Close

INTERVJUU | TalTechi klubijuht Rait Käbin – aastaks 2030 ainult eestlastega Eesti meistriks! Kas ja kuidas on see tehtav?

-Rait Käbin | Foto: TalTech Basketball

Tänavu Eesti korvpalli meistriliigas üle pikkade aastate taas medalile jõudnud TalTech/Alexela korvpallimeeskond pani hooaja lõpus paberile ka uue ambitsioonika 4-aastase tegevuskava, mille kohaselt peaks TalTech hiljemalt aastaks 2030, ainult eestlastega mängides, tulema Eesti meistriks.

Korvpall24.ee portaal palus TalTechi klubijuhil Rait Käbinil pikemas intervjuus see tulevikuvisioon laiemalt lahti rääkida. Loomulikult vaatasime tagasi ja palusime klubijuhi ausat hinnangut ka hooajale, mis lõppes nende jaoks medaliga ning Optibet Eesti-Läti liigas play-off‘i pääsemisega.

Käbin avaldas muuhulgas TalTech/Alexela meeskonna tänavuse eelarvenumbri, käis välja rahasumma, mille peab tema hinnangul Eesti meistritiitli võitmiseks kokku saama, selgitas klubi väga piiravat põhimõtet jõuda oma eesmärkideni üksnes Eesti mängijatega ning reklaamis TalTechi pakutava topeltkarjääri kasulikkust.

Rait, Sa oled saanud nüüd natukene mõtteid koguda. Kuidas tänavune Eesti meistrivõistluste pronksmedal maitseb?

Minul lõppes siin üheteistkümnes hooaeg. Kujutad ise ette, kui “äge” on olnud kevadeti rõdul istuda kogu aeg oma neljandate ja kuuendate kohtadega, ka sel ajal, kui ma ise veel treener olin. Nüüd on ikkagi päris suur pingelangus – või ma ei ütleks isegi pingelangus, aga mingi märgi saime lõpuks maha. Võetakse ka meid sinna medalivõtjate meeskondade lauda sööma lõpuks! Nii et ikkagi väga tähtis saavutus.

Kui Sa kogu hooajale tagasi vaatad, siis kas saite kõik eesmärgid täidetud või oleks kuskil tahtnud midagi enamat saavutada?

Kuna me finaalis ei mänginud, siis sportlikus mõttes saab asju alati veel kõrgemalt sihtida. Eesmärk oli medal, okei, selle täitsime. Kalev/Cramole hakkasime ka vastu ja saime oma esimese võidu lõpuks kätte. Et natuke üle oma varju hüpata, oleks võinud finaalis ka mängida, aga poisid ja kogu taustajõud olid ikkagi tublid. Sel hooajal polnud selliseid suuri ärakukkumisi. Hooaja lõpupoole küll öeldi, et me ei võida põhihooajal endast eespool olevaid võistkondi, eriti Tartut. Aga see võit Kalev/Cramo üle ikkagi näitas kogu seeria lõikes, et me võime nendega mängida küll. Ja just see stabiilsus, mis Pärnu vastu oli samuti okei. Neil oli küll palju probleeme vigastustega, aga oleme ausad, meil ka kõik sada protsenti terved ei olnud. Kokkuvõttes oli see tugev neli kindlasti.

Te olete võtnud endale eesmärgiks mängida põhimõtteliselt ainult eestlastega. Kas see on tähendanud selle hooaja kontekstis ka koosseisu kokkusaamiseks vajadust mõni mängija üle maksta või on teil eestlaste endi juurde meelitamiseks olnud mingid muud vahendid?

Lõppkokkuvõttes, kui mängijate valikuga natuke riskida, oleks kindlasti võimalik kuskilt saada mõni odavam välismängija kui on eestlased. Kuna oleme selle endale eesmärgiks võtnud, et mängime ainult eestlastega, siis eks see paneb meile kindlasti teatud piirangud peale. Rahalises mõttes on seal mingi kordaja ikkagi vahel. Toome sellise näite: kui keegi saab vigastada, siis tavaliselt helistatakse agendile ja veidi lihtsustatult on järgmisel päeval uus mängija lennujaamas vastas. Meie puhul aga pole tasemel eestlast keset hooaega enam nii lihtne leida.

Paranda mind, kui ma eksin, aga eestlastega ei tööta ka see variant, et teeme kaheks kuuks prooviperioodi ja siis vaatame, mis edasi saab?

No täpselt. Kui me juba kuskilt kellegi eestlase leiame, siis me ikkagi teame, mis tasemel ta on ja keda me endale toome – keegi ei tule siia pimesi. Ja nemad teavad ju samuti, mis tasemel meie mängime ja mis siin toimub. Nii et mingit testiperioodi me tasemel mängijatele teinud pole ja me pole seda ausalt öeldes isegi pakkunud.

Kui kõva müügiargument on teie topeltkarjääri lubadus – see, et lisaks korvpallile saab ülikoolist ka hariduse?

Muidugi on, see on üks meie põhilisi tugisambaid. Hea näide on võtta meie treeneritepingilt: Tanel Sokk lõpetas aasta alguses ülikooli, ta on samuti nüüd TalTechi vilistlane. Mängijatele, eriti noormängijate puhul, annab see tahes-tahtmata konkurentsieelise, näiteks kasvõi Pärnuga võrreldes. Meil on ikkagi pakkuda täiesti maailmatasemel haridus. Kui sa oma kolm aastat bakalaureust ära teed, võid pärast minna kuhu tahes, aga sa oskad vähemalt midagi teha, sul on kontaktid ja silmaring on oluliselt laiem kui ainult sport.

-Rait Käbin | Foto: TalTech Basketball

Te olete sel hooajal, ja võib-olla varemgi, saanud korvpalliüldsuselt kriitikat, et noormängijatele ei usaldata piisavalt mänguminuteid. Kas see on Sinu arvates puhtalt küsimus treeneritele või on Sul klubijuhina ka oma arvamus ja nägemus, kas ja kui palju peaks noortele mänguaega andma?

Esindusmeeskond on komplekteeritud ikkagi medalit võitma. Kes on hea ja tasemel noormängija, see on ennast ka nooremana pildile mänginud – kui sa oled ise mees, küll sa siis need hetked ka saad. Selle kriitikaga võib nõustuda, aga kunstlikult ei ole mõtet kedagi push‘ima hakata. Kõik, kes saavad esinduses vähem mänguaega, saavad ju mängida meil esiliigas duubelvõistkonna eest. Selle taha, et treener ei usalda, ei tasu pugeda – kusjuures Nõukogude Liidu ajal ei saanud samuti keegi väljakule enne, kui vanad olijad eest ära läksid.

Kas Sul treeneritega on sel teemal mingeid vestlusi olnud? Milline klubijuht Sa üldse oled – kas pärast valusat kaotust lähed riietusruumi mehi sõimama või istud ainult seal oma kõrgel rõdul?

Mina taktikalisse poolde ei sekku. Minu ametikoht nõuab ka seda, et ma pean ülikoolis teiste aladega kursis olema. Sellesse, mis väljakul toimub, ma ennast ei sega. Ma pean vaatama, et kõik taustajõud oleksid olemas ja mängijatel oleks hea olla. Minu ülesanne on pigem jälgida seda, et tudengitel toimiks topeltkarjääri teema ning kuidas need võistkonnad on integreeritud kogu ülikooli arengukavasse ja ühtsesse nägemusse.

Kuidas TalTechi korvpallikoolil läheb? Kui palju sealt alt noori peale kasvamas on, kellel on ambitsiooni ühel hetkel esindusmeeskonna tee jalge alla võtta?

Kindlasti on sealt noori tulemas. Näiteks Kris Killingul on U19 vanuseklassi sats, sealt käis duubelvõistkonna trennis meil kuus mängijat regulaarselt kogu hooaja jooksul. Hugo Tirs on samuti sealt pundist tulnud ja oli nüüd meistriliiga pingi peal, Daniel Kaljula samamoodi. Meil on reaalsed koosolekud korvpallikooliga, kuidas noortest maksimumi kõige paremini kätte saada. Aga kui võtame järjest, miniklassis teised, U13 sarjas kaksikvõit, U14 sarjas teised ja tüdrukud esimesed jne. Esimest aastat andis ülikool sealsetele treeneritele üle ka tänukirjad. See kõik on üks süsteem. Nii nagu Tartu ja TalTech madistavad meistriliigas, nii on see ju ka noorteklassis. Tartu teeb seal samuti väga head tööd ja väga palju medalikomplekte jagatakse just meil omavahel ära.

Läheme tuleviku juurde. On kõlanud info, et olete klubina järgnevateks aastateks päris ambitsioonikad eesmärgid ja strateegia paika pannud. Räägi palun välja, mida ja kuidas te täpsemalt saavutada soovite?

Meil on kolm suuremat strateegilist eesmärki. Esiteks: professionaalne korvpallimeeskond, mis konkureerib kõrgetele kohtadele igas sarjas, kus me osaleme. Kuid selle kõrval väärtustame alati ka topeltkarjääri ja üliõpilaselu. Teine eesmärk, mille puhul Karl Multer ja Jorma Sarv meid siin aitavad, on see, et oleksime atraktiivne spordibränd. See on ülikooli jaoks tähtis, sest see ühendab vilistlasi, tudengkonda ja kogukonda nii meie kampuses kui ka linnas laiemalt. Kolmas eesmärk on olla omamoodi unikaalne spordiorganisatsioon, mis suudab ühendada tippspordi ja tipptasemel hariduse. Siin on paika pandud ka kindlad mõõdikud ehk KPI-d. Kui tahame olla Eesti parim ülikool, siis soovime olla parimad igal spordialal, kus me osaleme. Olgu see võrkpall või korvpall, tahame kevadel olla kohal seal, kus medaleid jagatakse. Kolmas koht on okei, väga okei, aga nagu Karl Multer ütles: tänane hea tulemus on homne argipäev või reaalsus, ja tulevikus tahaks kindlasti midagi kõrgemat. See hõlmab endas ka Eesti-Läti liigas osalemist ja rahvusvahelist väljundit. Sel aastal oli selleks ENBL-i sari (European North Basketball League), mis võib-olla Eestis pole nii tuntud ja hinnatud, aga kui me seal ise ninapidi sees olime, siis oli see ikkagi väga okei kogemus nii taustajõududele, klubile kui ka mängijatele. Ja loomulikult on seal muud mõõdikud: publiku arv saalis, meediakajastus, nähtavus veebis ja sotsiaalmeedias. Seda küsivad toetajad, kes tahavad nähtaval olla, ning see on meie endi jaoks tähtis. Eelarvet peame samuti suutma kasvatada, sest vastavalt ambitsioonile läheb ka hinnalipik tahes-tahtmata suuremaks.

Selles vastuses oli nii palju teemasid, et hakkan otsast minema. Kõigepealt see eurosarja ehk ENBL-i teema. Ma saan aru, et seal on praegu mingid suured küsimärgid üleval, kuna FIBA pole sarja heaks kiitnud? Kui te seal mängida ei saa, mis alternatiivid või muud variandid teil laual on?

Nii palju kui minuni on infot jõudnud, siis meil käivad läbirääkimised järgmisel hooajal ikkagi ENBL-is jätkamiseks. Seal on ENBL-i ja FIBA vahel mingisugused omavahelised teemad. Kui me viimasel mängul Kreekas käisime, siis oli ENBL-i juht samuti kohal ja tema ütles, et ei näe mingeid probleeme, miks sari ei peaks jätkuma. Seal on pigem veel liitujaid juures, sest osadele tiimidele maksab liiga seal mängimise kinni. Sportlik tase ja kõik muu on ENBL-is tegelikult ju hea.

Ühesõnaga, Sinu info kohaselt on need probleemid lahendatavad?

Minu info kohaselt küll, jah. Selles mõttes, et meie oleme tänasel päeval arvestanud sellega, et mängime seal sarjas.

Toimetaja: Mõned päevad enne intervjuu avaldamist tuli nii liiga kui klubi poolt ametlik kinnitus, et uuel hooajal jätkatakse mängimist ENBL-i sarjas.

-Rait Käbin | Foto: Catherine Kõrtsmik/ TalTech Basketball

Sa küll ise seda konkreetselt praegu ei maininud, aga varem on välja öeldud eesmärk olla kolme aasta pärast Eesti meister. On see nii konkreetselt paigas?

Aastaks 2030. See on siis nelja aasta pärast – arengukava on tehtud neljaks aastaks. Ma olen seda paar korda läbi lillede maininud, aga jah, selline pikem eesmärk meil on.

Nagu Sa ise ka välja tõid, on Eesti meistriks tulemiseks tõenäoliselt vaja eelarvet kasvatada. Kui palju teil on vaja seda praeguse hetkega võrreldes tõsta?

See oleneb mitmest asjast. Üks pool on rahaline pool, teine pool on see, palju meil on varustuspartnereid jne. Igal pool tahaks edasi minna ikkagi sellise viieteistprotsendise sammuga.

Sa oled pikalt selles mängus sees olnud. Kui palju maksab Eesti meistritiitel eelarvenumbrina ja kui kaugel te sellest numbrist praegu olete?

Praegu on see number kuuekohaline ja jääb ikkagi alla miljoni. Aga kui arvutada, et aastal 2030 oleme meistrid, siis võiks see olla kuskil 1,3 miljoni euro juures.

Kui teha kiire arvutus tagurpidi selle 15-protsendise kasvu baasilt, siis kõvemad matemaatikud saavad vist ka tänase eelarvenumbri teada?

No mis seal salata, see jääb kuskile kaheksa- ja üheksasaja tuhande euro juurde. Nüüd ongi küsimus, kuidas seda kajastada, kas me arvutame saali rendi sinna sisse või mitte, aga suures pildis on ta jah seal kaheksasaja tuhande juures.

Kui te panite need tuleviku- ja meistritiitli eesmärgid paika, kas mõtlesite korraks selle punkti peale ka, et see ainult eestlastega mängimine võib teid piirama hakata? Kas kaalusite ka selle põhimõtte välja jätmist?

Et juriidiliselt täpne olla, siis see polnud nii, et istusin Alar Varraku ja Raido Ringmetsaga maha ja panime asju paika. Seal olid kohal kõik ülikooli esindajad, suuremate toetajate esindajad, korvpallikooli esindajad ja meie ülikooli turundusinimesed – kokku ikkagi umbes viisteist inimest, pluss rektor. Loomulikult on eestlaste kasutamine tahes-tahtmata üks väga suur ohukoht. Sa tead ju ise ka, kui palju häid noori Eesti mängijaid läheb välismaale. Kas me suudame USA ülikoolidega konkureerida? See on ebareaalne. Loomulikult tahaksime kõik need Makked ja Vaaksid endale võtta ja hea meelega me nendega mängiksime, aga me lihtsalt ei suuda konkureerida. Nüüd ongi küsimus selles, et mõned mängijad, kes on läinud välismaale, hakkavad mingil põhjusel sealt tagasi tulema. Meie eesmärk on luua neile sellised tingimused, et nad tahavad tulla just TalTechi. Nii et lihtne vastus on jah – me teadvustame seda probleemi. Üks küsimus on, kui meile tuleb välismaa tudeng ülikooli õppima, kas me võtame ta võistkonda või ei võta? Sellele peame veel mõtlema.

Aga mingit konkreetset plaani veel pole? Kui välismaa tudeng õpib ülikoolis, kas tema läheb selle reegli alla või mitte, ehk seda pole veel lukku löödud?

Seda me pole kivisse raiunud. Aga kui kaalul on eestlaste palkamine versus välismaa tudeng, siis loomulikult me eelistaksime eestlast.

Sa tõid välja, et eestlasi on välismaal palju, ja loogika ütleb, et kui tahad tulla meistriks ainult eestlastega, tähendab see teatud Eesti mängijate välismaalt tagasi kodumaale toomist. Kalev/Cramo ja Tartu on näidanud nii sel kui ka eelnevatel hooaegadel, et nemad saavad need mängijad kätte. Ehk siis teie peate värbamisprotsessis nendest kahest klubist kuidagi mööda saama. Kas see on ainult palgalipik, millega te neist mööda saate, või mängite oma muudele tugevustele ka?

Kui me räägime ausalt, siis loomulikult on üks põhiline asi palgalipik. Teine asi on aga see, et mängijad uurivad alati, kas me mängime eurosarjas, millised on taustajõud, klubiline tegevus, meditsiini- ja taastusravipool. See tase peab samuti koos eelarvega tõusma, et mängijale seda pakkuda. Ja kurat, ma nii usun sellesse topeltkarjääri teemasse! Tehku mängija kasvõi mõni ainegi, see ajab lihtsalt silmaringi laiemaks ja tekivad uued kontaktid ka peale selle, et sa oled lihtsalt üks äge kossumees.

Aga kui noored lähevad juba varakult USA ülikoolidesse, saavad nad sealt oma kõrghariduse kätte. Nende jaoks võib tekkida küsimus, et paber on juba taskus ja nüüd tahaks hoopis raha teenida – miks siis neile seda hariduse kaarti pakkuda?

Tänapäeval saad sa USA-st juba mängides suure “pleki” kätte. Las nad siis tulevad pärast koju tagasi ja teevad väiksema “pleki” eest – naljaga pooleks öeldes – hoopis magistrikraadi. Õppida ju võib alati. Isegi Raido Ringmets läks ju lõpuks oma lõputööd tegema – tal jäi sinna vahele mingi kakskümmend aastat, aga kirjutab ja teeb selle TalTechis lõpuks ära. Kunagi pole liiga hilja, inimesed ikka õpivad.

-Rait Käbin | Foto: TalTech Basketball

Kui USA-st veel edasi rääkida, siis sealse korvpalli alus ongi ju ülikoolikorvpall. Kui palju te vaatate ülikooli tiimina sinnapoole ja võtate sealt üle asju, mida annab Eesti konteksti tuua? Või on see liiga kauge ja täiesti teine maailm?

Eks ta veidi teine maailm ole, aga mingis minivariandis saab asju kindlasti üle võtta. Kõige suurem eesmärk ongi see, et ülikooli liikmeskond teadvustaks esindusmeeskondi ja oleks osa nendest. Ja ma ei räägi ainult korvpallist, ma räägin võrkpallist, lauatennisest ja kõigest muust – et esindusmeeskonnad oleksid ülikooli loomulik osa. Et inimesi oleks saalis näha ja kui on mängupäev, siis kõik teaksid, et täna on mängupäev. Tahame, et tudengid tunneksid end osana nii Juuliuse Jüngritest kui üldiselt meie sporditegevusest. See on nende elus kõige parem aeg, las nad siis elavad ennast seal saalis välja.

Kui suur oht on see, et kui ülikoolis vahetub juhtkond ja etteotsa tuleb spordikauge seltskond, siis tõmmatakse senistele eesmärkidele kriips peale ja pannakse raha hoopis näiteks puhkpilliorkestrisse?

Seda ei saa kunagi välistada. Meie ülikooli vaates pole ju sporditegevus riiklik nõue, meil pole isegi eraldi kehakultuuriteaduskonda. Aga nii kaua, kui mina siin olen olnud, olen tunnetanud küll, et sporti hinnatakse ja me omakorda proovime ülikoolile selle kaudu ka midagi tagasi anda. Kui aga kuskilt mustast stsenaariumist tuleb etteotsa inimene, kes ütleb, et see on täitsa null, siis selline oht on alati olemas. Me proovimegi igapäevaselt teha oma võistkondadega ennast ülikooli jaoks nii apetiitseks, et seda teemat ei tuleks lauale. Ülikool panustab meie tegevusse palju, nii rahaliselt kui ka nõu ja jõuga, aga igale eurole, mis ülikool meile paneb, katsume me linna pealt toetajatena vähemalt samas mahus või rohkemgi juurde leida.

Kuidas Sa hindad, olles üle kümne aasta asja sees olnud, milline on TalTechi korvpallimeeskonna maine hetkel üldsuse, sponsorite ja mängijate silmis? Kuidas see aastatega muutunud on ja kas te olete hetkel mainega kõige positiivsemas kohas, kus üldse kunagi olnud olete?

Täitsa siiras vastus on, et ma tunnen küll nii. Meil sai üks arengukava periood läbi ja nüüd on uus. Me pole lihtsalt selline meeskond, mis pannakse suvaliselt augusti alguses kokku, vaid meil on kindlad alused, mille järgi võistkonda komplekteerida. Pluss see, et Juuliuse Jüngrid on võimsalt taha tulnud, see suurendab kohe nähtavust ülikoolis. Arvan, et oleme praegu päris heas seisus. Loomulikult saab alati paremini ja areneda tuleb kogu aeg, aga see tänavune medalivõit ei tulnud kindlasti kahjuks. Muidu olime lihtsalt selline äge punt, kes käib koos ja jääb igal kevadel medalist ilma.

Teie põhituumik publikuna ongi tõenäoliselt üliõpilased, aga kas olete mõelnud, kuidas kõnetada üldist tallinlast või korvpallifänni, et ka neid rohkem saali saada? Tallinna mõistes on teil kogu aeg ees olnud “suurem vend” Kalev/Cramo, kes on justkui Tallinna esiklubi. Kas olete mõelnud, kuidas Kalevist mööda saada ja ise Tallinna esiklubiks tõusta?

Me peamegi hakkama neist väljaspool platsi mööda minema. Meie järgmise arengukava turunduslik eesmärk ongi vaikselt oma kampusest ja Mustamäelt välja murda. Sel aastal oli meid juba näha Tallinna tänavate suurtel ekraanidel, kui linna peal ringi sõitsid. Kõige lihtsam viis on muidugi Kalev/Cramole platsil ära panna. Viimasel paaril aastal on see variant hakanud tekkima – kui me sel aastal poolfinaalis kokku läksime, siis oli saalis juba päriselt mingit särinat tunda. Nagu Alar Varrak kuskil ütles, siis me enam päris kuskil Himaalaja taga pole.

Ma võtangi sellest samast jutust kinni, et vahe TalTechi, Tartu ja Kalevi vahel on väiksemaks jäänud. Aga kas see tuleneb sellest, et teie olete edasi läinud või tegid meie kaks tippklubi sel hooajal sammu tagasi ja olid veidi nõrgemad?

Teiste rahakotti ma täpselt ei tea, aga meie tegemisi vaadates arvan küll, et me oleme sammu edasi teinud – nii klubilises mõttes kui ka selles osas, mis platsil toimus. Me jõudsime neile kindlasti lähemale. Kas Kalev jäi tänavu kehvemaks? Nojah, kui võrrelda selle ajaga, kui Alar Varrak seal ammu aega tagasi oli ja seal mängisid mehed nagu Frank Elegar ja Bamba Fall ning meeskond mängis VTB Ühisliigat, siis mingil määral küll. Aga meie eesmärk on neid igal juhul võita, päris ausalt.

Sa mainisid Karl Multeri nime, kes panustab klubi imidži uueks loomisesse ja nõustab teid. Mis on need peamised turunduslikud muudatused, mis tema on sisse toonud või mida te olete hakanud teistmoodi tegema?

Kogu turundustegevus on uuenenud. Nagu ma mainisin, on tema väljendus see, et katsume nüüd oma kampusest ja Mustamäelt välja murda. Me tahame saada brändi mõttes tugevaks korvpalliklubiks nii Tallinnas kui ka Eestis, et “TalTech Basketball” oleks omaette bränd, mis kõnetab nii ülikooli kui ka linna inimesi. Meie taustajõudude hulk turunduse poole peal on kasvanud, meil on uus koduleht ja uued visuaalid. Karl aitab meid selles osas pidevalt nügida, kui midagi on vaja teha. Ma arvan, et kui sa helistaksid tunni aja pärast Alar Varrakule ja küsiksid samu küsimusi, siis me räägiksime põhimõtteliselt täpselt ühte ja samat juttu.

Kui palju teil klubi sees on meediakoolitust või sellist juttu treeneritele ja mängijatele, et kui näiteks ajakirjanik helistab, siis tuleb igal juhul kõne vastu võtta ja intervjuuga nõustuda?

Jah, kusjuures on küll. Enne hooaega istutakse mängijatega maha. Varrak teeb briifi just uuematele mängijatele – vanematele olijatele nagu näiteks Oliver Metsalu pole mõtet räägida, nad on seda juba nii kaua kuulnud. Aga neile, kes uutena tulevad, räägitakse lahti, kes me üldse oleme, millest me osa oleme ja mida me esindame. Öeldakse otse välja, et kui ajakirjanik helistab, siis millele intervjuus rõhuda. Samas on Karl teinud mängijatele koolituse isiklikust spordibrändist – täpselt nii nagu USA-s, kus sportlased ongi kõik individuaalsed brändid. Räägitakse sellest, mida sa sinna Instagrami paned ja millele rõhud. Täitsa ausalt öeldes tehakse selliseid koolitusi paar korda aastas küll.

Sa oled meie eelmise generatsiooni mängijatega kindlasti veel paremini kursis kui mina. Olgem ausad, omal ajal enamus mehi väga ei viitsinud üldse midagi räägida ja olid pigem kinnised. Praegused mängumehed ja nooremad aga tunduvad hoopis teistsugused ja kui neile veel sellist koolitust teha, on pilt hoopis erinev. Kuidas Sina endise mängijana oma generatsiooni ja praegust generatsiooni just suhtluse ja avatuse osas võrdled?

Muidugi on pilt muutunud, praegu on ju kõik need TikTokid ja asjad juurde tulnud. Nagu Karl Multer mängijatele rõhutab – sa peadki olema avatud. Kui ajakirjanik helistab, siis ei saa vastata lihtsalt “möhh-möhh”. Mängijad peavad aru saama, et nad on osa võistkonnast, nad on turundusmõttes üks oluline lüli ja nende ülesanne on ka sellesse poolde panustada.

Meil on olnud väga mõnus ja positiivne jutt, aga lõpetuseks: kui nelja aasta pärast ei ole TalTech Eesti meister, kas siis on kogu töö lörri läinud või mitte?

Kui oleme nelja aasta pärast kuskil kaheksanda koha peal, siis me ilmselt õnnelikud pole. Aga toome paralleeli Tartuga – nemad ütlesid, et tahavad Euroopa kultuuripealinna aastaks tulla meistriks. Tegevus käis selle nimel, aga nad ei tulnud meistriks – ja midagi hullu ei juhtunud. Täna on nad meistrid. Võtame protsessi mõttes natuke Tartust malli. Seal saavad kõik aru, mille nimel nad asja teevad – et Tallinnale ära panna. Okei, neil oli seni napilt puudu jäänud, aga see kõnetab inimesi. Kui see tegevus kõnetab kogukonda, ülikooli, linna ja fänne ning me oleme pildis ja mängime pidevalt kõrgetele kohtadele ja medalitele – olgu siis Kalevi, Pärnu või Tartuga –, siis ma ei usu, et selle pärast mingid pead lendama hakkavad.

Ehk siis nii kaua, kuni protsess liigub õiges suunas, on kõik hästi?

Nojah, tahes-tahtmata jääb spordis alati mingi õnnefaktor sisse. Keegi võib saada vigastada, keegi ostetakse keset hooaega üle või hakkavad otsustaval hetkel lihtsalt kellegi käed värisema. See on spordis alati sisse kirjutatud.

scroll to top