Korvpall24 portaal on jõudnud oma noortekorvpalli artiklisarjaga U16 vanuseklassi juurde ehk võtame luubi alla 2006. aastal (ja varem) sündinud noormehed ja neiud. Poiste konkurentsis võitis ka siin vanuseklassis Eesti meistrivõistlused Tartu Ülikooli Korvpallikooli meeskond, kes sai tänavusel hooajal omajagu proovida ka rahvusvahelist taset. Neidude parimaks krooniti trillerist finaali tulemusena Audentese SK naiskond.
Kui poiste konkurentsis finaalturniirile ehk nelja parema hulka jõudnud võistkondade treenerite jutt lühidalt kokku võtta, siis praegune U16 aastakäik on nende hinnangul küll üsna ühtlase tasemega, aga eredaid n-ö superstaare pole seni esile kerkinud. Just silmapaistvate tippude puudumine on olnud probleemiks ka rahvusvahelisel tasemel mängimas käies. Küll anti lootust, et aasta nooremad ehk 2007. a poiste aastakäik võiks olla ehk isegi viimaste aastate üks põnevamaid. Tüdrukute poolel on taas aga mureks õiges vanuses neidude vähesus ning üha enam tüdrukuid hakkab just selles eas korvpallist loobuma.
Tartu Ülikooli KK 2006 tiimi peatreener Brian McCormick võttis meie kohaliku taseme võrdlusbaasiks rahvusvahelise EYBL-i sarja, kus Tartu samuti kaasa lõi. “Olime seal enam-vähem konkurentsivõimelised,” lausus ameeriklasest treener. “Aga tippmeeskondadega võrreldes teeb meie tase ikka olulise kukkumise. Mängisime Leedu kuuendaga ning kuigi tulime teisel poolajal järele, siis nad on vähemalt 20 punkti võrra meist paremad. Mäng Itaalia tiimiga oli katastroof ning mängisime ka ühe Läti parema tiimiga ning kaotasime samuti umbes 15-20 silmaga. Seega regiooni parimate tiimide ja Eesti parimate meeskondade vahel on kindlasti taseme erinevus sees.”
Mis meil siis puudu on? “Itaallased olid meist selgelt pikemad ning ka füüsiliselt paremad. Leedu tippmeeskonnad olid selgelt füüsiliselt paremad. Osaliselt on asi kinni füüsilises, aga pigem on vastaste parimad meist lihtsalt igal positsioonil suuremad. Nende ääred on suuremad kui meie korvialused poisid, aga ikka sama osavad kui ääremängijad olema peaksid. Pole ainult nii, et meid suurusega lämmatatakse, lisaks on nad ka heade oskustega. Meil jääb natuke kõigest puudu – meil on probleeme vastaste pressinguga, meil on raskusi viskele jõudmisega. Me mängisime küll mitme põhimeheta ja polnud ise täiskoosseisus, aga kunagi ei tea, kas vastasedki on.”
Kokkuvõttes jõudis McCormick selle mõtte juurde, et konkurentidel, keda ta EYBL-is nägi, olid paar-kolm tähtmängijat, kelle tase oli selgelt meie kohalikest poistest kõrgem. Vähemalt nende Tartu EYBL-i mängude kohta hinnangut andes. “Leedu tiimi kaks parimat oleks ilmselt Eestis ka U18 sarja ühed paremad mängijad. Kui need kaks väljakult ära võtta, siis on meil võimalik konkurentsi pakkuda. Lätlastega sama asi, kui võtta neilt parim mängija ära, siis oleks asjad üsna võrdsed. Lõpuks võibki öelda, et kõige kõrgem tipp pole siin selline, nagu teistes riikides, meil pole (selles vanuses) neid n-ö superstaare. Kui panna vastamisi nende 3.-12. mängija ning meie 1.-10., siis tuleks ilmselt päris tasavägine mäng. Aga need kaks staari annavad midagi lisaks, on see siis suurus või oskused,” selgitas McCormick.
Koduse U16 sarja finaalis Tartu poistele korraliku lahingu pakkunud Rae Spordikooli juhendaja Ron Arnar Pehka hindas vanuseklassi selliselt: “U16 tase on üsna ühtlane ja tabeli viimane võis tabeli esimesega mängida üsna võrdset mängu. Seda vanuseklassi on räsinud koroonaaeg ja mängulised oskused ehk pole nii head, kui võiks olla. Palju võistluskogemust on olemata ning mulle tundub, et üsna lühike aastakäik on. Pikki poisse väga pole. Meil (Raes) on üks väga pikk poiss (Gert Suvi, 209 cm – toim.), kellega tuleb kõvasti veel tööd teha. Kujusid isegi on, aga leiame ju varasemast ka palju näiteid, et kuju polegi nii oluline, sest kui oled kõva töömees, siis alati jõuad kuskile. Kuju kujuks, lõpuks loeb see, mis sul sees tuksub (koputab endale südame peale – toim.). Kas tahad või ei taha. Ja neid mehi on, kellel tuksub!”
Eesti meistrivõistluste ühtlust tõi oma jutus välja ka pronksmedalid Keilasse viia aidanud Markko Arro, kelle sõnul pole aga välisklubid veel meie 2006. a poistest huvi tundnud ning see on kindlasti mingi näitaja. “Ütleme nii, et kui meil 1999-2005 aastakäikudes oli U16 vanuseklassis juba päris mitu meest välismaal, siis see on selline vanus, kus absoluutselt kõik mängivad kodus ja piiri taga pole mitte kedagi. Eks see võib-olla ütleb nii mõndagi selle vanuseklassi kohta. Palju tublisid poisse on, aga kui koondise peale mõtleme, siis selliseid eredaid kujusid esile ei kerki,” mõtiskles Arro.
Pika treenerikogemusega mees jätkas: “Seda võib kindlasti öelda, et tase on küllaltki ühtlane ja heal päeval võivad kõik kõiki võita. Põhiturniiri ajal mul oli mulje, et Tartu on natukene teistest üle, aga teised võisid ikka üksteist võita. Hea näide on Audentes, kes seitsmendalt kohalt tuli play-off‘i ja lükkas teise koha auti. Kui mina läksin play-off‘i esimest ringi mängima Orissaare vastu, kes oli 12., siis polnud mul mingit kindlust, et ära võtame.”
Arro sõnul ei saa kindlasti kedagi veel maha kanda ning ta loodab, et ka U16 parematele poistele mingil hetkel piiri tagant silm peale pannakse: “Loomulikult on veel lootust. Loodame, et selles aastakäigus on siis kutid veidi hilisema arenguga. Tegelikult ägedaid poisse on, nagu teisteski vanustes, lihtsalt päris eredaid tippe pole veel esile tulnud.”
Senise treenerikarjääri jooksul mitmete talendikate Eesti korvpalluritega ka individuaalselt tööd teinud Sixten Tomingas sõnas, et kui nemad aasta noorematest poistest koostatud Audentese tiimiga jõudsid finaalturniirile nelja hulka välja, siis see ütleb ka üldise taseme kohta midagi: “Mina ei mäleta varem, et just U16s oleks nelja hulgas olnud aasta nooremate tiim. U18s võib-olla küll, sest seal tase juba rohkem ühtlustub. U16 on meeletu vahe ja seda eriti, kui pooled on aastalõpu lapsed.”
Tomingase sõnul tasavägisuse üle aga kurta ei saanud: “U16 tase oli sel hooajal väga ühtlane, aga säravad kujud on õnneks või kahjuks pigem 2007. a poisid. Olles ise selle vanusega nii seotud ja teades neid kutte, siis arvan, et 2007 võiks olla midagi sarnast, kui olid 1999. sünniaasta poisid. On ägedaid liidreid, on ägedaid kujusid ning tehniliselt vingeid kutte. Nendel tasub silma peal hoida.”
“2006. aasta poiste hulgas on väga palju tublisid kutte, aga mina käin noorte võistlustel selle pilguga, et tahan näha poisse midagi ägedat tegemas. Võistkondlik taktika ei tohiks selles vanuses olla veel nii oluline, finaalturniiril tehakse muidugi selles osas mingid korrektuurid. Aga mina tahan näha, et poisid oskavad üks-üks mängida, oskavad söötu leida ja oleksid… no sellest saab iga inimene aru, et kui lähed korvpalli vaatama ja näed, et ohhoo, see on äge kutt ja teeb ägedaid liigutusi. Õnneks nii kaua, kui mina olen treener olnud, siis mul on satsis paar sellist kutti olnud,” selgitas Tomingas.
Jätkates tõi ta välja ühe murekoha, mis aga treenerite üldisel hinnangul on noorteklassides läinud järjest paremaks: “Kui vaatame Euroliigat või NBA-s, siis mäng on arenenud sinna, et ülitähtsad on individuaalsed oskused, üks-üks kaitsemäng, üks-üks ründemäng, õigetesse kohtadesse söötmised ja kaitse pealt mängu lugemine. Eks on teatud treenerid ja klubid, kes ajavad oma asja ning jahivad medaleid, aga me teeme seda asja ju selle nimel, et oleks rahvuskoondisel järelkasvu ja koondisele tuleb täiendust ainult sel juhul, kui me noorteklassis kõike seda õpime.”
Tomingas on nõus, et noored korvpallurid on aastatega muutunud järjest osavamaks, kuid ta tõi sisse huvitava perspektiivi: “Mõnes mõttes on see ka murekoht, sest alustatakse võib-olla tehniliste elementidega natuke liiga vara. Esimesest klassist hakatakse spetsialiseeruma korvpallile ja mingil hetkel tuleb sein vastu, et enam ei saa tehniliselt paremaks minna. Tänapäeval on noortel üldine liikumine suhteliselt vähene, siis tuleb koolieast alates keskenduda üldkehalisele ettevalmistusele ja koordinatsiooni arendamisele. Mini-klassis või U14s võid edukas olla, aga umbes U16 vanuses tekib see murdumine, kus hakkab välja tulema see, kellel on päriselt eeldused korvpalluriks saamisel. Seda pole võimalik teha ilma koordinatsioonita ning koordinatsioon ei tule mitte palli põrgatamise õppimisest, vaid muude asjadega.”

Õige aastakäigu tüdrukuid napib
Tüdrukute sarjas pidasid kaks Audentese võistkonda maha ülimalt põneva finaali, kuid tõsiasi on see, et enamik U16 sarjas mänginud tütarlapsi oli tegelikult noorematest aastakäikudest. “Maia Dorbeku võistkonnal on tuumik 2006, aga meil, Nordil ja Raplal ongi 2007. sündinud tüdrukuid rohkem. Altius, kellel on palju 2006 tüdrukuid, jäi üldse (nelja hulgast) välja. Aga 2007 tüdrukud on tegelikult hea aastakäik,” sõnas Audentese SK peatreener Reet Rausberg aasta nooremate tüdrukute kohta.
Kahe Audentese võistkonna peale kokku pandud tiim sai vahetult enne U16 finaalturniiri Lätis EYBL-i finaalturniiril kõrge teise koha. “Läti meistrile me väga suurelt alla ei jäänud, aga seal on kujusid ikka rohkem. On rohkem nii pikkust kui ka kõike muud. Kahe satsi peale oli meil seal liigas enam-vähem tiim,” arvas pika treenerikogemusega Rausberg.
“Seitse naiskonda on ikka vähe, võiks rohkem olla. See vanus sai kindlasti koroonaga ka löögi. Mul endal kolm tüdrukut loobus täiesti ootamatult. Tänavune hooaeg on õnneks olnud väga okei. Selle loobumise koha pealt on raske öelda, kuna mul ei lõpetanud mitte need tüdrukud, kes vähe mängida saavad. Mulle tundub, et praegune aeg on teinud tüdrukud selliseks üksildaseks. Kui sõpra ei leita, siis ei taheta käia. Hea tiimikeemia kasvatamine on oluline. Sõpru ei saa vägisi ette sööta, aga hea tiimikeemia on ülitähtis ja kui sõpruskond leitakse, siis tahetakse trennis käia,” lisas Rausberg.
Audentese Spordiklubi/Siili PK juhendaja Maia Dorbek, kes pidi põhilise korvialuse jõu Lisa Sirgi puudumisel leppima finaalis valusa lisaajakaotusega, sõnas: “Ma pakun, et neli esimest võistkonda on väga okeid. Kuigi finaalturniiril Nordi tüdrukud (poolfinaalis) meile kaotasid, siis nad on väga tublid. Tagumised kolm tiimi on nii ja naa. Meil Eestis ongi kõikides tüdrukute vanustes pigem nii, et esimesed neli naiskonda kuidagi on. Selle najal areneda on ikka väga raske. Peame kindlasti kuskil veel mängima, et areneda.”
Seitse tiimi on Dorbeku arvates kindlasti vähe, aga tuleb rahul olla, et isegi seitse on. “U19 sarjas siis kuivab see jällegi kokku ning väheneb tavaliselt viie peale. Raske on hoida selles vanuses tüdrukuid trennis, kuna neil on põhikooli lõpetamine. Prioriteedid on teised ning ei aita ka see, kui ma neile 15-20 minutit mänguaega pakun. Minnakse teise kooli, valitakse muud väljundid ja suunad.”
“Üksikuid kujusid on küll, meil juba mainitud Lisa (Sirgi) näiteks (Basket.ee kohaselt 194 cm – toim.) ning siis kaks 2008. aastal sündinud tüdrukut, kes treenivad minu juures, aga mängivad Andra Viirpalu juures (U14 võistkonnas – toim.). Kätlin (Kangur) on juba varasemalt tuntud (kuulub ka valitseva Eesti meistri TalTech/Nordaidi ridadesse – toim.). Siin on tal isegi veidi raskem mängida kui TalTechis, kuna seal on tal tugevad naiskonnakaaslased kõrval. Kujusid on,” arvas Dorbek.
Rapla Korvpallikooli U16 naiskonna juhendaja Kaia Millingu sõnul kummitab ka neid õige aastakäigu tüdrukute puudus: “Praegu on selline seis, et väga paljud tüdrukud, kes siin mängivad, on tegelikult U15 vanus. Vanuseklassina on 2007 aastakäik ilmselt parem. Kui kõik jätkavad, siis järgmisel aastal peaks U16 tase olema kindlasti kõrgem. Audentes jäi EYBL-is Läti parimale küll alla, aga pusisid vastu. Eks see tase on enam-vähem. Seitse võistkonda numbrina on ikka vähe. Eks meil on ka hullemaid aastaid vist olnud, päris täpselt ei teagi. Kümmekond naiskonda võiks vähemalt olla.”
Küsimuse peale, kuidas ikkagi rohkem tüdrukuid korvpallitrenni saaks, sõnas Milling, et alati pole probleemiks tüdrukute vähesus, vaid ka treenerite nappus on suur murekoht. “Eks me käime koolides kehalise kasvatuse tundides kutsumas ja mõned leiavad ka ise tee. Aga kutsumine on oluline. Teine pool on see, et meil on tegelikult ka liiga vähe (tüdrukute) treenereid. Kui neid oleks rohkem ja erinevates paikades, siis oleks lihtsam seda jõudu sinna panna, et saaks grupid suuremaks ja need vähemate aastakäikude peale kokku,” arvas mängijana omal ajal ka rahvuskoondise tasemele jõudnud Milling.
Tippkohtunik ja korvpallitreener Mart Uuehendrik tegutseb tüdrukutega Spordiklubis Nord. Sel hooajal oldi sunnitud leppima eestikate neljanda kohaga. “Kindlasti on seitse naiskonda vähe, see pole küsimus. Sellel on omad põhjused – tüdrukutel on valikuid palju ja nii klubidel kui ka korvpalliliidul on siin koht, kus natuke peeglisse vaadata. Ma tean, et mingid muudatused järgmisel hooajal tulevad, aga üks asi, mida mina kindlasti tahaksin, on see, et Audentese Spordigümnaasiumi neiud võiksid saada koduklubide eest mängida. U18-U19 jääb naiskondi veel vähemaks ja see oleks vajalik, et tüdrukuid korvpalli juures hoida. Korvpalliliit või õigemini Audentes on sellele vastu. Koostöö klubide ja Audentese vahel võiks minna tänu sellele paremaks, kui poleks nii, et me kõik ajame justkui oma asja. Täna see kipub nii olema, et egod seatakse teistest asjadest veidi kõrgemale kui võiks olla,” tõi Uuehendrik välja ühe konkreetse mõtte.
“U16 tase on ebaühtlane, aga 2006 sünniaastaga tüdrukuid ongi väga vähe. Meil endal on neid võistkonnas näiteks vaid kaks. Enamus on nooremad. Teistelgi on 2007. a tüdrukud suuresti ülekaalus ning too aastakäik on seetõttu veidi parem. Sama ka 2008 aastakäiguga. Tundub, et klubides ongi see U16 kolme vanuse peale koos. Põhjuseid on mitmeid. Meil endal ka mitu tüdrukut jättis pooleli või läks teise ala peale. Küsimus ongi, kuidas tüdrukuid paremini korvpalli juures hoida. Mina enda poolt olen küll teinud kõik, et nad püsiksid korvpallis, aga teistpidi on see, et osad tüdrukud käivad natuke justkui vägisi trennis ja pole see nende väljund. Aga huvitavaid kujusid kindlasti on. Eriti just 2007. a tüdrukute hulgas on kujusid, kes võiksid päris kõrgel tasemel mängida. Osasid nimesid me teame, aga kindlasti on allpool ka neid. Proovime need perspektiivikad ikka korvpalli juures hoida,” arutles Uuehendrik täpselt samadel mõtteradadel, kus teisedki sõna saanud treenerid.
Korvpall24 plaanib tänavusel kevadel selliselt läbi käia kõik noorteklassid. Mini-klassi ehk U12 vanuserühma lugu on juba loetav SIIT, poiste U13 artikkel SIIT ja U14 vanuserühma lugu SIIT. Lähiajal on oodata hinnangut ja järellugusid ka meie kõige vanemale ehk U18 vanuserühmale.




