Mai viimasel nädalavahetusel mängiti Raplas välja kõige vanemate noorteklasside Eesti meistritiitlid, kui poiste U18 vanuseklassis krooniti tšempioniks Audentese SK/Tallinna Ülikool/TSK ning tüdrukute U19 kuldmedali teenisid Audentese Spordiklubi/Siili SK neiud. Siinkohal tõmbab ka Korvpall24 oma noortekorvpalli artiklisarja kokku, kui vaatame asjaosalistega üle, mis seisus on meie need noormehed ja neiud, kes peaksid olema kõige lähem järelkasv nii kõrgliigaklubidele kui ka rahvuskoondisele.
2004. aastal sündinud poistele esimese hooga peale vaadates võib arvata, et tegemist on päris tugeva aastakäiguga, kui meie viimaste kümnendite üks andekamaid talente Henri Veesaar on just selle aasta poiss ning läinud maailma vallutama Rauno Pehka käe alt samast Audentese tiimist, kes tänavu meistriks tuli. Lisaks on Itaalias mängimas vanuseklassi üks liidreid Karl Markus Poom ning pikalt oli Itaalias ka tänavusel hooajal kodumaale naasnud ja finaalturniiril TalTechi eest kaks tugevat esitust teinud Kaspar Kuusmaa. 2005. aasta poistest on näiteks Itaalias toimetamas Erik Makke ja Saksamaal Jorke Aav.
Finaalturniiril osalenud treeneritest alustame Rauno Pehka mõtetega: “U18 sarja põhiturniiril oli meil korduvalt keerulisi mänge, viis meeskonda olid enam-vähem võrdsed. Koosseisuliselt oli raske hooaeg, osade liidermängijate vigastused ja koroona ei möödunud ka meist, aga üritasime iga kord mängida võidu peale. Tugevamaid kohtumisi saime U20 EYBL-is, kus mängisime sama võistkonnaga, seal oli vanemate poiste osakaal natuke suurem ja konkurents rahvusvaheline.”
“Arvan, et selles vanuseklassis perspektiiviga poisse leidub, mitu mängijat on meil ka välismaal. Pehka sõnul on tähtis pakkuda poistele seda visiooni, kuidas tippu liikuda. Näiteks Tartu Ülikoolil on see oluliselt lihtsam, kuna on olemas püramiid, kus juba noored poisid mõistavad, et esimene eesmärk peaks olema jõudmine esindustiimi. Väikeklubi treenerid peavad aga ise need võimalused organiseerima ja välja pakkuma.,” lisas Pehka.
Pehka sõnul on lisaks kujudele tähtis pakkuda poistele ka visiooni, kuidas tippu liikuda. Tartu Ülikoolil on see tema sõnul oluliselt lihtsam, kuna on olemas püramiid, kus juba noored poisid mõistavad, et esimene eesmärk peaks olema jõudmine esindustiimi. Väikeklubi treenerid peavad aga ise need võimalused organiseerima ja välja pakkuma.
“Olen proovinud utsitada oma poisse nii, et nad sooviks pääseda noortekoondistesse ja treeniks vastavalt. See on midagi, mida ma saan teha. Mingi vanuseni suudab treener mõjutada mängijate väljanägemist platsil just tehniliselt, aga siis, kui n-ö raam ehk kasv ja füüsilised gabariidid on valmis, hakkavad üha rohkem mängima isikuomadused,” lausus Pehka.
Tänavusel hooajal hõbemedalile jõudnud SK Nord Aid/Cramo tiimi juhendaja Allar Raamat arvas, et U18 sarjas oli umbes kaheksal võistkonnal päris hea ja ühtlane tase, võib-olla neli-viis tiimi on veidikene omakorda teistest ees. Tema sõnul on kõige olulisem need 17-19-aastased poisid suuta korvpalli juures hoida, et korralikul kohalikul tasemel olevate mängijate arv oleks suurem.
“Siin on materjali küll, millega Eesti korvpallurite massi üles ehitada. Pakun, et minu satsis on juba kuus-seitse poissi, vastastel samuti. Neid tuleks hoida ja mitte korvpalli juurest ära kaotada. Meil on mängijate puudus, täna siit vanuseklassist võiks juurde tulla küll. Poisid on heade treenerite alt läbi käinud ja oskavad korvpalli mängida. Neil on vaja seda järgmist sammu, et hakata meesteklassis veel rohkem pingutama. Kui me nad aga ära kaotame, et ei kutsu üldse meeste hulka või istutame seal pingile, siis nad lähevad ära,” tähtsustas Raamat ees ootavat järgmist sammu.
Ta lisas: “Noorteklubi peaks suutma oma meeskonda koos hoida kuni gümnaasiumi lõpuni. Kui (paremad) poisid lähevad Audentese Spordigümnaasiumisse, siis see on väga hea, las nad lähevad. Gümnaasiumi järel tuleks kutte ülikooli suunata, et nad saaks nii korvpalli mängida kui ka haridust omandada.”
Tartu Ülikooli KK U18 meeskond pidi tänavu leppima Eesti meistrivõistluste pronksmedaliga. Tiimi abitreener Esko Tõnisson sõnas finaalturniiril, et nelja hulka jõudnud tiimides on need huvitavad kujud täiesti olemas, sealt edasi tase veidi kukkus, aga mingites tiimides olid mõned huvitavad mängijad küll.
“Me mängisime U18 sarjas pigem nii, et kõik poisid saaksid platsile. Kuna meil on esiliiga ja teise liiga väljundid ka, siis U18 sarjas mängitasime neid, kellel mängukoormust vaja läks. Ütleksin, et tase on pigem kõikuv. Lõpuks mängivad final four‘is ikkagi neli paremat tiimi, kes on ka kõige ühtlasemad,” kommenteeris Tõnisson.
Uurisime Tõnissonilt, kui reaalseks peab tema seda mõtet, et praeguselt U18 tasemelt võiks tulla teatav mass korralikke kõrgliigamängijaid, kes meistriliiga keskmist taset kergitaksid ja 7-8 aastat rahulikult ilma kõrgemate ambitsioonideta kodumaal palli mängiksid.
“Pigem on probleem selles, et kui see konkreetne korvpallur mängib seitse-kaheksa aastat meistriliigas ja ta on selline keskpärane Eesti mängija, siis loogiliselt võttes ta selle eest väga palju palka ei saa. Lõpuks peab ta ikka tööle minema. Ta peab suutma mängida töö või kooli kõrvalt. Meil Tartus on võimalus ülikoolis käia ja n-ö pikendatud versiooni ülikoolis teha. Siis ta neli või viis aastat käib koolis ning kui saab selle eest taskuraha kõrvale, siis kindlasti mängib ka korvpalli. Tartu esindusvõistkonnast (Patrik) Saalid, (Hendrik) Eelmäed ja teised on ju tegelikult ühest treeninggrupist ja meistriliigas üles kasvanud,” mõtiskles Tõnisson.
Tema sõnul on sellised mängijad kahtlemata olemas: “Audentese võistkonnas, kes siin finaalis mängis, on mitmeid poisse, kes võiksid mingil hetkel mängida kõrgemal tasemel ja meie meeskonnas on samuti kolm-neli poissi, kes võiksid meistriliigas mängida. Meistriliiga tase pole nüüd ju nii ulmeline. Pigem on see, et kes mida tahab ja kellega milline treener harjunud on. Tihti võetakse ikka see kogenum mees, sest temaga peab vähem tegelema. Kui ülikooli kõrvalt saab korvpalli teha ja kõrgemas mängus olla, siis miks mitte.”
Esko Tõnissoniga tegime veidi pikemalt juttu eraldi veel ka Tartu Ülikooli KK tegemistest ning üleüldse nende poolt ehitatud korvpallipüramiidist. Seda lugu saab lähipäevil samuti Korvpall24 portaalist lugeda!
“Mul on U18 taseme kohta midagi raske öelda, kuna mul on ka mõned U19 poisid sees*,” selgitas finaalturniiril neljanda kohaga leppima pidanud TalTech BS/Fenster/TSK peatreener Arko Pakkas.
* Reegel on selline, et kui gümnaasiumis õppiv 2003. aastal sündinud noormees ei mängi üheski meeste sarjas, siis võib ta U18 vanuseklassis kaasa teha.
Pakkas jätkas: “Kui EYBL-ist räägime, siis meie tase on täitsa okei. Kui aga tahame, et needsamad poisid juba meeste korvpalli mängiksid, siis sellest oleme ikka päris kaugel. Oleme kusagil vahepeal. Ma seda juttu ei taha rääkida, et Eesti poiss areneb hiljem. Eks koondised näitavad ja kui siit tulevad mõned ägedad mängumehed, siis on ju kõik hästi. Aga ma siin üleliia midagi kiita ei taha. Saaksime paremini.”
TalTechi meeskonnaga liitus veebruaris Kaspar Kuusmaa, kes aastaid õppis ja treenis Itaalias asuvas Rooma Stella Azzurra akadeemias. Pakkas sõnas, et Kuusmaa liitumine parandas kohe ka treeningkvaliteeti: “Äge on näha selles vanuses, et mees töötab nagu täisproff. Kui ta samamoodi edasi töötab, siis arvan küll, et meil kõigil on põhjust rõõmustada.”
“Ägedad kujud on meil kindlasti olemas. Probleem polegi kunagi selles. Küsimus on selles, mis hetkel mängija oma peas teadvustab, et ta tahab professionaalselt tööd teha. Ma olen olnud alati seda meelt, et alates 16-aastasest peaks ikka selge olema, kas tahad profikorvpalluriks saada või mitte. Siis tuleb selle nimel tööd teha, ega muud imelist võluvitsa pole. Lihtsalt nii ongi, et meeletu töö tuleb taha panna ja siis saab nendest kujudest ka asja. Üks asi on treenerid, aga teine pool on ka mängijate enda individuaalne tahtmine,” arvas Pakkas.
“Eesti haridussüsteem on selles osas keeruline, et mul oli sel hooajal väga raske poistelt nõuda. Ma ise tahan alati üsna maksimaalset, aga näen, et nad tulevad nii hilja koolist ning on vaimselt väsinud. Raske on neilt maksimumi nõuda. Aga jah, kujud on meil olemas, kui nad ise tahavad ja kui oskame nendega tööd teha, siis on meil ka mängijaid juurde oodata,” sõnas Pakkas lõpetuseks.
Kuna U18 vanuseklassi näol on tegemist noormeestega, kes peaks järgmise sammuna kõrgliigas ennast kehtestama hakkama, siis keskendume sellele vanuserühmale veidi rohkem ning pakume lähipäevil lugemiseks intervjuud ka Eesti U18 koondise peatreeneri Toomas Annukiga.

TÜDRUKUD: Nooremad aitavad medalid välja mängida
Tüdrukute U19 vanuserühma suurimaks mureks on treenerite sõnul muidugi mängijate puudus. Kui juba nooremates vanuseklassides rääkisid tüdrukute juhendajad, kui keeruline on neidusid korvpalli juures hoida, siis 17-19-aastaste hulgas on alles jäänud veel vaid üksikud mängijad. Et saada võistkondi kokku, on naiskondadesse kaasatud isegi kuni neli või viis aastat nooremaid tüdrukuid.
Kokku kuue võistkonnaga meistrivõistlustel teenis hooaja kulminatsiooniks tiitli Audentese Spordikool/Siili SK, kes kodukamaral pole kaotusekibedust pidanud tunnistama juba pikki aastaid. Naiskonna peatreener Maia Dorbek sõnas: “Kui ma vaatan enda naiskonna vaatenurgast, siis ülejäänud viiest võistkonnast oli Pärnu teistest veidike sitkem. Kui meil on kõik rivis, siis pole vahet, kes vastas on. Tase on selline, nagu ta on. Meie 2005. a tüdrukud on neli aastat olnud ilma kaotuseta ning nad on nii auahned, et ei luba üldse järeleandmisi.”
Dorbek jätkas: “Koosseisudes on palju nooremaid tüdrukuid, et saaks üldse võistkonnad välja panna. Minul neid väga palju pole, aga teistel küll. Tüdrukutel on prioriteedid paigas ning kõige suurem korvpallist pudenemine tuleb pärast 9. klassi. 10.-11. klassi tüdrukute puhul see polegi enam nii hull.”
“Olen nende tüdrukutega palju käinud välismaal ning nad on ka rahvusvahelisel tasemel hästi hakkama saanud. Ma ei karda, et kui lähen nendega kuskile mängima, et siis hätta jääme. Neli aastat oleme koos Reet Rausbergiga EYBL-i turniiridel käinud ning ma usun nendesse tüdrukutesse, et kui nad ennast hästi kokku võtavad, siis suudavad ka hästi mängida,” tõi Dorbek ka rahvusvahelise mõõtme sisse.
Kas mõnel Sinu naiskonna liidril on potentsiaali ka piiri taha professionaalsesse korvpalli jõuda? “Ma veel ei oska seda nii öelda, kuna nad käivad alles 10. klassis. Kindlasti teevad nad aastaga veel arengu, aga selleks, et üldse TalTechi (mitmed Dorbeku võistkonna mängijad tulid tänavu TalTech/Nordaidi naiskonnaga ka Eesti naiste meistriks – toim.) minna, pidi neil olema juba tugev põhi all. Sealt edasi minna… eks näis.”
Dorbeku sõnul andis hooaeg meistriliiga klubiga neidudele juurde peamiselt füüsilist võimekust: “Füüsiliselt kindlasti (läksid edasi). Nad olid enne ka füüsiliselt head, aga paratamatult arenesid nad selles vallas edasi. Mänguliselt ja tehniliselt nii palju märgata polnud kui just füüsilise poole pealt. Aga sinna minekuks pidi juba ka mängija olema. Põhiline on, et peab olema valmis tööd tegema ja seda ka armastama.”
Hooaja teise kohaga lõpetanud Pärnu Spordikooli U19 naiskonna peatreener Katrin Kallit maadleb enda sõnul samuti erinevate probleemidega: “Meil Pärnu naiskonnas on vist kõige rohkem neid õiges vanuses tüdrukuid. Need, kes alles on jäänud, neid kutsutakse pidevalt koondisesse, aga keegi ei taha minna. Ma olen oma tütre (Pärnu U19 naiskonna üks liidreid Katariina Rõngelep – toim.) jutust aru saanud, et korvpall on tema hobi ja ta võib sellega oma võistkonnas vabal ajal tegeleda, aga mitte rohkem. Mul on siin neli erakooli tüdrukut, kelle eesmärk on hästi õppida. Ma ei tea, miks koondisesse ei minda. Mul on väga kurb meel, et ka mu oma laps ei taha koondist esindada. Ma ei suuda teda ka kuidagi motiveerida, prioriteedid on juba teised.”
Pronksinaiskonna Audentese Spordiklubi peatreener Andra Viirpalu vastas vanuseklassi taseme kohta nii: “Rahvusvahelise taseme kohta väga öelda ei oskagi, kuna pole paar aastat eriti mänge olnud ju. Aga ega see tase eriti kiita pole. Kui me vaatame võistkondi, siis kõigil on noored sees. Meie naiskonna puhul on see tingitud ka sellest, et meil on mitu tüdrukut Audentese Spordigümnaasiumis, kes ei saa põhihooajal osaleda**. Vedasime seda hooaega vahepeal 5-6 mängijaga, et lihtsalt ära mängida. Kahjuks olude sunnil on ka nüüd kevadel põhimängijad puudu. Kokkuvõttes ütleksin, et seis on suhteliselt nutune.”
** U18 vanuseklassi mängijatel, kes õpivad Audentese Spordigümnaasiumis, pole reeglite kohaselt võimalik põhiturniiril oma koduklubisid aidata. Play-off’ides saavad nad liituda. Spordigümnaasiumi U16 tüdrukud võivad koduklubi oma õiges vanuseklassis aidata.
“See 2003 sünniaastaga tüdrukute vanus tundus omal ajal U14 klassis väga ägedana. Oli väga palju vahvaid tüdrukuid. Miks nad lõpetanud on, seda ma ei tea. Järele jäävad üksikud ning nendest üksikutest on ka väga suur protsent neid, kes tegelikult koondist esindada ei taha. Põhjust ma jällegi ei tea. Tüdrukud kutsutakse koondisesse, aga nad ei lähe. Iga suvi on sellega probleem olnud, et palju öeldakse ära. Üheks põhjuseks on olnud treenerite valik, aga päris täpselt ei oskagi öelda, milles probleem on. Tundub, et meil on arvestatav hulk mängijaid, kes suudavad hästi esineda ainult oma koduklubis.”
Profimängija potentsiaaliga naiskorvpallureid Viirpalu sõnul aga on meil küll: “Võtame selle sama Audentese Spordikool/Siili SK naiskonna. Nemad on võrreldes teistega nii palju treeninud, et peavadki üle olema. Arvan, et nad treenivad mitu korda rohkem kui enamus teisi. Ma siiralt loodan, et sealt keegi ka Euroopasse jõuab, aga eks elu näitab. Meie mängijate hulgas on samuti kindlasti neid, kes seda tahaksid.”
Rapla Korvpallikooli U19 naiskonna peatreener Kaia Milling jätkas kolleegide järel samade probleemide lahkamist: “Viimast aastakäiku on päris vähe ja järgmist juba ka. Need, kes on, need on okeil tasemel ning mängivad kas meistriliigas või kuuluvad esiliiga tippude hulka. Miks neid vähe on, sellest sai natuke ka eelmisel korral räägitud (U16 sarja artiklis – toim.).”
Milling lisas: “Minul on 2003 tüdrukuid olnud ajalooliselt väga vähe ning ka 2004 ja 2005 neidude hulgas on kadu kahjuks suurem olnud, kui oleks tahtnud. Veidi ma süüdistaks selles ka koroona-aastaid. See võis kõikides klubides mõjutada. Rahvusvahelisel tasemel võib Siili võistkond hästi mängida küll ja Pärnul on ka neid tublisid vanemaid tüdrukuid. Aga neil pole koosseis võib-olla nii ühtlane ja oleks piiri taga mängimiseks kedagi juurde vaja.”
Sellega on Korvpall24 portaali kevadine ringkäik meie koduses noortekorvpallis läbi saanud. Mini-klassi ehk U12 vanuserühma lugu on loetav SIIT, poiste U13 artikkel SIIT, U14 postitus SIIT ja U16 artikkel SIIT. Nagu öeldud, siis U18 vanuseklassi jätkulugudena avaldame varsti ka usutluse Tartu Ülikooli KK abitreeneri Esko Tõnissoniga ning Eesti U18 noormeest koondise peatreeneri Toomas Annukiga.




