Aastatel 2002-04 mängis Eestis Prantsusmaal sündinud, kuid alles suhteliselt hilises vanuses USA-s korvpalliga tegelema hakanud 207 cm pikkune keskmängija Aba Koita. Mees toodi esialgu agendi Maarten van Genti poolt toonasesse Tallinna Kalevisse, aga lõpuks mängis need paar aastat hoopis BC Kalev/Cramo eelkäija Ehitustööriista ridades.
Oma debüüthooajal siinses liigas Ehitustööriist/Kalevi eest keskmiselt 16,2 punkti ja 11,4 lauapalli kogunud Aba Koita mängis hiljem pikalt veel erinevates Prantsusmaa klubides, aga juba pikki aastaid on mees elanud Eestis, töötab meie ühes kuulsamas ettevõttes Bolt ning kasvatab siin koos eestlannast abikaasaga kolme tütart, kellest üks on praeguseks isa eeskujul tegelemas korvpalliga.
Korvpall24.ee portaal tegi Koitaga eksklusiivse intervjuu, kus palusime endisel mängumehel meenutada, kuidas tema teekond korvpallurina algas ning kuidas ta erinevate keeruliste käikude tulemusena omal ajal Eestisse mängima sattus. Seejärel saame muuhulgas teada, millises ööklubis ta oma eestlannast kaasaga kohtus, kellega toonastest tippmängijatest ta nädala keskel ööelu nautimas oli, miks nad otsustasid Eestisse kolida ning kui palju ta ennast kohaliku korvpalliga kursis hoiab.
Kus ja kuidas Sinu korvpallikarjäär tegelikult alguse sai?
Alustan siis päris algusest. Korvpalli juurde jõudsin üsna hilja, olin siis 15-aastane. Ma olen sündinud ja üles kasvanud Prantsusmaal. Mul oli parim sõber, ta on prantslane, aga tema kasuisa oli Läti juurtega ameeriklane. Nad pidid Ameerikasse kolima ja ma aitasin neil 15-aastaselt sinna ümber asuda. Algselt pidin jääma vaid kolmenädalasele puhkusele. Nädala jagu enne seda, kui pidin Prantsusmaale naasma, küsisid nad, kas ma ei tahaks jääda Ameerikasse inglise keelt õppima. Otsustasimegi, et jään paigale, ja seal ma korvpalliga tegelema hakkasingi. Minu päris esimene aasta korvpallis oli 1992, kui olin esimest aastat keskkoolis. Keskkool asus Chicago kandis, Illinois’ osariigis. See oli aeg, mil Michael Jordan veel mängis ja Bullsiga meistritiitleid võitis. Sisuliselt kasvasin ma üles korvpalli hällis. Hakkasin seal vaikselt ülespoole rühkima. Alustasin esimesel aastal kooli B-meeskonnas. Alguses oli raske, sest ma polnud varem korvpalli mänginud, Prantsusmaal mängisin hoopis jalgpalli. Üleminek jalgpallilt kossule oli raske, aga sain teise tiimi sisse ja hakkasin tööd tegema. Keskkoolis oli süsteem selline, et pärast kella kolme oli huvitegevus. Sügisel näiteks jalgpall, jooksmine või tennis. Oma esimesel aastal mängisin sügisel jalgpalli, talvel korvpalli ja kevadel tegin kergejõustikku. Pärast esimest aastat palusid treenerid mul teised alad pooleli jätta ja keskenduda ainult korvpallile, sest nad nägid minus potentsiaali. Nii ma korvpallimaailma sattusingi.
Kui pikk Sa siis juba olid?
Olin üks pikemaid esimese keskkooliaasta poisse. 15-aastaselt olin 6 jalga ja 3 tolli pikk, mis on umbes 190 või 191 sentimeetrit. Seetõttu ma keskkoolitreeneritele silma jäingi.
Mitu aastat Sa USA-s keskkoolis käisid, enne kui ülikooli läksid?
Kõik sealsed neli aastat. Käisin läbi kõik klassid (freshman, sophomore, junior, senior). Viimasel aastal oli meil väga hea hooaeg, olime üks tipptiime ja lõpetasime osariigi arvestuses neljandana. See tõmbas ka ülikoolide tähelepanu ja ma sain edasi mängimiseks stipendiumi. Kui rääkida tollasest konkurentsist, siis mängisin näiteks Kevin Garnetti vastu, kui ta alles keskkoolis käis. Ta polnud isegi oma tiimi parim mängija – seal oli keegi teine kutt, keda peeti temast paremaks, aga kes ei jõudnudki kunagi NBA-sse. Konkurents oli igatahes kõva ja seal oli lõbus mängida.
Sa läksid edasi korvpalli mängima Bradley ülikooli. Vaadates tagasi ülikooliaastatele – mis Sulle kõige rohkem meelde on jäänud?
Jah, Bradley ülikoolis veetsin samuti neli aastat kohe pärast keskkooli lõpetamist. Meelde on jäänud jällegi peamiselt konkurents. Mängisime tõeliselt suurte tegijate vastu, kes hiljem NBA-sse jõudsid. Kui mängid NCAA esimeses divisjonis, siis puutudki kokku parimatega. Mängisime näiteks Michigani ülikooli ja teiste vastu, kust tulid mitmed NBA mehed. Näiteks mängisin Robert “Tractor” Traylori vastu, kes kahjuks nüüdseks on küll juba meie hulgast lahkunud. See oli suur kontrast, sest ta oli minu pikkune, aga minust kaks-kolm korda laiem (Muigab.). Temaga võidelda oli omamoodi naljakas kogemus. Kyle Korverit teatakse tõenäoliselt ka, ta oli üks vägevatest viskajatest – ka tema vastu mängisin. Minu tiimikaaslane oli aga Anthony Parker, mitte prantslane Tony Parker, vaid ameeriklane Anthony Parker.
Jah, ta mängis aastaid ka Euroliigas.
Täpselt, Tel Avivi Maccabis! Ta oli mu tiimikaaslane minu esimesel aastal. Pärast ülikooli valiti ta Philadelphia 76ersi poolt draftis ja hiljem siirdus ta Iisraeli. Ma mängisin hiljem Iisraelis tegelikult ka tema vastu.
Tollane USA ülikoolikorvpall oli vist tänasest üsna erinev. Seal ei liikunud suuri rahasid ja kooli vahetamine oli väga keeruline?
Absoluutselt! See oli täiesti teistsugune maailm. Täna teenivad ülikoolimängijad tänu NIL-reeglitele (Name, Image, Likeness – toim.) tohutult raha. Meie olime tollal tõelised üliõpilassportlased. See tähendas, et saime hariduse, stipendiumi, elamise ja toidu. Koolivaheaegadel saime mingi väikese summa taskuraha, aga see polnud üldse võrreldav praegu toimuvaga. Kui me oleksime vastu võtnud kasvõi mõne kingituse sponsoritelt, oleks meid karistatud mängukeeluga. See oli rangelt keelatud.

Mis Su eesmärk tol ajal oli? Kas mõtlesid ka NBA-le või Euroliigale või tahtsid lihtsalt hariduse kätte saada ja siis edasi vaadata?
Eks igaühe unistus oli NBA-sse jõuda. Kuna ma alustasin üsna hilja, siis ma ei teadnud täpselt, kus mu lagi on. Ausalt öeldes liikusin lihtsalt samm-sammult. Mingil hetkel tekkis huvi Euroopast, aga ma ei teadnud Euroopa korvpallist mitte midagi, sest ma polnud seal kunagi mänginud. Ma ei teadnud midagi Euroliigast, sest tollal polnud sotsiaalmeediat nagu täna. Ameerikas olles vaatasidki ainult USA korvpalli. Muidugi oli NBA eesmärk, aga ma olin umbes 207 cm pikkune ja toona pidid sa pika mehena olema kas erakordselt andekas või ülitugev. Ma pidanuks korvi all konkureerima selliste meestega nagu Shaquille O’Neal. Teadsin, et mul pole sellist taset, et nendega rabeleda, välja arvatud ehk juhul, kui oleksin mänginud suure ääre positsiooni, aga selleks polnud mul jälle piisavalt oskusi. Järgmine loogiline samm oli Euroopa. Kuna olen prantslane, teadsin ka, et seal saan ikka mängida. Aga ma ei osanud midagi oodata.
Sinu esimesed aastad Euroopas möödusid Iisraelis. Mis tiimides Sa seal mängisid?
Mu esimene tiim oli Hapoel Zefat, mis asub Iisraeli põhjaosas. See oli usklik linn, kus inimesed ei rääkinud minuga üldse. Pärast Ameerikat oli see väga veider keskkond. See klubi sattus aga finantsraskustesse. Kuna olin piisavalt hästi mänginud, võttis mind enda juurde üks Tel Avivi tiim, Maccabi Giv’at Shmuel. Liitusin nendega jaanuaris, nii et septembrist detsembrini olin ühes ja ülejäänud aja teises meeskonnas. Aga see teine tiim oli juba komplekteeritud ja ma olin seal pigem selleks, et anda põhimeestele puhkust. Seetõttu polnud mu statistika hooaja teises pooles enam nii särav.
Kui suur oli tollal huvi Sinu vastu mujalt Euroopast? Kas Iisraeli tiimid olid ainsad valikud või oli Sul valikuvõimalust?
Mul oli tegelikult valikuid. Nagu mainisin, minu parima sõbra kasuisa oli Läti juurtega ameeriklane. Nad kolisid 1990-ndate lõpus Lätti tagasi ja avasid seal äri. Nii ma käisingi igal suvel aastatel 1994–2000 Lätis puhkamas. Kui ma 2000. aastal ülikooli lõpetasin, läksin korvpallilaagrisse ja sõlmisin lepingu Ameerika agentidega. Mängisin seal turniiridel NBA skautide ja Euroopa agentide ees. Huvi tunti Lätist, Soomest ja mujaltki, aga Iisrael tundus kõige põnevam just tugeva taseme tõttu. Seepärast valisingi Iisraeli.
Järgmisel aastal liikusid Hollandisse, Den Boschi meeskonda, aga statistilisi numbreid selle kohta ei leia. On see info üldse õige?
Jah, läksin Den Boschi. Iisraelis oli olukord veidi kaootiline ja mu agendid ei tegelenud minuga nii, nagu oleks pidanud. Vallandasin nad ja sattusin Hollandisse üsna hilja. Minu uueks agendiks sai Maarten Van Gent, kes mu sinna viis. Nii ma temaga tuttavaks saingi. Hollandis läks hästi, me võitsime Den Boschiga Hollandi karika. Mängisin seal koos mehega, keda eestlased tõenäoliselt teavad ehk Larry Danielsiga. Olime Larryga tiimikaaslased ja meil oli seal suurepärane aeg. Ja siit ma hüppangi ise järgmise loogilise küsimuse juurde ja vastan selle ära ka: ma tulin Eestisse, sest Maarten tahtis, et me Larryga tuleksime koos Kalevisse. Sel ajal oli nimi vist Tallinna Kalev, ma ei tea täpselt, kuidas te seda hiljem kutsusite, aga tollal oli seal treeneriks Andres Sõber. Me pidime tulema Hollandist n-ö paketina koos Larryga, et mängida eurosarja ja aidata neil meistritiitlit võita ning Euroopas läbi lüüa. Seetõttu ma Eestisse sattusingi.
Aga kuidagi sattusid Sa hoopis toonase Ehitustööriist/Kalevi ridadesse?
Jah, ja see on jälle üks osa mu kaootilisest loost (Muigab.). Veetsin kuu aega Tallinna Kalevis, kus olid kõik need noored poisid: Gregor Arbet, Kristjan Kangur, Janar Talts ja Erik Dorbek. Kõik need talendid olid seal. Aga Tallinna Kaleviga asjad ei laabunud ja Maarten saatis mu kuuks ajaks Portugali. Seal pidin kohe pärast lennukilt astumist lepingule alla kirjutama, aga ma ei teinud seda. Seepeale võttis Maarten mu enda juurde ja küsis: “Miks sa ei võiks mängida minu tiimis, mille nimi on Ehitustööriist/Kalev?”. Ja nii ma Ehitustööriista sattusingi.
Väga keeruline…
Ma ju ütlesin, et see on keeruline (Naerab.)! Den Boschist Tallinna Kalevisse, sealt Portugali ja siis Ehitustööriista.
Kas Sul on meeles mõni naljakas lugu või vahejuhtum neist Eesti hooaegadest?
Jah, üks lugu Maarteniga ja tema mängueelse kõnega. See oli minu esimesel aastal, kui meil oli vist parajasti kaotusteseeria käsil. Maarten tahtis meid uuesti fookusesse saada. Vahetult enne väljakule minekut muutis ta täielikult taktikat – selle asemel, et meid motiveerida, kukkus ta sõimama. Ta ütles, et me oleme halb meeskond, me ei kuulu siia liigasse ja kõik arvavad, et oleme täielikud luuserid. Aga selle asemel, et pead norgu lasta, ajas see meil hoopis harja punaseks. Hakkasime hästi mängima ja võitsime selle mängu. Küsisin temalt aastaid hiljem, vahetult enne ta surma, kas ta mäletab seda hetke. Ta ütles: “Jah, vahel peab treener tegema avalduse, mis kõiki šokeerib. See kas mõjub väga hästi või lendab kõik vastu taevast.” Minule on see hästi meelde jäänud – enne kõnet olid kõigil pead norgus, aga pärast seda hoidsime kokku ja tahtsime tõestada, et ta eksib. See oli nagu stseen mõnest filmist.
Pärast Sinu lahkumist algas Ehitustööriista tõus Eesti parimaks klubiks, mis hiljem nimetati ümber BC Kalev/Cramoks. Kas hoidsid pärast lahkumist klubi käekäigul silma peal?
Jah, tavaliselt mängijad ikka teevad nii, kui lahkud meeskonnast ja lähed järgmisesse, siis kipud vaatama, kuidas eelmisel tiimil läheb. Ma tegelikult hoidsin silma peal, aga mitte nii süvenenult, kui ma ise arvasin. Nimelt ma arvasin alguses, et Kalev/Cramo ongi Tallinna Kalev – nimevahetused ja kõik see tekitas segadust. Me liikusime ju Ehitustööriistast Audentese meeskonda (Ehitustööriist/Audentes – toim.)… ma polnud kindel, et edasi hakati seda kutsuma BC Kalev/Cramoks. Alles siis, kui rääkisin Heikoga (Niidas), selgitas ta mulle asja. Ta vist mängis siis ise seal, kui nad edukaks said. Kui ta sellest rääkis, sain aru, et olin kogu aeg arvanud, et see on hoopis Tallinna Kalev, mitte see Ehitustööriista järeltulija. Ühesõnaga, ma jälgisin neid, aga mitte nii täpselt, kui oleks võinud. Ma polnud tegelikult üllatunud nende edu üle, sest seal olid suurepärased mängijad, aga ma ei teadnud, et just see tiim, kus mina mängisin, tuli meistriks. Aga mingi hetk Heiko ütleski mulle, et treenerid olid Maarten Van Gent ja Allan Dorbek.
Jah, esimese meistritiitli võitsid nad Ehitustööriista nime all ja siis vahetasid nime.
Ahsoo, okei. Ma ei pannud siiski nii palju tähele, kui arvasin, aga vaatasin ikka aeg-ajalt Eesti meistrivõistluste poole, et näha, kes võidab. Tavaliselt oli see ikka Kalev või Tartu, Tartu või Kalev… Ja kui nägin nime Kalev, siis mõtlesin ikka tolle algse Tallinna Kalevi peale, kuhu ma alguses tulin. Aga see on uskumatu ja samas ma pole üllatunud – neil olid head mehed, head ja ausad treenerid, kõik pingutasid ühise eesmärgi nimel ja värbamine oli neil samuti tasemel.

Sa mängisid hiljem Prantsusmaa madalamates liigades, aga minu andmetel lõpetasid profikarjääri suhteliselt vara. On see nii ja miks?
Nii ja naa. Ma selgitan, sest minu lood on alati keerulised (Naerab.). Pärast oma teist aastat Ehitustööriistas otsustasin, et tühja kah, lähen tagasi Prantsusmaale. Mõtlesin, et vahet pole, kui pean alustama teisest divisjonist, et ennast tõestada ja sealt siis esiliigasse tõusta. Mängisingi Prantsusmaal teises divisjonis, aga märtsis sain tõsise vigastuse – lodiluu murru. See on pisike luu randmes. Olin märtsist alates kolm kuud kipsis ja hooaeg oli minu jaoks läbi. Hoolimata vigastusest sain oma näitajate põhjal pakkumisi esiliigast ning teisest, kolmandast ja neljandast divisjonist. Kuna olin vigastatud, pidin mõtlema, mida edasi teha. Kui oleksin valinud esiliiga, poleks ma saanud piisavalt trenni teha, et hooajaks valmis olla. Sama lugu oli teise ja kolmanda divisjoniga. Neljas divisjon pakkus aga mitmeaastast lepingut, mis oli väga hea. Nad pakkusid ka töökogemust, see oli ettevalmistus eluks pärast korvpalli. Mõtlesin, et kui ma juba korra nii tõsiselt vigastada sain, kes ütleb, et see uuesti ei juhtu ja karjääri lõplikult ei lõpeta. Hakkasin rohkem tulevikule mõtlema kui kõrgeima mängutaseme tagaajamisele. Nii hakkasingi mängima tiimides, mis pakkusid pikaajalist lepingut, kus sain kombineerida korvpalli ja töökogemuse. Teisest divisjonist läksin neljandasse, aitasin neil kolmandasse tõusta, jäin sinna viieks aastaks, siis läksin järgmisesse klubisse… Kokkuvõttes läksin Eestist küll Prantsusmaale esialgu profiliigasse, aga sealt edasi poolprofitiimidesse, kus tase oli ikka kõva, aga sain samal ajal kõrvalt tööd teha. See oli pigem teadlik valik kui see, et tase poleks välja andnud.
Kas neil aastatel tundsid Eesti klubid Sinu vastu ka mingit huvi?
Kui ma Eestis käisin, siis hoidsin Maarteniga kontakti ja ta ikka uuris, kas oleksin huvitatud siia naasmisest ja mängimisest. Aga kuna ma olin oma fookuse juba mujale suunanud ning mind ei huvitanud enam tipptase, vaid see, mis saab mu elust edasi, siis ei hakanud ma seda varianti isegi kaaluma. Teadsin, et ma ei jõua NBA-sse ega teeni miljoneid eurosid, nii et tundus mõistlik jätkata seda teed, mida olin Prantsusmaal alustanud. Ma ei teagi, kas teistel Eesti klubidel oli mingi huvi, ma ei hakanud seda uurimagi.
Sa jäid Eestiga seotuks ka läbi oma abikaasa, kellega siin tutvusid. Kuidas te kohtusite?
See on huvitav lugu. Nagu ütlesin, tulin Eestisse plaaniga mängida Tallinna Kalevis. Pärast ühte trenni otsustasime koos Larry Danielsiga, kellega me koos elasime, minna vanalinna jalutama. Kell oli kuskil poole ühe paiku päeval. Jalutasime seal ja minu praegune naine Leila töötas sel ajal Peppersackis. Ta jagas seal parasjagu flaiereid. Ta märkas mind, aga mina teda sel hetkel üldse ei näinud. Hiljem ta rääkis mulle, et oli mulle seal silma peale pannud. Sama päeva õhtul läksime Larryga Hollywoodi – oli kolmapäev ja sel ajal oli just Hollywoodi klubi see koht, kus pidi olema. Hea muusika, atmosfäär ja kõik muu. Ja Leila juhtus ka seal olema. Ta nägi mind ja palus tantsima. Nii me kohtusimegi.
Suurepärane kokkusattumus kohtuda kaks korda ühe päeva jooksul.
Täpselt! Aga ma tõesti ei märganud teda esimene kord. See on tema versioon asjade käigust ja ta on sellele kindlaks jäänud (Naerab.).
Kas Sa elad praegu peamiselt Eestis või Prantsusmaal või hoopis kuskil mujal?
Me kolisime Eestisse tagasi. Leila tuli minuga Prantsusmaale poolteist aastat pärast seda, kui ma Eestist lahkusin, et näha, kas meil asjad sujuvad. See oli aeg, mil mul oli pikk leping ja stabiilne aeg. 2018. aastal otsustasime aga Eestisse tagasi tulla, kui ma lõpetasin nii mängija kui ka treenerina. Olin vahepeal treeneripaberid teinud ja erinevaid tiime juhendanud. Otsustasime, et laste kasvatamiseks on Eesti parem paik. Leila on siin oma perele lähemal ja mina saan oma perel korra-paar aastas Prantsusmaal külas käia. Tegelikult töötan ma nüüd mõlema riigi heaks. Töötan Bolti heaks Prantsusmaa turul. Juhin seal ühte meeskonda turvaosakonnas, nii et pean kolme-nelja kuu tagant ikka Prantsusmaal käima. Nii et elan püsivalt Eestis alates 2018. aastast, aga Prantsusmaal käin kas perega puhkamas või tööasjus.
Mis tööd Sa Boltis igapäevaselt täpsemalt teed?
Töötan sõidujagamise sektoris ja olen turvaosakonna tiimijuht. Tegeleme politseiga ja kõige selle halvaga, mis Prantsusmaal juhtub. Meie osakond on viimane lüli, kes otsustab, kas juht saab Boltis jätkata või peame talle sõidu ajal toimunud käitumise põhjal lõpliku keelu peale panema.

Kuidas Sa Eesti ilmaga läbi saad? Kas see hirmutas Sind siia tulles ja kas oled nüüdseks harjunud?
See ei häirinud mind üldse, sest alates 15. eluaastast elasin ma Chicagos. Seal on täpselt sama ilm mis Eestis. Chicagot kutsutakse tuuliseks linnaks ja minu jaoks oli siinne kliima nagu tagasiminek Ameerikasse. Chicagos oli samuti palju lund ja lõikav tuul. See on enam-vähem sama, nii et see pole mind kunagi morjendanud.
Miks te otsustasite lapsi kasvatada just Eestis, mitte näiteks Prantsusmaal?
Peamiselt seetõttu, et Eesti on turvaline paik. Pole mõtet varjata, et Prantsusmaal on praegu väga keeruline olukord ja kuritegevus on kõrge. Lapsed ei saa lihtsalt üksi väljas käia, isegi naisterahvastel pole öisel ajal üksi ringi jalutada turvaline. Nagu ma varem ütlesin, Iisrael ja Eesti olid kaks kohta, kuhu ma ei kartnud kunagi tagasi tulla. Iisrael on küll praeguse olukorra tõttu keerulisem, aga Eesti oli alati see koht, kuhu mõtlesin naasta, kui tekib hea töökoht. Mulle tõesti meeldib siin elada ja meeldis ka mängida. Ja muidugi oli see oluline mu naisele, et olla oma perele lähemal, sest varem käisime siin vaid kord aastas. Minu vanemad ja õed elavad ikka Prantsusmaal, nii et külastan neid, kui saan.
Mitu last teil on?
Meil on kolm last, kolm tütart. Vanim on 15-aastane, keskmine, kes mängib ka korvpalli, sai just 13. Noorim saab aprillis nelja-aastaseks.
Nagu mainisid, mängib üks tütar korvpalli ja võitis tänavu TalTech/SK Nordiga Eesti U16 karika. Kui suur roll oli Sinul selles, et ta korvpalliga alustas?
Ta teadis, et ma mängisin, sest ta nägi mind väiksena väljakul, aga ta oli siis liiga pisike, et sellest aru saada. Kui me Eestisse kolisime, alustas ta kõigepealt kergejõustiku ja ujumisega. Ta tegi neid alasid paar-kolm aastat, aga siis tahtis proovida midagi uut ja küsis: “Miks ma ei võiks korvpalli proovida?”. Ma ei tahtnud olla see isa, kes surub last midagi tegema. Ta tahtis seda ise teha just sellepärast, et teadis minu tausta. Ta alustas 2022. aastal ja on väga kiiresti õppinud. Ma käin ta mänge vaatamas ja annan talle näpunäiteid, mida parandada. Ta teeb kõvasti tööd. Kuna Eestis on trennid peaaegu iga päev, siis areng on olnud kiire. Sel aastal mängib ta esimest korda Maia Dorbeku käe all. See on tegelikult naljakas lugu – Karl-Peeter Dorbek võttis minuga ühendust ja ütles, et kuulis minu tütre korvpallihuvist ja pakkus, et ta võiks tulla tema ema juurde mängima. Mulle see sobis ja nii see läks. Talle väga meeldib Maia käe all mängida.
Ring on justkui täis saanud, Sina mängisid Allani käe all ja tütar nüüd Maia juures.
Just seda ma tahtsingi öelda! Ring on täis ja see on suurepärane tunne. Ma pole kahjuks Maia Dorbekuga veel ise rääkida jõudnud, aga on tore, et nad meie peale mõtlesid ja ühendust võtsid. Tütar mängib nüüd kahes tiimis – U14s ja aitab ka Maia tiimi. Praegu (intervjuu on tehtud jaanuaris – toim.) on nad vist isegi Lätis turniiril. Ta naudib seda väga ja tahab korvpalliga nii kaugele jõuda kui võimalik.
Kuna Sul on treenerilitsents, siis kas Sul on huvi ka Eestis kasvõi osalise koormusega treenerina tegutseda?
Ma olin Prantsusmaal treener kuus-seitse aastat. Kui sealt lahkusin, jätsin korvpalli täiesti seljataha. Tundsin, et andsin lastele palju rohkem, kui sealt vastu sain. Mitte et ma oleksin midagi materiaalset või erilist tahtnud, aga ma treenisin mängijaid alates mudilastest kuni täiskasvanuteni ja lõpuks väsisin nende suhtumisest ära. Amatöörtasemel oli raske, lastel olid sünnipäevapeod ja muud segavad faktorid ning nad ei tulnud trenni, täiskasvanud pidutsesid ja ei saanud siis nädalavahetusel mängida. Ma olen nõus tiime aitama ja nõu andma, aga karjääri ma sellest enam teha ei soovi. Isegi Heiko (Niidas) küsis, kas ma tahaksin tulla teda aitama. Ta treenib noori kuskil Tallinna külje all…(Mõtleb.)
Kosel sealses korvpalliklubis…
Just, Kose Korvpalliklubis. Ta uuris ka minu huvi kohta. Kui keegi võtaks kontakti ja tahaks mingeid näpunäiteid, siis miks mitte, aga ma olen oma praeguse eluga nii hõivatud, et täiskohaga pühenduda ei soovi. Jälgin aga ikka huviga, mida siin tehakse.
Kas pärast karjääri lõppu oled ise ka veel kuskil amatöörtasemel mänginud?
Mu karjäär lõppes tegelikult üsna tõsise vigastusega, kui rebestasin osaliselt Achilleuse kõõluse. See juhtus siis, kui aitasin ühel Prantsuse tiimil kõrgemale tasemele tõusta. Teadsin, et teen endale liiga, aga kui ma poleks konkreetset mängu mänginud, poleks me tõenäoliselt edasi pääsenud. See oli 2012. aastal. See klubi polnud 15 aastat kõrgel tasemel mänginud ja nad vajasid mind. Ühes olukorras tehti mulle viga ja kõõlus rebenes. Mängisin veel viimased minutid lõpuni, aga sellega oli põhimõtteliselt kõik. Arst ütles, et peaksin poolteist aastat korvpallist eemal olema, aga ma suutsin veel ühe kaheaastase lepingu sõlmida ja mängisin sisuliselt ühel jalal. Seepärast ma nüüd enam üldse mängida ei saa.

Aga teed Sa siis mingit muud sporti?
Oo, jaa, iga päev. Mul on kodus oma jõusaal – sõudeergomeeter, rattatrenažöör ja raskused. Treenin raskustega peaaegu iga päev vähemalt tund või poolteist. Ma pean püsima aktiivne, et vigastused ei süveneks, aga joosta ma ei saa.
Ükskord sportlane, alati sportlane. Ei saa lihtsalt diivanil pikutada?
Ei tea, ma olen näinud mõnda sportlast, kellel on kõht ette kasvanud, nagu näiteks Diego Maradonal oli. Mõned lõpetavad üldse ära, aga paljud rühivad ikka edasi. See on parim viis.
Kui täpselt Sa praegu Eesti korvpalli jälgid? Kas vaatad kohalikku liigat või koondise mänge?
Jah, vaatangi kõike. Ja see on minu jaoks väga nauditav. See on hoopis teistsugune tase kui see, mis meil omal ajal oli. Eesti koondis teeb suurepärast tööd ja on kaugele jõudnud. Heiko Rannula teeb tiimiga fantastilist tööd ja tulemused tulevad. Seda on rõõm näha.
Mis Sa arvad Eesti korvpalli praegusest seisust võrreldes Sinu ajaga?
Toona olid Eestil legendaarsed mängijad, näiteks Martin Müürsepp, Rauno Pehka, Valmo Kriisa… Kõik need mehed, kes olid endised Nõukogude Liidu kooliga mängijad ja rahvusvaheliselt tuntud. Korvpall ise oli teistsugune, praegu on see rohkem selline “jookse ja viska” stiil. Arvan, et Eesti koondisel on praegu puudu vaid üks tugev “pikk koll” korvi all. Prantsusmaal on meil näiteks Victor Wembanyama ja Rudy Gobert ning mõned teised väga pikad mehed. Eestil on puudu just see füüsiline jõud ja pikkus korvi all, et olla stabiilselt kõige kõrgemas tipus. Aga ülejäänud koosseisuga teevad nad väga head tööd. Kui kõik klapib, on Eesti koondis jõud, millega peab arvestama.
Kui Eesti mängiks ühel päeval Prantsusmaa vastu, siis kellele Sa kaasa elaksid?
Hea küsimus (Muigab.). Ma toetaks ikka Prantsusmaad, sest olen seal sündinud ja üles kasvanud. Tean, et Eesti võib alati Prantsusmaad üllatada, aga kui meil on väljas parim tiim, siis me oleme eliittase. Wembanyama on 2.24 pikk… Prantsusmaa konkurents on uskumatu. Isegi sealne esiliiga võiks siinseid kõrgliigatiime võita. See on nagu öö ja päev, aga Heiko Rannulaga ei tea kunagi, teil on hea tiim ja suurepärased talendid. Aga ikkagi, ma toetaks vist Prantsusmaad.
Meil on tegelikult üks võit Prantsusmaa üle olemas, aastast 2001. Kas teadsid?
Oh, okei. Nagu ma ütlesin, ma pole üllatunud. 2001 oli aasta pärast Sydney olümpiat, kus Prantsusmaa võitis hõbeda. See on kõva saavutus, sest meil oli siis väga hea tiim. Palju õnne! Ma ei imestaks, kui Eesti ka tulevikus Prantsusmaad võidaks. Nad kaotasid ju mõni kuu tagasi Soomele. See polnud küll parim koosseis, aga ikkagi. See oleks põnev mäng.
NB! Käesoleva intervjuu eest tuleb tänada ka Heiko Niidast, kes andis meile vihje, et Aba Koita elab Eestis. Niidasest endast saab pikka Korvpall24.ee portaali intervjuud lugeda siit: INTERVJUU | Heiko Niidas kõrgliigakarjääri lõpu eel saadud diagnoosist: arst imestas, et kuidas ma seni olin sporti teinud


