Novembri lõpus sai BC Kalev/Cramo ridadesse kuuluv Hugo Toom mängus Riia VEF-i vastu raske põlvevigastuse, mis pani punkti noore mängumehe tänavusele hooajale. Seejuures vigastas Toom sama jalga, millega ta mõned aastad tagasi Pärnu Sadamas pallides samasuguse trauma läbi elas. Vigastuseni häid etteasteid teinud 200 cm pikkune mängumees peab nüüd meeskonnale väljaku kõrvalt kaasa elama. Korvpall24.ee portaal uuris 21-aastaselt Toomilt, kuidas läheb vigastusest taastumine ning milliste tunnetega ta senisele hooajale tagasi vaatab.
2022. aasta sügisel BC Kalev/Cramoga liitunud 200 cm pikkune Toom sai oma debüüthooajal Eesti-Läti liigas kirja keskmiselt 20,5 minutiga 10,1 punkti ja 3 lauapalli. Enne mullu novembri lõpus saadud rasket vigastust jõudis eestlane käia Eesti-Läti liigas väljakul üheksas kohtumises, kus keskmiselt jäi tema arvele 22,5 minutiga 9,2 silma, 3,3 lauapalli ja 1,4 korvisöötu. FIBA Europe Cupi alagrupis viskas Toom 26,5 minutiga keskmiselt 11,3 punkti ja hankis 5 lauapalli.
Saime intervjuus teada, kas tagantjärele mõeldes oleks eestlane saanud vigastust vältida ja mis seisus on tema jalg praegu, kui vigastusest ning operatsioonist on juba natuke aega möödas. Samuti uurisime, milline on sellise vigastuse puhul taastumisprotsess ja kuidas on see Toomil seni kulgenud. Lisaks sellele rääkisime 21-aastase mängumehega nii tema enda kui ka klubi etteastetest ning võrdlesime selle ja eelmise hooaja Kalev/Cramot. Muuhulgas puudutasime Toomi kehtivat lepingut ning tulevikuplaane.
Hugo, mis seisus aastavahetuse said vastu võtta? Kas liikusid omal jalal või pidid kargud veel abiks olema?
Nüüd olen juba pikka aega omal jalul, lihtsalt sammu kiirus on edasi arenenud. Nüüd on niimoodi, et väga pikalt kõndides jääb kangeks, aga muidu on täiesti tavaline samm.
Intervjuu tegemise hetkel on täpselt kuu aega Su hiljutisest põlvevigastusest möödas. Kas oled selle juhtumisega nüüd rahu teinud või kripeldab endiselt kuskil kuklas, et oleks saanud ise midagi teisiti teha?
Olen algusest peale proovinud mõelda ja targemad inimesed minu ümber on samuti proovinud öelda, et asi polnud millegi tegemises või tegemata jätmises. Esimesed nädalad panevad ikka mõtlema ja see teeb haiget, aga kui saad oma peas rahu kätte, siis mõistad, et on lihtsalt vaja tööd teha ja ennast edasi arendada. Sellist suurt enesehaletsust polnud, nagu ma oleksin midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Pigem oli see lihtsalt õnnetus ja neid tuleb ikka.
Mis lõpuks täpne diagnoos oli ning kui pikk on eeldatav taastumisaeg? Kas tegemist oli sama põlvega, mis Pärnu Sadama päevil läks?
Jah, sama põlv ja täpselt sama diagnoos ehk siis eesmise ristatisideme rebend ja muud struktuurset kahju polnud. Lihtsalt seekord ei läinud paistetus väga hulluks. Luuturset polnud ja sain väga kiiresti operatsioonile. See aitas mul ka mõtteid kõrvale viia. Arsti vastuvõtt oli kohe järgmisel päeval ja ülejärgmine päev oli juba operatsioon. Tegelesin sellega ja midagi mõelda ei jõudnudki. Prognoos on tavaline, mis selle vigastusega on, üheksa kuud. Eelmine vigastus juhtus kaks aastat tagasi, sama kuu sees. Eelmine kord oli operatsioon 25., nüüd 30. kuupäeval. Taastumisprotsess tuleb suhteliselt sarnane eelmise korraga.
Oled Sa arstidega rääkinud, kas sellisest traumast tullakse tagasi nii, et jalg on 100% nagu enne?
Jah, olen küll niimoodi aru saanud. Peab taastusravi täielikult läbi viima. Minu enda jaoks sellest 100% ei piisa ja pean olema tugevam kui varem, sest siis tunned ennast ka väljakul kindlalt. Pole nii, et olen samal tasemel tagasi ja saan kohe väljakul hullama hakata, vaid pigem teen palju rohkem tööd oma füüsise kallal, et saada tugevamaks. Olen rääkinud inimestega, kellel on samamoodi kaks korda samasugune vigastus olnud, kuid kes ikka mängivad. Neid on palju, nii tiimikaaslased Pärnu ajast ja ka teised korvpallurid.
Sa oled ühe korra kõik selle taastusravi läbi teinud. Kuidas oled ennast motiveerinud nüüd ka teistkordselt seda läbi tegema?
Kerge pole see kindlasti. Seda, mis kõige rohkem meeldib ehk korvpalli, teha ei saa, aga siis peab leidma rõõmu teistest asjadest. Jõusaali saab juba väga korralikult teha. Seekord on taastumine natuke teistsugune, sest esimene kord võeti mul ristatisideme asemele siirdatavat kude tagareiest, aga seekord võeti eest, patella kõõlusest. See tähendab seda, et saan juba pärast kahte esimest nädalat tagareit jõusaalis korralikult treenida. Motivatsiooni hoiab üleval see, et kui muidu teed jõusaali ja proovid paremaks saada, siis need sammud võtavad mitu kuud või aastaid, aga nüüd on põhimõtteliselt igal nädalal uus harjutus, mida saan teha. Mida nõrgem on jalg, seda kiiremini ta areneb. Üritan tunda rõõmu nendest väikestest edasiminekutest.
Kas Sa saad inimestele, kellel pole sellist vigastust olnud, selle taastusravi faaside kaupa lahti seletada? Mis faasis Sa oma taastusraviga hetkel oled ja mis veel ees ootab?
Algusfaasis, pärast operatsiooni, on esmalt vaja põlv liikuma saada ja täielik sirutus saavutada. Alguses on põhieesmärgid liikuvus, reie eesmise lihase aktiveerimine ja siis muidugi ka paistetuse allasaamine. Kui saad juba kõndida, siis on oluline jalalihased võimalikult tugevaks saada pärast seda aega, mis sa karkudega kõnnid. Minul oli see ainult nädal aega ja lihased ei jõudnud nii palju ära kärbuda. Siis proovid saada lihasmassi tagasi, painutust ja sirutust suuremaks ja hoiad põlve aktiivsena, et see kinni ei kiiluks. Kui põlve painutuse saab suuremaks, siis saad kõiki asju rohkem teha. Kolme kuu pealt saab juba joosta. Alguses on kerge sörk, et põlv harjuks põrutusega ära. Siis hakkavad igasugused lateraalsed liikumised ja hüpped, kuni lõpuks saabki joosta kontaktiga. See üheksakuune paus tuleb ka sellest, et kõõlusest võetud kude pannakse eesmise ristatisideme asemele, reieluu ja sääreluu vahele, kus see muutub sidemeks. See võtab aega ja sellepärast taastumisprotsess ongi väga pikk.
Kes on sellise raske trauma läbi teinud, siis need teavad, et üks asi on füüsiline pool, aga teine aspekt vaimne. Kas selle vaimse poolega toime tulemiseks on ka mingid harjutused või praktikad olemas?
Selle poolega mul pärast esimest operatsiooni suurt probleemi polnud. Kui sain väljakule tagasi, siis sain põlve osas enesekindluse päris kiiresti tagasi. Liigselt ma ei kartnud. Arvan, et mida tugevamalt sa taastusravi teed ja mida kindlam sa selles põlves oled, seda vähem mõtled väljakul, et sellega võib midagi juhtuda. Kui tulid esimesed kontaktiga trennid, siis läks muidugi natuke aega, et harjuda. Loodame, et seekord sujub kõik sama hästi või paremini.
Kas see, et Sa tead täpselt, mis Sind ees ootab, teeb taastusravi kuidagi lihtsamaks? Tihti on kõige hirmsam teadmatus, kui ei tea, mis ees ootab, aga Sinul on see teadmine olemas ja käid nagu sissetallatud rada.
Jah, seda võib ka niimoodi vaadata. Eks ta on mõlemat pidi. Esimene kord sa ei tea, mis ees ootab ja ei oska seda pikka pausi karta. Kui ma nüüd tean, siis see muidugi aitab kaasa tunnetusele, et ei teeks liiga palju või liiga vähe. Selle tasakaalu leian nüüd paremini kui esimene kord, kuna olen sellega juba tuttav ja arvatavasti oskan oma keha paremini kuulata. Esimesest korrast tean, kui väga tahan väljakule tagasi, kui hooaja lõpus on tähtsad mängud ja ise väljakule ei saa.
Spordimees on ju selline, kes pigem tahaks kiiremini tagasi tulla ja taastumisharjutusi tehes kohe rohkem ja suuremate raskustega teha. Kas Sul on inimesed, kes suudavad Sind tagasi hoida või suudad ka ise nendel hetkedel kainelt mõelda ja mitte üle pingutada?
Eks ma proovin ka ise seda kontrollida, aga Priit (Lehismets) on kõrval ja rahustab maha. Ta hoolitseb selle eest, et ma liiga palju ei teeks ja samas surub kõrvalt, et teeks piisavalt. Teisel füsioterapeudil Henriettel (Porila) läks suvel naljakal kombel ka ristatiside. Ta on taastumisega minust kuu aega ees, sest tal oli operatsioon varem. Ta oskab läbi oma kogemuste häid nippe anda ja saab selletõttu võib-olla paremini aru, mida mina tunnen ja mis valud võivad mõnel harjutusel olla.
Kuidas Sa muidu oma senise hooajaga rahule jäid just individuaalses plaanis?
Kahju, et ta nii vara läbi sai. Just tundus, et sain hoo ja enesekindluse kätte. Pärast suve oli hooaja alguses natuke raske. Eks mõnedel teistel on ka nii, et koondise pealt tulles on natuke raske klubirütmi saada ja mäng ei jookse, aga viimastes Europe Cupi mängudes ja isegi selles VEF-i mängus, kus vigastus juhtus, minu mäng jooksis, enesekindlus oli hea ja tegin selliseid liigutusi, mida varem olin ainult trennis teinud.

Meeskondlikult teil eurosarjas mullust edu korrata ei õnnestunud, aga Sinu roll isiklikult oli mullusest suurem. Kui palju see Sulle rõõmu tegi?
Ma numbreid väga ei sihi. Kõige tähtsam on tegelikult see, kuidas tiimil läheb. Saime üpris raske alagrupi. Eelmisel aastal tulime rasketest alagruppidest kogu aeg välja, aga seekord ei õnnestunud. Aga ma ei ütleks, et väga halvasti läks, sest saime ju ikkagi kaks võitu ja kaks kaotust. Lihtsalt jäime alagrupis teiseks ja mõned teised kohad said edasi ja mõned ei saanud, meil ei vedanud ja me ei saanud.
Kõik mängijad räägivad alati, et nemad individuaalset statistikat ei vaata ja tähtis on meeskonna edu, see on kõigile sisse kodeeritud. Ütle ausalt, kui palju on selles õpitud meediasuhtlust ja kui palju tegelikkust? Kindlasti on ka mingid mehed, kes pärast mängu võtavad kohe esimese asjana statistikalehe lahti ja vaatavad oma numbrid üle.
Mõned vennad on tõesti sellised. Ei saa salata, et saad ise ka aru, kui läheb rohkem sisse. Kõik sõltub rollist, mis sul tiimis on. Mõnedel meeskondadel ongi nii, et mängijad ise mõistavad oma rolle ja see aitab ka tiimi edule kaasa. Kunagi ei taha üle suruda mingeid asju, mis pole sinu roll. Peab tundma oma rolli, et tiim oleks edukas.
Kas mõne välismängijaga on kunagi sellist asja olnud, et napsad talt mõne lauapalli nina alt ära ja siis ta pärast pahandab?
Õnneks pole olnud. Nendes tiimides, kus mina mänginud olen, pole selliseid välismaalasi olnud. Kui keegi oleks, siis igas meeskonnas on iga hooaeg olnud selline keemia, et pigem oleks tema selle eest vastu pead saanud.
Võrdle veidi eelmise hooaja Kalev/Cramot ja tänavust Kalevit. Mis on sarnane ja mis on erinev?
Kui eelmine aasta läks hästi, siis proovitakse alati mängida samamoodi. Erinevus on mängijatüüpides ja selles, kuidas kokku mängitakse. Igal aastal ei saa super edukas olla, kui alati proovid saada mängijaid odavamalt, kui nad tegelikult väärt on. Kõik need mängijad, kes eelmisel hooajal hästi mängisid, on selgelt sammu edasi astunud ja saanud tugevamatesse liigadesse. Saša (Kovliar) sai ACB-sse ja Wes (Van Beck) valiti just Saksa liiga kuu mängijaks. Seda on väga tore vaadata ja see annab endale ka usku, et Kalev/Cramost saab edasi minna.
Kellega mängijatest oma Kalev/Cramo aastatel kõige parema isikliku klapi oled leidnud?
Sel aastal kindlasti Miku (Jurkatamm) ja (Mihkel) Kirvesega, kes tuli nüüd Pärnust. Temaga olen juba eelnevalt kaks aastat Pärnus koos mänginud ja on tore, et uuesti kokku saime. Eelmisel hooajal oli selleks kindlasti Artur Konontšuk ja siis Saša (Kovliar), temaga räägin ka üpriski palju.
Kuidas Sa Kovliari Hispaaniasse saatsid? Kas ütlesid, et pane kõvasti telliseid, sest siis tuled varsti tagasi või saatsid heade sõnadega?
Kui see uudis tuli, siis olin tema üle väga õnnelik. Ta ise on veidi selline, nagu ta poleks tahtnud ära minna. Õigemini ta kindlasti tahtis Hispaaniasse minna, aga nüüd kogu aeg kirjutab, et igatseb meie tiimi ja Eestit. Räägib, et kui seal hooaeg läbi saab, siis tuleb kindlasti siia tagasi ja loodab, et saab finaalimänge näha.
Jälgid nende meeste igapäevast toimetamist Hispaanias?
Jah, kindlasti jälgin. Päris mänge vaadata pole jõudnud, aga muidugi vaatan hommikuti skoorid ja statistika üle, et kuidas ja milliste tiimide vastu nad mängivad. See on väga lahe.
Kas see annab Sulle ka motivatsiooni juurde, kui näed, et Eesti-Läti liigast ja Kalevist saab Hispaania kõrgliigasse? Konontšuk ja Kovliar läksid otse ja VEF-ist läksid ka mitu meest Hispaania kõrgliigasse. Viimastel aastatel on siit liigast järjest tugevamatesse klubidesse ja liigadesse mindud. Kas selles mõttes on Eesti-Läti liiga prestiiž või tase justkui tõusnud?
Tase on kindlasti tõusnud ka sellepärast, et Prometey tuli. Ma ei usu, et välismaa treenerid või skaudid vaatavad mänge, kus mängid Tallinna Kalevi vastu. Pigem vaadatakse neid tiime, kes mängivad ka Euroopa tasemel, nagu Prometey Eurocupis või VEF Meistrite liigas. Mida tugevamad tiimid liigas on, seda tugevam on ka liiga. Loodan, et siit tuleb veel mehi, kes saavad hästi tõusta ja sammu edasi teha.
Veel üks mees, kelle Kalev/Cramo hiljuti kaotas, on Brett Nõmm treeneritepingilt. Mis Sa arvad, kuidas Raplal tema käe all minema hakkab? Ma eeldan, et Sa ütled, et sealt hakkab nüüd ka tõus tulema.
Muidugi! Ma varem iga Rapla mängu ei vaadanud, aga nüüd olen jälginud. Väga lahe on vaadata, kuidas kellegi roll keset hooaega muutub ja kuidas ta sellega hakkama saab. Ma pole kindel, kunas meil Rapla vastu mäng on, aga usun, et Brett ise ootab ka seda väga.
Seal ei pea Brett ilmselt skautingut tegema, kuna teab niigi unepealt?
Jah, seal on kõik teada (Naerab.).

Sa oled alles 21-aastane ja karjäär on justkui veel täielikult ees. Kui palju on Sul need kõige tumedamad mõtted ligi hiilinud, et viskaks palli üldse nurka ning hakkaks millegi muuga karjääri tegema?
Olen piisavalt kindel selles, et tahan teha karjääri just korvpallis. Mõnele võib tunduda, et teine suur vigastus nii noorelt võib suure põntsu panna, aga ma proovin ikkagi sellest kõigest üle saada ja oma unistuste poole püüelda nii kõvasti ja nii kaua kui võimalik.
Kas Sul on Kaleviga leping ka järgmiseks aastaks?
Ei ole. Selle aastaga saab leping läbi.
Kuidas see trauma klubiotsinguid mõjutab?
Kuidagi ikka mõjutab ja mitte positiivselt. Hea on see, et arvatavasti saan juba eelhooajaks jala niipalju korda, et mul lastakse kontakti teha ja saan klubihooaja täielikult kaasa teha ega pea midagi vahele jätma. Alguses tuleb kindlasti mõistlikult võtta ja ei tohi kiirustada. Sellise vigastusega, eriti teine kord, peab andma aega. Kui inimesed soovivad mulle kiiret paranemist, siis ma ütlen alati, et pigem võimalikult head paranemist, et ikka kõik korda saaks. Kiirus pole siin nii oluline.
Kui tuleb selline olukord, et Sul on vaja järgmisel hooajal väike samm tagasi teha, siis Sul on nüüd Raplas oma mees pukis. Võib-olla üks väike samm tagasi, et siis veel vägevamalt päris kõrgesse mängu tagasi tulla?
Kui sul on tutvused treeneritega, kindlasti kahju ei tee (Muigab.).
Kas Sa tunned, et oled oma mängustiililt selline mängija, kes sobib põhimõtteliselt igasse tiimi, kuna Sa teed kogu selle musta töö ära ja ise hambad ristis palli ei nõua, nagu mõned välismängijad? Iga treener tahab oma tiimi sinusugust mängijat. Kas selle võrra on Eestis lihtsam tööd leida, kuna välismaal ei panda sellist asja esimese hooga tähele või seda ei otsita?
Ma loodan küll. Eks see oleneb treeneri mängujoonisest, aga kui mina oleksin treener, siis ma mängitaks ennast võimalikult palju, sest siis saan ma ennast tõestada (Naerab.).
Ehk siis, kui Sina oleksid peatreener, siis võtaksid Hugo Toomi enda tiimi?
Isiklikult võtaks küll (Muigab.).
Mida ennustad, kui kaugele Kalev/Cramo tänavu nii Eesti-Läti liigas kui ka Eesti liigas lõpuks jõuab?
Praegu oleme paberite järgi esimesed ja arvan, et me kõik tahame ja sihime esikohta.
Ütle ausalt, kas Prometey on võidetav?
Jah, on küll. Teiste eest on niimoodi halb öelda, kui ise mängida ei saa, aga ma kindlasti usun sellesse.
Kes on Kalevis kõige parema närviga mehed, kes kevadel otsustavates mängudes need kastanid tulest välja ja võidud koju toovad?
(Mõtleb) Arvan, et Mihkel Kirvest ei kõiguta miski. Tema teeb oma töö ära.
Paned kõige jõulisema mehe tanki?
Muidugi!




