Möödunud hooaja toel tuule tiibadesse saanud ja üheks lootustandvamaks kohaliku liiga mängijaks kerkinud Kristen Kasemets on tänavu oma edulugu tublisti jätkamas ja Keila Coolbeti meeskonnas üha suuremat vastutust kandmas. Silmapaistvate soorituste ja enda hinnasildi paisutamise kõrvalt loodab 21-aastane Kasemets saada kontrolli alla ka senise karjääri peamiseks murekohaks olnud kõikuva stabiilsuse ning selle elemendi paranedes end lähitulevikus kõrgemasse mängu lülitada.
Juba poisikesest alates Keilaga seotud olnud ja korvpallitreeneri Peep Pahvi kasvandikuna on energilisest noormängijast sirgunud tõsiseltvõetav esindusmeeskonna rünnakuliider. Välja võidetud usaldus ja kiires tõusujoones minev arenguhüpe pole jäänud märkamata ka laiemal korvpalli-skeenel, mistõttu sooviski Korvpall24.ee portaal juba mitmendat hooaega kõrgliigas toimetavalt Kasemetsalt taas uurida, kuidas tal on õnnestunud oma korvpallialased unistused reaalsuseks muuta. Kui võrrelda eelmise hooajaga, siis on Kasemetsa keskmine punktisumma kerkinud 10,6 silma pealt 13,7 peale, lauapallid 4,5 pealt 5-le ning kõige suurema hüppe on teinud resultatiivsed söödud: 1,9 pealt 4,3 peale.
Uue aastanumbri alguses peetud vestluses tutvustas 191 cm pikkune tagamängija avameelselt ka profisportlaseks olemisega kaasnevaid väljakutseid, mis fännidel statistiliste näitajate ja mängu lõppskoori taustal tihtipeale hoomamatuks jäävad. Isiklike pingutuste kõrvalt sai Kasemetsaga vesteldud ka läinud suvel järelkasvukoondisesse kuulumisest, seal enesekindluse ammutamisest ja Keila satsi eest mängides uue individuaalse taseme saavutamisest. Üle ega ümber ei saanud ka Põhja-Euroopa korvpalliliigas punktirekordi püstitamisest ja tavapärasest suurema tähelepanu all olemisega toime tulemisest.
Kristen, käimasolev Eesti-Läti liiga põhihooaeg on jõudnud poole peale ja selle ajaga oled Sa juba suutnud näidata täiesti uut individuaalset taset ja tegutsemist. Milles peitub tänavu Su edu võti ja kuidas on Sul selline edasiminek õnnestunud?
See ilmselt tuleneb sellest, et treener usaldab mind ja kasvatab minu enesekindlust. Selle toel ongi endal mugavam mängida ja õnnestumised tulevad paremini välja.
Kas Sa tegid hooajaeelsel perioodil varasemaga võrreldes teadlikult midagi teistmoodi, et sammu edasi astumine võimalik oleks? Või on lihtsalt just praegu eneseteostuseks soodne aeg?
Arvan, et suvel järelkasvukoondisesse kuulumine andis mulle kõvasti juurde. Sain kuu aega teha väga heade mängumeestega korralikku trenni. Seda pole varem suvel niimoodi olnud. Eelmisel suvel käisin Kaitseväes ja see kindlasti pärssis möödunud hooaja algust. Nüüd sain aga koondisega seotud olla ja paar head mängu teha. Selle pealt oli käimasolevat hooaega tunduvalt parem alustada.
See algus on olnud tõesti paljulubav, sest Sinu mängupilt on teinud märgatava arenguhüppe, kuid teisalt jääb endiselt kohati vajaka stabiilsusest. Mis Sa arvad, mille taha see veel jääb, et ühes mängus rünnakulahendused kuidagi realiseeruda ei taha, aga järgmises oled jälle olulisi punkte noppimas?
Kõige lihtsam vastus on see, et järelikult ma pole veel lihtsalt piisavalt hea. Hea mees on kogu aeg stabiilne. See näitabki, et arenguruumi on veel kõvasti, ja selleks, et mind igaks mänguks jätkuks, tuleb veel palju ära teha.
Kuidas stabiilsuse saavutamiseni jõuda?
Rohkemate trennide ja mängude toel. Enda kallal peab lihtsalt palju vaeva nägema.
Peatreener Peep Pahv ütles vahetult enne hooaja avastarti, et ta loodab tagaliinis just Sinu poolt näha järgmist sammu edasi. Millises rollis te täpsemalt kokku leppisite ja kui vabad käed on ta Sulle andnud?
Ta ootab, et ma oleks liider ja see mängija, kes meeskonna mängu korras hoiab. Ta tahab, et ma oleks väljakul meie satsi kõige suurem eestvedaja. Senimaani, kuni ma täieliku lollusega hakkama ei saa, on kõik okei ja minul vabad käed.
Sa oled kogenud ja näinud üpris lähedalt, kuidas Pahvist kui ambitsioonikast noortetreenerist on välja arenenud kõrgliigameeskonna juhendaja. Mis on Sinu hinnangul need peamised elemendid, mille poolest ta on aastatega treenerina muutunud?
Neid asju on kindlasti väga palju. Ta on õppinud laste korvpallist meeste korvpalli peale üle minema. See on tohutu muutus ja ta on sellega väga palju vaeva näinud. Olen poistele omavahel öelnud, et mis Peebu kunagi hauda viib, on just nimelt töö tegemine. Ta teeb lihtsalt kogu aeg tööd ja tahab ennast pidevalt arendada.
Tema juhtimisel on Keila uue lisaväljundina ennast tänavu proovile panemas Põhja-Euroopa liigas ENBL. Kuidas Sa seda käiku ja teie seniseid sooritusi hindaksid?
See oli meie meeskonna jaoks väga hea käik. Saame tänu sellele näha Euroopa taset ja natukenegi aimu sellest, millised on seal mängivad satsid. Saame vahelduseks ka teistega mängida ja see on ikka hoopis teine asi. Me pole seal ju tegelikult nii hätta ka jäänud.

Sa viskasid liiga rekordiks Valmiera vastu peetud mängus võimsad 39 punkti. On see Sinu senise karjääri suurim punktisumma või oled Sa noorte sarjas skoorinud ikka tunduvalt rohkem?
Nooremana olen pannud veel rohkem. See 39 punkti pole veel midagi (Muigab.).
Just sedalaadi soorituste tulemusel oled Sa sel hooajal tavapärasest suurema tähelepanu all ja Sinu edulugu jälgivad nii meedia, tulised keilakad kui ka osapooled, kes potentsiaalsetel koondislastel silma peal hoiavad. Tekitab see Sinus vahepeal ka teatavat pinget? Teadmine, et Sinus nähakse suurt potentsiaali ja Sinult loodetakse alati maksimumi?
Eriti mitte. Mul on meedias toimuvast ja kriitikute hoiakutest suhteliselt kama kaks. Las tugitoolisportlased olla tugitoolisportlased. Mulle meeldib korvpall ja tahan seda mängida. Ma ei viitsi tegeleda sellega, et mida keegi teine minust arvab.
Oled Sa seda ka täheldanud, et Keila rünnakuliidriks tõusmisega on vastased hakanud Sind paremini ja teistmoodi skautima? On hakatud Sind tõsisemalt võtma?
Kindlasti. See võib olla ka üks põhjus, miks mu mäng käib nii üles-alla. Teed ühe hea mängu ja selle põhjal teeb järgmine vastane kohe kõvema skautingu. Nii ongi järgmised meeskonnad rohkem valmis ja juba oskavad mulle keskenduda. Ilmselt sealt see isiklik kõikumine tulebki.
Kui palju on üldse ühisliigas väljakul tunda, et vastane on kodutöö ära teinud ja kavalad pidurdused leidnud? On see tase meeskondade vahel märgatav?
See on meeskondadel tõesti väga kõikuv. Tabeli kõrgem osa teeb seda korralikult, aga tabeli lõpuosa saaks kindlasti paremini.
Milliste eesmärkidega Sa sel hooajal taas Keila kasuks otsustasid? Mis ootused tänavu täitmist vajavad?
Kindlasti tahaks Eesti-Läti liigas proovida play-off´i jõudmist. Meil on see veel tegelikult võimalik. Eestikatel tahaks muidugi medalimängu lülituda ja et ei juhtuks nii, et kukume veerandfinaalis välja.
Kuskil mujal enese proovile panemisest Sa veel ei unistanud? Tundsid, et Keila on endiselt hea ja piisav väljund?
Just, tundsin ja uskusin, et Keila on sel hooajal piisav. Olin üpris kindlameelselt selles satsis jätkamas. Eelmine hooaeg läks võrreldes kõikide eelnevatega oluliselt paremini ja seetõttu tunduski Keila ideaalne koht, kus veel samm edasi teha. Mõttes on võib-olla järgmine hooaeg vaadata ja uurida, kas äkki siis õnnestub kuskile kõrgemale tõusta.
Kõrgemale tõusta mõne Eesti klubiga liitumise või välismaale siirdumise näol?
Eks Eestis on ka kindlasti kohti, kuhu tõusta, sest näiteks Kalev/Cramo on ju väga kõva sats. Aga loomulikult pakub mulle välismaa huvi. Selle võiks alati ära proovida.

Millistes elementides tahad Sa lähitulevikus paremaks saada?
Mängu poolest saab alati kõiges paremaks minna. Kui poleks kuskil paremaks areneda, siis ei mängiks siin liigas.
Aga milline on Sinu pikem perspektiiv? Kuulumine koondise põhinimekirja ja seal silmapaistvate tegude tegemine on vist iga 21-aastase mängija unistus?
Kindlasti on selleks suuremaks sooviks koondise esindamine. Eesti on väike riik ja kui suuta midagi koondisega korda saata, siis see on ikka päris kõva sõna. Klubi tasandi mõistes on eesmärgiks jõuda nii kaugele ja nii kõrgele tasemele kui vähegi võimalik.
Mida tuleb Sul nii füüsilise kui ka vaimse poole pealt veel ära teha, et suudaksid nimetatud eesmärgid ellu viia?
Selleks on ikka ja jälle eelkõige stabiilsuse saavutamine. Välismaal väga ei lasta seda läbi, kui teed ühe mängu hästi ja teise ei tee. See ongi põhiline – pean saama stabiilseks! See aitaks mul tohutu sammu edasi teha.
Kas see võtab vahepeal motivatsiooni alla ka, kui oled just hea mängu teinud ja järgmine kohtumine arusaamatutel põhjustel oluliselt kehvemini kulgeb?
Sellel samal mängupäeval on küll korra veidi kehvem tuju, aga järgmiseks päevaks on see tegelikult unustatud. Minu mõtteviis on see, et hooaja sees on nii mitu mängu – kui ma jään ühe mängu pärast nutma, siis lähevad kõik järgmised ka halvasti. Mäng sai läbi, pole midagi teha, järgmine kord lihtsalt proovin paremini.
Kui Sinu isikliku käekäiguga võib hetkel küllaltki rahule jääda, siis sama ei saa ilmselt öelda Keila Coolbeti kui terviku kohta. Ühisliiga tabelist vastu vaatav positsioon (intervjuu tegemise hetkel 11. koht – toim.) teid suure tõenäosusega ei rahulda. Millest on see kaootiline minek tingitud ja milline on meeskonna hetkeseis?
Seis on meil meeskonnas iseenesest hea. Keemia on meil väga okei. Niimoodi on raske öelda, millest puudu jääb. Ilmselgelt kõik, kes mänge vaatavad, saavad aru, et meie kõige suurem probleem on kaitse. Me kuidagi üldse ei suuda seda korda saada. See on suhteliselt iga meeskonna jaoks läbikäiguhoov. Kui tahamegi medalimängudele jõuda, siis tuleb kaitsemäng hooaja lõpuks korda saada.
Kes meeskonnas raskete kaotuste kiuste emotsiooni üleval hoiab?
Mina!
Kuidas see väljendub? Mis Sa selle nimel teed?
Nalja ja pulli. Kõike selle nimel, et meeskonnal oleks hea olla. Rohkem polegi vaja. Eks teisi mehi on veel, kes möllavad. Keila omad poisid teevad kõvasti nalja ja välismaalastest on Denis Krestinin see, kes on kõige jutukam ja kogu aeg möllab.
Sellise satsiga on isikliku arenguhüppe kõrvalt ka meeskondlikult võimalik tänavu suurde mängu lülituda?
Kui saame enda asjad korda, siis on selle meeskonnaga kindlasti võimalik medalitele mängida. Ma usun sellesse. Poleks mõtet mängida, kui ei usuks!




