Sel hooajal pöörati Rapla Avis Utilitase korvpallimeeskonnas uus lehekülg, kui peatreeneri rolli astus 46-aastane horvaat Arnel Dedic. Pärast mängijakarjääri lõpetamist alustas Dedic oma treenerikarjääri aastal 2011. Tema senine treenerikarjäär on möödunud Taanis, kus ta on klubide tasemel teinud edukat tööd ning juhendab nüüdseks ka Taani rahvuskoondist. Rapla nüüdne peatreener on Taanis valitud kolmel korral ka aasta treeneriks.
Korvpall24 jutustas Dediciga pärast hooajaeelset Paf Eesti-Läti korvpalliliiga pressikonverentsi, kui uurisime, mis motiveeris teda tulema Eestisse ning kuulasime tema hinnanguid Horvaatia ja Eesti korvpalli tasemest. Lisaks arutlesime tema visioonist Rapla korvpallis ning kui tähtsaks osaks jäävad kõrgliigas noored mängijad.
Huvitava tähelepanekuna võib välja tuua selle, et mehel oli eelnevalt päris korralik teadmine Eesti klubikorvpallist olemas ning EM-finaalturniiril Eesti koondist mängimas vaadates, seda ka kohtumises Horvaatia vastu, jäi talle väga sügav mulje.
Arnel, kuidas jõudis Sinu lauale pakkumine Eestist ja Raplast ning miks otsustasid selle vastu võtta?
Rääkisin mõne erineva klubiga. Raplal oli idee järgnevaks paariks aastaks. See oli lähim minu ideele, mida soovin teha ja kuidas läheneda asjadele oma treeneritöös.
Kui palju ja mida Sa varem üldse Eesti korvpallist ja siinsest liigast teadsid?
Muidugi teadsin Pärnust ja Kalev/Cramost Euroopa sarjade kaudu. Tegelikult teadsin ka Rapla kohta, sest üks minu kolleegidest, kes on hetkel minuga samas agentuuris, mängis Raplas. Tal oli hea kogemus ning ta rääkis vaid head klubi organisatsiooni ja siinsete inimeste kohta. Nii et lõpuks polnud raske otsustada.
Kui palju Sa tegid siinse liiga kohta eeltööd enne siia tulemist või on korvpall igal pool põhimõtteliselt samasugune ning sellist asja teha ei tule?
Ei, mängijate kvaliteet ja tase on erinev, pole kahtlustki. Aga korvpall on korvpall. Loomulikult, kui lepingu ära tegin, siis pärast seda olen vaadanud palju mänge. Mind huvitasid siinse liiga mängijad, et neid skautida või võib-olla oleksime saanud kellelegi lepingut pakkuda. Eriti eestlased loomulikult. Seetõttu oli mu suvi tegus ja õppisin tundma paljusid meeskondi, paljusid mängijaid. Loomulikult peab seda tegema. Liiga on kindlasti kvaliteetne, siin on häid Eesti mängijaid. Ja loomulikult meeskonnad on heas olukorras, eriti need, kes mängivad Euroopa sarjas.
Horvaadina jälgisid suvisel EM-finaalturniiril Eesti ja Horvaatia koondiste mängu kindlasti erilise huviga. Mis mulje Sulle Eesti koondis jättis?
Oi, palju parema kui Horvaatia, absoluutselt. See energia ja ühtsus, mis Eestil meeskonnas ja meeskonna ümber oli, ning fännid, kes neid toetasid… võime Eestit kindlasti korvpalliriigiks kutsuda. Arvan, et Horvaatial, vaatamata üksikute mängijate kvaliteedile, polnud sellist stiili ega vajaminevat x-faktorit. Mind tegi õnnelikuks Eesti korvpallurite mängu jälgimine, kuna see on lähedal sellele, milline mina olen ja mida teha üritan. Rohkem kui Horvaatia korvpall. Kahjuks nii see oli.
Mis seisus Horvaatia korvpall hetkel on? Rahvusmeeskonnas on mitmeid tugevaid indiviide kõrgel tasemel, aga koondisena on vist pigem keerulised ajad?
Muidugi on meil kõigil oma arvamus, aga minu asi pole öelda, mis on valesti või kus Horvaatia korvpall omadega on. On põhjusega olemas taustajõud, treenerid ja inimesed nende ümber, kes peavad selle välja mõtlema. Arvan, et kõige tähtsam on, et meil on puudu mingisugusest kultuurist või identiteedist. Tegelikult, ausalt öeldes pole seda olnud juba viimased paar aastat või rohkem. See peab muutuma, et leida tee sinna, kuhu me jõuda üritame.
Siia on jõudnud kuuldusi, et ka Horvaatia kohalikus liigas pole praegu just parimad ajad? Kuidas Horvaatia klubikorvpalli tase on ja mis seal peamised murekohad on?
Peamine murekoht tänapäevases maailmas on rahaline pool. Finantsilised löögid, mis meil on olnud, eriti parematel meeskondadel – need on suured löögid sellele, mida saame teha ja kui kaugele saame minna. Rääkides noortest, siis potentsiaal on olemas, aga peame üle saama künkast, et neid varakult lahkumise asemel oma riigis mängimas hoida. Tean, et see kehtib mitte ainult Horvaatia, vaid paljuski kogu Euroopa ja muu maailma kohta. Usun, et need kaks asja ongi. Finantsiline osa peab olema palju tugevam, sporti ja korvpalli tuleb rohkem investeerida ja seda loomulikult läbi noorte arendamise.
Tulles konkreetselt Rapla juurde, siis millist meeskonda Sa soovisid uueks hooajaks kokku panna ning kas said komplekteerimisel sellised pusletükid, nagu soovisid?
Jah, kahtlemata. Nagu ütlesin, siis mu peamine töö Raplas on noorte Eesti mängijate arendamine. Välismaalased tulevad ja lähevad. Loomulikult peame keskenduma igale indiviidile. Aga tekitada kultuuri, et teha midagi Eesti mängijate osas ja hoida neid klubis sees ja arendada neid edasi – see on prioriteet number üks.
Teil on leegionäre nii Balkanilt kui ka Põhja-Ameerikast, lisaks siis kohalikud mängijad. Kui raske on selle seltskonna ühtseks meeskonnaks vormimine Sulle kui treenerile? Mis nipid Sul selleks tööriistakastis on?
(Muigab.) Nipid? Alati vaid raske töö ja treenimine. Iga treeneri unistus on tekitada meeskonnas ühtsustunne võimalikult kiiresti. Loomulikult on erinevaid kultuure ja peab olema ettevaatlik igale indiviidile eraldi lähenemisel. Loomulikult tuleb meeskonna idee ja eesmärgi nimel tööd teha ning usun, et see ongi see pilet.
Raplal on alati olnud üheks eesmärgiks noortele võimaluse andmine. Eelnevalt korraks juba mainisid, kuid kui hea meelega Sina treenerina noortele mängudes võimalust annad?
Kindlasti ja kahtlemata annan. Nagu ütlesin, minu suurim prioriteet on keskenduda kohalikele noortele ja treenida neid meeskonna jaoks paremaks juba selleks hooajaks ning hoida neid klubis ka järgnevateks aastateks.
Millist korvpalli me Rapla esituses sel hooajal näeme?
Ma ütlen pidevalt, et peame olema kõige paindumatumad nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Loomulikult on vastastel sama mõte, kuid need on detailid, mida loodetavasti saan meeskonnale pakkuda. Meie identiteediks on kõvasti mängimine ja koos töötamine. Kaitses peame andma parima, mis meil on. Loodetavasti suudame seda kõike tasakaalus hoida.

Kas näed mõnes nooremas Eesti mängijas ka potentsiaali uuel hooajal ennast korraliku pauguga pildile mängida?
Ma arvan küll. Tegelikult pole kahtlustki. Nagu ütlesin, siis minu töö on neid noormehi paremaks muuta. Mänguminutid, mis nad on sellele hooajale eelnevalt saanud, pole olnud suured. Aga kohe algusest nägin kolme mängijat, kes on Rapla meeskonda minutite ja statistikaga hästi mõjutanud.
Kui mu andmed ei valeta, siis te võitsite kõik hooajaeelsed kontrollmängud. Kui kõva näitaja see enne kohe algavat hooaega on (intervjuu on tehtud enne põhihooaja algust – toim.)? Kas nende mängude põhjal võiks kõrvalseisjad juba järelduse teha, et Rapla on kohe hooaja alguses võimsas hoos?
Loomulikult peame alustama hooaega hea hooga. Aga see on pikk teekond, ees ootavad tõusud ja mõõnad. Kõige tähtsam saab meie jaoks olema järjepidevus. Teatud tasemel hästi mängimine. Et mitte minna üles-üles ja siis alla. Hooajaeelsed mängud näitavad meeskonna kohta palju, aga mitte kõike. Eks me näe, mis meid ees ootab. (Intervjuu avaldamise hetkel on Raplal Eesti-Läti liiga tabelis kolmest mängust kolm võitu.)
Mis eesmärgid tiimile seatud on, kas siis võitude arvu, mingi tabelikoha või hoopis millegi muu näol?
Nagu mainisin, siis eesmärgiks on järjepidevalt hästi mängimine. Eriti, kui suudame kontrollida esimest poolt hooajast, siis teine pool on palju-palju kergem. Siis teame, kus meeskonnaga oleme ja mida tegema peame. Nii et saab olema hea.




