Close

INTERVJUU | Victor Gonzalez Ehitustööriista aegadest, “aeglastest” eestlastest, meie korvpalli arengust ning saunast

-Howard Frier ja Victor Gonzalez | Foto: Siim Semiskar

Hooajal 2004/05 finaalseeria otsustavas seitsmendas kohtumises üllatuslikult koduse korvpallitiitli võitnud Ehitustööriist oli huvitav tiim selles osas, et BC Kalev/Cramo otsese eelkäija ridadest on tänaseks koguni kaks leegionäri andmas oma otsest panust Eesti korvpalli arengusse. Lisaks korvpalliringkondades ammu juba justkui eestlasena võetavale Howard Frierile on siin kolm aastat noortega tööd teinud ka hispaanlane Victor Gonzalez.

Kes mäletab Ehitustööriista tiitlihooaega, siis praeguseks 42-aastaseks saanud Gonzalez oli väljakul osav pallivirtuoos, kelle talent lõi välja kiire tempoga n-ö tänapäevast korvpalli mängides. Seetõttu pole juhus, et saatus tõi Gonzaleze pärast mängijana lõpetamist korvpalli juurde tagasi just individuaalsete oskuste treenerina. Selles ametis on mees tänavu Rae Spordikoolis lõpetamas oma kolmandat hooaega. Tänavu esinesid Rae tiimid Eesti noorte meistrivõistlustel suurepäraselt, kui nii U12, U14 kui ka U16 vanuseklassis teeniti hõbemedalid ja poiste U13 sarjas teeniti pronksised autasud.

Korvpall24 tegi Gonzalezega intervjuu U14 vanuseklassi finaalturniiril Jüris, kuid mees oli kohal ka mini-klassi finaalturniiril Pärnus ja U16 finaalturniiril Tallinnas. Lisaks noortega töötamisele meenutasime Gonzalezega tema mängijakarjääri, kuulsat treenerit Allan Dorbekut ja tema nippe, Ehitustööriista tiitlihooaega. Samuti tahtsime teada, kes on tema arvates olnud Dorbeku-vendadest kõige parem mängumees, kas eestlased on tõepoolest aeglased ja emotsioonitud, ning rääkisime korvpallurite põhioskustest.

Victor, kui hästi Sa Ehitustööriistas ja Kalev/Cramos mängimist mäletad?

Mul on väga häid mälestusi. Ma olin Hispaanias mängimisest väsinud ja tahtsin proovida uusi asju. Esialgu läksin Hollandisse, kus tutvusin Erik Dorbekuga. Tahtsin Hollandis mängida, kuid viimasel minutil teatas peatreener mulle, et võistkond on juba koos. Minu endisel koduklubil Hispaanias oli võistkond samuti koos ja mul põhimõtteliselt polnudki kohta, kus korvpalli mängida. Siis Erik küsis, et kas ma ei tahaks Eestisse mängima minna ja ma vastasin, et miks ka mitte. Siinne korvpall oli Hispaania omast üsna erinev. Siin oli mängutempo aeglasem, aga mina olin harjunud kiiresti jooksma. Meil läks üksteisest arusaamisega pisut aega, kuid lõpuks, kui rollid paika saime, oli tulemus päris hea. Kuid nüüd ma olen tagasi siin (Eestis), sest mul on siin väga häid sõpru. Samuti on mul siit palju häid korvpalliga seotud mälestusi.

Kus Sa üles kasvasid ja kus Sa korvpalli mängima õppisid?

Hispaanias on kõigi lemmiksport jalgpall, mistõttu alguses mängisin ma koos oma vanema vennaga jalgpalli. Aga siis hakkas ta väga kiiresti kasvama ja kõik hakkasid rääkima, et ta peaks hoopis korvpalli mängima. Mina olin sedasorti noorem vend, kes pidi tegema kõike, mida vanem vend ees tegi. Seega kui tema hakkas mängima korvpalli, hakkasin mina ka ja armusin sellesse. Alguses mängisin Tenerifel ja sealt edasi liikusin Gran Canariale. Aga seal olin ainult ühe aasta, sest siis tuli võimalus minna Malaga Unicaja süsteemi. Tol ajal oli (Kanaari) saartel raske. Praegu on kõik teistmoodi, ühendus on palju parem. Aga tol ajal oli saarel ainult üks klubi. Õigemini klubisid oli mitu, aga kõige tähtsam klubi, kellega said mandril käia ja ennast teistele näidata, oli Tenerife. Ma käisin koondisega Kanaari saartelt mandril mängimas ja siis pakuti mulle liitumist Unicajaga. See oli suurepärane võimalus areneda ja 14-aastasena ma sinna läksin ja mängisin Malagas kuni 23. eluaastani. Ehk siis olin seal 10 aastat. Tegin trenni koos Unicaja ACB meeskonnaga, kuid ise ACB-s mängida ei saanud. Ma mängisin madalamal tasemel, sest põhimeeskonnas mul kohta polnud, aga nad ei tahtnud mind ka ära lasta. Enamus minu eakaaslastest lahkusid teistesse klubidesse, aga mulle öeldi, et kui jätkad arenemist, siis võtame su põhimeeskonda. Kogu karjääri jooksul jõudsin mängida enamikes Hispaania liigades, EBA, LEB Silver, LEB Gold ja siis Eestis.

Kes on kõige kuulsamad korvpallurid, kellega Sa Hispaanias koos mänginud oled?

Mängisin koos Nacho Rodrigueziga, mängisin Raul Lopezi vastu, Pau Gasoli vastu, Juan Carlos Navarro… Tegelikult olin mänginud…

Kõigiga?

Kõigiga jah, sest Hispaanias peetakse suvel igasuguseid turniire ja seal olid Barcelona, Madridi Real ja kõik need suured klubid kohal. Sain seal mängida kuttidega, kes võitsid hiljem maailmameistrivõistlused, olümpiamängud, Euroliiga jne. Ma arvan, et sain Hispaanias mängida enamike kuulsate mängijatega. Samuti Robert Pack NBA-st ja Nick Anderson ka vist, aga kõige tuntum oli ilmselt ikka Pau Gasol.

Miks Hispaania korvpall nii kõrgel tasemel on, mida seal teistmoodi tehakse?

Minu arvates on selleks tugev baas. Pööratakse palju tähelepanu vundamendi ladumisele ja põhioskustega tehakse kõvasti tööd. Ma arvan, et Hispaania tulevik on helge. Gasol, Navarro, Calderon – kõigi nende mängijatega tehti head noortetööd. Mõned põlvkonnad on muidugi andekamad kui teised, kuid kõige tähtsam on töö põhioskustega. Hispaanias on saadud aru, et häid teadmisi on vaja anda juba maast madalast. Hiljem sõltub see mängijast endast, tema energiast ja kirest, kui palju tunde ta iseseisvalt tööd teeb. Aga alguses on olulised väga head teadmised korvpallist.

Eestisse tulles oli Sinu peatreener Allan Dorbek, kes oli väga valju häälega treener. Kas tema käe all mängimine oli kerge šokk alguses?

Kõige suurem probleem oli keel, sest ma ei saanud aru, mida ta räägib (Muigab.). Vahepeal oli ta minuga vist rahul, teinekord mitte. Rohkem mõistsin teda kehakeele järgi.

Ta oli päris karm mees?

Jah. Ma ei saanud sõnadest aru, kuid võisin ette kujutada (Naerab.). Aga Hispaanias on inimesed samuti väga tulihingelised, mistõttu ma olin harjunud sellega, et treener on karm ja keevavereline. Aga jah, korvpall ise oli siin kindlasti erinev. See, kuidas me trenni tegime ja mängisime, oli erinev. Mis mind Allani juures positiivselt üllatas, oli see, et ta mõistis võistkonda. Ta mõistis näiteks, kui keegi vajas puhkust või midagi säärast. See on minu arvates väga tähtis, et lisaks korvpallile mõistab peatreener võistkonda ka psühholoogiliselt. Näiteks tähtsate mängude eel teeme kergema trenni, et võistkonda mitte liigselt väsitada ja siis pärast teeme intensiivsema trenni. Selline tasakaal on väga tähtis, sest minu arvates sõltub spordis kõik psüühikast. Kui sul on psüühika paigas, siis võid mängida nagu Luka Doncic, Michael Jordan või Magic Johnson. Mulle meeldis, et Allan trennis liigselt ei sundinud, vaid lasi mängijatel ka natuke lõõgastuda ja trenni nautida. Mis mind veel Eestis väga üllatas, oli saun. See on midagi, mida Tenerifel pole. Ükskord tulime saali, tegime pisut visketrenni ja siis teatati, et läheme sauna. Minu reaktsioon oli, et mis sauna? Ma ei saanud aru, mis asi see oli ja miks sinna vaja minna on, kui meil oleks vaja hoopis trenni teha. Aga sain aru, et see oli hea, sest said meeskonnakaaslastega väljakuväliselt koos aega veeta, said nendega niisama juttu puhuda ja see parandas meeskonna sisekeemiat.

Allan Dorbeku kolm poega on kõik mänginud kõrgel tasemel korvpalli. Kahega neist said Sa koos mängida ja Martin Dorbek on nüüd Kalev/Cramos ja Eesti koondises pildil olnud. Kes Dorbeku vendadest on Sinu arvates parim korvpallur?

Ohohoo. Kõik kolm on mu sõbrad, seega… (Naerab.).

Raske küsimus?

Väga raske küsimus.

Kas nad on erinevad mängijad? Karl-Peeter oli viskaja…

Martin on ka korralik viskaja, Erik oli rohkem lauavõitleja. Martin on lisaks ka väga hea kaitsemängija. Tegelikult on selle poolest nad kõik sarnased, kõik kolm on olnud head kaitsemängijad. Aga parim viskaja on ilmselt Martin, sorri kutid (Naerab ja lööb silmad maha.). Erik mängis teistest rohkem ehk ka korvi all, Karl oli üsna atleetlik… Samuti oli Karl võib-olla ikkagi rohkem kaitsemängija kui viskaja. Nad kõik on erinevad ja kui ma ütlen, et üks on parem kui teine, siis tuleb mul jamasid (Naerab.).

Kui Sa Eestisse tulid ja siinsest tasemest aru said, siis mida Sa sellest liigast arvasid? Me oleme väike riik ja meil on vähe võistkondi, aga kuidas oli sellel ajal tasemega?

Paljud inimesed Hispaanias olid üllatunud ja küsisid, et mida sa Eestis teed? Minu arvates oli Eesti liiga tase sel ajal kusagil LEB Silveri ja LEB Goldi vahel, aga suurim vahe Hispaaniaga olid välismängijad. Hispaaniasse toodi palju ameeriklasi, sealhulgas ka NBA kogemusega, ja ühest küljest tõstis see taset, aga samas tekitas see ka probleeme, sest noored ei saanud minuteid. Ma arvan, et on vaja tasakaalu, sest muidu ei saa noormängijad areneda. Nende jaoks, kes juba mängisid, tuli see kasuks, sest kui sa mängid hea tasemega meeste vastu, siis sa õpid neilt. Praegu ma näen, et Eestis on kohalik tase tõusnud ja teil on helge tulevik. Rahvuskoondis on heal tasemel ja seal on palju noori mängijaid, mõned neist ACB-s, Itaalias, Saksamaal ja varsti ka Euroliigas. Arvan, et Eestil on palju materjali, et olla tulevikus veel parem.

Kui Sa siia tulid, siis leidsid kohe hea klapi Howard Frieriga. Tema oli see, kes jooksis ja hüppas ning Sina jagasid talle häid sööte?

See on loomulik. Kui sa oled välismaalane võõras riigis ja keegi teine on samas rollis, siis olete justkui ühes paadis ja see teeb lähedasemaks. Arvan, et Howard oli ühtlasi rohkem harjunud minu stiiliga, sest minule meeldis hästi kiiresti mängida ja ta mõistis seda. Meil oli väga hea keemia. Samuti on Howardi iseloom selline, et temaga on lihtne läbi saada. Temaga oli väga hea koos mängida, sest me täiendasime ja mõistsime teineteist.

Eestlaste kohta öeldakse, et me oleme aeglased ja emotsioonitud. Kas see vastab tõele?

Inimesed on erinevad. Hispaanias on inimesed… kui keegi Hispaaniast nüüd seda loeb, siis ta tapab mu ilmselt ära, aga päriselt ka… (Naerab.) Hispaanias on inimesed kohe väga sõbralikud, Eestis luuakse aga suhteid aeglasemalt. Kuid minu arvates tulevad need suhted paremad, kui asja aeglaselt võtta. Ma olen samuti pisut rohkem selline, et üritan samm sammu haaval liikuda. Selles mõttes olen rohkem eestlane kui hispaanlane (Muigab.). Hispaanias olin ma juba harjunud, et kõik alati tervitasid ja tutvustasid ennast. Eestis oli teistmoodi. Mäletan, et esimesel nädalal Eestis olin hästi vait, kuna kõik rääkisid eesti keeles ja mina ei saanud midagi aru. Aga pärast, kui üksteisega ära harjusime, siis oli tore. Eestlased võivad ka üsna kirglikud olla, aga nad võtavad asju aeglasemalt. Hispaanias käivad need asjad kiiremini, seal käib kõik kiiremini. Rääkides korvpalliplatsil toimuvast, siis päris aeglased eestlased olla ei saa, sest mäletan, et kogu Ehitustööriista võistkond jooksis palju, mitte ainult mina ja Howard (Muigab.). Allan karjus ka alati, et jookske, jookske.

Tulite Ehitustööriistaga Sinu debüüthooajal Eesti meistriks ja see oli üllatusvõit. Mis olid need oskused, mida Sina kõige rohkem tiimi edusse andsid?

Arvan, et minu tugevamad küljed mängijana olid kiirus, kaitse ja söödujagamine. Minu nõrgim külg oli kindlasti vise. Trennis oskasin visata küll, aga mul puudus enesekindlus ja olin väga ebastabiilne viskaja. Mõnikord võisin tabada mängus viis viset järjest, aga siis jälle panin viis viset mööda. Praegu olen treener ja ütlen lastele, et kõige rohkem tuleb keskenduda viskeoskusele. See teeb mängu nii lihtsaks, sest siis julged visata ka juhul, kui kaitsemängijad on lähedal ja sa ei pea hea viskekoha otsimisega oma elu raskeks tegema. Aga jah, minu tugevuseks oli minu kiirus, mängulugemise oskus, pallikäsitsemine ja palli üleviimine.

Kas Sa lõpetasid oma mängijakarjääri kohe pärast Eesti-aastaid?

Ei, mängisin ühe aasta veel. Nagu juba ütlesin, oli minu nõrgaks küljeks minu vise. Õnneks mängisin ma korvpalli mitte raha pärast, vaid sest see oli minu kirg. Ma oleksin teinud seda ka poole palga eest või üldse tasuta. Enne korvpalliga lõpparve tegemist võtsin ühe aasta maha, et lihvida oma viskeoskust. Mõtlesin, et miks mõned mängijad nii hästi skoorivad. Kui olin Hispaanias, Tenerifel, siis mõned inimesed rääkisid viskeoskuse kohta, et see on midagi, mis sul kas on või ei ole. See ärritas mind ja ma tahtsin teha kindlaks, kas viske määrab tõesti ära talent või on see oskus, mida on võimalik õppida. Seega hakkasin kogu aasta iga päev – esmaspäevast pühapäevani – viskamas käima. Vaatasin Larry Birdi, Dražen Petrovici ja “Pistol” Pete Maravichi suguste skoorijate videoid, et näha, mida nemad teisiti teevad, sest me kõik teeme ju põhimõtteliselt samu asju. Hakkasin nägema – ja see on minu arvamus, keegi võib teisiti arvata -, et see, mida me nimetame talendiks, seisneb rohkem asjaolus, et head viskajad teevad õigeid asju ilma sellele mõtlemata. Näiteks 100 meetri jooksus on oluline geneetika ja tehnika, aga viskeoskus on minu arvates ikkagi rohkem kinni õpitavates oskustes kui talendis. Pärast seda visketrenni ja videoanalüüsi täis vaheaastat naasin mängima ja olin päris hea viskaja. Selle peale inimesed hakkasid küsima, et millal sa viskama hakkasid? Otsustasin siis, et minu töö on tehtud ja ma lõpetan (Muigab.).

-Victor Gonzalez hooajal 2004/05 Ehitustööriista ja 2005/06 BC Kalev/Cramo särgis | Foto: Basket.ee

Ja alustasid treeneritööga?

Mitte kohe. Alguses ma ei teadnud, kuidas ma saan olla treener, kes ütleb mängijatele, et sina mängid ja sina ei mängi. Mulle selline asi ei meeldinud. Samuti selleks, et olla treener, peavad sul olema psühholoogilised oskused. On peaaegu võimatu teha nii, et kõik 12 mängijat oleksid õnnelikud. Kolm, neli või viis neist arvavad alati, et sa oled s**apea, sest sa ei anna neile mänguminuteid. Mõtlesin, et tean, mis tunne on olla mängija ja ma ei taha, et keegi minu käe all mängiks. Aga siis üks minu endistest treeneritest küsis, kas ma ei tahaks ühte gruppi lapsi juhendada. Otsustasin, et hea küll, aga ma õpetan neile ainult seda, kuidas mingeid asju teha. Ma ei taha olla treener, kes vastutab selle eest, kuidas me mängime ja kes platsile saab või ei saa. Ta oli sellega nõus. Tunnistan, et alguses polnud ma üldse kindel, kuidas midagi teha, aga mõne aja pärast hakkasid inimesed ütlema, et kuule, lapsed mängivad paremini. Taipasin, et minust võib tõepoolest abi olla ja hakkasin oma meelt muutma. Kui keegi oleks mulle öelnud, kui ma veel mängisin, et kas sa ei tahaks treenerina kätt proovida, siis oleksin ma selle peale naernud. Aga elu on kummaline.

Nüüd oled Eestis kolmandat aastast. Miks Sa Eestis töötad? Siin on külm ja lund sajab kogu aeg. Kanaari saartel on alati hea ilm, aga Sa oled ikka siin.

See on hea küsimus (Naerab pikalt.). Aga ilma naljata, ma arvan, et võimaluse pärast. Tenerifel tegutsesin ma korvpalliliidu all, aga seal olid kõik väga kogenud ja suurte egodega. Minu töö oli mängijaid paremaks teha ja seal tekkis probleeme teiste treeneritega. Ma õpetasin, kuidas mingit liigutust teha, aga pärast tuli treener ja ütles, et miks sa nii teed, teha tuleb hoopis naa. See oli kurb, sest mängijad kannatasid, kuna nad ei teadnudki lõpuks, kuidas midagi teha tuleb. Siis tekkis mul võimalus ühe Tenerife klubiga Eestisse tulla. Mul vedas, sest Henri (Ausmaa) töötab siin korvpalliliidus ja ta ütles mulle, et ma võiks Eestisse tööle tulla. Mul olid Eestist head mälestused ja arvan, et siin on võimalus areneda. Võin enda kogemusest rääkida, et inimesed, keda ma siin tean, tõesti hoolivad oma mängijatest. Ma ei ütle, et Tenerifel ei hoolita, aga siin on esikohal mängija ning egod ja kõik muu tuleb hiljem. Siin inimesed tõesti hoolivad mängijate tasemest ja üritavad neid arendada. See oli minu jaoks kõige olulisem ja põhjus, miks ma siia tagasi tulin. Olgu, hiljem, kui tuli talv, siis ma ei taha sulle valetada…(Muigab.)

Oli raske?

Mõtlesin jah, et mida ma siin teen (Naerab.). Aga ideed, mis siin mängijate arendamiseks on, tunduvad mulle piisavalt huvitavad.

Sa ütlesid, et Eesti korvpalli tase on tõusnud ja tõuseb. Mida me selleks õigesti oleme teinud?

Nagu ma juba ütlesin, kõige olulisem on tugev põhioskuste baas. Kui annad mängijatele hea korvpallialase hariduse, siis saad häid tulemusi. Mida parem vundament on, seda paremaid mängijaid tulevikus saad. Andke poistele ja tüdrukutele järjest rohkem teadmisi, see on kõige olulisem.

Kui korraldad siin Rae Spordikoolis oma individuaalsete oskuste trenne, siis kas noored mängijad on sellele vastuvõtlikud? Kas nad tahavad tulla ja paremaks saada?

Minu trennid on natuke teistsugused, mistõttu oli see nende jaoks alguses kerge üllatus. Kaks palli, jalgade vahel ja selja tagant… Nad mõtlesid, et see tüüp on hull, miks me selliseid asju teeme. Aga arvan, et lõpuks hakkasid nad aru saama. Mängijad näevad, et see on koordinatsiooni ja nõrgema käe arendamiseks väga hea. Alguses oli see pisut raske, aga nüüd oleme järjest üksteist samm sammu haaval mõistma hakanud.

Kes on Sinu arvates praegu Eesti rahvuskoondise kõige andekam mängija?

See on raske küsimus. Mulle kindlasti meeldib väga Kerr Kriisa, teie noor mängujuht NCAA-s. Mulle meeldib tema suhtumine ja võib-olla aitab ka see, et ta on mängujuht, nagu minagi. Sander (Raieste) on samuti väga huvitav.

Kas noortekoondistes on ka andekaid mängijaid, kes teevad tõusu?

Eks me näe. Ma ei taha kohe nii kuulutada, et jah, kindlasti tulevad sellised, aga arvan, et meil on suur tõenäosus näha tulevikus vilunud mängijaid. Sellepärast me harjutamegi.

Selleks on vaja teha palju tööd, jah?

Minu arvates oleme õigel teel, kuid see tee on pikk ja on vaja minna samm sammu haaval. Vaadata igal aastal, mida me teeme hästi ja mida me saame paremini teha. See on kõige tähtsam. Ei tohi mõelda, et ühe aastaga kõik muutub. Oluline on kannatlikkus ja pidev töö.

scroll to top