Tänavu augustis selgus, et järgmisel hooajal võtab järjekordse eestlasena tee ookeani taha ette 18-aastane Simm-Marten Saadi. Korvpall24.ee portaal võttis kevadel Eesti U18 sarjas meistriks ja finaalturniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks kroonitud noormehega ühendust ning uuris, miks otsustas BC Kalev/Cramoga trenni teinud 205 cm pikkune mängija loobuda võimalusest Eesti meistri ridades ja võtta vastu väljakutse USA-s.
Eelmisel suvel rääkis 18-aastane Saadi, et tema eesmärk on pärast keskkooli siirduda ookeani taha USA ülikooliliigasse ning tänavu kevadel kinnitas ta, et see soov on aina tugevamaks läinud. Kuigi keskkool pole noormehel veel läbi, siis head esitused Eesti esiliigas, kus noormees sai kirja keskmiselt 28,5 minutiga 17 punkti ja 10 lauapalli, tõid lauale magusa pakkumise USA-st, mille Saadi ka vastu võttis.
Küsisime noormehelt, mismoodi jõudis lauale ettepanek minna USA-sse, miks ta otsustas pakkumise vastu võtta ja kuhu ta täpsemalt läks. Muuhulgas räägib Saadi sellest, kuidas oli suvel koos BC Kalev/Cramo meestega treenida, kellelt ta nõu küsis ja milliste emotsioonidega ta Eesti meisterklubi juurest lahkus. Samuti uurisime 18-aastaselt noormehelt, missuguse mulje on jätnud elu ookeani taga, mida senised trennid on näidanud, kus liigas ta mängima hakkab ning millisena näeb ta enda tulevikku.
Alustame kohe kõige olulisemast, kuidas sündis võimalus ja otsus minna mängima Sunrise Christian Academysse?
Juba terve eelmise hooaja otsisime mulle uut väljundit selleks aastaks. Mind aitas siia treener Toomas Annuk, kes on minu nüüdse peatreeneri Kyle Lindstediga tuttav juba sellest ajast, kui teisedki Eesti poisid Sunrise Christian Academys käisid. Annuk oli ka kõik need teised poisid siia aidanud ja kooli treener usaldab teda. Tegelikult oli mul lootus juba peaaegu kadunud, aga kuna koolis toimus treenerivahetus ja Annuki otsene kontakt sai peatreeneriks, siis tuli kohe ka kõne, et kas me poleks huvitatud. Kuna olin seda asja juba aasta aega sihtinud, siis polnud selle otsuse tegemine augustis väga keeruline.
Kas Sunrise Christian Academy on meie mõistes keskkool või on see vahesamm keskkooli ja ülikooli vahel?
See on veel keskkool, mitte prep school. Ma pean siin n-ö 12. klassis käima.
Sul oli siis Eestis veel üks aasta koolis käia?
Jah, mul on Eestis üks aasta tegemata. Esmaspäevast hakkab e-gümnaasium pihta ehk siis ma õpin kahes koolis korraga, õpin Ameerikas ja distantsilt lõpetan Audentese gümnaasiumi ka ära.
Saan aru, et peatreener Kyle Lindsted isiklikult tahtis Sind?
Jah. Olin enne juba põhimõtteliselt ära otsustanud, et jätkan Kalev/Cramos ja seda öeldi mõnes kohas juba ka välja, aga kuna lepingul veel allkirja polnud, siis augusti keskpaigas Eesti koondise mängude ajal tuligi ootamatult kõne otse kooli peatreenerilt, et meil oleks sind vaja ja kas sa oled huvitatud. Rääkisin ka Cramo treeneritega ja nad olid väga mõistvad ja ütlesid, et kuna see on minu unistus olnud, siis loomulikult mine.
Kas tal on siis eestlastest hea mulje jäänud või oli ta konkreetselt mingit Sinu videot vaadanud?
Kui siin koolis käisid Janari Jõesaar ja Rauno Nurger, siis nad mängisid otseselt tema all ja neid meenutab ta siiamaani väga hea sõnaga. Eestlased on jätnud talle hea mulje. Kuna treener Toomas Annuk on talle pidevalt minust mänguvideoid saatnud ja ka EM tuli mul normaalselt välja, siis selle ja selle usalduse pealt see tuligi.

Kalev/Cramoga mingeid sildu nüüd ei põletanud ja läksite sõbralikult lahku?
Tahaks arvata, et ikka sõbralikult. Üritasin olla hästi otsene ja sõbralik ega hakanud seal vingerdama. Kui see kõne tuli, siis helistasin kohe esimese asjana Heikole (Rannula – toim.) ja rääkisin talle, et nüüd see kutse tuli. Käisin nendega juba trennis ja tegin hooaja ettevalmistust, kui see kõne tuli. Tegelikult on päris ebamugav sellisest asjast treenerile rääkima minna, aga mulle tundus, et nad olid väga mõistvad ja soovisid mulle edu. Tänan neid ka selle eest, et sain kuni selle hetkeni kogu aeg nendega trennis käia. See oli minu jaoks omamoodi kogemus, kui Audentese trenni pealt Kalev/Cramo trenni minna.
Milline oli Kalev/Cramo trenni tase? Kas said sellise tasemega tiimis meeste vahel teada, mis tasemel Sa ise hetkel oled?
(Noorte) EM-il vaatad, et võid küll igasuguste riikide koondistega korvi all mängida, aga siis lähed Kalev/Cramo trenni ja seal on kiirused ja tugevused hoopis teistsugused. Otsustamine käib meeste vahel palju kiiremini. Esimesed trennid vaatasin vasakule ja paremale ja ei saanud vahepeal mitte midagi aru. Aga ajapikku hakkas asi paremaks minema ja hakkasin meeste trenniga harjuma. Cramo trenn oli ikkagi hoopis teine tase. Sellepärast nad ongi Eesti parim sats ja suudavad ka Euroopas mängida. See oli midagi, mida ma polnud varem kogenud.
Kuidas hakkama said?
Kuidas ma ikka sain, eks ma selline tavaline noormängija olin (Muigab.). Andsin endast parima, aga ilmselgelt, kui (Rauno) Nurger tuleb ja sind pukis üks-üks ette võtab, siis ta su kotti paneb. Aga loodan, et treenerid arvasid ka, et väga hätta ma ei jäänud. Ilmselgelt üks-üks olukordades vahel jäin ja vahepeal tegin lolle otsuseid, aga olen veel noor ja sellised asjad tulevad ikka sisse. Ise jäin endaga rahule, kuna ootasin hullemat.
Kas uurisid Sunrise Christian Academy kohta ka Nurgeri, Maik-Kalev Kotsari või Janari Jõesaare käest?
Jah, rääkisin Nurgeriga kohe, kui see pakkumine tuli. Ta oli väga positiivne ja ütles, et see on üks raske koht, aga väga kasulik ja siin on head inimesed. Peatreeneri kohta olid tal ka ainult head sõnad. Ta kinnitas, et mine ikka sinna.
Heas mõttes raske koht, et pannakse proovile?
Jah. Oled aasta aega kodust eemal ja siin on trennid ja elustiil hoopis teistsugused. Ilmselgelt oleks ka Kalev/Cramos raske aasta olnud, aga tahtsin siin proovida.
Mis need elustiililised erinevused on, millega Sul harjuda tuleb?
Praegu on hommikune äratus näiteks kell 5.50 ja 6.15 pead juba jõusaalis olema. Teed tund aega jõusaali ja siis 8.30 hakkavad tunnid. Siin on pikad päevad ja kuna see on kristlik kool, siis peab ka igasugustes piiblitundides käima. Kolmapäeva õhtuti ja laupäeva hommikul on ka mingi kirikulaadne asi. Sellega tuleb siin kuidagi hakkama saada.
Kas loodad, et kui eestlastel on selle kooliga juba ajalugu olemas, et siis saad Sinagi sealt mõne korraliku ülikooli kossustipendiumile?
See ongi selle koha peamine eelis. Kui mul oli kaks valikut Eestisse jäämise ja siia tulemise näol, siis otsustavaks saigi USA ülikoolidele silma jäämine. Ma olin juba mõnede USA treeneritega rääkinud ja nad ütlesid, et nad võtaksid palju meelsamini mängijaid enda keskkooliliigast. Meil käivad ülikoolide treenerid juba praegu trenne vaatamas ja kui mängud algavad, siis hakkavad ka mängudel käima. Siin oled palju rohkem pildis ja sul on palju kergem endale hea ülikool leida. Euroopas mängides vaadatakse sind ainult EM-i ajal natuke. Sellepärast kalduski kaalukauss selle kooli kasuks, kuna minu eesmärk on minna USA ülikooli.
Millal Sa USA-sse kohale jõudsid ja millised treeningud seni on olnud? Mis on Eestiga võrreldes erinev ja harjumatu ning mis on samasugune?
Ma jõudsin USA-sse 30. augustil. Trennid on rasked. Jõusaal on teistmoodi kui Eestis. Kui Eestis teed mingeid asju suuremate raskustega, siis sul on seeriate vahel puhkemoment sees, aga kuna siin on jõusaal kuus korda nädalas, siis sa paned iga päev ringtrennina. Midagi liiga intensiivset pole, aga sa lihtsalt kogu aeg pumpad ja kui oled juba pool tundi teinud, siis sul on käed päris paksud ja enam väga ei jaksa midagi teha. Aga pool trenni on veel alles ees. Õhtune saalitrenn kestab kaks ja pool tundi ja meie treenerile väga meeldivad joonejooksud. Trenni lõpus jookseme vähemalt 15 minutit puhtalt joonejookse. Tavaliselt ma küll joosta jaksan, aga trenni lõpus nii palju joonejooksu joosta pole väga mõnus (Naerab.).
Ma eeldan, et kui päris võistlushooajaks läheb, siis enam selliseid trenne ei tehta? Või neid tehakse läbi aasta?
Seda ma täpselt veel ei tea, aga eeldan, et jah. Eestis on rohkem justkui selline targem treenimine, kus vaadatakse, et kui sa oled kolm päeva väga rasket trenni teinud, siis neljas päev võetakse natuke rahulikumalt, aga siin ei huvita see mitte kedagi. Siin on sul iga päev täpselt sama rutiin ja põhimõtteliselt sama trenn. Pühapäeva saad loodetavasti vabaks, kuigi näiteks viimast pühapäeva ei saanudki vabaks. Sellega tuleb harjuda. Tahaks loota, et kui mängud pihta hakkavad, siis sihukest tampi enam peal ei ole. Siis ei kannataks küll sellist asja ära.
Aga võib-olla selletõttu kõik need Nurgerid, Kotsarid ja teised mehed USA-s oma raami nii võimsaks saavadki?
Seda ma loodangi (Naerab.). Mulle üldse ei meeldi öelda, et siin on asjad palju intensiivsemad, aga just see füüsis on USA-s hästi tähtis. Praegu on hooaeg algusfaasis ja tiim on vähe aega koos olnud. Võib-olla üritatakse nende joonejooksudega mõnda meest vormi ajada, sest meil on siin mõned kutid, kes jõudsid siia küll enne mind, aga kui mina olin juba Eestis kolm nädalat trenni teinud, siis nemad polnud terve suve jooksul midagi teinud, sest neil polnud EM-i ega midagi sellist.
Mis sarja või võistlusi te sel hooajal mängima hakkate?
Hakkame mängima USA keskkooliliigat ehk gümnaasiumitiimide liigat. Mängime NIBC konverentsis (National Interscholastic Basketball Conference – toim.), mis on keskkoolide kõige kõrgem tase. Kui mängime selles sarjas hästi, siis hooaja lõpus saame loodetavasti ka finaalturniirile. Viimased viis aastat on kool seda suutnud ja seal ka suhteliselt hästi esinenud. Nad on viimased viis aastat stabiilselt kaheksa parema seas olnud ja mina tahaks ka seal finaalturniiril ära käia.
Kas lisaks Sulle on tiimis rahvusvahelist seltskonda veel? Milline on võistkonnasisene konkurents Sinu positsioonile?
Minu positsioonile, “neli”-“viis” nagu ma olen, on üks Kanada poiss, siis üks Kongo kutt ja nüüd tuli üks Uus-Meremaalt. Siis on veel üks soomlane, 2007. aasta poiss ja veel üks Kanada tüüp. Ülejäänud on juba ameeriklased.
Rahvusvahelist seltskonda on siis ikkagi üsna palju, ei ole ainult USA kutid.
Jah, umbes pool satsist on rahvusvaheline.

Kui palju oled treeneritega oma algava hooaja rolli arutanud? Milline see roll võiks olla?
Seda on veel natuke vara hinnata, aga olen treeneriga rääkinud ja nad ikka tahavad mind mängitada. Pingi peale mind siia ei toodud. Algselt oli jutt, et alustan algviisikus ja see on täiesti reaalne. Ma ei näe, et ma oleks kehvem kui teised mehed minu positsioonil, aga konkurentsi on ja mulle see meeldib, kuna konkurents on ju edasiviiv jõud. Siis saab korralikult trenni teha ja tõestada, et sa ikka väärid neid minuteid. Siin on seda ka öeldud, et niisama sulle mänguminuteid kätte ei anta.
Kui palju ookeani taga Euroopa noorte meistrivõistlusi hinnatakse ja neil silma peal hoitakse? Kas EM-idel on üldse mingit tähtsust?
Natuke ikka vaadatakse. Seda koged juba EM-il, kui NBA tiimid, ülikoolid ja igasugused agendid sind vaatavad. Aga näiteks nüüd lõppenud meeste MM-i näitel võib öelda, et tegelikult on neil rahvusvahelisest korvpallist suhteliselt suva. Neid huvitab rohkem ülikooliliiga ja NBA. Kui ma oleks kodus Eestis olnud, siis arvan, et oleksin vaadanud iga mängu, aga siin põhimõtteliselt isegi ei viitsitud finaali näidata ja vaadati ainult mõnda üksikut USA mängu. Mul on tunne, et rahvusvahelist korvpalli siin väga ei vaadata.
Sellepärast nad tappa saavadki!
Nojah, tundub, et nad ei hinda seda nii väga. Mina isiklikult korvpalli armastajana oleks tahtnud neid MM-mänge näha. Nüüd mingid jutud käivad, et 2024. aasta olümpiamängudele tuleb USA äkki hea satsiga, aga seda on raske uskuda, sest nad hoolivad ainult NBA-st ja rahvusvaheline korvpall neile pinget ei paku.
Millal ülikoolid Sulle hooaja jooksul lähenema võivad hakata või kas seal on üldse mingeid piiranguid?
Kusjuures ma täpselt ei teagi. Kunagi olid piirangud ja mingid aknad, kus nad tohtisid sinuga rääkida, aga praegusel hetkel on meil juba sellest nädalast avatud trennid, kus ülikoolide treenerid tulevadki lihtsalt saali, vaatavad meie trenne ja pärast trenni räägivad mõnede mängijatega. Pärast EM-i oli ka sellist aktiivsust. Mul on tunne, et neid piiranguid enam polegi ja nad võivad kogu aasta jooksul sinuga rahulikult rääkida.
Kas Sinu vastu on ka juba mingi huvi olemas?
Jah. Mõni kool on küsinud, et mis plaanid mul tuleviku osas on ja mida ma tulevikus teha tahaksin.
Kas sellest, et eestlastest on USA ülikoolidesse seni pigem just kvaliteetsed pikad läinud, on ka abi olnud? Kas tänu sellele teatakse, kus Eesti asub ja et sealt tulevad päris andekad pikad?
Seda ma ei oska öelda, kas mõni kool seda teab, aga ma ütleks niimoodi, et eestlasel on pikana lihtsam USA-sse saada. Tagamängijate seas on konkurents natuke tõsisem. Nagu näha, siis tehakse USA ülikoolides head tööd ja kui sa juba ülikooli saad, siis loodetavasti sirgud ka mängumeheks, kui ise mees oled. Ma kahtlen, et treenerid vaatavad selle järgi, et paar head Eesti poissi on kunagi ees olnud. Mul tuleb siin ka enda tiimikaaslastele ja teistele natuke geograafiatundi teha, kuna Eestit nad kaardi pealt ei leia. Seda, kus on Soome, teatakse, aga Eestit mitte.
Kuidas Sa arvad ennast USA-s viljeleva mängustiiliga sobivat? Millega on taktikalises mõttes ja mängustiililt kõige raskem kohaneda? Kas Sinu võistkond harrastab tüüpilist USA run and gun stiili või on vähe euroopalikuma stiiliga?
Eks see saab alguses raske olema, kuna ma olen rohkem euroopalik pikk. Ma pole nii atleetlik või füüsiline korvi all ega hüppa nii kõrgele kui teised pikad. Ma peaks seda tarkusega võtma. Meil käibki praegu oma mängustiili otsimine. Mis mulle treenerite puhul meeldib, on see, et kui ameeriklased on muidu harjunud mängima nii, et üle ja peale ning kaitses väga ei mängi, siis treenerid üritavad seda vastupidiseks ajada. Mänguplaanide järgi, mis meile praegu kätte on antud, tundub, et hakkame rohkem mängima ikkagi sellist euroopalikku mängu, kus me jagame palli. Praegu trennis teeme küll nii, et kui palli saad, siis paned ise peale ja sõbrale edasi ei anna, aga loodetavasti see muutub. Treenerid teevad selle nimel ka tööd, et see muutuks.
Kas USA tagamängijatel on see siis nii tugevalt veres sees, et las need pikad võtavad lauast ja oma punktid tuleb ise ära visata?
Meie treener ütleb selle kohta ka, et nad hoop‘ivad. Ma ei oskagi seda eesti keelde tõlkida.
Teevad kossu?
Jah, lihtsalt teevad kossu ja neil on suva sellest, et sul on tiimikaaslased. Sööduoskused on neil vahepeal täiesti olemas, aga nad kas ei näe või ei taha, selles on küsimus. Alati vaadatakse oma punkte, aga tundub, et siin vähemalt üritatakse seda väga julmalt välja juurida, sest ülikoolis selline asi enam väga läbi ei lähe. Meile rõhutatakse ka praegu, et hakkaksime seda harrastama, sest esiteks võidaksime mõned mängud rohkem ja teiseks oleks meil palju suurem võimalus ülikooli saada.
Kas Euroopast tulnud mängijal on siis isegi väike eelis, sest tema jaoks on see argipäev?
Nii ongi. Ega need nooremad mängijad ju ei saagi korvpallist väga aru. Kui Euroopa mängijatele õpetatakse korvpalli juba miniklassis, U14-s ja U16-s, siis nemad panevad samal ajal jalgevahelt käevahetusi ja kõike seda. Korvpalli osa hakkavad nemad hiljem juurde õppima. Võiks öelda, et mängust arusaamisega on siin mõnel mehel pisut raskusi, aga on näha, et nad arenevad. Kuid eurooplastel on selles suhtes kindel eelis ja võiks öelda, et Kanada mehel on ka see eelis olemas.




