Pärast nelja ülikooliaastat USA-s Oral Robertsi ridades jätkas Carlos Jürgens eelmisel hooajal oma karjääri Leedu kõrgliigas Kedainiai meeskonnas. Tänavu otsustas 26-aastane Jürgens naasta kodumaale ning tõmmata selga TalTech/Alexela võistkonna särgi, kellega ta loodab Eesti meistrivõistlustel medalile jõuda. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis tagamängija, kuidas ta sel hooajal pealinna klubisse jõudis, mis tunne on tagasi Eestis olla ning kui rahul on ta meeskonna ja enda etteastetega.
Mullu jäi tugevas Leedu meistriliigas Kedainiai ridades eestlase arvele keskmiselt 21 minutiga 7,7 punkti, 2 lauapalli ja 2,8 korvisöötu. Vigastuspausilt naastes otsustas 196 cm pikkune Jürgens jätkata karjääri TalTechi meeskonnas, kus ta sai Eesti-Läti liigas keskmiselt 27 minutiga kirja 13,6 silma, 4,2 lauapalli ja 2,6 resultatiivset söötu.
Intervjuus rääkis TalTechi tagamängija klubiga liitumisest, Eestis mängimisest, tervise hetkeseisust ja vigastuspausilt naasmisest. Samuti tuli juttu individuaalsest trennist, senisest hooajast nii isiklikus kui ka meeskondlikus vaates ning Eesti ja Läti võistkondade tasemest. Muuhulgas saime teada, kuidas vaatab Jürgens Eesti meeskondade ja korvpalli hetkeseisu spordimänedžeri hariduse saanud inimese pilgu läbi ning mida tehakse Leedus ja USAs teistmoodi. Lisaks tuli juttu tagaliini koostööst Siim-Markus Postiga, enim arenenud meeskonnakaaslastest, pikast mängupausist, TalTechi Eesti meistrivõistluste eesmärkidest ja sügisel ees ootavast EM-ist.
Carlos, palun räägi alustuseks, miks otsustasid TalTech/Alexela võistkonnaga liituda ning kas oled valikuga rahul?
Ma sain terveks aasta lõpu lähedal ja sain aru, et mul on vaja hakata mängima. Ainus, mis mind järgmisele tasemele viib, ongi see, kui saan päriselt viis-viis mängupraktikat. Kuna mul polnud ühtegi lepingut ega ühtegi meeskonda, vaid tegin ainult Kevin Sammalkiviga Tartus trenni, siis oli raske leida satsi, kelle juurde minna. Aga (Alar) Varrak helistas mulle väga heal ajal ja pakkus võimaluse, et tule ja proovi lihtsalt meie kuttidega trenni teha, saad jalad alla ja siis võib-olla kaalud ühel päeval lepingu sõlmimist. Mõtlesin, et äkki see ongi õige samm, mida teha. Olin siis paar nädalat TalTechiga ja see üleminek läks väga libedalt. Mulle meeldis koostöö meeskonnakaaslaste ja treeneritega ja nii see otsus sündiski. Varrak oli muidugi ka nõus lahtist lepingut pakkuma ja see oli samuti üks põhjus, miks ma liitusin just TalTechiga. Nüüd tagasi vaadates tunnen, et see oli kindlasti väga õige otsus. See oli kõige kiirem viis uuesti mängima hakata. Ma olen siin teinud hästi õnnestunud mänge ja tunnen, et alles hakkan omale hoogu sisse saama. Mulle väga meeldib siin ja olen väga rahul, et mulle anti selline võimalus ja roll. Usun, et siit edasi on kõik minu enda teha.
Mis tunne on üle pika aja taas Eestis mängida?
Mõnus on. Kusjuures ma ise ei näinud ennast kunagi väga Eestis mängimas ja sellepärast ütlesin alguses alati, et välistan Eestis mängimise. Minu põhiambitsioon on alati olnud välismaal mängimine. Ka eelmise aasta lõpus, enne TalTechiga liitumist, olin kindel, et ma ei jää Eestisse, kuid pärast läbirääkimisi agendiga ja treeninguid TalTechiga tundus see kõik loogilise vaheetapina, kus saan ennast uuesti üles ehitada. Muidugi on Eestis ka väga tore pere ja sõprade ees mängida. Ma olen suure osa oma elust mänginud teises ajavööndis ja sõbrad ei viitsi kell kaks või kolm öösel mänge vaadata, aga nüüd saavad tuttavad ka saalis käia või Delfist vaadata.
Kui eriline on Sinu jaoks asjaolu, et TalTechis puuduvad välismaalased? Kas ning kuidas see mõjutab treeninguid ning üldist võistkonna keemiat?
Ma ei ütleks, et see minu jaoks ülioluline on. Ma mäletan, et TalTechis on läbi aastate mänginud ka mõned välismaalased ja alguses ma ei teadnudki, et see on nüüd TalTechi eripära, et mängitakse ainult eesti kuttidega. Nüüd, kui olen ise siin, siis vaadates, kuidas ümberringi on puhtalt eesti kutid ja enamus neist noored üliõpilased, siis minu arust on see ülikõva. See annab mulle lisamotivatsiooni ja samamoodi võib-olla ka meeskonnakaaslastele. Kui mängime klubide vastu, kellel on mitmeid välismängijaid, siis mina tunnen küll lisamotivatsiooni, et näitame oma kuttidega, et ei ole vaja mingeid kalleid välismaalasi või mingitest X kohtadest abi tuua, vaid saame ka ise hakkama. Mulle see väga meeldib ja arvan, et see võikski TalTechi eripäraks jääda. See, et meil ei ole välismängijaid, ei saa meeskonnakeemiat halvemaks muuta, kuna oleme ju kõik eesti kutid ja räägime omavahel eesti keeles. Välismängija oleks pigem must lammas. Arvan, et see on meeskonnakeemiale väga hea, kui kõik on oma kutid.
Kas Su tervis on hetkel 100% korras?
Professionaalse mängumehena, kellel on suured koormused ja tihedad mängugraafikud, ei saa öelda, et oleksin 100%, sest väikesed probleemid on ikka. Aga see peamine jalavigastus, millega olen siin tegelenud, on kindlasti möödas. Kuigi eks mingil määral on jalg kange ja liikuvus või stabiilsus ei ole 100%, nagu teise jalaga. Mingisugused eripärad on jäänud, kuid need ei sega mängimast. Niikaua kuni hullemaks ei lähe, niikaua tunnen, et saan täiega panna. Kui tunneksin, et jääb järjest valusamaks, siis võtaksin koormused maha ja peaks jälle hakkama vastuseid otsima, aga praegu tunnen, et see ei ole halvemaks läinud. Eks ta vahel mingitele trennidele natuke reageerib ja siis on paar päeva kangem, kuid pärast läheb taas alati paremaks. Seda pole, et mängin läbi valu. Pigem olen sellega heal teel.
Mis Sind lõpuks aitas? Kas oligi see pikk puhkus või oli seal mingi spetsiifiline ravi? Mida te lõppkokkuvõttes selle vigastuse elimineerimiseks tegite?
Kõige raskem osa oligi see, et mingit kindlat diagnoosi ei olnud. Näidati, et seest on kõik terve ja pole midagi viga. See tähendas seda, et ei olnud mingit kindlat vastust, mida nüüd tegema peab. Hakkasin ise katsetama ja sain aru, et mida rohkem ma puhkan või jalga liikumata hoian, seda kangemaks ta jääb, aga kui teen näiteks mõnusat sörki, liikumistrenni, mängin kossu või hüppan, siis on jalg liikuvam. Mida rohkem ma trenni teen või mõõdukalt jooksen, seda parem see on. Muidugi tegin lõpuks ketside sisse ka tallad ära. Neid soovitati mulle väga ja nüüd teengi nendega trenni. Tihtipeale võtan kaks päeva vabaks ja pärast seda jääb kangeks, aga siis panen viis päeva järjest kõvasti trenni ja jalg on hea. Arvan, et selline väike liikumine hoiabki vereringlust töös ja erinevad vajalikud ained jõuavad õigetesse kohtadesse. Jäigaks jääb jalg siis, kui ma seda ei liiguta. Minu lahendus oligi see, et mine ja hakka tööd tegema ning äkki loksub töö käigus ise paika. See risk on praegu vilja kandnud.
Su debüüt Eestis oli Kalev/Cramo vastu. Mida pärast pikka vigastust väljakule astudes mõtlesid ning kas jalg värises ka?
Kusjuures ei. See oli minu jaoks pidupäev. Mäletan, et särasin hommikust õhtuni ja panin ennast valmis. Olen juba piisavalt kogenud mängija, mitte noorem kutt, ja ei pannud endale mingit eesmärki, et hakkan oma esimeses mängus superkangelast mängima. Mõtlesin, et see on mu esimene mäng, tulen platsile, naudin seda kogemust ja ei lase adrenaliinil üle võtta, vaid teen asju, mida olen treeninud ja õppinud. Lihtsalt lasen mängul endani jõuda, mitte ei hakka ise mängu tekitama. Pinget mul polnud, sest alati on tore liiga liidrite väljakutset vastu võtta. Ma ei ütleks, et jalg värises. Minu jaoks oli see mäng täielik nauding ilma pingeta, igati positiivne kogemus. Ainus eesmärk, mis ma endale panin, oli mängult omal jalul minema kõndimine. See, et ma ei teeks midagi sellist, mis oleks mu kehale halb.
Sa harjutad eratreeneri Kevin Sammalkivi juhendamisel. Kas ta on toetanud Sind kuidagi ka vigastusest väljatulekul?
Jah. Keviniga olen väga lähedaseks saanud. Muidugi on ta mind ka jalavigastusega toetanud. Ta läheneb korvpallile hästi palju ka vaimse ja teadusliku poole pealt. Tal on samamoodi olnud hüppeliigese operatsioon ja ta jälgib hästi palju igasuguseid taastumis- ja liikumisharjutusi. Vahepeal oli periood, kui me tegime koos neid harjutusi ja venitusi. See oli meile mõlemale kasulik, kui saime kõike paaris teha. Tegime saalis kerge pallikäsitsuse ja pärast seda tegime erinevaid hüppeliigeste tugevdamise harjutusi. Kevin on mind sel teekonnal väga palju aidanud.
Kuidas individuaalses ning võistkondlikus plaanis senise hooaja kokku võtad?
Kui ma meeskonnaga ühinesin, siis alguses läks päris rabedalt. Mingid mängijad hakkasid võib-olla vähem mängima ja mõni hakkas rohkem mängima. Ma mõistan, et kui keegi tuleb poole hooaja pealt juurde, siis võib rotatsioon mingil määral sassi minna või muutuda, mis on ka loogiline. Mina tahtsin lihtsalt meeskonnale kasulik olla, nii palju kui võimalik. Meil on hooaja peale olnud neli või viis mängu, mis me oleme mõne punktiga kaotanud või siis ise mingi lollusega ära andnud. Ma arvan, et kui me oleks saanud algusest peale oma mängu paremini käima, siis oleksime kindlasti ka Eesti-Läti liigas play-off‘i jõudnud. See väljajäämine oli tõsiselt napp. Samal ajal peab ka mõistma, et sellises olukorras, nagu mina olin, ei saagi hakata kohe hästi minema. Me saime ka päris rõvedaid kaotusi, näiteks Riia Zellilt ja mitmeid veel, aga siis ühel hetkel tekkis mõistmine ja hakkasime võib-olla ka treenereid rohkem kuulama. Lõppude lõpuks sulandusime igaüks vajalikku rolli, et saavutada meeskonna ühine eesmärk ja tänu sellele oleme hooaja teises pooles palju edukamad olnud.
Jäite ülinapilt play-off‘ist välja, kuigi võitsite põhiturniiril pooled mängud. Kui mõru pill see oli ning mille taha Sinu hinnangul edasipääs jäi?
Päris mõru, sest väljajäämine oli väga napp. Aga midagi pole teha, sport on selline. Kõik võimalused olid olemas, aga see jäigi nende paari punkt-punktis mängu taha. Cramolt saime ka ühe punktiga kotti. Ma võtsin veel lõpuviske enda peale, aga läks napilt mööda. Midagi ei ole teha, paraku läks seekord niimoodi, aga ma usun, et kõik need valusad kaotused jällegi aitavad meil tulevikus sellistel rasketel hetkedel külmaks ja rahulikuks jääda. Kui mõnele teisele meeskonnale tuleb selline punkt-punktis mäng võib-olla esimest korda üle pika aja, siis tõmbab see neil jala värisema, aga kuna meil on neid juba nii palju olnud, siis ma arvan, et kui play-off‘ides läheb pingelisteks mängudeks, oleme meie sellevõrra kogenumad ja paremad.
Sel hooajal jõudis play-off‘i vaid kaks Eesti klubi. Millest see on Sinu hinnangul tingitud ning mida Eesti klubid peaksid muutma, et trend muutuks?
Usun, et see aasta oli mingil määral kindlasti ka ebaõnne. Kõik võimalused olid olemas, kuid Läti meeskondi on play-off‘is ülekaalukalt rohkem. Eks nad on see aasta lihtsalt paremad, ega ma ei oskagi muud vastust anda. Ma ei ütleks, et neil oli leegionäridega rohkem õnne. Arvan, et nad lihtsalt mängisid paremini ja neil oli rohkem õnne.
Mulle jäi meediast silma, et Läti klubid võitsid 71 mängu ja meie omad 41. Mida Sa niisugusest suhtest arvad?
Arvan, et see on liiga suur. Ma ei usu, et lätlased peaksid eestlastest nii palju paremad olema. Aga numbrid ei valeta ja nad võitsid ülekaalukalt rohkem mänge. Järelikult tehakse seal midagi teistmoodi ja paremini kui Eestis.
Sul on taskus spordimänedžeri diplom, sestap küsin – olles asju seestpoolt näinud, missuguseid nõuandeid Eesti mänedžeridele annaksid?
See on väga raske positsioon, kus olla. Nagu näha, siis mõnedel meeskondadel läheb leegionäridega paremini. Kuna eelarved pole nii suured, et mingeid supermängijaid võtta, siis see on alati risk, sest kunagi ei tea, kelle sa endale saad ja kuidas meeskond ta vastu võtab. Vastutus on kindlasti suur ja mänedžeril on suur roll. Tänapäeval liigub spordimaailm kiiresti ja sotsiaalmeedia jms mängivad tähtsat rolli. Mänedžer võib samal ajal kõike teha. Ma arvan, et väga tähtis on see, kuidas sa sotsiaalmeedias meeskonda kajastad ja seda organisatsiooni esindad. Ka see peaks mingil määral mänedžeri ülesanne olema. Pead kogu organisatsiooni üleval hoidma ja õiged inimesed õigetesse punktidesse panema. Eestis ei ole eelarvetega nii nagu USA-s. USA-s on kindlasti lihtsam seda kõike teha, aga ma usun, et ükskõik millise eelarve juures on võimalik palju head saavutada.
Sul on USA kogemus olemas. Sa oled kindlasti näinud USA sotsiaalmeedia poolt ka seestpoolt. Kuidas seal nendele asjadele lähenetakse?
USA-s pööratakse palju tähelepanu igasugustele tähtpäevadele ja pisikestele detailidele, kui on kellegi nime- või sünnipäev. Kuigi sünnipäevad on muidugi ka siin elementaarsed asjad, mille puhul midagi tehakse. Kui USA-s on mingid riigipühad või tähtpäevad, siis pannakse sotsiaalmeediasse alati mingi küsitlus. Tuuakse trenni kaamera ja kaamera peale kleebitakse lipik mingi küsimusega. Kui keegi kõnnib mööda, siis ta näeb seda küsimust ja vastab. Meil küsiti tihti, kes on teie arust kõige naljakam meeskonnakaaslane või kes laulab või tantsib kõige paremini. Sellised lollid, lihtsad ja naljakad videod, aga neid on tore vaadata. USA-s pööratakse sellele kindlasti rohkem tähelepanu. Mängijatest tehakse pidevalt videoid ja selle käigus saavad inimesed väljastpoolt organisatsiooni mängijaid paremini tundma õppida. Mitte sportlastena, vaid inimestena, kes nad on väljaspool korvpalli.
Samal teemal jätkates – mis on Sinu hinnangul selle taga, et Eesti koondise korvpall huvitab siinset publikut rohkem kui klubikorvpall? Kalev/Cramo teeb küll väga head turundust, aga ka nendel on tõsiselt raske Tondiraba halli täis saada, isegi siis, kui eurosarjas on tugevad vastased.
See on tõsi. Eesti koondise mängudel on viimasel ajal olnud võimsad show‘d ja sotsiaalmeedia kajastus on olnud samuti erakordselt hea. Tulemused on ka head ja kõik välismaal mängivad mängijad tulevad kokku. See kutsub rahvast saali. Ma mõistan, miks Eesti koondisel on palju rohkem fänne. Olen märganud, et Kalev/Cramo teeb sotsiaalmeedias väga head tööd. Eestis on nad kindlasti ka selles top 1. Ma ei teagi, miks need saalid ei täitu. Osaliselt võib-olla sellepärast, et Kalev treenib ja mängib tihti nii erinevates saalides. Eurosarja mängudel oli vahepeal ka täismaja, aga samas Kalevi spordihall on ka pisike. Eesti klubispordil lihtsalt ei ole nii palju fänne. Arvan, et koondisemängudele tuleb lihtsalt terve Eesti kohale, aga klubimängudele tulevad ainult omad kindlad inimesed, kellele korvpall väga meeldib.
Ma ei tea, kuidas Sulle mängijana tundub, aga vähemalt mulle on jäänud mulje, et eestlasi huvitavad Eesti võistkondade omavahelised mängud rohkem kui see, kui me mängime lätlaste vastu.
Seda küll. Ma olen ka aru saanud, et kui TalTech mängib näiteks Kalev/Cramoga, siis on kindlasti rohkem inimesi, ülikoolide derbist rääkimata. Kui Eesti top 4 meeskonnad lähevad omavahel mängima, siis rahvas tahab seda rohkem näha kui mingi Läti meeskonna mängu.
Meedias on kõlanud pealkirjad, et Eesti treenerid ei usalda oma noori. Sina said mängida Audentesega meistriliigas. Palun kirjelda, kuidas see kogemus Sulle mõjus ning mida sellest õppisid.
Mina seal kolme aastaga küll ühtegi võitu kirja ei saanud, kuigi üks aasta olin muidugi vigastusega väljas, aga ma ütleks, et just see vaimne ettevalmistus tulevikuks aitas mulle palju kaasa. Ma arendasin välja sellise mentaliteedi, et ma ei lähe väljakule kartes vigu teha, vaid lähen väljakule puhtalt selleks, et õppida vendadelt, kes on minust vanemad, kogenumad ja paremad. Kuna ma olen noor, siis on mul aega ja ruumi eksida. Peaasi, et ei tekiks seda mentaliteeti, et ma kardan, sest nad on minust paremad. Arvan, et kui sa õpid, kuidas noorena vaimse poole pealt sellistele mängudele läheneda, siis see kindlasti aitab sind tulevikus. See kogemus tegi mind vaimselt tugevamaks mängijaks.
Oled näinud paljusid noorkorvpallureid. Palun kirjelda, missugused on Sinu jaoks Eesti noorkorvpalluri peamised erinevused võrreldes Leedu või USA noorega?
Eestis olen uusi noorkorvpallureid vähem näinud, aga Leedu kohta võin öelda seda, et seal õpetatakse kohe varakult agressiivsust ja ülevälja pressi ning kaitse on seal samuti väga nahaalne ja füüsiline. Eestis minu arvates seda niivõrd palju ei õpetata. Sa ei saa kellelegi öelda, et sa oled halb mängija, sest sa ei saa üle välja katta. See on tahte küsimus ja Leedus tehakse sulle juba noores eas selgeks, et sa kas tahad seda või ei taha. Tänu sellele nägi see füüsiline press, mis Leedu koondis viimases mängus Eestile peale pani, ikka päris jõhker välja. Need vanad olid igal pool vahel oma kehade ja kätega. See ei olene sellest, kas sa oled üliliikuv, vaid tahtest, kas sa tahad ennast sinna positsioonile panna või täiega kedagi taga ajada. Arvan, et Leedus kasvatatakse neid vendi juba noorest peast niimoodi üles ja minu meelest on seda ka professionaalses liigas näha. USA-s on nii palju inimesi ja võimalusi, et seal ongi lihtsalt rohkem selliseid talente, kes hüppavad ja jooksevad kiiremini. Seal on teistsugune kultuur ja võimalused on teistsugused. Eestis on see raskem, kuna meil pole nii palju mängijaid kusagilt võtta. Kui mõni noor on teistsuguse mentaliteediga või teistsuguste füüsiliste eeldustega, pikkade käte ja jalgadega, siis treener peab seda kiirelt märkama ja seda ära kasutama, aga on ka kohti, kus seda võib-olla ei märgata või ei osata nii hästi ära kasutada.
Öeldakse, et Eesti noored on tagasihoidlikud ning pigem omaette nokitsejad. Kui palju TalTechi nooremad kutid Sinult nõu küsivad?
See on kindlasti tõsi. Eesti rahvas on paraku selline, et me ei ole valjud, pealetükkivad, agressiivsed või emotsionaalsed inimesed. Me olemegi pigem sellised tagasihoidlikud ja ajame oma asju, aga on ka erandeid. Kindlasti on ka noori, kes teevad TalTechis trenni, kelle puhul on näha, et nad üritavad ja tahavad paremaks saada. Noorematest teevad meiega trenne kaasa Meiko Lindeberg, Birk Arop ja Hugo Tirs. Hugo on hästi noor, aga ta on juba välismaal laagrites ja showcase‘idel käinud. Ma arvan, et Hugol on palju potentsiaali ja ta meeldib mulle. Praegu räägivad kõik muidugi Stefan Vaaksist. Minu arust on Stefan Vaaks esimene vend üle pika aja, kellest võib tõsiselt midagi saada. Mulle väga meeldib, kelleks ta juba saanud on, aga arvan, et seal on veel kõvasti juurde panna. Jälgin põnevusega, mis teda edasi ootab.
Milline on Sinu arvamus, kas Eestis noorkorvpallurites on piisavalt nahaalsust ning n-ö tapjainstinkti?
Ma arvan, et seda on vähe. Eesti korvpallis seda väga palju ei näe. See on ilmselt ka üks põhjustest, miks meil ei ole palju selliseid nahaalseid liidreid, keda välismaal on rohkem. See võib olla puhtalt temperamendi pärast. Eestlased ei ole iseloomult sellised, kuid muidugi on ka erandeid ja see on väga vajalik, kui sa oled selline temperamentne, emotsionaalne ja nahaalne mängija. See on mingil määral nagu oskus, see ei pea olema kaasasündinud. See on väga omandatav asi, kui sa õpid seda lülitit vajutama ja siis mängu ajal oled nagu puuk igal pool küljes. Ma olen ise samamoodi proovinud seda teha, aga tunnen, et võiksin selles palju parem olla.
Kas peatreener Alar Varrak seda omadust ka surub?
Kindlasti. See oleneb muidugi ka sellest, kellega me mängime. Kui tegu on suure rivaali või mingi meeskonnaga, kellele on vaja rohkem hambaid näidata, siis ta ikka mainib seda. Mõni meeskond on selline, et juba videost näed, et nad mängivad mustalt ja üritavad sind teistmoodi hävitada. Ta valmistab meid nendeks mängudeks ette, kus peame kohe alguses ära näitama, et me ei ole siin niisama, vaid selleks, et mängida ja siis teedki näiteks kohe ründevea või paned kellelegi mõne väikese löögi ribidesse. Mitte, et sa kedagi vigastada tahad, aga lihtsalt saadad kohe sõnumi. Varrak ütlebki, et saada see sõnum kohe alguses ära ja midagi ei juhtu. Vähemalt järgmine kord ta ei nori sinu kallal.
Jääb silma, et päris mitu kaotust olete saanud viimastel minutitel või suisa viimastel sekunditel. Kas see viitab mõnes mõttes liidri puudumisele, et ei ole kindlat meest, kes lõpus ära lahendab?
Arvan, et pooled mängud oleme olnud ees, aga siis lasknud vastastel omaenda lolluste tõttu järgi jõuda ja siis on vastased meie ebaõnne tõttu selle võidu kätte saanud. Ma ei ütleks, et selle taga on liidri puudumine. Meil on kõik pusletükid olemas, et need mängulõpud ära võtta, kuid meil on lihtsalt väga palju ebaõnne olnud või siis oleme ise mingid lollid otsused teinud. Algusfaasides, kui meeskonnakeemia ei olnud veel nii hästi arenenud, mängisime natuke justkui kuuma kartulit ja keegi ei teadnud, kellele palli anda. Või oli mingi kaitseliikumine, mis ei olnud kõigil veel nii hästi selge ja siis platsi peal oli segadus. Mõnikord oli lõpus närvide mäng ja pinge, pea kadus natuke ära ja sellepärast lasime mängu lõpud ise käest ära, kuid ma usun, et peale neid kogemusi oleme sellistes olukordades kindlasti paremad.
Oled öelnud, et sulle meeldib tegutseda mängujuhi kohal. TalTechis on Su kõrval Siim-Markus Post. Palun kirjelda, milline on teie omavaheline dünaamika mängus ning kuidas te teineteist täiendate.
Vaatasin Eesti klubide mänge veel enne, kui ma TalTechiga lepingu sõlmisin. Mitte et Eesti liiga on mu lemmik liiga, vaid sellepärast, et mulle meeldib alati vaadata sõpru ja tuttavaid. Minu arust on Post üks väheseid puhtaid mängujuhte Eestis. Tänapäeval on see haruldane. Ma olin Posti alati jälginud ja mulle väga meeldib tema mängustiil. Samamoodi on ta oma karjääri jooksul läbi elanud igasuguseid huvitavaid faase, kus ta on läinud esiliigasse, tulnud sealt tagasi ja nüüd paneb meistriliigas hulle numbreid. Usun, et ta on vaimselt väga tugev inimene. Ilmselgelt on tal praegu vigastus, kuid ta on just selline mängija, keda meeskonnal on väga vaja. Ta ka omajagu kogenud tüüp. Kui tema mängib minu kõrval mängujuhti, siis mina olen selline universaalne mängija, kelle võid panna nii “kahe” kui ka “kolme” peale. Kui Posti ei ole, siis mängin muidugi ka mängujuhi koha peal. Post on väga hea pick & roll mängus. Vaata, kuidas nad Taaviga (Jurkatamm) seda teevad või kuidas ta söödab väikestest akendest põrkesööte. Mäletan, et kui ma just TalTechi tulin, siis alati küsisin Posti käest, kuidas ta seda teeb. Mina üritan tema pealt õppida mängujuhi asju, mida ta teeb minust paremini. Arvan, et mul on see anne olemas, et mängida mängujuhi koha peal, kuid mul jääb puudu sellistest asjadest nagu väikesed söödudetailid ja kaitse lugemine. Post on nendes asjades väga hea ja ma üritan õppida, kuidas ta seda teeb. Väljaspool korvpalli oleme muidugi väga head sõbrad. Käime tihtipeale koos söömas, ma lõikan tema juukseid (naerab) ja käin tal külas. Tegelikult just eile käisin külas, mängisime veidi lauamänge ja rääkisime investeerimisest. Me saime juba Audenteses tuttavaks ja oleme alati head sõbrad olnud.
Nii Sulle kui ka Postile meeldib olla üsna palju palliga. Kas ühest pallist väheks ei jää?
Ei jää. Me oleme erinevat tüüpi mängijad või kui Post ei mängi, siis kindlasti erinevat tüüpi mängujuhid. Postile meeldib muidugi palliga olla ja see on ka loogiline, sest kui sa oled mängujuht, siis pead ennast palliga mugavalt tundma. Mängujuhil on platsi peal väga suur vastutus ja me mõlemad oleme õppinud, et ei tohi jääda liiga kauaks ise selle palliga möllama. Keegi meist ei taha üksinda põrgatada ja otsustada, isegi siis, kui kõrvalt vaadates võib tunduda, et terve rünnak on pall ühe venna käes, kes kutsub katte, kuid midagi ei teki ja kutsub uue katte. See ei tähenda, et me tahame seda kõike enda peale võtta. Kui selle käigus oleks mingi olukord tekkinud, siis me oleks kohe meeskonnakaaslasele söötnud. Me oleksime kõik õnnelikud olnud, kui selle pealt oleks hea olukord tulnud.
Kui olukorda ei teki, siis tuleb lihtsalt korrata ja korrata?
Just. Kui olukorda ei teki, siis kelle käes see pall veel olema peaks? Ikka mängujuhi. Kui annad palli kellegi teise kätte, siis on võib-olla veel väiksem tõenäosus, et sellest rünnakust midagi loogilist välja tuleb. Alati võib küsida, et miks pall vahepeal nii kaua mängujuhi käes on, aga kui midagi ei teki, siis sa tegelikult ju tahad, et pall oleks tema käes.
Kõrvalt jälgides tundub, et teil on tiimina kohati olnud probleeme kaitsemänguga. Kinnitad või lükkad ümber ning millest need Sinu hinnangul tingitud on?
Mida rohkem on hooaeg edasi läinud, seda paremaks oleme kaitses saanud. Eriti just taktikalise poole pealt. Võib-olla vahepeal tekitab meile probleeme üks-üks kaitse, kui keegi tekitab mismatch‘i ja keegi tagamängija võtab mõne tüübi ette ning läheb korvini välja ja paneb ära või saab vea kätte. Aga mõnedel päevadel oleme jällegi suutnud tõestada, et oleme üks-üks kaitses väga head. Kuid ma jällegi ütleks, et mida kaugemale on hooaeg jõudnud, seda paremaks on meie kaitse läinud ja seda nii meeskondlikult kui ka individuaalselt. Viis-viis kaitsega saame me üldiselt hästi hakkama, kui peatame kiirrünnaku ja esimesed kiired söödud. Usun, et see on puhtalt tahte ja suhtlemise küsimus.
Kaitsest rääkides – kui palju te trennis maa-ala kaitset harjutate? Kas see element kuulub ka teie lemmikarsenali?
Ma ei ütleks, et lemmikarsenali, kuid tagataskus on see alati olemas, kui vaja läheb, nii rünnak kui ka kaitse. Mõni mäng on selline, kus sa lihtsalt tunned, et täna on vaja seda proovida.
Palun kirjelda peatreener Alar Varraku mängufilosoofiat. Millele ta kõige rohkem rõhku paneb?
See oleneb muidugi ka meeskonnast, kes on selleks hooajaks kokku komplekteeritud, aga selle aja jooksul, mis mina siin olen olnud, on suur rõhk olnud kiirete meeskondade peatamisel. Peame nad kiirelt peatama ja esimese ülemineku kaitse õigesti ja hästi tegema. Kui vastased esimese hoo pealt peatame, siis oleme üldiselt viis-viis meeskonna taktikalise kaitsega hästi hakkama saanud. Oleme üsna palju harjutanud kiirete meeskondade peatamist ja õigel hetkel veaga maha võtmist. Need on elementaarsed asjad, et vastased kiiremas olukorras peatada. Rünnakul on terve hooaja jooksul meie peamine fookus olnud see, et me pead ära ei kaotaks. Kui sul on kuskil üleminekul viskekoht, siis pane igal juhul peale, aga sa pead muidugi ka viskaja olema, päris suvaliselt ei saa panna. Kui loogilist viskekohta aga ei ole, siis me ei tohi peataolekuga kaasa minna. Võtame hoo maha ja kasutame allesjäänud sekundid selleks, et otsida seda õiget ja loogilist lõpuviset, mitte ei hakka punnitama ega võta mingit lolli viset, mille tulemusema saab vastane laua. Need kaks asja – kiirrünnaku maha võtmine ja loogilise viske saamine – on omavahel seotud.
Mida Alar Varrak Sinult väljakul ootab ja eeldab ning millises elemendis tunned kõige suuremat arengut?
Eelkõige ootab ta minult kindlasti agressiivset kaitsemängu. Ta ütles mulle veel enne, kui ma TalTechiga lepingu sõlmisin, et rünnakul pole neil olnud nii suuri probleeme ja pigem on olnud probleeme just kaitsega. Ma olen selline mängija, keda saab panna katma erinevaid positsioone. Ta tahab, et oleksin see vend, kes annab kaitses käigu juurde, kuid ilmselgelt oli ta tuttav ka minu ründemänguga. Kindlasti ootas ta seda, et looksin agressiivseid rünnakuid korvile ja kui mul on viskekoht, siis ka viskamist. Varrak alati ergutas mind väga positiivselt ja ütles, et ta ju näeb, et mul on arsenalis nii läbimurre korvile, keskpositsiooni vise kui ka kolmene. Ta ütles, et ma poleks nagu robot, kes ainult murrab läbi või on valmis ainult ühte viset viskama ja siis ootab kolmesejoone taga kuni pall temani jõuab. Ta tahab, et oleksin alati rahulik ja vaba. Ta julgustas mind vahepeal võtma ka mõne viske põrgatuse pealt. Muidugi mitte ülemäära palju, aga kui on näiteks üks-üks olukord, siis võta ja põrgata. Ära pelga selliseid olukordi, vaid võta keskpositsiooni vise põrgatuse pealt. See süstis minusse palju positiivsust ja see on kindlasti aidanud mul areneda selliseks mängijaks, nagu ma praegu siin olen.
Palun võrdle üldfüüsilist treeningut Eestis võrreldes teiste võistkondadega, kus mänginud oled.
USA-ga ei saa Eestit ega Leedut üldse võrrelda. USA-s oli iga päev enne pikka saalitrenni tund aega jõusaali, kus viimased harjutused olid kas kükk, rinnalevõtud või jõutõmbed. Kogu ülesehitus oli hästi detailne ja põhjalik, sind jälgiti ja sunniti tagant. Iga number ja iga kaal pandi kirja, mistõttu polnud isegi võimalust kergemalt võtta, sest eelmise nädala numbrid olid ees ja sa pidid arenema. Pidid proovima igal nädalal maksimaalset tulemust teha ja sul polnud võimalust viilida. USA-s oli füüsiline pool võrreldamatu Eesti ja Leedu omaga. Aga Eestis meeldib mulle isegi rohkem kui Leedus. Elo Heinaste on väga asjalik, tutvusime juba Audentese ajal. Ta aitas mul vigastusest mööda saada ja samamoodi üldfüüsilist osa teha. Elo teeb meile väga head kavad vastavalt mängukoormusele.
Korvpalliringkondades on aastaid räägitud, et TalTechi võistkonnas peaks olema üks korralik n-ö jõujuurikas tsenter. Kuidas puhtakujulise keskmängija puudumine Sinu mängu mõjutab?
Olen seda ka ise pidevalt kuulnud. Kui oleme mängu kaotanud, siis alati keegi ütleb, et mingit pikka oleks vaja. Mulle endale väga meeldib Taavi Jurkatamm. Ma isegi ei tea, mida täpsemalt annaks meeskonnale see, kui meil oleks üks korralik jõujuurikas. Tihtipeale on probleemiks ründelauad ja lauapallide saamine, aga ma ei ütleks, et see on põhjus, miks me paljud mängud kaotanud oleme. Kindlasti tooks korralik keskmängija meie meeskonnale head, kuid praegu on meil selline olukord, et meil on Taavi ja Kristjan Kitsing. Pikkust meil eriti pole, kui mõne teise meeskonnaga võrrelda, aga ma ei ütleks, et tulemus on olnud katastroofiline. Kusjuures ma olen oma korvpallikarjääri jooksul olnud alati meeskondades, kus ei olegi olnud puhast, domineerivat tsentrit. Minu meeskondades on pikk alati olnud pigem selline, kes paneb katteid ja ootab õigel ajal söötu, aga mitte selline elukas, kes lihtsalt ootab pukki palli ja lahendab seal ise kõik ära. Alati on olnud pigem selline viskav ja liikuvam vend.
Kellega Sul trennis kõige kõvem andmine käib?
Üldiselt ikka Postiga. Praegu on Post küll vigastatud olnud, aga kui ta oli terve, siis olime alati vastamisi. Kui teda pole, siis kõikide teiste tagameestega. Kaarel Välb on teine kutt, kellega oleme trennis pidevalt paaris. Annuk pani meile siin just igasugu korralikke üks-üks harjutusi ja võitlesime Välbiga omavahel. Vahepeal ka Aleksander Tassaga. Neid paarilisi on erinevaid, aga põhiliselt ikkagi Post ja Kaarel Välb.
Annukist rääkides, tema oli eelmine aasta Rumeenias. Kas on tunda, et mees on saanud välisliiga karastuse?
Kindlasti. Annukil on palju kogemusi ja seda on tunda ka. Ta tuli nüüd poole hooaja pealt ja need harjutused, mis ta trennidesse toob, on intensiivsuse poole pealt kindlasti kõrgemad, kui meil varem olid. See, kuidas ta räägib või meid push‘ib, tuleb tal kogemuste pealt, kuna ta on näinud kõrge tasemega meeskondi ja mängijaid. Ta ei kohtle meid kuidagi teistmoodi. Annuki tulek on meile kindlasti uue hingamise tekitanud.
Kes on siinses liigas kõige paremad kaitsespetsialistid Sinu jaoks ning miks just nemad?
Seda räägivad muidugi kõik, aga Martin Dorbeku kohta ei saa ju öelda, et ta on halb kaitsemängija. Dorbek ikka suudab igal pool vastas olla ja tema jalad liiguvad kiiresti. Ralf Küttis on ka väga hea palli peal olev kaitsemängija. Nendest, kes suudavad sind üle välja pressida, on Martin Dorbek ja Ralf Küttis kaks sellist, kes on päris osavad.
Kes on kõige mitmekesisema rünnakuarsenaliga mängijad meie liigas ehk keda on kõige raskem katta?
Me oleme Kalev/Cramoga küll mitu korda mänginud, aga ma ei ole otseselt veel kordagi pidanud Stefan Vaaksi katma. Ta paneb siin küll väga pullilt, aga ma ei oska hinnata, kas ta on kõikidest teistest nii palju üle. Usun, et varsti läheme temaga vastamisi. Tahaksin seda ise tunda ja kogeda. Liepaja meeskonnas on Kristaps Kilps, kellel on väga osav ründemäng. Ta võib visata keskpositsioonilt, põrgatuse pealt kolmest panna ja ka korvi all kõvasti keha panna. Siis veel Keila ameeriklane Javeon Jones, aga tal on muidugi ka vabadus kõike teha. Vaaksi panen ka kindlasti sellesse nimekirja ja siis paneks ennast ka sinna (Muigab.).
Nimeta kolm kõige suurema potentsiaaliga eestlasest noormängijat siinses liigas ning miks just nemad?
Vaaks kindlasti. Siis Markus Ruubel Raplast, ta on juba mitu aastat professionaalsel tasemel mänginud. Arvan, et kui ta paneb samamoodi julgelt ja agressiivselt edasi, siis ka temast võib tõeline mängumees tulla. Erik Makke on ka väga osav. Tema on ka mängumees.
Kuuldavasti teeb Rauno Pehka kõvasti TalTechis kuttidega individuaaltrenni. Kas oled nendest osa võtnud ning mida temalt õppinud oled?
Jah, nädalas korra oleme ikka Rauntsiga pannud. Vahepeal isegi rohkem kui korra ja viimasel nädalal oli Audenteses samuti väike laager, kus tegime Raunoga trenni. Tal on omamoodi lähenemine, ta kasutab erinevaid treeninguid ja harjutusi vastavalt sellele, kuidas tema mängu näeb või tunnetab. Huvitav on jälgida, kuidas Rauno endise suure mängijana individuaaltrennile ja korvpallile läheneb ja mis liigutusi või oskusi ta tähtsaks peab. Me saame Rauntsiga väga hästi läbi ja mulle meeldib temaga trenni teha. Temaga saab alati parajalt pulli, aga samal ajal teeme ka korralikult hea intensiivsusega trenni. Me oleme juba aastaid tuttavad olnud, sest Rauno oli Audenteses abitreener, kui ma seal olin.
Kes on Sinu hinnangul tiimikaaslastest senise hooaja jooksul suurima sammu arengus edasi teinud ning milles see väljendub?
Arvan, et väga suure sammu on teinud Rasmus Andre ja Indrek Sunelik. Rasmus Andre on väga julgeks läinud. Ta on füüsiliselt väga võimekas mängija ja ta on ka noor. Teda oleks võinud nimetada ka enne, kui küsisid noormängijate kohta, kellel on potentsiaali. Rasmus on läinud agressiivsemaks ja tänu sellele on ta kõvasti rohkem õnnestunud, seda nii rünnakul kui ka kaitses. Kaitses on ta samamoodi väga võimekas mängija. Noormängija teekond on veid nagu Ameerika mäed – vahel läheb super hästi, vahel ei tule midagi välja. Aga ma arvan, et Rasmus on väga tublisti arenenud ja kui ta samamoodi edasi paneb, siis tal on kõik võimalused tulevikus korvpallis midagi erilist teha. Indrek Suneliku kohapealt ütleks seda, et isegi kui tema roll on vahepeal väiksem, siis juba siin oldud aja jooksul olen näinud, kuidas ta on hakanud tagamängijaid taga ajama ja pressima. Ta teeb palju väikeseid asju, mis protokolli ei ilmu, aga see on aidanud tal oma mängu järgmisele tasemele viia. Läbi selle on ta saanud enesekindlust, mis on aidanud tal paremaks saada. Ta on hakanud julgemini endale ründes olukordi tekitama, lõikeid tegema ja viskeid kotti panema. Arvan, et Sunelik on samamoodi hooaja teises pooles paremini mängima hakanud.

Teil on intervjuu tegemise hetkel kuuajaline mängupaus. Kuidas Sa sellesse suhtud ning mil viisil kavatsete end toonuses hoida?
Mulle endale ei meeldi see paus üldse. Ise tahaks väga edasi mängida ja jälgin neid mänge, mis praegu toimuvad. Pärast viimast mängu saime paaripäevase puhkuse, aga nüüd putitame ja möllame saalis. Individuaaltrenni osa on meil põhimõtteliselt tehtud ja nüüd teeme viis-viite ja taktikalist poolt. Meil on veel aega, aga me üritame seda võimalikult targalt ära kasutada, et kui jälle mänguks läheb, siis oleksime täielikult valmis.
Ennist mainisid, et teil oli täna karm jooksutreening. Palun kirjelda lähemalt, millest see koosnes ja kui tihti te seda hetkel teete.
Ma küll ütlesin, et karm jooksutrenn, aga tegelikult oli see korvpallitrenn. Lihtsalt kõik drillid olid puhtalt jooksudrillid. Täna oli ka meeskonna esimene taktikaline kossutrenn peale viimast mängu. See on loogiline ja arusaadav, et treenerid tahavad meid tagasi vormi ajada, et saaksime tagasi sellele tasemele, kus me varem olime. See on iseenesest mõistetav, et esimesed trennid on veidi intensiivsemad, sest siis on järgmised trennid sellevõrra lihtsamad. Täna olid meil soojendusdrillid, viis-viis drillid ja kiirrünnaku drillid kõik sees. Eks oli ka näha, et korvpalli kvaliteet ei olnud just kõige kõrgem, aga tähtis oligi see, et kõik panevad torud puhtaks.
Aga kas Alar Varrak harrastab sellist klassikalist jooksutrenni ka? Olen kuulnud, et erinevad treenerid käituvad erinevalt. Mõni teeb päris metsajooksu ja harjutab värskes õhus, teine harjutab kergejõustikuhallis. Kuidas teil sellega on?
Tegime nädala esimeses pooles Audenteses nii korvpalli- kui ka jõusaalitrenni, kus oligi rohkem füüsiline pool ja igasugused spurdid. Arvan, et see on erinevates etappides väga vajalik. Kui sul on paus sees, siis pead sinna sellised jooksuharjutused lisama, et oleks võhma ja jalad oleks toonuses, aga kui sul on tihe mängugraafik, siis ei ole mõtet minna spurte või pikamaajooksu tegema. Samas peaks iga mängija ka ise tundma, mis on talle hea ja mis ta värskeks teeb.
Siim-Markus Post lubas, et medal tuleb. Kui reaalseks Sina seda pead ning millistes elementides selleks kindlasti õnnestuma peate?
Arvan, et see on väga reaalne. Me kindlasti ei lähe medalist midagi vähemat taga ajama. Peame lihtsalt jätkama nii, nagu meil viimaste mängudega hoog pooleli jäi. Peame kaitses hakkama saama, rünnakul palli jagama, meeskondlikult mängima, omavahel suhtlema ja rünnakul rahulikuks jääma, mitte vastase rapsimisega kaasa minema. Tuleb kogu aeg pea külmana hoida, vead õigel ajal ära teha ja meeskonnakaaslatega rääkida, et platsil segadust poleks. Peame lihtsalt julge energiaga mängima. Arvan, et kui nii edasi paneme, siis meil on kõik võimalused olemas.
Ma ei tea, kui palju Sa sellest rääkida saad, aga mis Posti üldse vaevab ja kas on lootust, et ta on play-off‘ide alguseks tagasi?
Lootust on kindlasti. Tal oli põlvevigastus ja talle tehti põlve süst, mis nõuab natuke aega, et taastuda. Praegu ta juba jookseb ja teeb kõike kaasa.
Kas tuleval hooajal soovid minna piiri taha või kaalud ka Eestisse jäämist?
Kindlasti tahaks piiri taha minna. Esimene ambitsioon on kuhugi piiri taha minna, aga ma ei välista ka Eesti varianti. Kui tuleb mingi hea ja loogiline pakkumine, siis olen muidugi nõus ka Eestis jätkama. Nagu see hooaeg näitas, siis pole midagi viga ka Eestis mängida, aga plaan A on ikkagi välismaale minna ja vaadata, kui kaugele ma olen suuteline jõudma. Kui pean mingil põhjusel siia jääma, siis pean siin tubli olema.
Kas tunnetad, et teised mängijad õppisid hooaja jooksul Sinu mängustiili tundma? Kas hooaja teises ringis tuli skoorimine või mingid elemendid raskemini välja, sest vastased skautisid ja teadsid Sinust rohkem? Sa ei ole ju varem Eestis väga palju kõrgliiga tasemel mänginud, ainult Audenteses, aga see oli juba ammu.
Mul oli tegelikult just vastupidi. Alguses olin selle vigastuse pärast sihuke rahulik ja tagasihoidlik, aga teises pooles olen ründe poole pealt hakanud rohkem viskama ja kõike muud tegema. Ma ei oska öelda, kas vastased on hakanud mind rohkem skautima, aga eks play-off‘ides hakatakse seda kindlasti rohkem tegema. Kuna olen ennast ründe poole pealt ka rohkem näidata saanud, siis võib-olla oskavad nad mind nüüd paremini kaitses võtta. Eks ole näha.
Lõpetuseks paar sõna koondisest ka. Milliseid tundeid Eesti EM-ile pääsemine Sinus tekitas ning kas lootus kandidaatide hulka pääseda paneb Sind ka rohkem trennis pingutama?
See oli muidugi väga kõva ja suur asi meie kõigi ja eriti korvpallurite jaoks, kellel on võimalus sellest osa võtta. Usun, et minu kõrvalejäämine ei muutnud midagi ja ei teinud minu mentaliteeti halvemaks ega paremaks. Ma tean, milleks ma suuteline olen ja millest unistan. Kui olen kandidaatide hulgas ja ühel päeval võib-olla ka koondises, siis hindan seda kogemust ja võtan sellest kõik kaasa, aga kui ma valituks ei osutu, siis pole ju midagi teha. Ma ei saa peale enda kedagi süüdistama hakata. Arvan, et mul on vaja veel kõvasti tööd teha, et ühel päeval koondisesse jõuda.




