides saab noorematele ja kiirematele veel vastu!
Pika kõrgliigakogemusega Mihkel Kure käest küsisime näiteks ka seda, kas kohati meeskonnakaaslaste otsused teda ahastama ka panevad: “Ei ole nii!” vastas Kurg veendunult. “Ega ma muidu Rahvaliigat ei mängiks, aga mul on lihtsalt väga tihe side selle meeskonnaga, nende mängijate ja klubijuhtidega. Käin mängimas puhtalt austusest nende vastu. Aga taseme üle ma ei nurise. Play-off‘ides olid mängud ju väga okei ja tase kannatab täiesti kriitikat.”
Omal ajal kolmel korral Eesti meistriks kroonitud Heiko Niidas vastas samale küsimusele veidi teise nurga alt: “Jah, seda juhtub tihti – kui vile käib, tahad ikka võita. Aga samas peab olema realist: kui sa trennis asju läbi ei tee, ei saa seda ka mängus nõuda. Sellegipoolest ma loodan, et saan meestele kas trennis või mängus kasvõi natukenegi nõu anda või midagi ette näidata. Tahaks seda kogemustepagasit kuidagi kasutada ja teistele tagasi anda.”
Pärast kõrgliigakarjääri lõppu stabiilselt, suures mahus ja heal tasemel harrastuskorvpalliga jätkanud Mario Polusk on proovinud vanuse kasvades leida järjest viise, kuidas nooremaid vastaseid üle mängida: “Tänapäeva korvpall on läinud väga kiireks “jookse ja viska” mänguks. On tiime, kes mängivadki väga hoogsalt. Aga võistkonnaga, kus on korvi all kvaliteetsed ja tugevad mehed, on võimalik aeglast tempot peale surudes neile vastu saada. Mängides kavalalt ja otsides tarku lahendusi, saame nendele kiiretele veel mingil määral vastu. Tõenäoliselt kõrgemates liigades oleks see juba keerulisem, aga Rahvaliigas on veel täiesti okei.”
Kose korvpalli arendamise enda üheks südameasjaks võtnud Heiko Niidase sõnul on tulevik ka rahvaliiga tasemel ikkagi nooremate meeste päralt: “Kui rääkida meie satsist, siis eelmisel aastal olime esimeses divisjonis ja seal olid väga tummised mängud, aga tänavu meil sinna asja polnud. Arvan, et teise divisjoni süsteem on väga hea – see oli täpselt paras koht, kus omasugustega toimetada. Seal oli palju noori võistkondi, kes tegid asja põnevaks. Jõudu ja jaksu neile! Eesti korvpallile ongi kõige tähtsam see, et noored käiksid trennis ja toimetaksid. Kogu Kose võistkonna poolt tahan veel öelda suur tänu minu esimesele treenerile Margus Matiisenile, kes meie Rahvaliiga punti treenis, juhendas ning finaali tüüris!”

Esimese divisjoni tipus mängiva Scanweldi üks põhijõude Heigo Erm on samuti konkurentsiga rahul: “Täitsa tore on! Taset on meie jaoks piisavalt – ilmselgelt, kui oleme kaks aastat järjest kolmanda-neljanda koha peale mänginud, siis päris tippu me hetkel ei küündi. Aga oleme seal lähedal. Tore on see, et värsket verd on võistkonda kuskilt jälle juurde vaja, sest ega me keegi nooremaks jää. Need teised “vanurite liigad” vajavad ju ka mängimist.”
“Taset on kogu liiga peale aga piisavalt. Tabeli esimene ots on selline, kus põhimõtteliselt igaüks võib igaühega mängida. Paar satsi on küll vähe kindlamad, kes lõpuks need võidud ära võtavad, aga ei ole niimoodi, et lähed kellegi vastu ja tead kindlalt, et võidad või kaotad. Alati peab pingutama,” mõtiskles omal ajal peamised kõrgliigamängud Kohila, Pärnu ja Rapla särkides teinud Erm edasi.
Mängulugemine ära ei kao!
Paljud legendaarsed korvpallurid on korrutanud erinevas sõnastuses seda kuulsat ütlemist, et “vorm on ajutine, aga klass on igavene”. Selle põhjal öeldakse ka, et viimane, mis heal korvpalluril rooste läheb, on visketäpsus. Pärisime samasisulise küsimuse ka meie loo kangelastelt, et teada saada, kuidas selle igavese klassiga tegelikult lood on.
“Tegelikult on ka viskamiseks vaja tugevaid jalgu. Just mängu lõpupoole, kui jalad on väsinud, ei kipu need visked enam sisse minema. Aga laias plaanis jäävad tehnika, tunnetus ja väljakunägemine – sa oled teadlikum ja teed neid liigutusi, mida sa päriselt oskad. Kuigi tänases mängus polnud ma ehk parim näide, sest eksisin lõpus just ise oma visetel, aga tiim oli täna super ja aitas meid välja,” analüüsis kõrgliigas aastaid tagasi põhiliselt Pirita ja Pärnu meeskondi esindanud Mario Polusk, kes on läbi aastate ennast väga heas füüsilises konditsioonis hoidnud.
Heiko Niidas vaatas samuti asjale individuaalsest aspektist: “Ütleme nii, et põrgatuse pealt läbiminekut pole mul kunagi olnudki! Seetõttu seisan rohkem lauas – kui mõni pall näppude vahele jääb, üritan selle korvi panna. Sel aastal see küll alati kõige paremini ei õnnestunud, aga see selleks. Meil on tegelikult väga tore punt ja see aitabki kokku tulla ja end liigutada. Kui tavaliselt tegime korra nädalas, siis sel aastal saime isegi kaks korda nädalas trenni tehtud ja see aitas taset hoida.”
“Mängulugemine ja sellest arusaamine jäävad üldjuhul alles. Enda eest rääkides – esimene terav samm kaob ära ja liiga palju ei taha enam korvi alla trügima minna, pigem tahaks väljast “vunni panna”,” muigas omapoolseks vastuseks Heigo Erm. “Mõnes mõttes saad vanuse kasvades targemaks – pole vaja lolli mängida ja tühja joosta, pigem targemalt seista. Need eripärad tulevad sisse. Eks see ole juba meistriliigaski näha kogenumate meeste pealt ja isegi võtad selle stiili sealt üle.”

Kokku 17 hooaega kõrgliigakorvpalli mänginud Erik Keedus oli Ermiga suures plaanis sama meelt: “Lõpuni jääb vast mängulugemine. Aga kõige raskem on alati see, et pea tahab ühte, aga keha ei jõua enam järele – sellega on keeruline harjuda. Ja kiirus, see kaob ikkagi väga ruttu ära. See on põhiline probleem.”
Läbi karjääri hea viskajana tuntust kogunud Mihkel Kurg oli sellega nõus, et visketäpsus pigem jääb: “Eks see muidugi sõltub, aga kui sa oled ikkagi viskaja ja terve elu selle nimel kõvasti vaeva näinud, siis see on sul lihasmälus ja ega ta naljalt ära ei kao. Lihtsalt natukene peab füüsilist vormi all olema, et mingisugune tase püsiks. Ütleme nii, et jah – muud oskused võivad kaduda, aga vise jääb!”
Pikki aastaid Eesti koondise põhimängujuhiks olnud Sten Sokk pööras asjale veidi vinti peale ning arvas, et vise võib ju jääda, aga enne tuleb viskele pääseda: “Kui sa üldse ei jõua enam viskekohale, siis on raske sisse visata. Selleks ikkagi peab end liigutama. Midagi otseselt oskustest ära ei kao, aga kui nooremad mehed tulevad pressima ja panevad keha vastu, aga sul seda esimest sammu enam ei ole, siis sa ei liigu kuhugi. Ja nagu ma ütlesin, siis muutud sa väljakul iseendale kiiresti ebameeldivaks.”
Üks on aga kindel, et soov võita ei kao spordimehel ära mitte kunagi. “Kui sa juba mängima lähed, siis mängid ikka võidu peale. Igal juhul, kui mingit liigat mängida, siis sellepärast, et võita. Kuigi jah, eks Rahvaliiga on ikka ka selline ettevõtmine, kus sõbrad saavad kokku ja teevad koos sporti. Aga Tenteri võistkond on mitu aastat seda sarja mänginud ja neil on ikka alati olnud eesmärk võita,” lisas neljal korral Eesti meistriks kroonitud Keedus.
Oma karjääris arvukalt Eesti meistritiitleid võitnud, kahel EM-finaalturniiril käinud ja profikorvpallurina välismaal pallinud Sokk on samuti seda meelt, et spordis peab kõigil tasemetel põhiliseks olema soov võita: “Spordis peabki nii olema! Ükskõik, mida sa teed, pead sa tahtma võita – ka treener peab seda kogu aeg tahtma. Kahjuks või õnneks on see nii ja see tunne jääb alati sisse.”




