Viimastel aastatel üha enam kõneainet pakkunud vaimse tervise temaatika ei jätnud puudutamata ühegi eluvaldkonna esindajat. Põline saarlane Tormi Niits, kes veel kolm hooaega tagasi mõlgutas korvpallist loobumise mõtteid, on tänu Rapla klubi ja lähedaste toetusele end taas mänguväljakul leidnud. Mai keskel 27. sünnipäeva tähistav ligi kahemeetrine ääremängija on tänu läbitud raskustele enesekindlam ning ei lase end kergetest tagasilöökidest enam nii lihtsasti kõigutada.
Rapla klubi särgis on Niits igal aastal enda numbreid parandanud ning tänavuse ehk kolmanda hooaja lõpuks läksid kirja ligi 31 minuti jooksul 12,2 punkti, 7,7 laupalli, 2,7 korvisöötu ja 1,1 vaheltlõiget. Olgu võrdluseks toodud ka Rapla avahooaeg, kui vastavad numbrid olid 21 minutit, 5,9 punkti, 5 lauapalli ja 1,7 söötu.
Korvpall24.ee portaalile antud muhedas ja avameelses intervjuus toonitab Niits vaimse tervise tähtsust ning avaldab, kes on mänginud olulist rolli tema mentaalse poole treenimisel. Saime hea ülevaate Rapla meeskonna selle hooaja tegemistest ning sellest, mille poolest erineb peatreener Brett Nõmm teistest tema varasematest juhendajatest. Muuhulgas tuli jutuks tema kõva töömehe renomee, kaugvisete lisandumine rünnakuarsenali ning otsustavatel hetkedel vastutuse võtmine. Lõpetuseks tutvustas Niits enda jõudmist podcaster‘i maailma, andis ülevaate, milliseid liigasid ta jälgib ning ütles välja lühiajalise eesmärgi korvpalliplatsil.
2022. aastal meie portaalile antud intervjuus ütlesid, et põhimõtteliselt spordipsühholoog ning Jaak Karp päästsid Su korvpallikarjääri. Oled seni Raplale truuks jäänud. Kas Sa oled hetkel enda jaoks hingerahu leidnud ning naudid sporditegemist täiel rinnal?
Sellele pole ühest vastust. Võin kinnitada, et olen oluliselt paremas kohas enda elus, kui olin aasta või kolm tagasi, aga päris hingerahu ma saavutanud ei ole. Töö käib, nagu öeldakse. Kindlasti on mind palju aidanud Thorsten-Roy ehk esimese lapse sünd. Kui kunagi pärast halba trenni või mängu tampisin ennast enda peas maapõhja, siis praegu koju jõudes saan aru, et see kõik on täiesti mõttetu tegevus. Tema ei huvitu, kui palju ma mööda viskasin või mis asjad mul välja ei tulnud. Tema soovib lihtsalt minu tähelepanu ja sellest talle piisab. Samamoodi ka elukaaslane, kes oskab selgelt ennast väljendada, kui jälle hakkan mingeid asju ketrama ja kodus kossust liiga palju rääkima. Ega vaimse poolega ongi nii, et sellesse tuleb suhtuda täpselt samamoodi nagu füüsilisse vigastusse. Kui soovid seda vältida, siis pead treenima enda lihased piisavalt tugevaks. Ehk järjepidevalt tuleb enda mõttemusklit treenida, et suudaks oma mõtteid kontrollida. Ja loomulikult tulevad kasuks ka eelnevad kogemused.
Kas ning kuidas on Rapla klubi Sinu sealolemise aja jooksul organisatsioonina muutunud?
Kui ma siia kolm aastat tagasi tulin, siis olin juba üllatunud, et kui südamega seda asja tehakse ja kui oled südamega asja kallal, siis ajaga kasvab isu saavutada aina rohkem ja üritatakse iga pisidetaili parandada.
Palun kirjelda pisut selle hooaja Rapla tiimi. Kes on Sinu hinnangul tiimi liidrid ja millised on teie tugevused ning nõrkused?
Sellel hooajal on meil päris mitu liidrit. Igaühel on omad tugevused ja nõrkused. Jay (Jalyn McCreary – toim.) on kindlasti äärmiselt ohtlik relv rünnakuarsenalis ja tema võimed kannavad teda kindlasti veel kaugele. Hendrik (Eelmäe) tegi suvel ühe väga riskantse otsuse ja vahetas Tartu mängusärgi Rapla vastu välja, aga see otsus on kindlasti ära tasunud ning ega sellele buldooserile ei soovi keegi ette jääda. Meie tagumistega on see hea, et nad on kõik väga erinevad mängijad ja neid saab kasutada vastavalt vastaste nõrkustele. Ühesõnaga on meil 12 mängijat, kes teavad, kuidas palli korvi tuleks visata ja kaitses õiges kohas seista. Tugevusi meil on palju, nõrkused puuduvad.
Kuidas senise hooaja nii võistkondlikus kui ka individuaalses plaanis kokku võtad?
Nii võistkondlikult kui ka individuaalselt oli natukene vajaka stabiilsusest. Oli perioode, kus mängisime väga head korvpalli, aga sellele viskas sisse ka perioode, kus meie mängukvaliteet langes meeletult ja olime raskustes endast nõrgemate vastu. Isiklikus plaanis oli samuti kõikumisi liiga palju. Oli perioode, kus tundsin ennast väljakul päriselt hästi ja täielikult enesekindlana, aga oli ka teistsuguseid hetki, kus ei suutnud ennast realiseerida. Kuigi statistiliselt tegin enda parima hooaja, siis mingid eesmärgid jäid täitmata.
Eesti-Läti liigas jäite play-off‘ist välja, sest kaotasite põhihooaja viimases mängus kodus Ogrele. Mille taha selles mängus võit jäi?
Ma isegi ei süüdistaks seda Ogre mängu väga palju. Olime hästi mänguks valmis, aga vahel lihtsalt visked ei lähe. See on korvpall, pole midagi teha. Pigem kaotasime play-off‘i koha juba kuu varem, kui saime Liepajalt lisaajal ja TalTechilt lõpuga kotti. Juba seal kaotasime koha ja see ülejäänud oli tulekahju kustutamine.
Kohalikule korvpalliüldsusele oli kerge šokk, et vaid kaks Eesti klubi pääses play-off‘i. Mis Sina arvad, kas see on ühekordne äpardus või meie klubikorvpallis ongi võrreldes Lätiga mingid põhimõttelised probleemid? Mis need probleemid on?
Ei ütleks, et nüüd suurt paanikat tegema peaks. Arvan, et tuleks korra lihtsalt peeglisse vaadata ja sellest piisaks. Neid probleeme on palju. Aga peamised probleemid on materjali vähesus ja klubidevahelise koostöö piiratus.
Ühtlasi on arutatud, et just selliseid 25-35-aastaseid heal keskmisel tasemel kohaliku liiga mängijaid on Eestis vähem ja need tühimikud tuleb täita välismaalastega. Mil määral selle väitega nõustud ning miks see nii on?
Nõustun selle väitega. Peamine põhjus on raha. Mitte see, mis makstakse mängijatele 25-35 eluaasta vahemikus, vaid juba oluliselt varem. Me kaotame need mängijad enne ära ja lõpuks sul polegi seda valikut, kuna nad on juba ketsid varna riputanud selleks vanuseks. Siis ongi vaja välismaalasi, kes täidaks tühimiku, kus on materjal kaduma läinud. Minul lihtsalt vedas, kuna minu perekond oli kogu teekonna minu selja taga ja toetas mind siis, kui ma enda rahakotti sente kogusin.
Palun võrdle peatreener Brett Nõmme teiste treeneritega, kelle käe all Sa mänginud oled. Millega Nõmm teistest erineb?
Mul on karjääri jooksul olnud loomulikult palju treenereid. Mõned paremad ja mõned halvemad. Brett erineb nendest sellega, et ta sai kõige paremini aru, mis inimene ma olen ja mis nuppude peale vajutama peab, et minust parim välja tuua.
Rapla on siin hiljuti proovinud välismaalastest peatreeneritega, aga nüüd on taas eestlane tüüri juures. Mis Sina arvad, kas välismaalastest peatreenerite toomine oli viga?
Ma ei ütleks, et see viga oli. Kindlasti mõlemad välismaa treenerid olid väga tugeva klassiga ja kõrgete teadmistega. Lihtsalt neil puudusid teadmised selle liiga kohta ja see sai neile saatuslikuks. Arnel Dedic, kelle käe all ma ka ise mängisin – tema kohta ei saagi otseselt midagi halba öelda. Pärast tema vallandamist arutasime ka meeskonnaga, et ta ei teinud otseselt midagi valesti, aga vahel lihtsalt ei õnnestu asjad. See on lihtsalt selle mängu osa ja sellega tuleb arvestada.
Millisel positsioonil tunned platsil end kõige mugavamalt ning miks?
Kõige mugavamalt tunnen ennast “number nelja” peal, kuna veedan seal kõige rohkem aega, aga eks olen üritanud mõelda läbi enda jaoks ka teised positsioonid, et saaksin hakkama ka mujal. Eks seda kõike selleks, et muuta enda mäng mitmekülgsemaks ja anda treenerile võimalikult palju valikuid, kuidas mind kasutada. Eelmise aasta play-off‘is olin lausa mängujuht, kuna (Rait-Riivo) Laane oli vigastusega väljas (Naerab.).
Sinuga käib kaasas kõva töömehe renomee. Kes Raplas on veel sellised mehed, kes selles aspektis suudavad Sinuga sammu pidada?
Ütlen ausalt, et ma ise ei mõista seda töömehe mainet, mis minuga kaasas käib. Ma ei sooviks seda niimoodi nimetada, vaid see on pigem võidutahe, mis mind hommikul trenni sunnib ja paneb mängudes pingutama. Raplas pole sel aastal ühtegi nii-öelda loodrit ja kõik teevad asja südamega. Eraldi kedagi välja tooma ei hakka aga kiidan kõiki. Kuigi vahepeal on raske leida kolleegi, kes pärast trenni minuga viskama jääks. Aga ju siis neil on kuhugi kiire.
Oled tuntud ka väga hea lauavõitlejana. Palun anna noortele korvpalluritele nõu, kuidas saada sama heaks lauavõitlejaks nagu Sina.
Kindlasti on lauapallide võtmine ka omaette oskus, mida saab õppida. Näiteks mida kaugemalt on vise sooritatud, seda kaugemale üldjuhul pall korvist võib põrgata. Kindlasti aitab kaasa ka enda mehe blokeerimine lauavõitluse olukorras. Kui jätta kõrvale kõik need ABC tarkused, siis minu arvates on kõige tähtsam tahe ja soov võidelda lauapall enda rüppe. Muidugi tuleb ka kasuks, kui vaatad mõne Dennis Rodmani video Youtube’ist ära.
Oma esimesel Rapla hooajal said Sa Eesti-Läti liigas kolmeste protsendi suisa 45% peale, aga pärast seda on see olnud 27-28% juures. Kas see üks hooaeg oli anomaalia või kuidas Sa seda selgitad?
Alustaks sellest, et tänavusel hooajal suutsin ma enamuse hooajast visata täitsa arvestatava viskeprotsendiga, aga mingil hetkel hakkasingi otsima ainult viskeid kaare tagant ja need visked polnud enam loogiline osa minu mängust. Loomulikult segas natukene ka õlavigastus, mis tegi minust mingiks ajaks vasakukäelise mängija. Minu töö on vilja kandnud selles suhtes, et enam ma pole mängumees, kellel seistakse korvi all, kui kolmesejoone taha palli saan. Karjääri lõpuks olen juba 40% mees!
Vaadates Sinu pealevisete arvu kolmesejoone tagant, siis tundub, et Sa oled oma mängu viimastel aastatel päris palju muutnud. Kas nõustud ja kuidas ise need muudatused sõnadesse paned?
See on kõik suvine töö Orissaares treener Mati Rüütli käe all. Oleme üritanud minu mängu mitmekülgsemaks muuta ja võimalikult palju relvi rünnakuarsenali saada, et mind oleks võimalikult raske katta. Kui mõned aastad tagasi olin ma väljakul pigem sellepärast, et kaitses möllata ja rünnakul seista pallist võimalikult kaugel, siis nüüd vaadatakse ka rünnakul minu otsa, kui korvi vaja on. Loomulikult on mul näiteks läbiminekul lihtsam enda kiirust ära kasutada, kui vastane kardab ka minu kolmesekätt.
Kes on Sinu jaoks kaitses siinses liigas kõige ebamugavam vastane ehk kelle vastu on rünnakul raske skoorida ning miks see nii on?
Ei tule ühtegi sellist meest meelde.
Keda on kaitses kõige raskem katta ning miks?
Mängijat, kes ise ka ei tea, mida ta järgmiseks teha soovib. Ei oska ühtegi nimetada jällegi ja võtan lihtsalt kõik väljakutsed vastu.
Kas asjaolu, et oled vaimselt raskest kohast läbi tulnud, teeb Sul viimase viske võtmise lihtsamaks, sest Sa ei põe, kui näiteks otsustav vabavise mööda läheb?
Kindlasti on see mind mentaalselt tugevamaks mängijaks teinud. Ma naudin vastutuse võtmist. Olla tähelepanu keskmes, kus kõik vaatavad minu otsa. Minu arvates on sellised olukorrad, mille pärast tasubki seda mängu mängida. Sa kas oled kangelane või sind tambitakse kuskil kommentaariumis mutta. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga, siis see on nagu öö ja päev. Paar aastat tagasi ma lootsin, et pall ei jõuaks otsustavatel hetkedel minuni, aga praegu ma tean, et saan hakkama selle koormaga. Ja kui panengi mööda, siis oskan sellest õppida ja järgmisel korral panen sisse.
Hetkel on teil kuuajaline mängupaus. Kuidas sellesse suhtud ning kuidas kavatsete selle täita?
Minu arvates tuleks mõned asjad selles süsteemis üle vaadata. Jah, olen sellega nõus, et jõua siis ühisliigas play-off‘i ja seda pausi sul pole, aga natukene vildakas lahendus on see ikkagi. Ei tea mina, et kuskil oleks samasugune süsteem. Ega selle pausi ajal on nüüd treeneritel väga raske ülesanne hoida mängijaid motiveerituna ja mitte kaotada nende mängutunnetust. Ega ma kõiki saladusi ka välja ei saa rääkida. Alguses lasime natukene peadel korvpallist puhata ja tegime muid spordiga seotud tegevusi. Sealt edasi keerasime kruvi natukene peale ja oli päris raskeid trenne, kus võttis täitsa hingeldama. Nüüd järk-järgult oleme jälle korvpalli juurde tagasi tulnud ja üritame tunnetuse tagasi saada.

Mis on eestikatel teie miinimumeesmärk? Kas alla medali on kõik pettumus?
Kõik alla medali on pettumus. Kindlasti on meil veerandfinaalis juba päris kõva pähkel, mida pureda, aga loodetavasti saame kohe kiirelt ennast käima. Minu arvates on natukene naljakas seada endale eesmärgiks pronks või hõbe. Ma ei tee sellepärast suvel trenni, et saada endale hooaja lõpus kaela näiteks pronks. Minu eesmärk on võita.
Kas Sinu praegune leping Raplaga lõpeb selle hooaja lõpus? Kas oled midagi mõelnud juba ka järgneva hooaja osas?
Tõesti, minu leping lõppeb Raplaga sellel hooajal. Praegu keskendun 100% sellele hooajale. Uuele hooajale hakkan mõtlema alles kaks nädalat pärast viimast mängu.
Sa olid Pärnus neli ja Rakveres kolm hooaega ning nüüd ka Raplas kolm hooaega. Kui oluline on Sinu jaoks selline lojaalsus ühe klubi vastu, et võimalusel jääda ühte kohta pikemalt püsima? Kui hea läbisaamine Sul Rapla fännidega on tekkinud, kas oled nüüdseks täiesti “oma mees”?
Võin öelda, et see lojaalsus on mulle mitu korda kätte maksnud. Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud lahkuma mõnest kohast aasta või kaks varem, aga ju oli siis neid õppetunde oma ellu vaja. Rapla on mind seni hoidnud suurepäraselt. Fännidest rääkides, siis mäletan, kui olin alles klubisse tulnud ja neil olid fännide suvepäevad kuskil Rapla lähedal. Mina ja Jaak (Karp) läksime siis sinna neile uuest hooajast aru andma ja see oli reaalselt esimene kokkupuude nendega saalist väljas. Sain kohe aru, et nendega saab luurele minna küll. Võeti väga hästi vastu ja eks olen üritanud siis neile anda alati endast maksimumi.
Sinust on viimasel ajal saanud ka podcaster. Kuidas see juhtus?
Podcaster‘iks sain ma tänu enda ühele parimale sõbrale Joonatan Johansonile. Ta õpib Tartus ajakirjanikuks ja ajab Delfis ajakirjaniku värki. Ühel päeval ta helistas ja pakkus välja sellise idee, et võiks saate teha ja mina olin kohe käpp. Saime kokku päris mõnusa pundi ja seal on päris hea vaidlemas käia nendega.
Kui kiirelt mikrofoni ees ennast mugavalt tundma hakkasid ning mis on podcast‘i tegemise juures kõige ägedam ning mis on kõige keerulisem?
Eks see esimene mikrofoni kogemus oli kunagi TV10 olümpiastardist. Kui keegi need klipid üles otsiks, siis saaks teada, et olen vähemalt selles valdkonnas omajagu edasi arenenud. Mikrofon hakkas sõbraks saama siis, kui aina rohkem tuli pärast mängu anda intervjuusid. Podcast‘i ärevus läks üle juba pärast esimest saadet. Kõige ägedam selle juures on, et päeval sa istud nende meestega seal laua taga, aga õhtul võib-olla pead kellegi vastu mängima. Siis tulevad mängu need üksteise töötlemised nii podcast‘is või juba platsil. Kõige keerulisem on kindlasti meil neljal klappima saada podcast‘i toimumise aja osas. Vahepeal on raske leida kõigile sobivat aega, kuna üks mängib samal päeval Lätis või teine on hoopis kuskil Kreekas.
Kui aktiivne podcast‘ide kuulaja Sa ise oled ning mida kuulad?
Olen suhteliselt aktiivne kuulaja ja kuulan väga palju erinevaid valdkondi. Tihti kuulan mingeid elufilosoofiast rääkivaid saateid. Samamoodi ka sportlasi enda mindset‘ist ja karjäärist rääkimas. Muidugi inimesi, kes oskavad rääkida rahast, on põnev kuulata. Kindlasti ka “Kinnisvarajutud” on üks muhe ja hariv podcast siin Eesti podcast‘i maastikul.
Kui kuuled mõnest korvpalli-podcast‘ist midagi enda kohta, siis kui südamesse Sa kriitika võtad?
Kui ausalt ütlen, siis mõni aeg tagasi võis see mind täitsa verest välja lüüa. Teiste arvamused olid mulle nii tähtsad ja kui kuskil saates öeldi, et see Niits ei saa millegagi hakkama, siis pani ikka mõtlema küll. Praegu mul pole enam aega tegeleda selliste asjadega. Kõigil inimestel on omad arvamused ja õigus neid välja öelda. Lihtsalt mul on õigus sellega mitte nõustuda või üldse mitte kuulata.
Palju Sa vabal ajal korvpalli jälgid ning milliseid liigasid eelistad ja miks?
Varem üritasin ma mõõdukalt korvpalli jälgida, aga kuna nüüd on vaja podcast‘is ka kaasa rääkida, siis see jälgimine oluliselt suurenes. Vahepeal vaatan mingeid mänge järele, et saaks (Kregor) Hermetile või (Siim-Markus) Postile mingi asja eest nii-öelda puid panna. Üritan ka Orissaare poiste mänge jälgida, kes mängivad kaugemal ja kes lähemal. Igivanale küsimusele, et kumba rohkem jälgin, kas Euroliigat või NBA-d, siis Euroliigat, kuna lihtsalt see mäng on nii palju ilusam. Aga ma ei pane telekat kinni, kui sealt tuleb mõni NBA mäng.
Kes on Sinu lemmik korvpallur ning miks just tema Sulle sümpatiseerib?
Kui kunagi hakkasin korvpalliga tegelema, siis eks ikka vaatasin LeBron Jamesi videoid ja siiani on huvitav jälgida, et kaua üks mees suudab veel domineerida, aga sellist ühte lemmikut enam pole. Pigem vaatan mängu käigus, et keda täna ekstra jälgin.
Kas Sul on korvpallurina veel mingeid unistusi või eesmärke? Mis need on?
Kusjuures mul on palju unistusi ja eesmärke. Nende seadmine loob elus sulle kindla sihi ja hoiab fookuses. Võin öelda enda kõige lühiajalisema eesmärgi, mis oleks Eesti meistriks tulek.




