Kahe hooaja vahel südasuvel oma 36. sünnipäeva tähistanud Kaido Saks siirdus pärast kahte hooaega Rakvere Tarvas tänavuseks korvpalliaastaks Paf Eesti-Läti liiga debütandi Keila KK ridadesse ning on olnud tiimi üks kindlaid liidreid. Numbritele otsa vaadates võib isegi väita, et Saks on tegemas senise kõrgliigakarjääri üht paremat hooaega.
Senise kuue kohtumisega keskmiselt 27 minutiga 11,2 punkti, 4,8 lauapalli, 1,8 resultatiivset söötu ja suurepärased 1,8 vaheltlõiget kogunud Saks andis pärast kodumängu Ogrega Korvpall24 portaalile intervjuu, kus tõi oma hea mängu põhjusena huumoriga pooleks välja selle, et tal, nagu ka ühel Eesti viimaste kümnendite parimal korvpalluril Kristjan Kanguril, on peale tulnud teine noorus.
Rääkisime Saksaga sellest, kui palju Peep Pahv teda Keilasse meelitama pidi, kes teda suvel veel oma tiimis näha tahtis, milline on Pahv peatreenerina, kuidas on Keila uue tulijana oma mängu kohe nii korralikult käima saanud, miks tal põhitöö kõrvalt kossu tehes silm endiselt nii hullult särab, kas kiirelt saadud avavõit võttis neil ka pingeid maha ning kuidas ta suhtub sellesse, et kehalise kasvatuse õpetaja Eestist peab varsti mängima kui võrdne võrdsega Eurocupi satsi Prometeyga.
Kaido, võta palun Keila hooaja algus meeskondlikult kokku. Olete tegelikult väga südikalt mänginud ja üks võit on ka juba ette näidata (intervjuu on tehtud enne, kui Keila tabelisse teise võidu sai – toim.). Mis tunded meeskonna sees on?
Arvan, et tunded on meil head. Töötame ühise eesmärgi nimel, aitame üksteist niipalju kui võimalik ja proovime järgida treenerite juhiseid. Mõnikord tuleb see paremini välja, mõnikord halvemini. Me ju alles õpime teineteist tundma, nii nagu ka kõik teised võistkonnad. Hooaja algusega võib tegelikult rahule jääda, kui mõned pisiasjad välja jätta.
Räägime Sinust individuaalselt. Sa oled hetkel numbrite järgi tegemas ühte oma karjääri paremat hooaega ja seda 36-aastaselt.
Teine noorus! Eks mulle sobib minu praegune roll ja hetkel on kõik õnnestunud.
Mille pealt see enesekindluse tõus tulnud on?
Ju siis treener oskab mind õigesti kasutada. Ega ma siin midagi väga teistsugust ei tee võrreldes eelmiste hooaegadega. Lihtsalt kaaslased usaldavad mind viskeid võtma ja mina ka utsitan ja aitan neid niipalju kui võimalik.
Kui sa ütled, et sa ei tee midagi teistmoodi, siis mina ei tea, kas ma olen kunagi varem näinud Kaido Saksa nii kõrgel kaitses survestamas ja vaheltlõikeid sööduliinide peal noolimas.
Ju siis on vormikõver õiges kohas hetkel (Muigab.).
Et siis füüsiliselt jaksad?
Kindlasti. Platsi peal on enesetunne hea.
Räägi Keila meeskonnast. Keilal on debüütaasta (kõrgliigas). Kuidas rahvas kaasa tulnud on?
Arvan, et rahvas on hetkel äraootaval seisukohal. Nagu sellelgi korral (kodumäng BK Ogrega – toim.), nad tulid ja vaatasid mängu nagu teatrietendust ja siis lõpuks elavnesid. Samamoodi nagu meie kasvame ja õpime, nii on ka publikuga. Eks see nõuab harjumist, et me nüüd kõrgliigas oleme. Arvan, et kui mängime südikaid mänge ja Keila kutid mängivad hästi, siis on inimestel igal juhul põhjust saali tulla.
Räägi treener Peep Pahvist. Mida tema teeb teistmoodi kui Sinu varasemad treenerid?
Ta on väga põhjalik. Tal on kõik treeningud ette valmistatud ja niisama ühtegi trenni ei tehta, igal asjal on mõte sees. Mitte et minu varasemad treenerid oleksid midagi üle jala lasknud, aga tema töö on korrektne ja korralik, midagi ette heita ei ole. Arvan, et teeme praegu väga õigeid asju.
Kas Pahv pidi Sind suvel väga palju meelitama, et sa Keilasse tuleksid või andsid kiirelt oma jah-sõna?
Saime suhteliselt kiiresti kaubale. Rääkisin suve alguses ka Arnuga (BC Tarva mänedžer Arnu Lippasaar – toim.) ja ütlesin talle, et ma ei jõua enam Rakverre tulla. Arnu kutsus mind samuti ja suured tänud talle nende kahe aasta eest. Aga Keila on kodule lähemal ja mul on hea siit Harku järve tagant sõita.
Sul on nüüd juba vanus selline, et tuleb küsida ka see küsimus, et mitu hooaega veel? Kui nüüd teed oma karjääri parima hooaja, siis motivatsiooni jätkamiseks peaks ju veel jaguma?
Kindlasti! Mulle meeldib korvpall endiselt väga ja praegu pole küll ühtegi põhjust, miks peaks lõpetamisele mõtlema hakkama.
Mis on Sinu saladused, et päevatöö kõrvalt teha seda asja nii, et silm särab?
Minu puhul mängib suurt rolli kindlasti see, et alustasin korvpalliga hilja. Mulle meeldib see mäng endiselt meeletult ja samamoodi meeldib mulle treeningprotsess. Kuigi õhtuks oled igatepidi väsinud, siis korvpall annab sellise emotsionaalse laengu, et selle pealt on hea tööd teha.

Mängud liiga kõige tugevamate tiimidega ootavad teid veel ees. Näiteks Prometey on ikkagi Eurocupi sats. Kuidas sellele vaatad, et tuleb selline tiim ja kehalise kasvatuse õpetaja peab neile vastu minema?
Meid on jube lihtne alahinnata. Eks me praeguste mängudega valmistume nende suurte tükkide jaoks. Arvan, et meil pole põhjust kedagi karta. Kui siin keegi pabistaks, siis meil poleks olnud mõtet siia liigasse tulla. Ilmselgelt tasemevahe (Prometeyga) on arvatavasti meeletu, nagu kõik mängud seni näidanud on. Ei kujutagi ette, mis nende +/- praegu on, mingi 1000 võib-olla (Naerab.). Aga see selleks, need on head mängud. Mõni vend siin ei saa võib-olla enam kunagi sellise tasemega meeskonna vastu mängida. See on väga kõva.
Küsin Sinult ka mängujuhi Marcis Vitolsi kohta. Temal on ka selline korralik vabanemine olnud. Kalev/Cramos istutati pingi lõppu ära ja nüüd mängib nagu kulda.
See on ju loogiline. Kui sa oled mängumees, siis sa tahad mängida. Sa aktsepteerid seda rolli, mis treener sulle annab, aga kui sa käid päevast päeva trennides, võitled oma koha eest ja siis mängida ikka ei saa, siis see jätaks kõigile mõru maigu suhu. Kui sind siis platsile lastakse ja treener usaldab, siis on väga hea mängida.
Te saite esimese võidu kõrgliigas üsna varakult kätte. Kas see võttis mingid pinged maha ka ja nüüd saab õiget mängu näitama hakata?
Ma ei teagi, kas meil mingid erilised pinged olid, aga see on väga hea, et võit tuli. Arvan, et Peebul (Pahv – toim.) võttis see kõige rohkem pingeid maha. Meie, kes me siin oleme mänginud kossu juba pikemalt, eeldame, et iga mäng on edukas. Ma ei ole näinud ühtegi korvpallurit, kes läheks platsile eeldusega, et ta läheb kaotama.
Ütle vanameistrite esindajana, kuidas Kristjan Kangur 40-aastasena selliseid numbreid teha suudab? Sina oled tema kõrval ju veel poisike.
Mina olen veel, jah, poisike. Ma ootan, et Kangur uuesti koondisesse jõuaks, mis muud (Naerab.). Eeskuju on mul ees.




