Tänavuse hooaja lõpp kujunes USA üliõpilasliigas NCAA mängivatele Eesti korvpalluritele kibedaks, kui kõik meie NCAA finaalturniirile ehk Märtsihullusele välja jõudnud mängijad pudenesid kohe avaringis konkurentsist. Väga pingsalt USA üliõpilaskorvpalli jälgiv treener Toomas Annuk on täpselt õige mees, kellelt uurida, mis “loom” see NCAA korvpall tegelikult on.
Intervjuus Korvpall24 portaalile palume Annukil esmalt analüüsida kõige värskemat uudist, kui Eesti koondise mängujuht Kerr Kriisa teatas, et lahkub Arizona ülikoolist. Uurisime Annukilt, miks Kriisa sellise otsuse võis teha ning mis nüüd edasi saab. Loomulikult küsisime Annukilt ka arvamust, kuidas läks nii, et Arizona pidi kohe finaalturniiri avaringis favoriidina tunnistama endast eeldatavalt selgelt nõrgema Princetoni paremust.
Veel uurisime Annuki käest tema arvamust Henri Veesaare, Carlos Jürgensi, Johannes Kirsipuu ning korralikult mänguminuteid saanud neidude Johanna Eliise Tederi ja Anna Gret Asi hooaja kohta. Tahtsime ka teada, kuidas on võimalik, et Eesti-Läti liigas korralikku minekut näidanud Leemet Böckler ookeani taga treeneritelt oma võimalust ei saanudki, miks NCAA meeskondades esimese aasta mängijatele peaaegu üldse minuteid ei anta ning mis on need aspektid, mis muudavad NCAA nii erinevaks ja harjumatuks Euroopa korvpalli austajatele.
Alustame kõige värskematest uudistest. Mida tähendab see uudis, et Kerr Kriisa lahkub Arizonast? Kas ta vahetab NCAA-siseselt kooli või tuleb Euroopasse?
Täpseid tagamaid teadmata on keeruline seda uudist kommenteerida ning tuleb vaid loota, et Kerril ning tema nõustajatel on asjad läbi mõeldud ja otsust põhjalikult kaalutud. Õhtul, kui see uudis levima hakkas, kontakteerus minuga samuti kolm erinevat ülikoolitreenerit, et kas on infot tema tulevikuplaanide kohta. Kuid paraku ei oma seda infot. Kui tal on plaanis USA-sse jääda, siis arvatavasti proovitakse leida samuti nimekas kool, kus treeneri usaldus on olemas ning oleks koheselt võimalik korralikke minuteid saada.
Uudiste kohaselt pani Kriisa enda nime üles transfer portal‘is. Kuidas see koolivahetuse süsteem toimib? Kas koolivahetusega peab ka ühe võistlushooaja vahele jätma?
Üleminekute puhul on väga palju erinevaid põhjuseid ning nüansse, mille põhjal neid otsuseid tehakse ja sellest sõltuvalt tulenevad need edasised lahendused, kas tuleb mingi aeg eemal olla või saab kohe platsile minna. Kindlasti pole juba mõnda aega enam seda, et ilmtingimata tuleb terve hooaeg eemal olla.
Kas oled aru saanud, mis põhjustel Kerr sellise liigutuse tegi?
Ei oma seda infot ja ei taha spekuleerida.
Mis Sinu arvates Arizonal finaalturniiri avaringis Princetoni vastu juhtus?
Omalt poolt olin NCAA bracket‘is samuti Arizona pannud esikaheksa tiimiks ja tulemus oli pigem korralik üllatuspomm. Vaatasin otse terve mängu ning paraku oli see mängupilt pehmelt öeldes masendav. Kas põhjuseks olid favoriidikoormaga kaasnevad pinged, teades seda, et ühe kaotusega võib tervikuna korralik hooaeg lõpu saada? Samas kui vastu tuli meeskond, kellel pigem neid pingeid polnud ning kellel oli sellist head feeling‘ut ehk rohkem.
Kui analüüsida Arizona taktikat, siis kas see oli Sinu hinnangul läbi kogu hooaja liialt pikkade meeste Omar Ballo ja Azuolas Tubelise peale üles ehitatud? Kui vastased need käigud kinni panid, siis Arizonal sellist ühte kindlat liidrit tagaliinist esile ei kerkinudki.
Osalemata meeskonna igapäevatöös oleks vale anda hinnanguid Arizona treenerite poolt paika pandud taktikale ja nende otsustele. Tubelis ja Ballo olid soliidsel tasemel esinenud läbi hooaja ning arusaadav, et nende peale loodeti ka hooaja otsustavas faasis ning suures plaanis numbriliselt nad oma taseme ära ka mängisid. Küll aga oli meeskonna mängupilt kohtumise lõpus kohati väga arusaamatu, selline primitiivne pusimine. Millest see tuli, see on siit eemalt vaadates omamoodi mõistatus.
Selgita palun NCAA meeskondade ja eriti Arizona vahetuste loogikat. Läbi hooaja oli välja kujunenud seitsme-kaheksa-meheline rotatsioon, kellega enamus mänguajast ära mängiti. Miks vahetusmeestele, eriti esimese aasta meestele, nii vähe võimalust antakse?
Taaskord, osalemata ise meeskondade igapäevatöös oleks väga libe tee arutleda nende vahetuste loogika üle ja põhjapanevaid hinnanguid anda. Üldjuhul on n-ö lihtsurelikel esimese aasta mängijatel keerulisem end kohe rotatsiooni mängida, olgu siis põhjuseks füüsilised puudujäägid või pole neil veel treeneri käekiri piisavalt selge ja õppimise protsess alles algusjärgus. Samas on selge ka see, et kui oled kohe valmis sel tasemel mängima, siis enamasti põhjuseta ei hoita kedagi pingil, olgu see kas NCAA või Euroopa korvpall.
Kuidas Henri Veesaare esimese aastaga saab rahule jääda? 29 mängu, aga keskmiselt vaid 7,1 minutit. Mida võiks korvpallisõber Veesaarelt uuel hooajal Arizonas oodata? Kas tema roll võiks märgatavalt suureneda?
Esimene ehk mingis mõttes kõige raskem hooaeg on seljataga, loodetavasti kohanemisraskused samuti ja jääb vaid loota, et järgnevad aastad toovad korralikult lisaminuteid ja Veesaare roll meeskonnas on märkimisväärsem.
Kui palju nägid Carlos Jürgensi ja Oral Robertsi mänge? Tema karjääri USA-s võib vist nüüd tagantjärele pidada üsna edukaks?
Jah, vaatasin ära mitmed Jürgensi mängud, kaasaarvatud viimaseks jäänud mängu Duke’i vastu ning saab väita küll, et ehkki tegemist on väikese kooliga väikeses konverentsis, siis oli aastaid, kus nende saavutused paistsid silma. Selle kinnituseks oli 2021. aastal pääsemine finaalturniiri 16 edukaima kooli hulka, ja nagu oleme lugenud, siis Jürgens on ise samuti selle arenguga rahul. Tema puhul on huvitav jälgida, kuidas karjäär edasi kulgeb, kuidas läheb adapteerumine Euroopa korvpalliga ning mis roll saab olema tal tulevastes meeskondades. Iseenesest füüsist ja oskuseid peaks olema, et alustada vähemalt keskmise tasemega liigast edasi liikumist.
Miks Markus Ilveril pole endiselt õnnestunud Wisconsinis ennast rotatsiooni sisse mängida?
Pean tunnistama, et mul polegi õnnestunud sel hooajal Ilveri esitusi platsil vaadata ja on keeruline oletada, miks need minutid ka teisel hooajal pigem nii kidurad on. Usun, et Markus ise oskab paremini seda olukorda selgitada.
Kuidas selgitada seda, et Leemet Böckler ei saanud St. Mary’ses sisuliselt üldse võimalust, aga Euroopasse naastes kerkis Eesti-Läti liigas kiirelt üheks ohtlikumaks ründemängijaks?
Kindlasti on positiivne, et Böckler on leidnud meeskonna, kus tal on kindel roll olemas ning ta tunneb end väljakul kindlalt. USA-s tõenäoliselt polnud treeneri poolt sellist usaldust, nagu pakutakse talle Tartus, ja mul on ainult hea meel, et ta on seda edukalt kasutanud ja arengus edasi liikunud.
Johannes Kirsipuu sai kohe esimesel aastal Central Arkansases päris olulise rolli. Kas nägid mõnda tema esitust ning kuidas ta Sinu hinnangul hakkama sai?
Tema mänge pildis ma pole vaadanud, aga see tundub olevat sobiv kool tema jaoks ning uustulnuka kohta oli tal korralik minutite arv, mis ehk peegeldab seda, et tema mängustiil on treenerile sobiv. Loodame arengu jätkumist.
Mis on Sinu hinnangul need peamised nüansid ja reeglid, mis NCAA korvpalli Euroopa kossust erinevaks teevad?
Kui vaatame NCAA mänge ja Euroopa korvpalli, siis suurim erinevus on mängulises kvaliteedis, kus selgelt on kaalukauss Euroopa korvpalli poole kaldu. NCAA puhul saame rääkida küll hulgaliselt füüsiliselt väga võimekatest mängijatest ning atleetlikkusest ja võitluslikkusest, kuid paraku mängijate korvpallialased teadmised ja detailid, millele Euroopas rohkem tähelepanu pööratakse, on puudulikud. Võime siin rääkida nii katete panemise kui ka katete kasutamise kvaliteedist, ilma pallita mängust rünnakul ja ilma pallita kaitsemängust, spacing‘ust ja timing‘ust kui üleüldisest meeskonnamängu arusaamast. Paljuski on need põhjused, miks Euroopa suuremate liigade meeskonnad väldivad esimese aasta NCAA korvpallurite palkamist ja antakse mängijaile aega kohaneda Euroopa mänguga madalamal tasemel. Loomulikult on häiriv siiani kehtiv 30 sekundi reegel rünnakul ja selle tühistamise üle diskuteeritakse ka sealpool ookeani aina rohkem. Küll aga on NCAA kui toode pikalt ees kogu Euroopa korvpallist, mis teeb üliõpilasliigast, aga ennekõike Märtsihullusest, kindlasti ühe populaarsema ja kaasahaaravama üleilmse spordisündmuse. Loomulikult on tegemist ülimalt tiheda konkurentsiga ja igapäevase olelusvõitlusega oma koha eest päikese all, mida peangi ehk sealse üliõpilaskorvpalli suurimaks väärtuseks. Lisaks saadavale elukogemusele, tutvusringkonnale ning kontaktidele, mis kõik on hindamatud tulevases elus. USA-s toimiv üliõpilasspordi süsteem pakub selleks kõigeks võrratud tingimused.
Kui palju jälgisid meie neidude tegemisi NCAA-s? Kuidas hindad Johanna Eliise Tederi ja Anna Gret Asi hooaega?
Olen vaadanud meie tüdrukute mängude kokkuvõtteid ning usun, et saame rahul olla nende rolliga ja sooritustega. Head meelt teeb, et Anna Gret on nüüd leidnud samuti endale sobiva keskkonna ja silma paistnud oma mängudega ning Johanna on jätkuvalt kindlalt oluline mängija Washington State’i võistkonnas.
Kui palju Eesti noormehi uuel hooajal ülikoolikorvpalli mängima siirdub? Kas Maik-Kalev Kotsari edulooga ning Kerr Kriisa viimaste aastate tähelepanuga on Eestis märgata ka NCAA-sse minemise vastu huvi kasvu?
Kui palju noormängijaid plaanib USA poole minna, pole täpselt teada, ehkki on olnud kuulda, et mõningad mängijad otsivad võimalust jätkata korvpallurikarjääri ning õpinguid just USA-s. Oluline on leida enda jaoks just see võimalikult õige ning sobiv kool, kus treeneritebrigaad näeb mängijal perspektiivi ja lisaks meeskonna edule keskenduvad mängijate personaalsele arengule. Kindel võib vist olla selles, et üliõpilase elu, kui on võimalik samal ajal tegeleda ka oma meelisalaga – need on ühed parimad aastad elus ning huvitavatest väljakutsetest ja seiklustest seal puudus ei tule. Kui rääkida sellest, kas NCAA-sse siirdumine annab loodetud efekti korvpalluriks kasvamisel, siis on väga palju erinevaid nüansse, millest see kõik sõltub. Nagu ikka NCAA-s, tuleb noortel, seda enam eurooplasel, olla valmis ka selleks, et esimesel hooajal ei pruugi mänguminutid kõige suuremad olla ja minutite pärast käib igapäevaselt halastamatu võitlus. Tausta tundmine on peamine, mis tasemel on see programm, kuhu mängija suundub ning kuidas sobitub ta treeneri käekirja ning nõudmistega. Samuti väga oluline just tuleviku seisukohast on saadav korvpalliharidus – kas see on piisavalt tasemel, et sealt naastes leida endale paremad võimalused profikorvpallurina jätkata, kui siit ära minnes.




