Close

SUUR INTERVJUU | Kaido Saks: ei kujuta ette, kas tänasel päeval saaks tavaline kossusõber kehalise tunnist meistriliiga tiimi hüpata

-Kaido Saks | Foto: Keila Coolbet Facebook

Lõppenud hooajal Keila Coolbeti ridades pallinud 38-aastane Kaido Saks otsustas jätta selja taha pika mängijakarjääri ning astuda meistriliiga rongilt maha. Pikas intervjuus Korvpall24.ee portaalile meenutas Saks oma teed korvpalli juurde, eredamaid ja olulisemaid hetki ning rääkis, mida tulevik toob. 

Aastate jooksul jõudis 208 cm pikkune mängumees pallida Eestis Pirita, TTÜ, Tallinna Kalevi, BC Kalev/Cramo ja Keila Coolbeti ridades. Sekka mahtusid ka välismaa kogemused, kui noorena pani Saks end proovile Soome esiliigas ning hiljem Taani kõrgliigas Bakken Bearsi ridades. Samuti jõudis ta oma pika mängijakarjääri jooksul esindada ka Eesti meeste rahvuskoondist.

Intervjuus rääkis 38-aastane Saks sellest, kuidas ja millal ta korvpalli juurde jõudis, mismoodi ta lõpuks meistriliigas väljakule sai ning millised õppetunnid tuli noorena läbi teha. Samuti meenutas ääremängija, millal ta tundis, et korvpallist võib saada elukutse, Soomes mängimist ning Eesti meistriliigas kanna kinnitamist. Muuhulgas vaatas Saks tagasi klubidele, kus ta pallinud on, tõi välja huvitavamaid seiku nii enda mängijakarjäärist kui ka põnevamaid lugusid leegionäridega. Lisaks tuli juttu koondisesse jõudmisest, välismaal mängimisest, meeldejäävamatest meeskonnakaaslastest, treeneritest ning mängijakarjääri kõrvalt töötamisest.

Kaido, kuidas Sa noorena korvpalli juurde jõudsid?

Minu teekond korvpalli juurde algas siis, kui isa töögrupp käis mängimas ning minu vanem vend ja mina olime kaasas. Vanem vend mängis ka, aga mina olin niisama õnnelik, et sain värvilist Fantat juua ja pärast saunas istuda. Sel hetkel mäng ise veel nii väga ei huvitanud, aga esimese pisiku sain sealt.

Kui vana Sa siis olid?

Ma olin algklassides, ikkagi titt. Trenni läksin vist alles 14-aastaselt, kuna enne seda olin rohkem laulupoiss.

Millal kasvama hakkasid? Omal ajal kehalise kasvatuse õpetajad ju reeglina ikkagi suunasid pikki poisse korvpalli.

Ma olin vibalik. Kasvama hakkasin põhikooli lõpus ja gümnaasiumis. Ühel suvel viskas päris vihaselt kasvu, nii et venitusarmid on siiani selja peal. Enesetunne oli sellel perioodil väga kehv.

Aga sel ajal juba mängisid korvpalli?

Siis ma hakkasin juba regulaarselt trennis käima. 16-aastaselt hakkasin käima Lasnamäel Ralf Lainevoolu juures. Enne seda proovisin ka Märt Kermoni käe all mängida, aga sinna seltskonda ma ei mahtunud, kuna seal oli ees väga palju tublisid kutte, kes oskasid juba mõlema käega lay-up‘e panna, samas kui mina alles õppisin, kuidas vasaku käega põrgatada.

Sa polnud tüüpiline kõrgliiga korvpallur, kes paistab noorteklassides silma ja jõuab lõpuks loogilise tulemusena kõrgliigasse. Sul läks see teekond kuidagi huvitavamat rada pidi?

Kindlasti mitte. Ma tulin väga radari alt. Minult on hiljuti küsitud noortekoondiste kohta, aga minu esimene koondisekogemus oligi siis, kui ma B-koondise kutse sain ja siis pärast olin A-koondises. Selles suhtes päris sürreaalne lugu.

-Kaido Saks (2007) | Foto: Siim Semiskar

Sinu meistriliiga debüüt tuli hooajal 2005/06 Pirita BM-i eest. Kuidas Sa Piritasse jõudsid, kas ühel hetkel jäid ikkagi Kalle Klandorfile silma? Kuidagi pidi areng ikkagi sinnamaani jõudma, et Sind sinna trenni kutsuti?

Siin tuleb kehalise kasvatuse õpetaja roll mängu. Minu kehalise kasvatuse õpetaja Veiko Rohunurm Pirita Majandusgümnaasiumist ühel hetkel uuris minu käest, et kas mul oleks huvi minna sinna trenni. Tean, et ta suhtles Kallega ja ju nad siis otsisid nooremat seltskonda, kuna sel hetkel olid meistriliiga tiimidesse kokku aetud vanakooli legendid ja nooremat verd väga polnud. Täpsemalt põhjuste tagamaad ma ei tea, aga ühel hetkel ta küsis, kas ma tahan sinna trenni minna. Ma ei osanud sellest midagi arvata, sest mängisin sel hetkel kuskil kolmandas liigas ja A-klassis ning mulle meeldis lihtsalt kossu mängida, aga ütlesin, et eks ma siis lähen ja proovin. Nii ta läks.

Kas Sa mäletad neid nägusid, kes Sul seal esimestes trennides vastas olid ja mida esimesed trennid endast kujutasid? Kas taseme mõttes oli see šokk?

Kindlasti. Neil oli see hetk vist ettevalmistusperiood. Me läksime Lasnamäe kergejõustikuhalli jooksma ja ma jooksin enda soojendusringi pealt otse WC-sse, kuna paanikapõis tuli peale. Mäletan, et Ants Tuur, tolleaegne füsio, tuli kohe järele ja küsis, kas mul hakkas paha. Alguses võttis ikka võbelema. Kuigi ma tegelikult polnud mingi eriline kohaliku liiga korvpalli jälgija, siis uudistes ja lehes olin neid mehi ikka näinud. Kui sinna kohale jõudsin, siis sain aru, et seal on ikka vennad, kes on läbi ja lõhki korvpallurid. See oli päris vägev kogemus.

Kellega koos Sa Pirital tuntud nimedest mängisid ja mis tollest ajast kõige rohkem meeles on?

Need olidki Margus Metstak, Erki Kivinukk, Indrek Rumma, Rauno Pehka, Priit Ilver, Ivo Uibukant ja Andre Pärn. See kooslus oli vägev ja ilmselgelt ma polnud tasemelt ligilähedalgi sellele seltskonnale, kui ma sinna sattusin. Mind võeti sinna lihtsalt potentsiaali pealt.

Kuidas vanem kaader nooremaid vastu võttis? Sa ilmselt polnud ainus, keda seal katsetati.

Jah, seal oli teisi kutte ka, aga nad langesid riburadapidi ära või läksid mujale. Mingisugust pahatahtlikkust polnud, sest need mehed seal olid sellel hetkel juba täiskasvanud ja neil polnud isu kedagi peedistada või kiusata. Samas, sulle anti märku, kui sa midagi valesti tegid. Kui näiteks viskasid peale ajal, kui polnud sinu aeg ega koht visata või tegid valesid liigutusi, siis Kalle naeris, aga pärast, kui sa kellelegi kattest sisse jooksid, siis said küünarnukiga pihta ja said aru, et see polnud päris õige tegu. Selles mõttes kasvatati korralikult.

Kui kiire oli õppimiskõver noore korvpallurina, kellel korralik korvpalli ABC noorteklassides omandamata? Kas saidki küünarnukkidega teada, mis on õige ja mis ei ole?

Jah. Kui alguses trenni läksin, siis jälgimine, kas keegi paneb sulle katte või see, et keegi räägib kõva häälega üle väljaku, tundus hästi võõras. Praegu näen seda ise kõrvalt ja selgitan noortele meestele, et sa pead platsil kogu aeg rääkima. Seda oli jube raske teha, sest sa pead samal ajal ka kogu aeg hingama platsil. Või siis ma ei vaadanud, kust kate tuleb ja lõpuks jooksin Kivinukka taga ajades Metstaki kattesse sisse. Siis olin seal pikali maas ja sain aru, et jooksin vastu kiviseina. See õppeprotsess tuli valulikult, aga mind aitas kõvasti Märt Kermon, kes oli sel hetkel Pirita abitreener. Kui me temaga seal esimest korda uuesti kohtusime, siis ta ütles, et noh, oled mõned sentimeetrid juurde visanud, sest 14-aastaselt ma veel polnud kaugeltki nii pikk. Kui ma Soome läksin, siis aitas mind Anatoli Krikun. Seal olles käisin temaga eraldi trenne tegemas, et individuaalset ABC-d järgi õppida. Talle olen ka suure tänu võlgu.

Kas alguses olid sellised mõtted ka, et see ei ole sinu koht ja aitab küll?

Ei olnud. Võib-olla ma ei saanud aru või teadvustanud endale, et korvpall on nende töö ega kujutanud ette, et see võiks olla ka minu töö. Ma käisin lihtsalt trennis ja mingil hetkel Kalle ütles, et saad stipendiumit taotleda, mida ma ka tegin ja hakkasin väikest taskuraha saama. Ilmselgelt vaatasin muidu NBA ja AND1 tänavakossu videoid ja mõtlesin, et see on jube lahe värk, aga sel hetkel, kui ma alustasin ja nende vendadega koos ringi jooksin, siis ma küll ei mõelnud, et sellest võiks karjäär tulla.

Milline treener Kalle Klandorf oli?

Kalle oli hea treener. Noored said temalt oma momendid ja kui sa oma momenti valesti kasutasid, siis said sõimata. Mõnikord said sõimata ka selle eest, kui vanemad mängijad midagi valesti tegid, sest see oligi sinu roll sel ajal. Kui oli poolaeg, siis Kalle tuli riietusruumi ja vaatas, et sellele ei saa öelda, tollele ei saa öelda, aga siis vaatas meie poole ja käratas, et mida te noored siin passite (Muigab.). Siis vaatasime üksteisele otsa ega saanud midagi aru, kuna polnud minutitki mänginud. Aga siis taipasid, et nendel vanematel meestel oli niivõrd kõrge pagun õla peal, et neile ei saanud enam väga midagi öelda ja paljud neist tegid sellel hetkel korvpalli juba oma päevatöö kõrvalt, mistõttu vanamehi sõimata ei saanud. Aga mina pean Kalle ees mütsi kergitama, kuna tema oli see, kes mind ikkagi põllule lubas ja kelle käest ma enda võimaluse sain.

Millal Sa hakkasid mõtlema, et tahad profikorvpalluriks saada?

Arvan, et see oli siis, kui tuli Soome mineku moment. Seal olles sain aru, et kossuasja tehes ja selles rütmis olles on võimalik raha teenida. See oli lahe, aga teisalt jäi sel hetkel ülikool pooleli, mis oli nõme. Siis mõtlesin, et hea küll, praegu keskendun 100% korvpallile ja küll ma hiljem jõuan oma paberid ära teha, mida ma ka jõudsin. Küll raskemat teed pidi, aga lõpuks said kõik asjad tehtud.

Pärast Pirita aastaid mängisid ühe hooaja Soome esiliigas Vantaan Pussihukat meeskonnas. Kuidas Sul see Soome võimalus tekkis?

See tuligi läbi Anatoli Krikuni. Mu ema, kes sel hetkel toimetas pensioniametis, sai kunagi töö kaudu temaga tuttavaks. Ehk siis sain selle võimaluse tänu sellele tutvusele. Ta teadis Soomes inimesi, kes olid huvitatud noorematest mängijatest. Seal tiimis oli paar vanakooli legendi, kes olid mänginud ka Soome kõrgliigas ja ülejäänud olid noored kutid, kes tahtsid ennast näidata ja tõestada. Leppisime kokku, et ma lähen sinna proovima ja hakkan temaga veel eratrenne tegema, kuna mul polnud kindlustunnet. Ütlesin talle ka, et minu kossu ABC ei ole veel vajalikul tasemel, aga seal temaga koostöös läks see üks hooaeg ilusti.

Kas said soome keele külge?

Kui päris aus olla, siis väga ei saanud. Meie peatreener oli ameeriklane ja kogu jutt käis inglise keeles, aga ma sain aru, kui abitreener vahepeal puid alla pani. Sellest saad ikka aru, kui riielda saad (Naerab.).

Kalle Klandorfi inglise keel kõige parem pole, kui viisakalt öelda. Seal ilmselt inglise keeles töö ei toimunud. Kas Soome minnes tuli harjuda, et kogu korvpallitöö ja terminid olid inglise keeles?

Kusjuures ei pidanud, sest mul on inglise keel maast madalast väga hästi suus olnud. Tänu multikatele ja filmidele meeldis mulle nooremas eas väga USA kultuur ja inglise keel oli suhtlustasandil varakult suus. Küll aga oli kõvasti probleeme igasuguste korvpalliterminite ja liikumistega. Kuna olin selleks hetkeks nii vähe korvpalli sees olnud, siis ei osanud neid liikumisi oma peas ette kujutada ega näinud õigeid momente ja nüansse. Sellega olen pidanud kõvasti vaeva nägema.

Kas Soome esiliigas mängisid profina?

Seal olin 100% proff.

Ja seal tekkis juba selline päris profikorvpalluri tunne ka?

Jah, seal olid kogu aeg selles rütmis. Sul oli hommikul trenn, õhtul trenn ja siis vahepeal kütsid üheksa tundi bussiga kuhugi Põhja-Soome, kus tegid mängu ja sõitsid tagasi. Minu jaoks oli see täisprofi värk, kuigi seal olid ka mõned vennad, kes tegid seda töö kõrvalt. Nemad hommikuti trennis ei käinud ja tulid õhtul.

Kuidas Sa selle hooajaga tagantjärele rahule jäid?

See oli üks lahedamaid kogemusi. Esimene hooaeg kodust ja mugavustsoonist eemal, täitsa omaette. Kindlasti jään seda väga hea sõnaga meenutama.

Kas Soomest tulid ära sellepärast, et mingit uut varianti ei tekkinud või soovisid ise tagasi tulla?

Ma tulin kevadel tagasi ja sel hetkel mul mingit agenti ei olnud. Soomes lõpetas meeskond sellel tasemel tegevuse üldse ära. Kevadel käisin vahepeal TTÜ treeningutel, jäin seal silma ja suvel tehti mulle juba pakkumine sinna minna. Asi läks minu jaoks igatepidi loomulikku rada.

-Kaido Saks (2010) | Foto: Siim Semiskar

Edasi tulid Sul kaks hooaega TTÜ-s. Kas siis oli peatreeneriks Aivar Kuusmaa?

Jah, mõlemad aastad oli Kuusmaa peatreener.

Mida nendest hooaegadest mäletad?

Palju jooksmist ja higistamist! Olin väga heas jooksuvormis. Minult on küsitud, mis on minu kõige meeldejäävam hooaeg ja arvan, et TTÜ periood ongi kõige hingelähedasem, sest sealt sain väga palju sõpru, kellega suhtlen siiamaani. See on helge mälestus, kuigi samas oli see juba raske periood, kuna füüsiline tamp oli päris korralik. Ma siiamaani näiteks ei tea, kuidas Kristjan Makke ellu jäi (Naerab.).

Kas see oli Kuusmaa stiil, et mehed peavad supervormis olema?

Jah. Me tegime koostööd võrkpallitreeneritega ja sealt tulid ka sellised asjad nagu kangiaeroobika. Mehed õppisid ära, kuidas kangi korralikult rinnale võtta. Puhkust oli vähe, aga keegi ei hakanud plõksima, sest nad olid selleks lihtsalt liiga väsinud. Sa ei mõelnud ja lihtsalt tegid. Mõnes mõttes on see hea, kui sportlane usaldab treenerit ja keskendub sellele, mida ta tegema peab. Kui sa ise palju mõtlema hakkad, siis ei pruugi kõik sujuda.

Kui numbreid vaadata, siis teist TTÜ hooaega võib vist nimetada Sinu läbimurdehooajaks?

Jah, siis sai vist tõesti rohkem püünele. Olin kindlalt rotatsioonis sees ja mind usaldati. Muidugi kaitses pole ma kunagi mingi korüfee olnud, aga samas pole ma näinud veel ühtegi mängijat, kes kedagi päris nulli peal hoida suudaks. Arvan, et suutsin sellel aastal enda plusse tugevasti lauale tuua.

Sest muidu ei oleks ju Kalev/Cramo tulnud koputama.

Ma arvan küll. Aivar läks sinna ja võttis kaasa Joosep Toome, Reimo Tamme, Kristo Orula ja minu. See oli päris korralik seltskond.

Kas midagi põhimõttelist muutus ka, kui Kuusmaa läks ja teid kaasa võttis? Kui enne tegite trenni ja mängisite TTÜ-s, siis nüüd olite ikkagi suuremas klubis, kus olid kvaliteetsemad mehed kõrval.

Jah, Priit Lehismetsa näol tuli üks heas mõttes hull juurde (Muigab.). Peamine erinevus oli see, et kogu tegevus muutus veidi professionaalsemaks ja tulid juurde välisreisid VTB Ühisliiga näol. Siis olin kogu aeg 100% kossulainel.

-Gert Dorbek, Kaido Saks ja Armands Škele (2012) | Foto: Siim Semiskar

VTB liigas mängides ja mööda Venemaad reisides juhtus ja nägid kindlasti igasugu põnevat. Meenuta mingeid toredaid seikasid.

Jah ja need kõik ei kannata võib-olla kirjamusta. Vahepeal olid Venemaal siseriiklikud lennud, aga Kuusmaale ei meeldi lennata ja kui lennuk hakkas maanduma, siis ta võttis eesmisest pingist kinni ja keskendus (Muigab.). Vahepeal lendasime päris huvitavate lennukitega. Mind tookord kaasa ei võetud, kui Bamba Fall ja Armands Škele hotellitoa akna lahti jätsid ja tagasi tulles avastasid, et toas oli -35 kraadi. Mõnikord mängisime kusagil jäähallis ja venitades nägid, kuidas põrandapaneelide vahelt tuleb auru, sest jää on all, aga see oli ikkagi lahe, sest igal pool olid suured saalid. Mäletan, kui Bamba Tallinna Kalevisse tagasi tuli, siis ükskord oli vaja talle kuhugi järele minna. Jõudsin tema korteri juurde, aga ta ei mahtunud ette istuma ja siis istus taha, suur talvejope seljas. Sõidan siis ja räägin temaga juttu, aga mees on kapuutsi sees ega vaata välja. Küsin temalt, et Bamba, mis toimub ja tema vastab, et talle ei meeldi vaadata, kui ma sõidan. Tüüp on 2.17 pikk ja blokeerib kõik pallid ära, aga autoga sõita ei julge, kuna hirm on nii suur (Naerab.). Ei tea, võib-olla Senegali liiklus on nii julm, et ta on näinud või kogenud midagi, mis on jätnud sügava jälje, aga see oli naljakas moment ja ma natuke kiusasin teda sellepärast.

Olen kuulnud jutte, et kui Bamba oli Kalev/Cramos, siis ta käis linna peal plätudes, kui lumi oli juba maas.

Ei, see oli nii, et ta tuli talvel trenni tennistega ja sokke polnud jalas ning siis sai Kuusmaa käest sõimata. Aga neid plätumehi on olnud kõvasti. Kui eelmisel aastal käisime Liepajas mängimas, siis läksime meeskonnaga jalutama. Väljas oli miinus kaheksa kraadi ja Kevin Johnson tuli sokid jalas ja plätudega, talvejope seljas ja müts silmini.

Kuidas ameeriklased talvega hakkama saavad? Kui esimesed külmad ilmad tulevad ja läheb aina hullemaks, siis kas osadel on hirm silmades?

Nad ütlevad, et see on täiesti uskumatu f*** up s***, aga nad on ikkagi ellu jäänud ja hakkama saanud ja pärast kõik ilusasti koju emmede juurde tagasi läinud (Muigab.).

Kas eestlaste käest küsitakse ka, et kuidas te niimoodi elate ja hakkame saate?

Ega väga ei küsita. Need vestlused toimuvad pigem siis, kui mängu tulevad verivorstid ja igasugused sellised rahvustoidud. Siis küsitakse, et miks küll.

Aga mingid mehed, nagu seesama Bamba, võtavad need asjad ju omaks ja saavad hakkama?

Jah, mehed ostavad siin endale talvejoped ja saapad ning kui nad ära lähevad, siis jäetakse need kõik maha, kuna nad elavad kuskil Floridas ja kodus pole neid vaja.

Üks äge vend, kes mulle meelde tuleb, on Johnny Berhanemeskel, kellega Sa oled ka koos mänginud.

Johnny oli hea vend. Temaga on ka hea lugu. Ta oli meie juures juba kaks nädalat olnud ja me küsisime Renatoga tema käest, kas ta on kuskil juba käinud. Ütlesime, et elad seal Susi hotellis, sul on trammipeatus kõrval, istu peale ja oled kohe vanalinnas. Tema ütleb vastu, et ei julge, sest ta eksib ära ja ei oska pärast tagasi minna. Küsin siis, et kas ta pole üldse hotellist väljas käinud ja ta vastab, et ei ole. Ütlen talle, et mine välja, keera vasakule, kõnni otse nii kaua kuni Ülemiste keskus vastu tuleb, aga tema ikka, et ei-ei, ma ei saa niimoodi minna. See oli päris huvitav. Trenni sai ta niimoodi, et seal oli ka teisi meeskonnakaaslasi, kes ütlesid, millal on aeg autosse hüpata ja siis nad kõik koos sõitsid nagu Naksitrallid. Talvel sõideti niimoodi, et esiklaasil lükati ainult tankiluuk jääst puhtaks (Naerab.). See oli puhas huumor.

Aga mänguliselt oli Berhanemeskel ju Tallinna Kalevi üks paremaid leide.

Ma arvan, et mitte ainult Tallinna Kalevi, vaid üks parimaid vendi, kes üldse Eestis mänginud. Sellise viskekäega tüüpi pole ma varem näinud. Kui vaadata füüsilist andekust ja seda, mida jõusaalis tehti, siis oli ta täiesti andetu. Ta polnud sportlase moodi, aga ta liikus nagu Škele, selline väga ujuv ja sujuv.

Ta on ju teinud päris hea karjääri pärast seda.

Johnny on väga tubli olnud.

Tema mäng tundus ka väga ebaameerikalik, katte pealt keskpositsioonivisked ja ei midagi liiga säravat.

Just.

Sa tõusid mõne aastaga Pirita ja Soome esiliiga tasemelt VTB Ühisliigasse, kus mängisid Euroliiga tiimid. Kas Sinu areng oligi nii kiire?

Arvan, et mind peideti ära nii palju, kui vähegi võimalik. Areng pidi olema, sest muidu ei oleks ma saanud seal olla. TTÜ-s olles mängisin nende vastu ja siis järgmine aasta hakkasin treenima juba koos Tanel Soku, Gregor Arbeti ja Gert Dorbekuga. Kui sul on ümberringi tihedam konkurents, siis kujutad ette, et võiksid ise ka sellel tasemel mängida, aga samal ajal meenutatakse sulle kogu aeg, et on vaja veel kõvasti tööd teha. Tagantjärele mõeldes olid need päris tublid hüpped. Ma ei kujuta ette, kas tänasel päeval saaks tavaline kossusõber kehalise tunnist niisama meistriliiga tiimi hüpata, kui ta pole juba varem kusagil silma jäänud. Praegu korjatakse need, kes kaela kannavad, juba noorteklubide poolt üles.

Kas VTB liiga aastatest mäletad kedagi vastasmeeskondadest, kelle puhul said aru, et see mees on nagu täiesti teisest stratosfäärist?

See oli küll Balti liigas, aga üks pull kogemus oli siis, kui Jonas Maciulis oli Kaunase tiimis (Baltai, hilisem Atletas – toim.). Enne mängu oli skauting ja oli jutt, et pole hullu, küll Arbet ja Dorbek ta kinni võtavad, aga lõpuks pani ta meile ikka rahulikult üle 30 punkti. Siis oli küll see koht, kus mõtlesid, kuidas kogu meeskond keskendub sellele, et see vend ei suudaks enda punkte ära tuua, aga ta ikka toob. Said aru, et on tüübid, kes, kuigi nad on ka palju vaeva näinud, suudavad loomuliku talendi pealt mängida ükskõik kelle vastu ja kogu aeg punkte tuua. Aga muidu me tollal Joosep Toomega alati naersime, kui ta küsis minu käest, et ma nimetaks näiteks viis vastaste mängijat või Balti liiga kümme põhimängijat, sest tavaliselt jäin ma vastuse võlgu. Esimene vastus oli alati Siim-Sander Vene, kuna ta mängis siis Leedus. Ma väga ei keskendunud vastastele, olin enda tegemistega kimpus.

Kui vaadata Kalev/Cramo ajalugu VTB Ühisliigas, siis esimestel hooaegadel oli iga võit põhimõtteliselt kulla hinnaga, aga mida aeg edasi, seda rohkem tase ühtlustus ja lõpuks jõudis Kalev/Cramo ka play-off‘i, kuigi need koosseisud, kellega esimestel hooaegadel mängiti, olid paberil võib-olla isegi tugevamad. Kuidas Sa seda näed, kas ongi nii, et võistkond vajab tugevama tasemega harjumist?

Kindlasti. Mingid mehed olid seal ju väga pikalt. Arbet nägi klubi arengut algusest peale ja Sokk oli ka pikalt. Ilmselgelt on klubi arenenud väga hästi ja see tase, kuhu nad praegu on jõudnud, on väga tugev. Teisalt oli Kalev selle liiga kõige väiksema eelarvega klubi, kuid vahepeal hammustati ka suuri, kui CSKA ja Himki kotti pandi. Kindlasti saadi nendes klubides väga kõva peapesu selle eest, et nad Kalevile kaotasid. See võtab suu muigele ja on mõnele mehele võib-olla suurema väärtusega, kui see, et ta on mitmekordne Eesti meister. Kunagi saab oma lapselapsele rääkida, kuidas olid mingid vennad, kes teenisid aastas rohkem kui meie klubi eelarve, aga said siin pähe. Praegust olukorda arvestades pole väga mõtet VTB liigat arutada, aga kui vahepeal küsitakse, kas klubid peaks kuskil välisliigades mängima või mitte, siis minu arvamus on, et kui vähegi võimalik, siis kindlasti. Klubi jaoks on see hea arengukoht, sest sa näed, kuidas mujal asjad toimivad. Mängijatele sellise võimaluse pakkumine on väga hea.

Keilaga olete Põhja-Euroopa korvpalliliigas viimased kaks hooaega kõvasti puid saanud ja mingitel hetkedel on see teil löönud rütmi sassi ka koduliigas, kuna mängude graafik on liiga tihe ja roster ei ole võib-olla selle jaoks piisav. Kas Sina ütled sellele vaatamata, et see on õige?

Jah, arvan, et need on Keila klubi kasvuvalud, kus sa vaatad ja proovid. Samas võib-olla ei saa mõned nendest vendadest enam kunagi näiteks Bambergi-suguse tiimi vastu mängida. Kui klubi suuda selle võimaluse leida ja sponsorid näevad, et see on asi, mida nad tahavad ja millesse nad usuvad, siis seda tuleb teha. Tulemused tulemusteks, ma ei arva, et see, et me kellegi käest kõvasti peksa saime, peaks praegusel hetkel olema asi, mille pärast pead liiva alla peita ja häbi tunda. Jah, see ajakava, mis meil see aasta oli, kus me jaanuaris kütsime 11 mängu, oli päris rets ja lõi meil jalad alt ära, aga eks Peep (Pahv) ja teised klubi inimesed saavad nüüd mõelda, kuidas järgmistel aastatel meeskonda komplekteerida või võimaluse korral kasutada mingites mängudes duubelmeeskonna mängijaid. On ju erinevaid viise, kuidas koormust jagada.

Kui mängisite VTB liigas kõvade Euroliiga satside vastu, siis kas Sind vaadati nii, et mingi vibalik tuleb väljakule ja sellele mehele paneme kohe ära? Kas seda oli või ei olnud?

Võib-olla ei osanud ma seda tol ajal niimoodi hinnata. Mina proovisin vastasest olenemata pingutada. Vahepeal oli värin sees ja vahel läks paremini, vahel kehvemini. Ma arvan, et seda kindlasti oli, aga nagu ma ütlesin, siis mind üritati kaitses ära peita, et mulle minuteid leida.

Sinul siis sellist olukorda ei olnud nagu Kristo Saagel Robert Packiga?

Ei-ei, mul nii polnud. Ma olin ikkagi viisakas inimene. Siinkohal tervitused Kristole (Naerab.).

Kalev/Cramos mängisid ühel aastal koos ka praeguse Eesti koondise peatreeneri Heiko Rannulaga. Milline mängumees Heiko oli ja kas juba siis oli näha temas seda peatreeneri soolikat?

Arvan, et Heiko on üks müstiliselt rahulik inimene. Ka siis tundus, et teda on jube raske endast välja ajada. Ta ajas alati rahulikult oma asja. Sa pead seda tema enda käest küsima, aga mul on selline tunne, et kuna ta oli ikkagi põline Tartu vend, siis ega ta väga koduselt ennast Kalevis ei tundnud. Kui sa oled kõikides nendes Tartu ja Tallinna vastasseisudes kogu aeg Tartu poolel olnud, siis niimoodi hoobilt teise leeri hüpata võib raske olla. Aga ta oli tark ja osav mängija ja eks kõik need kogemused, mis ta mänguplatsilt ja kõigi treenerite käest sai, on ta enda treeneri käekirjas ilusasse sümbioosi pannud. Ma arvan, et tal on veel hea ja pikk treenerikarjäär ees.

Tartu-Tallinna vastasseisust rääkides. Kui terav oli see vastasseis siis, kui Sina Kalev/Cramos olid?

Eks ta ikka oli.

Aga tipp-periood oli juba möödas?

Ei olnud möödas. Ma saime kaks kulda, väga terav oli (Naerab.). Ma ei oskagi öelda, sest ma ei osanud sellel ajal ikka veel hinnata selle asja mastaapi. Taust oli natuke puudulik. Jah, ma olin meeskonna liige, olin igapäevaselt seal töös sees ja mind võeti meeskonnakaaslasena, mida ma ka olin, aga kuna finaalmängudes polnud minu roll nii suur, siis sellepärast ei hinda ma neid Eesti meistritiitleid enda jaoks nii kõrgelt. See aasta näitas, kui vajalik on turundamine ja mängudest ja mänguolukordades pidevalt rääkimine, kasvõi sellest, kuidas see tagalaud katki läks ja kui kiiresti asi lahendati. Sellist asja on pull jälgida.

-Kaido Saks (2012) | Foto: Siim Semiskar

Seejärel mängisid Rakveres ja Tallinna Kalevis. Miks Kalev/Cramos ei jätkanud?

Ma tahtsin mängida. Oli see koht, kus tundsin, et nüüd on juba küllalt trenni tehtud ja tahtsin näha, kas olen mängumees ka või olen lihtsalt mängude ajal 6000 korda rätikuga vehkinud ja miljon korda plaksu löönud. Eks Kalev/Cramos sain mingite tiimide vastu ka rohkem minuteid, aga põhiraskust kandsid ikkagi teised mängijad. Kui ma Andres Sõbraga rääkisin, siis tema ütles kohe, et näeb minus põhivenda ja see oli nagu moka peale määritud mesi. Rakvere mängis sel aastal ka eurosarjas ja väga pikalt ma mõtlema ei pidanud.

See oli siis Rakvere tippaeg, kus mängisid Maris Laksa, Brandis Raley-Ross, Juris Umbraško, Renato Lindmets ja noor Oliver Metsalu.

Noor Metsalu oli alles Ricky Rubio, siis ta polnud veel Metsaluks saanud (Naerab.).

Kas Sa said Rakveres ja Tallinna Kalevis need soovitud minutid ja rolli kätte?

Ma jäin rahule. Vahepeal oli mänge, kus uhasin täitsa valimatult korvi suunas, sest Kalle käest oli saadud täielik roheline tuli ja paljudes mängudes õnnestus ka. Teisalt, kui selle peale mõelda, siis ma ei tea, kas see, et ma tahtsin frustratsiooni pealt väga punkte visata, oli meeskonna mõttes kõige õigem valik. Kui sisse viskad, siis on kõik hästi, aga oleks võinud ka teistmoodi minna.

2014/15 siirdusid Sa Bakken Bearsi. Kuidas see variant tekkis?

Mäletan, et eelnenud hooajal tegin Tallinna Kalevis individuaalselt vist oma parima hooaja ja mõtlesin, et nüüd on jõudnud kätte hea korvpalluri iga, kus ma peaksin n-ö parimatest parim olema ja võiks proovida välismaale minna. Vestlesin küll Kallega, aga kuna keegi muu Eestis minu vastu väga huvi ei tundnud, siis uurisin välismaale minekut ühe sõbra kaudu, kes töötab ka praegu korvpalliagendina. Tema kaudu sain variandi sinna minna ja see oli jällegi väga lahe hooaeg.

Taanis viskasid keskmiselt 10 punkti. See oli põhimõtteliselt sama, mis Sa üks hooaeg varem Tallinna Kalevis viskasid. Bakken Bears on viimastel aastatel väga kõva mängu mänginud. Kuidas Taani liiga tase tol hetkel oli?

Seal oli põhimõtteliselt jookse-viska liiga. Jookse kiiresti ja kui saad palli, siis pane peale või pane pealt. Mängutempo oli minu jaoks väga suur üllatus. Ma proovisin nende kohta küll taustainfot uurida, aga ei osanud midagi arvata. Samas kuna nad mängisid sel hooajal ka EuroChallenge’is, siis oli põhjust arvata, et väga suvaline koht see olla ei saa. Linn ise oli ideaalne, natuke Tartu moodi, üliõpilaslinn ja jõgi jookseb läbi. See oli tore koht, kus olla.

Üks asi, mis mulle numbreid vaadates silma jäi, oli see, et Tallinna Kalevis ja Bakken Bearsis kerkis Sinu kolmeste protsent võrreldes varasemaga täiesti teisele tasemele. Kalev/Cramos oli see ühel hooajal isegi 45%, aga minutite arv oli siis hästi väike. Kas tol hetkel sai Sinust shooter?

Võib-olla siis keskendusin viskele rohkem, aga eks neid viskedrille sai päris palju tehtud. Minult on küsitud, kas ma olen loomulik talent või olen harjutanud. Ma olen karjääri jooksul oma viset päris mitu korda korrigeerinud. Taanis oli mul üks hetk, kus tundsin, et kohe midagi ei õnnestu, aga meie kolmas abitreener oli üks riigi poolt tunnustatud spordipsühholoog. Vahepeal oli nii, et kui meil olid hommikused trennid, kus viskasime ja tegime oma drille, siis tema juures käisid rääkimas igasugused sulgpallurid ja võistlustantsijad. Samas ta oli igapäevaselt meie juures, mis oli väga suur luksus. Ta on tegelikult siiamaani selle meeskonna juures. Tema oskas kuidagi väga hästi pingeid maha võtta. Ega ta midagi maagilist sulle ei öelnud ja jalgratast ei leiutanud, aga ta oskas õigetel hetkedel öelda õigeid asju ja arvan, et sellel on väga suur väärtus. Mõni peatreener on ise loomu poolest selline, kes oskab neid hetki ära tajuda, aga seal meeskonnas oli tema see, kes võttis mehi kõrvale ja ütles mingisuguseid toredaid asju, mida sellised toredad vanamehed ütlevad. Ma arvan, et sealt võiski tulla enesekindlus, kus sain aru, et suudan visata kiiruste pealt ja tulla hooga viskele, mitte ei pea ainult ühes kohas ootama, nagu pikkadele kohane. Pick and pop, aga võisid joosta ka katete pealt, mis tavaliselt kuulub lühikeste mängijate ampluaasse.

Kui Eestisse tagasi tulid, siis veel ühe hooaja Tallinna Kalevis panid kolmeseid väga hea protsendiga, aga siis kukkus protsent päris mitmeks aastaks alla 30. Mis juhtus?

Ma olin 30 ja läksin tööle. Sinna see arvatavasti läks. Kahte asja korraga tehes paratamatult kustud füüsilises mõttes natuke ära. Ma käisin Pirital tööl tol aastal. Hommikul 8.15 oled seal kohal ja kütad kuni 17-ni, siis lähed õhtul trenni ja siis on veel mängupäevad ja reisid. Ega see kahe karjääri tegemine lihtne tegevus pole. Sellele lisaks on veel igasugused muud elulised teemad nagu kooli lõpetamine või mittelõpetamine ja tagasi minemine. Sellist lisatemaatikat tuleb järjest juurde. Aega jääb järjest vähemaks, aga ülesandeid või kohustusi tuleb juurde. Selleks ajaks olin juba ka pereisa, nii et neid rolle tuli päris palju juurde. Ma olen oma noortele kolleegidele see ja eelmine aasta samamoodi heietanud, et nautige seda aega, kus te saate ainult kossu teha ja siis koju minna, et teha uinak ja siis edasi vaadata, millal uuesti kossu teha.

Rakvere Tarva viimasel hooajal said oma kolmeste protsendi uuesti üles. Kas siis loksus kõik paika?

Ju siis loksus paika, jah. Samas siis langes tegelikult ka minu trennide koormus. Kui Tallinna Kalevis proovisin ikkagi igapäevaselt kohal olla, siis Rakverega sain niimoodi kaubale, et käisin seal koos Renatoga kaks-kolm korda nädalas ja ülejäänud aja hoidsin ennast ise vormis. Pinge läks maha. Mingi perioodini sa ikka ootad ja loodad, et teed veel mingisuguse sammu edasi või lähed kuhugi mujale, aga sellel hetkel läksin vist juba magistrisse ja hakkasin teisi mõtteid mõlgutama.

Kas pärast Bakken Bearsi hooaega pole välismaalt enam pakkumisi tehtud või kas Sul oli üldse seda ambitsiooni, et uuesti välja minna?

Minu postkasti pole küll ühtegi jõudnud, peaks spämmi üle vaatama igaks juhuks (Muigab.).

Agenti pole Sul olnudki?

Bakkenisse mind aitas agent, aga polnud kedagi sellist, kes oleks kogu aeg minuga tööd teinud või minu nimel vaeva näinud.

Kas see oli teadlik otsus või ei näinud vajadust?

Ma ise tundsin, et minu numbrid olid sellised, et mind ei oleks olnud lihtne müüa. Üldiselt otsitakse number nelja positsiooni peale karu moodi olendit, kes suudab lauda võtta, katteid panna ja kaitses kõiki katta.

Tänapäeval on kõik hoopis teistmoodi?

Äkki ma nüüd siis…

Võib-olla viimane hetk agent võtta?

Just, viimane hetk agent võtta. Praegu ongi kõik muutunud ja mingis mõttes ongi lahe, et on muutunud. See näitab seda, et mäng kogu aeg areneb.

Sa sündisid korvpalli mõistes liiga vara?

Ei. Ma arvan, et ma sündisin täpselt õigel ajal (Naerab.).

Nali naljaks, aga tegelikult ongi mängustiil muutunud. Mäletan, et mingil ajal heideti Sulle ja Viljar Veskile ette, et olete liiga pehmod, kuna ei julge korvi alla minna oma pikkuse juures, aga kõik üle kahe meetri pikkused peavad korvi all mürama. Tänapäeval on vastupidi – kui sa oled üle kahe meetri või 2.10 ja viskad kaugelt kolmest, siis su hinnalipik on hoopis teisel tasemel.

Kindlasti. Samas, kui sa vaatad meeskondi, kus pall alt läbi ei käi ja seal pole mängijaid, kes suudaks pukis mängida, siis üldiselt nad ikkagi väga edukad ei ole, ükskõik mis tasemel või mis liigas. Liikuvaid kolle on ikka vaja. Nende aeg, kes liiguvad aegluubis või oskavad ainult korvi all mängida, hakkab võib-olla jah otsa saama, aga pukis mängimise ABC peab ikka olemas olema ja enam pole vahet, kas sa oled pikk või lühike. Nüüd peavad kõik kõike oskama.

-Kaido Saks (2019) | Foto: Siim Semiskar

Kuidas Sa karjääri lõpus mängida viitsisid? Nagu Sa ütlesid, et tööle minnes jäi trenni vähemaks ja tase võib-olla natuke langes. Miks Sa nii pikalt edasi mängisid?

Mulle meeldib korvpall siiamaani. Ma pole seda kunagi tööna võtnud ja olen alati positiivse mõttelaadiga seda tegema läinud. Olen seda alati näinud kui trenni, mis on lahe. Samas olen ma ka tervena püsinud. Mul pole olnud selliseid vigastusi, mis mind pikalt rivist välja löönud oleks. Bakkenis sain reielihase vigastuse ja olin kuu aega väljas, aga noa all pole pidanud käima. Kui ma kunagi kellegagi korvpallist räägin, siis ma pole kunagi see vend, kes nuriseb või hädaldab. Minul on kõik hästi olnud.

Taanist naasmise järel mängisid Sa koguni viis aastat Tallinna Kalevis, siis paar hooaega Rakveres ja kokku kolm aastat Keilas. Kas Sulle meeldibki selline stabiilsus?

Kui ma tööle läksin, siis hakkasin seda asja natuke ümber mõtestama. Mäletan, et mingi hetk tundis ka Pärnu minu vastu huvi. Rääkisin Heikoga, aga me saime mõlemad kohe aru, et minu mõttemaailm on juba mujal. Poleks aus minna kuhugi meeskonda, kes tahab mängida play-off‘i kohtadele või medalitele. Mitte, et see oleks olnud mugavustsoon, aga kui sa saad klubiinimeste ja treeneritega normaalselt läbi, siis sul pole ju mõtet kuhugi mujale edasi minna.

Medaleid said ju selle aja jooksul ka. Sa ütlesid, et Eesti meistritiitlid Sinule nii palju ei täheldanud. Kas Martin Müürsepa juhendamisel võetud hõbemedal Tallinna Kaleviga on kõige magusam?

Minu jaoks on TTÜ pronks ka väga tore medal, aga see, et saime Kallele lõpuks hõbeda toodud, oli ka väga hea. Seal oli minu roll suurem ka. Neid mänge, kus sa rohkem mängid ja pingutad, mäletad sa kindlasti helgemalt. Muidugi oma lastelastele räägin kunagi, kuidas ma viskasin nendes mängudes väga palju punkte (Muigab.).

Kui palju ja mis värvi medalid Sul Eesti meistrikatelt kapis on?

TTÜ-ga pronks, Tallinna Kaleviga hõbe, Kalev/Cramoga kaks kulda ja Rakverega pronks ja karikavõit. Kalev/Cramoga saime karikavõistlustel peksa. Midagi kõlisevat on näppude vahele jäänud, aga mitte midagi meeletut ja mingis mõttes ongi see hea. Kui küsid mõne venna käest, kes on rohkem medaleid saanud, siis tal on keerulisem meenutada, mis talle rohkem meeldis, kuna ta on kogu aeg platsil olnud ja juba vihkab seda mängu, sest ta on igalt poolt katki ja tal on kogu aeg paha olla.

Taani meister oled ka?

Ei. Seal saime finaalis peksa, Horsens võitis siis. Taanis lõppes samuti just hooaeg ja Bakken tuli jälle meistriks. Nüüd on nad juba mitu aastat järjest väga heal tasemel olnud. Nad on oma klubimajanduse väga palju paremaks saanud.

Kuidas Sulle Rakveres mängida meeldis ning kas see on suur pahandus, et Rakveres ja üldse seal kandis meistriliiga klubi praegu ei ole?

Rakveres meeldis mulle väga. Läksime sinna koos Illimar Pilguga, aga mingil hetkel läksid Illimaril vist Andresega suusad risti ja ta läks ära. Rakveres sain Renato Lindmetsaga päris headeks sõpradeks ja see on ka üks põhjus, miks seda aega on hea meenutada. Andrese stiil meile sobis ja me suutsime kõikide vastaste vastu mängida. Vahepeal sõideti meist üle, vahepeal sõitsime ise üle. Selles mõttes oli Rakvere aeg väga lahe. Mis puutub sellesse, et seal regioonis enam klubi pole, siis see on muidugi äärmiselt kurb, aga see näitabki jälle seda, et sponsorite tuge ei saa võtta iseenesest mõistetavana. Nende inimestega tuleb pidevalt suhtluses olla ja pidevalt enda klubi neile müümas käia, et neid rohkem kaasata. Seda eriti just nendel hetkedel, kus firmade juhid muutuvad. Rakvere lihakombinaadil tuli uus juht, keda korvpall üldse ei huvitanud ja sealt hakkasid vist kõik need probleemid pihta. Ma leian, et seal piirkonnas peaks kindlasti klubi olema. Seda näitavad ka kõik need esiliiga mängud, kus saal on rahvast täis. Rakvere inimesi korvpall huvitab ja see on neile südamelähedane. Tehke sinna üks sats juurde.

Oma hooaja viimased aastad mängisid Keilas, kus möllu oli igas mõttes kõvasti. Mis Sinu arvamus nende erinevate skandaalide ja kahe võistkonna kohta Keilas on?

Keila kohta pole samamoodi ühtegi halba sõna öelda. Jube kahju, et neil on lood selliselt läinud. Need, kes seal ise ninapidi juures on olnud, saavad võib-olla aru, miks nad parasjagu ühes või teises paadis on, aga mina leian, et on väga kahju, et nii väikeses kohas asi niimoodi läks. Kuigi meil oli ka sel aastal karukoobas ja teisel Keila tiimil samamoodi. Nagu näeme, siis praegu jagub fänne mõlema klubi jaoks, aga ma ei kujuta ette, kuidas see tulevikus edasi läheb. See on väga keeruline olukord ja korvpalliliidu jaoks pole ka lihtne sellist asja klaarida. See on lihtsalt kurb. Sa ju tahad, et sinu klubist räägitakse positiivses võtmes või vähemalt spordi võtmes, aga kui iga teine uudis on sellest, mida keegi ütles, siis sinu üle naerdakse ja see pole hea tunne.

Kui palju need skandaalid mängijateni jõudsid ja kui palju see mängulist aspekti mõjutas?

Mängija üldiselt Delfi kommentaare lugemas ei käi. Ma Peebu sisse ei näe, aga ilmselgelt, kui sa pead võitlema oma koha eest päikese all, siis see kurnab sind. Ei tea, kas sa oled siis igas mängus 100% kohal oma mõtetega või oled juba enne pingeseisundis. Need on asjad, mis söövad. Ühe klubi peatreener ei peaks mõtlema sellele, mis klubiga toimub, vaid ta peaks keskenduma 100% korvpallile. Ütlen ausalt, et ei tahaks Peebu nahas olla, arvestades seda, kui palju tal kohustusi ja ülesandeid on. Selles, et ta on 101% korvpalliusku, ei kahtle enam keegi, aga tal on tohutu töökoormus.

Milline treener ta on? Mina näen sellist paralleeli, et kui Sina tulid ebastandardsel viisil kõrgliiga mängijaks ja tegid pika karjääri, siis Peep tuli väga ebastandardsel viisil peatreeneriks ja kolm kõrgliiga hooaega on tal juba seljataga.

See on päris hea paralleel. See ongi täpselt niimoodi, et sa pead tulema läbi kõigi nende raskuste. Kui Peep kõik need asjad ära kannatab ja saab rahulikult edasi toimetada, siis tal võib olla väga pikk karjäär selles vallas, kuna talle see tegevus meeldib ja see pakub talle pinget. Samas on ta ka väga võimekas klubijuht ja võiks vabalt ainult seda poolt teha. Kui sa küsid, milline treener ta on, siis ta on kindlasti selline treener, kes põleb, aga samas ta põleb õigetes kohtades. Ta pole kunagi selline mees, kes niisama karjuma tuleb. Ta on 100% korvpalliinimene.

Sa oled mänginud väga erinevate treenerite käe all. Andres Sõpra oleme me kõik kõrvalt näinud, kuidas ta karjub, et mine väljakule ja pane peale ja kui ei viska, siis saad sõimata. Kas oled kunagi ka päriselt väga karmi käega mehe all mänginud?

Sellist asja pole olnud, nagu need hirmujutud, mida siin Veselin Matici või Donaldas Kairyse kohta on räägitud, kes nõudsid, et sa pead seisma viis sentimeetrit siinpool või sinu kate peab olema selline, et keerad nii ja naa. Arvan, et korvpall on ikkagi loov mäng ja sa ei saa seda asja nii peeneks ajada. See ei ole lihtsalt inimlik ega võimalik, see on loomusevastane.

Sinule see ei sobiks?

Kui see nii rets oleks, siis pigem mitte. Mängijad peavad ikka ise otsustama, kuidas nad mingid olukorrad lahendavad ja ma ei räägi siin sellest, kui lõpusekundil treener joonistab sulle liikumise, aga sa lähed ja viskad pea ees saltoga kolmese. Üldiselt on kõik treenerid, kelle käe all ma mänginud olen, andnud mängijatele vabaduse, mida peabki andma.

Korvpalliliidu statistikas on Sinu nime taga kirjas ka 19 koondisemängu. Meenuta, mis ajavahemikul Sa need mängud kirja said ning mis Su koondisekarjääri tipphetkeks oli.

Arvan, et minu koondisekarjääri tipphetk oligi see, kui mulle tuli Keio Kuhilt e-mail, et mind on arvatud koondise kandidaatide sekka. Ma olen alati olnud see mees, kes laulab hümni kaasa, olgu see Balti liigas, Eesti-Läti liigas või koondisemängul. Riigi koondises olemine on auasi, eriti minu puhul, kes ei ole noortekoondistes seda üldse maitsta saanud. Need kaks suve, kus ma olin koondises, ongi minu jaoks karjääri tipphetked.

Kas Sa said aru, et põhikoosseisu Sa tõenäoliselt ei saa ja lihtsalt nautisid seda aega?

Eks ma lootsin ikka. Bakkenis ma ausalt lootsin, et kui teen tubli hooaja ja olen oma meeskonnas üks põhimehi, siis äkki saan ka koondisekutse, et seal oma koha eest võidelda, aga seda ei tulnud. Kui ei tulnud, siis ei tulnud. Ega ma ei saa ju öelda, et kui ma oleks EM-ile saanud, siis meil oleks seal palju paremini läinud. Mul pole põhjust nukrutseda või kurb olla. Noorematele mängijatele, kes praegu mingil põhjusel koondise nimekirjast välja jäävad, ütlen samuti, et kindlasti tasub edasi pusida. Igaühel on enda karjääri rada, mida ta sõidab. Loodetavasti suudetakse püsida tervena ja mängida võimalikult kaua ja võimalikult kõrgel tasemel. Kui on õnne ja sind valitakse ka koondisesse, siis see on boonuseks, aga kui sind sinna ei valita, siis see ei ole maailma lõpp. Kõik läheb edasi.

-Kaido Saks B-koondises (2010) | Foto: Siim Semiskar

Nimeta oma karjääri top kolm eestlasest meeskonnakaaslast. Võid nad ükskõik mis kategooria järgi pingeritta sättida.

Paljud mängijad, kellega olen ühes meeskonnas mänginud, on mulle olnud nagu vennad. Te mängite ühise eesmärgi nimel, treenite ühise eesmärgi nimel, teie öö ja päeva rütm on kogu aeg samas taktis. Mõnega neist suhtled rohkem, mõnega vähem. Ma võin öelda nimed, keda mõni võib-olla ei teagi, aga Joosep Toomet teavad kõik. Tema on üks, kellega olen pikalt samades tiimides ja samades hotellitubades olnud, kuni sinnamaani välja, kus üks ütleb teisele, et ära hinga seal nii kõvasti, sa ajad mind juba närvi. Teine on kindlasti Renato Lindmets, kellega jagasime Rakveres korterit ja mängisime väga palju videomänge. Temaga oli sarnane suhe. Illimar Pilk ja Kristo Orula tuleb ka kindlasti ära mainida, sest nende meestega on kõvasti huumorit saanud.

Aga kes on mänguliselt sellised mehed, kellega Sul on väljakul kõige paremini koostöö välja tulnud või kes on suutnud Sind kõige paremini üles leida?

Üks selline mängija on Raido Roos, kes oskas väga hästi enda kaaslasi paremaks teha, kuigi ta ise võib-olla alati silma ei paistnud. Ta oli meeletu mootoriga ja meeletult alahinnatud mängija. Mario Paiste on samuti olnud üks parimaid meeskonnakaaslasi. Ta oli täpselt selline mängija, kes võitles alati viimse veretilgani. Kui sellised tüübid on sinu tiimis, siis on väga hea, aga kui ta on vastaste tiimis, siis on halb. Renatoga ei tahaks vist keegi korv all võitlusesse sattuda. Arvan, et ta on siiamaani üks tugevamaid vendi Eestis (Muigab.). Minu jaoks oli sürreaalne, kuidas Piritas Erki Kivinukk viskas vasaku käega kolmeseid nii, et silm ka ei pilkunud. Sa võisid joosta ja hüpata, aga ei saanud selle vastu midagi teha. Janar Talts oli samuti väga kõva. On palju mängijaid, keda vastasmeeskondades olles saatsime mängu ajal vastastikku musta kohta, aga pärast, kui olime samas meeskonnas, naersime pikalt erinevate lugude peale. Ma olen paljudega väga hästi läbi saanud, aga samas vahepeal ka väga halvasti.

Kes on olnud Sulle top kolm kõige meeldejäävamat välismängijat ja miks?

Neid on hea ports olnud. Arvan, et kolmandale kohale jääb kogu Tallinna Kalevi plejaad, kus iga hooaeg mehed kordamööda tulid ja läksid.

Bussijaama seltskond?

Jah, bussijaama seltskond (Naerab.). Cramo ajast jäävad meelde Bamba Fall ja Armands Škele, kes olid tõesti väga head mängijad ja mängisid enda kohad väga hästi välja. Esimesel Kalev/Cramo aastal oli Michael Dunigan, kes oli füüsiliselt väga võimekas ja proovis ka suveliigades kossu teha. Dominykas Milka oli ka kindlasti selline, kes tuli ja hakkas kohe tuuseldama. Vastastel oli teda väga raske takistada, sest ta oli hästi tugev poiss.

Vahel tulevad ameeriklased otse ülikoolist, kus neile oli kõik ette-taha ära tehtud ja siia jõudes ei saa nad aru, mismoodi pann pliidile käib või kuidas pesumasinal nuppu vajutada. Kas Sina oled ka kohanud selliseid välismängijaid, kes elada üldse ei oska?

Eks ikka. Mäletan, et Rakveres oli prooviperioodil üks selline väike mees. Kui hommikul tegime jõusaalis oma harjutusi, siis ta räppis seal oma lugusid ja Andres (Sõber) vaatas teda vahepeal sellise pilguga, et see vend läheb küll varsti ära. Lõpuks sai tüüp ise ka aru ja küsis, et kas ma ei meeldi treenerile. Kõik ütlesid, et ei meeldi jah, sa pole nii andekas (Naerab.).

Korvpalluri või räpparina?

Sellel mehel oli mõlemaga pahasti (Muigab.).

Ma küsiks selle bussijaama seltskonna kohta veel. Sealt käis läbi igasuguseid tüüpe ja Andres Sõbra juurest käis ka. Kas see oligi nii, et mehele anti võimalus, et tule kohale ja vaatame su üle?

Mina seda tausta nii hästi ei tea, kuidas need kokkulepped olid. Palju oli neid, kes tulid omal kulul ja mõnedega lepiti agentide kaudu kokku, et sõiduks ühes suunas ostetakse pilet ja teise suunda ei osteta. See seltskond oli niivõrd kirju, kes seal käis. Mõni oli ka väga hea, aga lihtsalt ei sobitunud sel hetkel mängujoonisesse. Üks neist möllab näiteks praegu Prantsusmaal päris heal tasemel.

Kas Sa said nende meeste mõttemaailmast aru? Miks nad ikkagi käivad teisel pool maailma pakkumas ennast suvalisele klubile ja kui seal löögile ei saa, siis lähevad kuhugi mujale.

Arvan, et nende mõttelaad oligi see, et saaks kodus öelda, et nad mängivad Euroopas profikorvpalli. See, et sa saad selle eest paarsada dollarit, pole oluline. Ju need agendid, kes neid siia aitasid, ütlesid, et kui teed siin statistiliselt ühe tubli hooaja, siis saad järgmise sammu teha. Lihtsalt mõne venna samm oligi kaks nädalat ja minek. Mõni ei jõudnud isegi kõiki liikumisi läbi vaadata, aga juba esimese mängu poolajaks oli kõik selge ja Kalle ütles, et selle venna saadame küll minema, sest ta ei saa midagi aru.

Mitu aastat Sa tänaseks nüüd õpetajana oled töötanud?

Seitse aastat Tallinna Saksa Gümnaasiumis.

Omanimelises koolis!

Mind sellepärast võetigi siia, lihtsalt nime pärast (Muigab.).

Kuidas on Sul õnnestunud päevatööd ja korvpalli ühildada?

Ega see õpetaja töö mingi meelakkumine pole. Pingeid ikka tekib, aga kui saad korvpalli või ükskõik mis tegevust selle kõrvalt teha, siis on sul aju võib-olla värskem, kui mõnel teisel, kes peab ainult õpetaja ametit. Kui päevatöö saab läbi, siis tean, et õhtul saan kõik kogunenud pinged välja elada. Inimene jõuab kõike teha. Kogu aeg kurdetakse, et pole aega ja ei jõua, aga mul oli nii, et mängisin kossu, käisin päevatööl, tegin magistrit ja olin päeva lõpuks veel kahe lapse isa ja abikaasa. Samas ei saa seda kõike isekalt öelda, sest ilma abikaasa ja pere toeta ei suudaks ma kõiki neid asju teha. Siinkohal pean oma abikaasale Annale tervitused saatma.

Nüüd jääb Sul väga palju aega vabaks. Suur osa elust kukub ära, kui Sa enam kõrgliigakorvpalli ei mängi. Kas oled mõelnud, kuidas Sa selle tühimiku täidad?

Ma pole sellele veel mõelnud. Sa pole esimene, kes seda küsib, aga kuna on suvi ja hooaeg saab nagunii iga kevad läbi, siis praegu veel pole mingit vahet. Suve keskel või sügise poole hakkab ilmselt uus reaalsus kohale jõudma, kui midagi ei toimu. Eks paistab, kas hakkan mängima esiliigat, teist liigat või rahvaliigat. Variante on ikka, kus ennast liigutamas käia. Selline mees ma pole, kes viskab oma kossutossud minema ja rohkem ei mängi.

Kas esiliigast on kosilased juba ukse taga? Seal ju komplekteeritakse tänapäeval ka juba vara.

Natuke on maad kombatud, aga midagi konkreetset veel räägitud pole.

Kui arvestada Sinu praegust tööd ja hariduslikku tausta, siis millal me Sind kõrgliigas pingi ees treenerina juhendamas näeme?

See on hea küsimus. Ma isegi ei oska vastata, kas see on asi, mida ma teha tahaks. Kui üldse treenerikarjääri poole vaatama hakata, siis mõistlik oleks kõigepealt väiksematega tegeleda ja siis järk-järgult edasi vaadata.

Sa oled siis pigem seda usku, et võiks noortetreenerina alustada ja sealt edasi minna?

Kusagil tuleb need tuleristsed saada, aga mitte nii, et hüppad kohe meistriliigasse ja siis oled kolme kuu pärast tööst vaba, sest tegid nii palju valesid otsuseid. Need on ikkagi kaks erinevat maailma. Üks asi on see, mida sa mängijana koged ja teed, teine asi on see, kuidas sa treenerina mängijad oma taktikepi all ühtse tiimina tööle saad.

Samas üks Sinu treeneritest, Aivar Kuusmaa, tegigi täpselt nii, et pani ketsid varna ja läks kohe kõrgliigasse peatreeneriks.

Ju tal oli see mõte juba varem peast läbi käinud. Arvan, et see mõte ei tulnud talle üleöö. Kuna ta oli häälekas mängija, siis ta oli pooleldi treener juba mängijakarjääri jooksul. Mängujuhil on võib-olla lihtsam treenerikarjääri alustada kui ääremängijal.

Kui suur korvpalli jälgija Sa oled? Kas nüüd edaspidi, kui ise enam ei mängi, jääb rohkem aega nii kodust kui ka rahvusvahelist korvpalli jälgida või vastupidi, ainult ekraani vahendusel ei viitsi vaadata?

Kui ise mängid ning trennis ja koolis käid, siis ega väga ei jõua jälgida. Kunagi vaatasin kõvasti NBA-d või vähemalt vaatasin hommikul tipphetki, aga praegu pole enam nii palju jõudnud. Euroliiga final four‘i ja otsustavaid mänge ikka vaatan ja kohalikke kohamänge vaatan samamoodi väga pingsalt. Ma ikka jälgin, aga kui sa hakkad minu käest küsima, kes mis tiimis mängib, siis jään võib-olla vastuse võlgu. Eesti tiimide kohta käivad küsimused läbiks puhaste paberitega, aga kui küsid, kes on Anadolu Efesi põhiviisik, siis ma ei oskaks vastata.

Kas comeback on täiesti välistatud või teed 40-selt Michael Jordanit?

Ma ei tea. Samas Indrek Kajupank tegi ju comeback‘i ja jõudu talle, püsigu ta pikalt terve. Esiteks ma peaks kodus mitmepäevased läbirääkimised korraldama. Üks asi on see ka, et kui sul omaealisi kutte ümber pole ja peatreener on sulle vanuselt lähemal kui meeskonnakaaslased, siis see on natuke nukravõitu. See ei tähenda, et ma oleks viimasel hooajal ennast meeskonnas halvasti tundnud, aga kui sügisel noore Makkega pilte tegime, siis võttis see muigama küll.

Kunagi tegid tema isaga samasuguse pildi?

Just. Kahju muidugi, et ta vigastada sai, aga tore, et sai temaga koos seda hooaega teha.

Kui palju Sul koolis õpilased tulevad ja ütlevad, et teeme üks-ühte, ma teen sulle ära?

Eks vahepeal ikka tullakse, aga mitte väga. Mul on üks õpilane, kes on tulihingeline TalTechi fänn, kes ikka tuleb ja ütleb, et näe, võitsime teid 30 punktiga. Ma vastan, et ma tean, sest ma olin ka seal mängul. Eestis on spordikultuur vist natuke viisakam ja keegi ei tule niimoodi aasima. Mõni ikka tahab viite miinust teha ja eks mõnikord teeme ka.

Millal see aeg kätte jõuab, kui õpilased hakkavad pähe tegema?

Siis ma rohkem ei mängi (Naerab.)!

scroll to top