Close

INTERVJUU | Toomas Annuk: rumeenlaste jaoks on Eesti korvpallimaa ja IT-riik

-Toomas Annuk | Foto: fiba.basketball

Novembris Eesti naiste korvpallikoondise peatreenerina oma tuleristsed saanud Toomas Annuk on igapäevaselt tööl abitreenerina Rumeenia klubis Brasov. Korvpall24.ee portaal tegi Annukiga pika intervjuu vahetult enne Eesti naistekoondise mänge ning kuigi keskendusime peamiselt Rumeenias toimuvale, siis vaatasime veidi laiema pilguga ka koondist puudutavaid teemasid.

Muuhulgas uurisime Annuki käest, mille põhjal ta koondisesse endale abitreenerid valis, kas ta üritab lühikese ajaga koondises mängijatele oma süsteemi peale suruda või proovib olla paindlik, kui suur on hetkel tema jaoks koondise tasemel mängijate ring ning kas pikemas vaates on mingi teoreetiline variant USA ülikoolides mängivad neiud ka mingil hetkel koondise eest mängima saada.

Brasovi klubi ja Rumeenia liiga kohta tahtsime loomulikult teada sealsete meeskondade eelarveid ning Annuk käis välja ka mõned konkreetsed numbrid. Veel uurisime, mismoodi on tal tekkinud peatreener Florin Nini’ga nii hea klapp ning kas karjuvad vanakooli treenerid on saamas ajalooks. Ühe suure teemana puudutasime põhjuseid, miks Rumeenias on kohalikud mängijad täielikult üle makstud ning välismängijatele üritatakse esimesel võimalusel kohalik pass taskusse sokutada.

Toomas, alustame sellest, et kui ma nüüd õigesti vaatasin, siis maikuus nimetati Sind ametlikult naiste koondise peatreeneriks, aga alles nüüd, mitu kuud hiljem said Sa reaalselt hakata tegutsema. Kuidas need senised kuud möödusid, mida Sa koondise perspektiivis tegid ja mismoodi ennast ette valmistasid kõigeks selleks?

Jah, sul on täitsa õigus, ma mäletan mais sain Raido Roosi (koondiste juht – toim.) ja Gerd Kiiliga (alaliidu peasekretär – toim.) kokku. Meil oli parasjagu U14 Harjumaa piirkonna kogunemine. Nad tulid selle jutuga, tutvustasid oma ideed ja olid väga konkreetsed, et nad näevad just mind selles ametis. Raidoga siis pikemalt arutasime plusse ja miinuseid. Arvestades, et mul on teatav taust olnud nii Janne Schasmini kõrval naiste koondises kui ka tüdrukute korvpallis, siis ma pikalt nagu ei kaalunudki. Täiskasvanute rahvuskoondis on iga treeneri jaoks ju mingi teatav eesmärk, väga suur tunnustus ja meeldiv väljakutse. Pärast neid jutte tegime Kris Killinguga koostöös järjekordse noortekoondise suve, siis tulid juba klubi asjad Rumeenias peale ja nüüd ongi need naiste koondise asjad. Kui hooaeg algas, siis olen kõikide tüdrukutega kas saanud kokku siin Eestis vesteldes või siis teistega teinud videovestluse, et ikka põhjalikult rääkida, mida ma ootan ja kuidas neil endal läheb. Olen ka ühenduses USA-s mängivate tüdrukutega, kelle hooaeg algas vägagi positiivselt. Ma tooks ka spordimeedia koha pealt välja, et on üli äge, et tuuakse Eesti poiste NCAA saavutusi välja, aga kui tüdrukud alustavad seal 17-20-punktiliste mängudega, siis seda võiks ka kajastada samaväärselt. Mulle on see ikkagi oluline, et tüdrukute korvpall oleks pildis. Aga energiat ja jaksu mul jagub ning mängijatepoolne positiivne vastuvõtt ja tagasiside annab seda energiat veel juurde.

Nagu Sa ütlesid, siis Sa olid naiste koondises abitreener aastatel 2017-18. Oskad Sa öelda või kuidagi näppu peale panna, mis meie naiste korvpallis on selle ajaga muutunud?

Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga vist Rando Reining ja Jaanus Levkoi tegutsesid veel selle oma projektiga, siis oli ta vist Eclexi nime all. Aga esimesest kogunemisest mäletan, et naistel oli kogemust rohkem, meil olid siis Merike Anderson, Pirgit Püü, Kati Rausberg ja Annika Köster, kes meil praegu on staff‘is abiks. Võib-olla just kogemust oli toona rohkem kui praeguses koondises. Praegu on meil päris hästi, sest mängijaid on välismaal, kuigi selles aknas on USA tüdrukud puudu. Varasemaga võrreldes on meil mängijaid ehk rohkem sellises kvaliteetses korvpallis sees. See, et üldse välismaal mängitakse, aga minu arust ka heades kohtades ning ma olen siin ka teistele ajakirjanikele välja toonud, et positiivne on, et kõik tulevad koondisesse korralike mänguminutite pealt.

Kuidas Sa oma plaani oled paika pannud, kas Sina üritad oma nii-öelda filosoofiat olemasolevate mängijate peal rakendada või proovid nende mängijate baasil mingi taktika valida?

Eks see oma filosoofia paikapanemine võtab ikka rohkem aega. Siin aknas on erakordne ja uus asi, et 10 päeva jooksul mängime kolm mängu. Ma olen mängijate esitusi vaadanud ja enam-vähem ikkagi tean nende tugevusi ning seda, kuidas neid kasutada. Ma siin esimeses aknas päris oma filosoofiat kohe ei taha hakata peale suruma. Toomas Iisalo üritab Memphises ka oma filosoofiat suruda ja ei teagi, kuidas see lõpeb (Naerab.). Et jah, see tahab ikka rohkem aega. Targemad treenerid on öelnud, et see võtab ikka aasta või paar, et mingid oma süsteemid selgeks teha. Meil seda aega praegu pole, aga me ikkagi paneme mingid põhimõtted paika ja tahame mängu hoida pigem tempoka ja kiirena. Kaitse poole peal tahame olla agressiivsed.

Kas abitreenerid Kaia Milling ja Rauno Pehka olid konkreetselt 100% Sinu valikud ja kui lihtsalt nad Sinu kutse vastu võtsid?

No Kaia puhul pole üldse küsimustki, ma olen Kaiaga palju tüdrukute korvpalli poole pealt koostööd teinud ja olen pidevalt temaga suhelnud. Raido Roosi poolt oli igati nõusolek olemas, kuna Kaia on noortekoondistega töötanud ja see on talle samuti järgmiseks sammuks. Mõned nimed olid veel mul mõtetes, aga jõudsin sinna, et üks staff‘i liige võiks olla endine tippmängija. Raunol on kõva kogemus noortetreenerina ja eks me kuuleme seda tema korvpallitarkust ka iga nädal Go3-s. Olin täitsa seda meelt, et see teadmine tuleb ka koondise juurde tuua. Esimesed trennid kohe kinnitasid seda, et olen abitreenerite osas väga hea valiku teinud. Üldse kogu staff on väga positiivne, ÜKE-treener Kalev Elken, arst Risto Võsaste, füsioterapeut Viktoria Polyak ja korvpalluritaustaga Annika Köster, kes kiusab meid sotsiaalmeedia poolelt. Staff‘iga olen ma üli rahul.

Eesti meeste korvpallikoondise puhul võib vist öelda, et 10-15 aastaga on mängijate ring võrreldes varasema ajaga palju suurenenud. Kuidas naiste korvpallis on, kui suur see Sinu esimene nimekiri oli, kelle vahel Sa kaaluma hakkasid?

Jah, meil oli esimene kohtumine pärast minu U16 koondisesuve, kuigi graafik oli hullumeelne. Korraldasime Audenteses ühe tutvumiskogunemise, kus olid kohal kõik noored, kes EM-ilt tulid, ja USA-sse minevad tüdrukud. Meil oli kokku 24–25 mängijat. See ongi meie laiem kandepind. Seal on veel mõni nimi, kes paari aasta perspektiivis võib lisanduda. Loodan, et suvisel korvpallikodu kuul näeme laagrites ka üle 20 tüdruku. Kui ka USA tüdrukud on terved ja tulevad, siis saab treenerite jaoks olema heas mõttes keeruline valida. Räägitakse, et ka minikorvpallis tüdrukute kandepind laieneb ja ala ongi vaja populariseerida. Nagu ma ütlesin, tüdrukute korvpall on samaväärne poiste korvpalliga.

Kas tüdrukutel on sama, mis poistel, et USA ülikoolidest mängijaid hooaja sees kätte saada on võimatu?

Kuna suur osa neist alustas nüüd siin oma esimest hooaega – räägime Kätlin Kangurist või Keandra Kooritsast, kes küll tegi eelmisel aastal redshirt‘i, aga nüüd on tal esimene täishooaeg, mida ta alustas väga ägedalt, ja mõnest mängijast veel –, siis mängud kattuvad. Me ei hakanud otseselt survestama. Praegu saavad võimaluse need, kes meil on Euroopas mängimas. Märtsis on olukord teine, võib-olla mõnel on hooaeg läbi ja saame tuua ka sealt mõne mängija. Otseselt survet me peale ei pannud. Meil on need, kes on, ja usun, et nad katavad ka USA-s olevate mängijate positsioonid ära.

Kuidas naiste koondises on, kas naisi peab koondisesse meelitama tulema või tullakse hea meelega?

Mul on praegu ainult see kogemus, et tullakse väga hea meelega. Juba eile kogesin, kuidas reisi pealt tulnud tüdrukud tulid otse saali. Kõik tulevad kohale ja minu jaoks on see aken küll esimene kord, aga nende jaoks on see mõnus äratundmisrõõm ja kokkusaamine Eestis. See on välismaalt tulevatele mängijatele alati kaks korda aastas hea vaheldus.

Uuenduseks on nüüd see, et kolm mängu on ühes aknas. Mis väljakutseid see treeneri jaoks esitab? Kas Sa pead hakkama reaalselt kuidagi minuteid kontrollima?

Eks meil on siin mõned mängijad, kelle minuteid peame kontrollima. Siin on ikka väikesed pisiprobleemid. Rotatsiooni tahaksime ikka hoida suures plaanis laiana, et intensiivselt mängida. Nagu ma korra mainisin, me ei hakka Toomas Iisalo moodi kolme minuti kaupa tegema, aga tahame hoida kõiki töös ja kaasatuna. Samas peab olema balanss paigas, et naised saaksid mängutunnetust ja -rütmi. Treenerite jaoks on see mõnes mõttes nuputamine. Aga mu staff‘is on väga nupukad inimesed, seega usun, et leiame õige balansi.

Eesti naiste koondises ilmselt sellist asja ei tule, et keegi läheks meedia vahendusel seda olukorda Iisaloga lahendama?

Vaatame, kui mängud läbi on (Naerab.). Tegelikult on tegemist ülimalt ägedate persoonidega. Nad ikka mängivad korvpalli sellepärast, et nad armastavad korvpalli. Meil on hästi positiivne õhkkond.

Läheme Rumeeniasse ka. Kuidas Sul Brasovi meeskonnaga kontakt tekkis ja kui kaua Sind pidi veenma, et uuesti Rumeeniasse tööle minna?

Kuna TalTechi asi langes ära, sain noortekoondise suve järel puhata. Suvel sai Brasovi treeneriks Florin Nini, kes oli ka mu eelmises klubis Galatis peatreener. Brasov on kõva spordilinn ja suur spordiklubi. Meil oli suhtlus suvel, et ta plaanib mind appi tuua, aga asjad venisid. Siis läks kiireks, kui klubi andis jah-sõna abitreeneri toomiseks. Meil klappis ka juba varasemalt, ta on selline emotsionaalne ja kirglik Balkani stiilis vend, mina olin kõrval rahulikum. Ta kuulas mind täitsa hästi (Muigab.). Olin paari päevaga lennukis ja kohe hakkas FIBA Europe Cup’i karussell peale. Meil on olnud kaks-kolm mängu nädalas ja kõvasti reisimist, aga nüüd algavad koduliigas jõukohasemad vastased. Loodan, et FIBA Europe Cup’is mängimine annab meile hea efekti ka koduliigas.

Kas Sul seal abitreenerina on mingeid konkreetseid ülesandeid ka, kas siis kaitse poolel, rünnaku poolel või mingeid muud?

Ikka videoasjad, vastaste scouting ja mängijate analüüs. Treeningutel pean juhtima tähelepanu teatud asjadele. Otseselt pole paigas, aga ta tahab, et kui ma midagi näen, siis räägin üle, olgu siis temaga eraldi või mõne mängijaga. See on tavapärane. Päeval läheme kontorisse, vaatame koos vastast ja teeme video. Tema teeb rohkem post-game‘i ja ma ise tõin ka juurde asju, mida jälgida ja üles märkida, eriti kaitses. Paneme kirja mängijate individuaalseid kaitseasju ja teeme nende põhjal videoid – see on tavapärane treeneritöö.

Milline peatreener ta on, kas ta kuulab ka seda sisendit või võtab ühest kõrvast sisse ja teisest läheb?

Ta pigem tahab kuulata, aga eks ikka, nagu Balkani käekirjadega vennad, kui nad hoogu lähevad, siis panevad seal niimoodi, et pärast räägid, et kuule, tegelikult oli olukord teistsugune. Minu jaoks on väga äge kogemus. Tema lemmiktreener on Željko Obradovic, kelle asju ta jälgib. Ta on sarnane, aga väga inimlik. Väljakul saavad mängijad sellist kuuma, mida Eestis on raske ette kujutada. Aga off the court on ta ülimalt suurepärane inimene. Ta meenutab natuke Frank Martinit, keda olen USA-s näinud. Väljakul nalja ei ole.

Palju on räägitud, et n-ö vana kooli Serbia treenerite koolkond võib-olla hakkab ajast maha jääma. Nüüd tuleb USA-st n-ö mängijate treenerite ajastu, kus juhendajad peavad olema rahulikud ja kohati isegi sõbrad. Kas Euroopas hakkab ka see võimust võtma?

Eks me kõik oleme kunagi alustanud kisakõridena (Naerab.). Ma ei ütle, et sa pead treenerina olema mängijate sõber. See on minu jaoks ka natuke klišee. Sa pead leidma tasakaalu. Kui lähed ühest äärmusest teise, läheb asi ka teistpidi lappesse. Väljakul tuleb hoida asjad joonel, aga inimväärikust peab mängijate suhtes säilitama. Nad on ju täiskasvanud ja kõik on inimesed. Ei saa kellestki üle tallata. Arvan, et see kuldne kesktee edukate treenerite puhul on kõige õigem muster. Ei saa olla ainult karmi käega või ainult sõber. Iga treener on erinev ja igal treeneril on erinevad mängijad. Tähtis on psühholoogiline pool, tuleb tunnetada, kes sul on ja kuidas sa neid seal manageerid.

-Toomas Annuk | Foto: Siim Semiskar

Kas tead, mis numbritega Rumeenia liiga tippklubid opereerivad ja kuhu teie seal eelarvete edetabelis jääte?

Tabelis ma täpset kohta meil ei tea. Kindlasti on meil Galatiga võrreldes hoopis teine eelarve. Seda on tunda mängijate palkades ja kvaliteedis. Meil pole mingi tipptasemega eelarve. Arvatavasti jääme sinna esineliku-viisiku kanti. Cluj’i omanik on Rumeenia suurim pank, Oradeal on teadaolevalt ka väga suured numbrid. Kuuldavasti saavad Cluj’i tagamängijad umbes 40000 eurot kuus. Suured klubid oskavad sokutada ka kohaliku mängija passe enda meestele. Igas klubis on kõva taustaga vendi. Rahad ikka on päris suured, muidu need mehed sinna lihtsalt ei tuleks. Mõnikord makstakse seal mängijatele üle võrreldes näiteks Bundesliga või Itaaliaga. Kui maksad iga kuu 2000 eurot rohkem, mis hooaja peale tähendab 20 000 eurot, siis ta tulebki Rumeeniasse.

Kas Rumeenia liigas on mingeid kohalike mängijate eelistamise reegleid ka, et keegi peab kindlasti väljakul olema?

Jah, kaks kohalikku peab kogu aeg väljakul olema. See annabki rikastele klubidele eelise, sest tegelikult on neil väljakul üks kohalik, kuna üks n-ö kohalikest on Rumeenia passiga ameeriklane. Cluj’is on Patrick Richard ja nüüd anti Rumeenia pass Daron Russell’ile, kes eurosarjas pani Klaipeda Neptunasele 37 punkti, kindlasti ta mängib juba ka koondiseaknas. Oradeas on Kris Richard, kes on juba aastaid Rumeenias mänginud ja otsustab väga palju mängu lõppe. Päris paljudel kvaliteetsetel serblastel on ka kohalik pass. Suured klubid opereerivad reeglina, et sul on üks kohalik väljakul, lihtsamad klubid peavad kahega toimetama. See tekitab treenerile mõttekohta rotatsiooniga, et ei eksiks vahetustega.

Kes seda siis jälgib, et õiged mängijad oleks väljakul?

Eks kõigil on juba harjumus sees. Peatreenerid kindlasti jälgivad. Ma polegi uurinud, mis siis saab, kui eksid. Võimalik, et on tehniline viga või midagi. Aga me polegi selle vastu eksinud, teame ju, kes keda tavaliselt vahetab.

Kas see lükkab Rumeenia meeste hinnalipikud üles?

Oo jaa! Mingid Rumeenia U20 koondise mängijad saavad selliseid palkasid, et siin Eestis võib-olla kaks-kolm meest küündivad sinnani. Ja me räägime U20 kuttidest, kes oma koondises võib-olla polnud isegi päris rotatsioonis sees. Vanemad ja nimekamad mängijad ütlevad, et hinnakiri on selline, võta või jäta. See on tegelikult totakas süsteem. Kui Eestis ka keegi räägib, et paneme meile välismängijate piirangu, siis see on võhiku jutt. Tekkivatest probleemidest võivad Jaak Karp ja teised rääkida pikalt. See lükkab kohalike mängijate hinnad põhjendamatult sinna, kuhu nad ei kuulu. Nad ei lähegi välismaale, pole mõtet minna. Mõned rumeenlased on väljas, aga need on kvaliteetsed vennad. Üks Horvaatia treener ütles hästi, et see süsteem pole kuskil veel edu toonud, aga pead maksma pingil istuvatele meestele ulmesummasid.

See ju tähendab, et pead välismängijatele veel rohkem maksma?

Muidugi! See tekitab ka pinget välis- ja kohalike mängijate vahel. Rumeenia kohalike mängijate motiveeritusele paneb see ka pitseri. See on seal ikkagi teemaks.

Meil on Rumeenia liigas erinevaid mängijaid mänginud, viimati Gregor Ilves, nagu Sa ise ka mainisid. Sina oled seal abitreener olnud. Milline maine Eesti korvpallil Rumeenias on?

Seal on legendaarne vend Catalin Burlacu (mängis hooajal 2006-07 BC Kalev/Cramos – toim.), kellega saab päris palju suheldud ja kes siin meil alles komissariks oli. Ta teab Eestist ikka väga palju.

Ta siis töötab komissarina nüüd?

Ta teeb seal kõike. Minu teada on ta lausa peasekretär. Alaliidu president on Vlad Moldoveanu (mängis hooajal 2012/13 samuti BC Kalev/Cramos – toim.) ema. Eesti korvpalli seal ikka teatakse, eriti vanemad olijad Burlacud ja teised. Burlacu räägib ikka oma Tallinna lugusid ja need muutuvad iga korraga järjest ägedamaks ja tuleb vunki juurde (Naerab.). Reinar Hallikut teatakse päris hästi, ta on ju Oradeas mänginud. Timmut (Sten Sokku – toim.) mäletatakse ka muidugi. Aga Eesti koondis on nende jaoks võrreldes enda koondisega ikka täiesti omaette teema. Nende jaoks on Eesti korvpallimaa ja IT-riik. Nad ikka toovad alati välja, et te mängite ju EM-il jne. Aga noorte korvpallikoondiste tulemused on Rumeenial praegu kindlasti Eestist eespool. Nad panustavad korvpalli kõvasti. Muidugi jalgpall on ennekõike ja meie linnas ka võrkpall. Ehitatakse uusi areene, Brasovis valmib kohe 12000-kohaline areen. Töö käib seal, et korvpall järjest kõrgemale tõsta.

Miks Eesti mängijaid rohkem seal liigas ei ole, kas eestlased ise ei taha minna, on natuke kahtlevad või sealtpoolt ei ole nii palju huvi?

Tean, et Janari Jõesaare vastu oli suvel Oradeast huvi, aga ta läks lõpuks Sarajevo Bosnasse. Ma ei teagi rohkem, kas ja keda siin viimasel ajal on uuritud. Võrkpallureid on lausa viis mängijat siin praegu. Kaks on Galatis, kus ma varem olin. Võrkpalluritega alles siin oli intervjuu ja toodi välja, miks Rumeeniasse minnakse – klubide kvaliteet ja rahaline pool on täitsa teine. Eks ACB, Itaalia ja Saksamaa on mängijate jaoks natuke seksikamad liigad, rahaliselt ma ei oska öelda. Aga järgmisel tasemel olevat eestlast võib-olla väga Rumeeniasse ei tahetagi. Näitena, Sander Raiestet tahaks kindlasti iga Rumeenia meeskond endale, aga Eestis mängivaid mehi väga ei taheta tuua. Gregor Ilves sai sinna ja see oli minu meelest väga positiivne kogemus ja temast räägitakse seal ainult head.

scroll to top