Sügisel siirdus 18-aastane Simm Marten Saadi mängima ookeani taha, kus ta liitus Sunrise Christian Academy keskkooli meeskonnaga. Paraku jäi noore mängumehe esimene hooaeg USA-s lühikeseks, sest plaanid rikkus ootamatu vigastus. Korvpall24.ee rääkis Saadiga USA-s mängimisest, senistest muljetest ja muidugi ka vigastusest, mis eestlase hooaja varakult lõpetas.
Eelmisel hooajal pallis 205 cm pikkune Saadi Audentese Spordigümnaasiumi ridades Eesti esiliigas, kus noormees sai keskmiselt kirja kaksikduubli, kui tema arvele jäi 28,5 minutiga 17 punkti ja 10 lauapalli. Heade etteastete tuules otsustas noormees võtta vastu pakkumise USA-st ja liituda Sunrise Christian Academy keskkooli meeskonnaga. Kuna eestlast vaevas vigastus, sai ta kirja vaid kolm ametlikku liigamängu enne, kui hooaeg ookeani taga tuli tervise mure tõttu lõppenuks kuulutada.
Intervjuus rääkis 18-aastane Saadi, mis temaga esimsesel USA hooajal juhtus, millise vigastusega on tegemist, missugune näeb välja taastumisprotsess ja kuidas noor mängumees vaimselt sellega toime tuleb. Lisaks saime teada, kuidas jäi eestlane rahule Sunrise Christian Academy tiimis veedetud ajaga ning millised muljed uus mängupaik talle jättis. Muuhulgas tuli jutuks treenimine USA-s, koostöö treeneritega ja areng mängijana. Samuti rääkisime Saadiga tema tulevikust, õigest ülikooli valikust ning sellest, kuidas on raha NCAA liigat võrreldes varasemaga oluliselt muutnud.
Simm, selgus, et Sinu esimene hooaeg USA-s jäi vigastuse tõttu planeeritust lühemaks. Palun räägi kuidas ja mis juhtus?
Kohe hooaja alguses hakkas reie piirkond häda tegema. Üritasime aru saada, mis täpsemalt viga on, aga päris pikka aega ei saanud aru. Lõpuks saime diagnoosi, et mul on paremas reies väsimusmurd. Ei teagi, kas tegin seal siis liiga palju trenni või mis, aga väsimusmurd mul on.
Kui kaua Sa selle traumaga mängisid?
Mängisin poolteist kuni kaks nädalat, siis läks valu juba selliseks, et seda polnud enam võimalik väljakul taluda.
Kuidas diagnoosini jõudmine läks? Kas pidid väga kaua erinevatel uuringutel käima või saadi kiirelt jaole?
See oli natuke raske. Alguses me ei saanud täpselt teada, sest mulle tehti esimese asjana röntgen, aga röntgen ei näidanud, et midagi oleks viga. Siis arvasime, et äkki on lihaserebend ja umbes kuu aega olin treeningutelt väljas. Pärast jõule üritasime jälle treeningutele minna, aga valu tuli kohe hästi kiirelt tagasi ja siis läksime juba MRT uuringule, kus saime kahjuks kurva vastuse.
Mismoodi taastusprotsess ja paranemine on kulgenud?
Eestisse tulles konsulteerisime doktor (Kaspar) Rõivassepaga. Kuna ma ei saanud Ameerika arstidelt mingit kava või plaani, mida edasi teha, siis käisime siin arsti juures ja nüüd koos füsioterapeudi Harvisega (Mill) tegime mulle eraldi kava. Põhimõtteliselt teen individuaalse kava järgi ja nädal-nädalalt saab natuke rohkem asju tegema hakata.
Kas see on aktiivne taastumine ja saad juba sportlikke liigutusi teha?
Pigem mitte. Eelmisel nädalal sai diagnoosi saamisest neli nädalat ehk sain karkudelt minema. Praegusel hetkel saan ujumas käia, saan jõusaalis ülakeha teha ja teen ka lihaseid tugevdavaid harjutusi, aga pikemat aega jalgadel olla pole mõistlik.
Millal Sa peaksid selle kava järgi 100% terveks saama ja millal jälle korvpalli mängida saad?
Arvatavasti saan korvpalliväljakul endast 100% anda kuskil aprilli lõpus, mai alguses või mai keskpaigas. Päris täpselt veel ei tea, kuna tahame mind rahulikult terveks ravida.
Ehk siis kolm-neli kuud?
Praegusest hetkest jah, aga väljas olen olnud juba 1. detsembrist. Kogu protsess kestab siis tegelikult peaaegu pool aastat.
Kuidas Sa sellega vaimse poole pealt toime tuled? Kas pettumus oli suur?
Eks ikka, ei saa valetada. Lähed sellisesse kohta ja arvad, et see võiks nüüd olla see läbimurdehooaeg, kus silma jääda ja statistikat teha, aga siis tuleb selline pauk. Ilmselgelt see pole mugav ja hea tunne, aga kuna ma tulin paar aastat tagasi seljaprobleemidest edukalt välja, siis olen optimistlik ja pilli põõsasse ei viska. Saan ka sellest jagu ja tulen tagasi paremana kui enne olin.
Enne kui detailsemaks läheme, siis üldiselt mõne lausega, kuidas Sa oma hooajaga Sunrise Christian Academy tiimis rahule jäid?
Võiks öelda, et jäin väga rahule, sest trennide tase oli kõva. Trennid olid rasked, füüsilised, jooksime palju ja viskasime palju. Päevad olid rasked ja pikad ehk selle, mille pärast ma sinna läksin, selle sealt ka sain.
Palju mänge Sa kaasa teha said ning kas teil tehti detailset statistikat ka? Mis Su keskmised numbrid olid?
Statistikat tehti ja sain kolm ametlikku liigamängu. Hooaja kõige esimeses mängus olin veel terve, aga teised kaks mängu olin juba valuvaigistite peal ja nendes mängudes polnud enam midagi väga loota. Mis statistikasse puutub, siis ma täpselt ei teagi, mis minu keskmised numbrid nende mõne mänguga olid, sest siis olid asjad juba pahasti. Aga hooaja ettevalmistusmängud andsid minule isiklikult väga palju entusiasmi. Need mängud läksid väga hästi ja seal lõpetasin peaaegu iga mängu kaksikduubliga.
Palju Sa hooajaeelseid mänge kirja said?
Kolm-neli, võib-olla viis. Kuna meie tiimil on prep-kooli sats, kus on käinud ka teised eestlased (näiteks Janari Jõesaar, Rauno Nurger ja Maik-Kalev Kotsar – toim.), siis mängisime nende vastu. Nad on praegu prep-ränkingus USA-s teised ehk siis nad ei ole väga kehvad. Mängisime nende vastu ja oli ka paar teist tiimi, kelle vastu sõprusmänge mängisime.
Mitu kuud Sa siis 100-protsendiliselt treenida said?
Kokku kolm kuud. Läksin sinna augusti lõpus ja september-oktoober olid puhtad trennikuud, kus oli väga karm tempo ja koormused olid väga suured. Novembris hakkasime juba mänge mängima ja siis läks natuke kergemaks, sest siis tulid kõik teised asjad juurde. Detsembri alguses läks asi käest ära.
Mille poolest Sunrise Christian Academy Sind kõige rohkem üllatas, olgu siis positiivselt või negatiivselt?
Seda on raske öelda. Äkki see, kuidas detailidele tähepanu pööratakse. Tiimis on viis või kuus treenerit ja me vaatame videot peale igat trenni ja igat mängu. Kõik trenniliigitused ja mänguliigutused võetakse detailideks lahti. Vaadatakse, kus su silmad on, sest sa ei tohi kordagi palli ära kaotada, või kuidas sa blokeerid. Kõik see on nii palju detailsem ja kõik võetakse väga väikesteks tükkideks lahti, et oleks võimalikult hea lõpptulemus.
Ehk siis selliseid väikeseid asju, mida kõrva taha panna ja siiamaani töödelda, oli palju?
Kindlasti.
Sa rääkisid ka sügisel antud intervjuus, et trennid olid väga intensiivsed. Kas selline intensiivsus jäi kestma kuni mängudeni ning kui heasse füüsilisse konditsiooni Sa tänu sellele said?
Jah, trennid olid väga intensiivsed, nagu sügisel rääkisin. Nii see kestis kuni hooaja alguseni, aga ka esimeste mängude ajal ei võetud jalga gaasipedaalilt ära. Kui erinevate treenerite ja agentidega rääkida, siis nad arvavad, et see kool ongi see, kes teeb USA-s kõige rohkem ja kõige intensiivsemalt trenni. Arvan, et selles suhtes me olime ainulaadsed. Füüsilise poole pealt oli jooksuvorm päris hea, oleks saanud hakata maratoniks valmistuma. Pika mängijana polnud ammu nii hästi jooksnud.
Kas olete treenerite või arstidega analüüsinud, kas see suur intensiivsus oli ka Sinu trauma põhjuseks?
Seda on raske öelda. Ameerika treeneritega otseselt sellest rääkinud ma pole, aga arvatavasti võib see nii olla küll. Kahjuks oli meil tiimis palju vigaseid nii enne hooaega kui ka hooaja alguses ja mina olin vist üks ainukesi, kes tegi terve hooajaeelse ettevalmistuse täielikult kaasa. Võib-olla oligi just see põhjus, miks ma valel ajal katki läksin. Siin võib spekuleerida küll, aga tegelikult me ei tea.
Milles Sa korvpallioskuste koha pealt enda arvates kõige rohkem edasi läksid?
Arvan, et kaitses, kuna enamik USA tiime, kelle vastu mängisime, panevad rõhku rünnakule. Kui nemad lihtsalt üritavad visata rohkem punkte kui vastased, siis meie tiim oli selgelt orienteeritud kaitsele. Terve hooajaeelse ettevalmistuse jooksul tegime kaitsedrille ja rünnakut väga ei vaadanud. Seega ma arvan, et kõik kaitse osad, nagu enda mängija mitte ära kaotamine, õigel ajal õiges kohas olemine, kehakontaktid, blokeerimine ja kogu üldine kaitsemäng läksid kindlasti paremaks.
Nii palju kui Sa mängida said, kas USA-s mängiti sellist korvpalli, nagu meie siin arvame, et vägevad atleedid pressivad ainult 1-1 ja võistkondliku mängu on pigem vähem? Või on see pigem müüt?
Pigem läheb see üks-ühe alla. Kuigi minu tiim üritas ja mängis trennides väga võistkondlikult, siis neil on üks-üks mäng justkui veres. Võime treenida ühte asja, aga mängudes hakkab see välja lööma, ikka võetakse rohkem ise viskeid ja mõeldakse rohkem iseenda peale. Vastastiimid on samamoodi. Kui oled ikkagi superstaar, siis oled superstaar ja võtad rohkem viskeid ette. Mõnedele meestele on seal liigas lubatud natuke rohkem kui teistele.
Kui palju Sulle lubatud oli või pidid vahepeal ise väiksemate meeste käest palli jõuga ära võtma?
Päris nii ei olnud. Hooaja ettevalmistusel kasutati mind vahepeal puhta viskajana. Ma sain palli ja viskasin väga hästi. Sellepärast oli treener arvestanud minuga kui viskajana, eriti veel, kuna ma olen suhteliselt pikk mees, keda Ameerikas võtavad aeglasemad pikad, kuna neil liikuvamaid pikki väga ei ole. Kui hooaeg kätte jõudis, siis enam nii loogilisi viskeid ei võtnud ja vahepeal oli selline tunne, et võtsin ka ise mõned kiirustatud või halvad visked. Sain ise ka aru, et ei saanud õigeid kohti, nagu hooaja ettevalmistuse jooksul.

Mis on nüüd Sinu järgmiseks sammuks? Kas jätkad USA-s ning kui jah, siis mis tasemel? Kas konkreetsed plaanid on juba tehtud või millal need selguvad?
Plaanid on tehtud. Plaanin kindlasti USA-sse tagasi minna ja loodetavasti ülikooliliigasse, esimesse divisjoni. Huvi on juba tuntud ja kui hooaeg läbi saab, siis tuleb neid pakkumisi kindlasti rohkem ja saab detailsemalt teada. Aga Ameerikasse lähen kindlasti tagasi. Küsimus on selles, kas ülikooliliigasse või prep-kooli, sest Sunrise kutsus mind tagasi prep kooli, kuna mul jäi hooaeg poolikuks.
Selle paari kuu ja mõne mängu pealt on esimese divisjoni koolidest huvi?
Kindlasti. Samuti olen juba kaks korda EM-idel mänginud ja USA treenerid vaatavad neid mänge päris palju. Treeningperioodil olid igas trennis vähemalt viie erineva ülikooli treenerid vaatamas, mida sa teed enne trenni ja mida sa teed trenni ajal. Skauting käis kogu aeg. Isegi kui sind eriti ei teatud, siis käidigi lihtsalt vaatamas, et näha, mida sa trennides teed. Sulle pandi silm peale ja vaadati, mida sa varem oled teinud. Ameerikas teevad treenerid ja tiimid vägevat skautingut.
Mis Sa arvad, kas NCAA I divisjoni unistuse realiseerumine tuli Sulle nende kuudega, mis Sa USA-s veetsid lähemale? Kui palju?
Seda kindlasti. Mängides väga tugevate tiimikaaslastega, kelle seast mõned lähevad väga tugevatesse ülikoolidesse, saad aru, et sa pole neist nii palju kehvem. Kindlasti on arengukohti, sest esimese divisjoni tase on väga kõrge ja tuleb leida õige kool. Mõistsin, et ma põhimõtteliselt (tasemelt) olengi juba seal.
Millal Sa neid otsuseid tegema pead? Seal on või vähemalt vanasti olid karmid reeglid selle kohta, kuna üldse tohib kellegagi rääkida ja millal neid otsuseid tehakse.
Jah, seal on lepingu allakirjastamise perioodid. Hooaja sees ei tohi ülikoolid ametlikult sinuga rääkida. Tegelikult me kõik teame, et see suhtlus toimub, aga see on mitteametlik. Kui hooaeg läbi saab, siis tohivad nad jälle rohkem kirjutama hakata ja neil on ka rohkem aega. Hooaja sees ongi põhiline faktor see, et abi- ja peatreeneritel pole aega skautimisega tegeleda. Kui hooaeg saab läbi, siis see aktiveerub jälle. Ajalises plaanis oleks tore, kui saaksin kevadel teada, kuhu kooli ma lähen, aga see oleneb sellest, mis pakkumised tulevad.
Kas oled koos abilistega või ise välja mõelnud, kas võtad vastu iga esimese divisjoni pakkumise või ikka vaatad konkreetselt üle, mis kooliga on tegu? Kui tuleb näiteks kaks pakkumist, mis Sulle ei sobi, siis oled valmis veel üheks hooajaks prep school‘i minema?
Jah, kindlasti. Sellepärast ma jätsingi prep‘i võimaluse endale avatuks. Mingid pakkumised ma ikka saan, aga kas nad on minemist väärt, seda me ei tea. Mul on üks mitteametlik pakkumine, mis tähendab, et ma ei saa öelda, mis koolist see on. Käisin ühes koolis visiidil, mis mulle tegelikult väga meeldis, aga tahan saada mõned pakkumised sinna kõrvale, et saaks hakata neid koole ja treeneritetiime võrdlema. Tuleb leida endale just see õige kool.
Mille järgi see õige kool valitakse? Kas olulisem on kindel roll võistkonnas või see, et oleks võimalikult tugev kool ja tugev tase?
Oleneb isikust, kes kooli valib. Mõned mängijad valivad kooli kindlasti selle järgi, kes neile kõige rohkem raha maksab, teised valivad õppeedukuse järgi. Mina isiklikult valin selle järgi, kus mul oleks võimalik kohe alguses hakata minuteid saama. Kuna ma olen noor, siis tahan saada mängukogemust. Pigem valin grammi võrra nõrgema ülikooli, kus oleks võimalik mängida, mitte ei lähe tippülikooli, kus istun pingi peal ja saan võib-olla alles kolmandal või neljandal aastal väljakule.
Nüüd on USA üliõpilasliigas see rahaline aspekt ka. Vanasti seda polnud, vähemalt ametlikult mitte. Kui tähtsaks on kerkinud just see rahaline aspekt, et ülikoolid saavad mingit moodi mängijatele maksta?
Ausalt öeldes on see raha pakkumine terve üliõpilasliiga pea peale lükanud. Tippülikoolid saavad paremaks ja teised ülikoolid jäävad kehvemaks, sest enamus mängijaid valivadki nüüd ülikoole lihtsalt raha ja mitte kooli pärast. Kuna need summad on sama suured või veel suuremad kui Euroliigas, siis pigem valitaksegi selle järgi, kes kellele rohkem palka pakub. Seda kutsutakse NIL-iks (name, image and likeness – toim.) ja tänapäeval valitakse koole rohkem selle järgi.
Vanasti oli ju täiesti teistmoodi?
Jah. Minusugusele mängijale on praegu raskem, sest ma jätsin keskkoolikorvpalli vahele, aga väga paljud treenerid tahavad endale just kogenumaid mängijaid ja nüüd on olemas üleminekuteportaal, kus mängijad saavad oma nime üles panna ja ülikoole vahetada. Nüüd käib mängijate vahetamine ja ostmine ja need, kellel on palju raha, saavad endale sealt portaalist häid mängijaid osta ja need, kellel nii palju raha pole, saavad endale halvemaid mängijaid.
Aga oletame, et ühtegi sobivat esimese divisjoni pakkumist ei tule. Kas teine divisjon või teised madalamad liigad nagu NAIA on Sinu jaoks ka variant või siis vaatad pigem Euroopa poole?
See on hea küsimus. Kui ma ei leia endale järgmiseks hooajaks sobivat esimese divisjoni kooli, siis pigem lähen prep-kooli. Kui ka seal midagi juhtub, siis eeldan, et pigem tulen Euroopasse tagasi. Aga see oleneb olukordadest ja koolidest, sest olen kuulnud, et ka osad teise divisjoni koolid on päris head. Täpsemalt on praegusel hetkel raske öelda.
Mis plaan Sul nüüd kevadeks ja suveks on? Kas pead üksi treenima või saad kellegagi koos treenida?
Praegusel hetkel mul pole kedagi, kellega koos treenida. Kuna enamuse tööst pean tegema individuaalkavade järgi ja saali veel ei jõua, siis praegusel hetkel treenin üksinda. Hooaja lõpu poole, kui hakkan korvpalliväljakule lähenema, võib-olla tekivad mõned variandid ja saan ühe või teise tiimiga natuke vormi koguda. Pigem on plaan saada suveks võimalikult terveks, loodetavasti saada (U20) koondise kutse ja siis sealt edasi minna.




