Close

INTERVJUU | Lisandra Vetesina: agent näeb minus potentsiaali, et jõuda välja WNBA-sse

-Lisandra Vetesina | Foto: University of South Florida

Rapla Korvpallikooli kasvandik Lisandra Vetesina, kes paar aastat tagasi liikus edasi pealinna Eesti tugevaimasse korvpallinaiskonda TSA-sse, on järgmisel hooajal tegemas järgmist suurt hüpet oma arengus edasi. Nimelt liitub augusti keskel 19-aastaseks saav 187 cm pikkune ääremängija USA üliõpilasliiga NCAA I divisjonis mängiva Lõuna-Florida naiskonnaga.

Lõppenud hooajal TSA särgis naiste Balti liiga kõrgemal tasemel 15 kohtumisega keskmiselt 27,5 minutiga 10 punkti, 5,5 lauapalli, 2,2 resultatiivset söötu ja 1,7 vaheltlõiget kirja saanud Vetesina aitas oma kodunaiskonna lõpuks ka Eesti meistriks. Finaalseerias alistati tema kasvatajaklubi esindus Rapla/PSP Capital ning Vetesina keskmised näitajad koduses liigas olid 22 minutit, 10,8 punkti, 6,3 lauapalli, 2,5 korvisöötu ja 1,8 vaheltlõiget.

Korvpall24.ee portaalile mai viimastel päevadel antud intervjuus rääkis Vetesina, kuidas Raplast Tallinnasse tulek tema korvpallurikarjäärile uue hoo andis ja selle võib-olla suisa päästis, millised on olnud tema jaoks paar väga rasket hetke viimastel aastatel, millal ta USA ülikooliliigas mängimise peale mõtlema hakkas, kuidas tekkis kontakt Lõuna-Floridaga ja millise naiskonnaga on tegu ning kui realistlikuks peab ta plaani ennast kohe esimesel hooajal rotatsiooni mängida.

Lisandra, palun võta oma tänavune hooaeg kokku: millistes liigades Sa kõik kaasa mängisid ning millega Sa ise lõpuks rahule jäid ja millega mitte?

Naistega mängisin ma Balti liiga A-divisjoni ja Eesti meistriliigat, noortega tegin pigem just play-off‘ides kaasa U19 liigas. Arvan, et hooaeg oli täiesti positiivne – saime Eestis kõik oma karikad ja medalid kätte. Kui millegagi vähem rahule jääda, siis võib-olla just mängudega nõrgemate vastaste vastu. Nende vastu tuli mäng kuidagi poole keerulisemalt ja me polnud võib-olla alati valmis. Andsime liiga kergelt alla ega võidelnud nii palju, kui oleks tahtnud. Just näiteks Eurocupi võistkondade vastu mängisime palju paremini. Seal näitasime oma füüsilisust ja tegime oma asju rohkem. Aga muidu saab hooajaga täiesti rahule jääda. Sain ise samuti tugevamate vastu mängida ning see konkurents oli ikkagi põhiline asi, mis oli selle hooaja juures kõige positiivsem.

Kas Sinu jaoks oli Raplast TSA-sse edasiliikumine loogiline samm ja kas see täitis lõpuks oma eesmärki?

Jah, ütleksingi uuesti, et see oli väga vajalik samm. Ma pidin minema kuskile teise keskkonda, et mugavustsoonist välja saada, oma karjääri kõrgemal tasemel jätkata ning intensiivsematel treeningutel osaleda. Minu jaoks oli see edasiliikumiseks väga hea samm.

Kas mingil hetkel oli raske ka? Iga samm edasi ei pruugi ju kulgeda viperusteta või tagasilöökideta. Oli Sul mingeid raskeid momente?

Kõige raskemad momendid TSA-s on olnud need, kui ma mõlemal hooajal olin umbes kuu aega väljas. Esimesel hooajal murdsin oma hüppeliigese ja olin peaaegu kaks kuud eemal. See hoidis mind väga palju tagasi. Ja sel hooajal väänasin uuesti sedasama jalga – see oli lõpuks veel hullem, kui eelmise hooaja luumurd. Vigastused takistasid mind kõige rohkem ja tagantjärele vaadates olid need raskemad hetked.

Kui Sa oma mälestustes sobrad, siis kas mäletad, millal Sul üldse tekkis esmakordselt ambitsioon USA-sse õppima ja mängima minna? Oli see juba väga ammu või pigem hiljutine mõte?

Kui oleksin jäänud Raplasse, kus olin olnud juba kaksteist aastat, ja poleks seda keskkonnavahetust teinud, siis oleks tõenäosus olnud väga suur, et oleksingi korvpallitossud varna visanud ega poleks enam sellega tegelenud. Aga see, et sain keskkonnavahetuse tehtud, pani mind nägema, mida intensiivsem korvpall endast kujutab ja milline see välja näeb. See USA-sse mineku mõte ja nägemus, et sinna ma tahan jõuda, tekkis peamiselt just selle hooaja alguses.

Meil on päris palju tüdrukuid ja naisi kas käinud USA-s või hetkel seal mängimas. Kas Sa oled kellegagi neist konkreetselt ühenduses olnud, suhelnud või küsinud arvamust, nõu ja näpunäiteid?

Jah, olen rääkinud Kätlin Kanguriga, Keandra Kooritsaga ja natukene ka Sille-Liis Mödleriga. Olen küsinud nende arvamust, mida nad üldse USA korvpallist arvavad, kuidas neile seal meeldib ja kuidas asjad käivad. Uurisin ka õpingute poole kohta, kas kool on kerge või raske ja palju näiteks üldse vaba aega on. Olen tüdrukutega suhelnud küll, et teada saada, millised muljed neile on jäänud.

Ja mis Sa sealt siis kuulsid, said Sa pigem positiivset tagasisidet või tuli välja ka selliseid asju, mille üle pidi tõsisemalt järele mõtlema?

Pigem ikka positiivset, sest nemad kõik ütlesid, et kindlasti tasub ära proovida, kui selline võimalus tuleb. Iga hetk saab ju ära öelda või pärast hooaega tagasi tulla, kui tõesti üldse ei meeldi. Nii et pigem jagati ainult positiivseid asju.

Kui Sa ütlesid, et hakkasid USA võimaluste peale tõsisemalt mõtlema selle hooaja alguses, kas hakkasid siis korvpallialaselt midagi teistmoodi ka tegema, et ülikoolid Sinu vastu huvi tunneksid? Pidid Sa ise mingid õnged vette viskama või mismoodi see protsess käis?

Mul oli probleem, et hakkasin trennis ja igal pool mujal üle mõtlema – et äkki mul ei tule nüüd mäng üldse nii hästi välja. Rääkisin sellest treeneriga, kes ütles mulle, et ära mõtle praegu tulevikule, sul on vaja lihtsalt see hooaeg ära lõpetada ja mängida niimoodi, nagu sa ise mängid. Tee oma asju, mida sa oskad, ära üldse mõtle sellele, mida tulevik toob, vaid ole ühes päevas korraga. Ta ütles, et niikuinii ma mingi võimaluse USA-s mängimiseks saan, nii et lihtsalt ole praegu hetkes, ära mõtle üle, sa oskad ja saad iga asjaga hakkama – tee päev korraga.

Kuidas Sul õnnestus neid näpunäiteid järgida?

Väga hästi. Ma üritasingi lihtsalt olla ühes päevas korraga ega hakanud mõtlema, et äkki ma ei saagi mingeid võimalusi USA-sse. Ma lihtsalt usaldasin ennast ja teisi.

Aga millal see protsess siis reaalselt käima läks, millal Sa ülikoolidega suhtlema hakkasid ja kui palju huvi Sinu vastu lõpuks oli?

Tegelikult hakkasin suhteliselt hilja koolidega suhtlema. Kõik algas peatreeneri Sergio Cubeiro Rico kaudu, kes hakkas oma tuttavatele agentidele rääkima, et Eestis on selline mängija, kes lõpetab nüüd gümnaasiumi ja tahaks ülikooli edasi minna. See oli kuskil märtsis või natuke varem juba veebruaris, nii et see algas suhteliselt hilja. Siis hakkasidki mingid koolid juba natukene huvi tundma. Sergio agentide kaudu sain endale veel ühe agendi ja selle Ameerika agendi kaudu saingi pakkumise praegusest ülikoolist, kuhu ma lähen – Lõuna-Floridast (University of South Florida – toim.). Pakkumisi ikkagi oli, aga jah, protsess ise hakkas suhteliselt hilja.

-Lisandra Vetesina | Foto: Stephen Galvin jr/University of South Florida

Miks ja kuidas langes valik lõpuks Lõuna-Florida ülikooli kasuks? Millega nad Sind ära võlusid?

Ma ütleksin, et otsustavaks sai staff‘i (treenerite/taustajõudude – toim.) pool ja kõik need korvpallialased tingimused, mis seal olemas on. Tingimused on väga head – ma saan põhimõtteliselt iga kell minna saali ja teha oma asju, kui ma soovin. Staff‘i poole pealt on kõik väga sõbralikud. Kuna ma lähen siit kodumaalt ära kaugele, teisele poole ookeani, siis on hästi oluline, et nad on kuidagi väga perekondlikud ja lähedased oma mängijatega. Nad tahavad, et mängijatel oleks kõik hästi ja nad naudiksid seal olemist ega tahaks ära minna. Võib-olla oligi see määrav, et nad tahavad oma mängijatega hästi lähedasi suhteid ning neile on väga oluline ka mängija eraelu, mitte ainult korvpall.

Kui palju tuli Sulle kasuks see, et oled juba jõudnud ka rahvusnaiskonna ringi? Kas see oli ülikoolide jaoks sinu CV-s tugevaks argumendiks?

See oli kindlasti üks plussidest, aga sellele liiga suurt tähelepanu ei pööratud.

USA-sse minek tähendab, et Eesti koondise jaoks oled Sa järgneva paari aasta jooksul akende ajal justkui kadunud. Ookeani tagant on ilmselt väga raske keset hooaega koondisesse tulla, nagu teiste mängijate ajalugu on näidanud?

Jah, arvata on, et koondisesse võib-olla siis nii tihti ei jõua. Ongi ainult variant tulla suvel, kui on mingid laagrid ja ma viibin kodumaal. Aga mängude akendes mind olema ei saa.

Mis eriala Sa õppima lähed? Esimestel aastatel on seal vist peamiselt üldained ja valik tuleb teha hiljem, aga mis Su plaanid praegu on?

Kooli poole pealt pole ma veel sada protsenti kindel, mida tahaksin õppida. Võtsin alguses selle üldise suuna, kus õpingi vaid üldaineid. Siis saan näiteks poole aasta pealt otsustada, mida ma päriselt õppima lähen.

Aga mis need valikuvariandid on? Mingi sõela oled Sa ju enda jaoks ikkagi teinud, et päris laiali asjad pole?

Alguses oli mõte, et tahaks ärindust õppima minna, aga see on samas nii lai teema, et ei tea täpselt, mida seal sees valida. Teine variant on spordivaldkond – midagi kehalise ettevalmistusega seonduvat. Päris kindel ma pole, aga need on põhilised teemad, mis laual on.

Kui suure rolli Sa loodad oma esimesel ülikooliastal naiskonnas saada, just mänguminutite võtmes?

No eks ikka tahaks muidugi mingid minutid kätte saada. Loodame, et tuleb – vähemalt 15 minutit mängus võiks kindlasti saada. See oleks esimese aasta kohta väga hea ja super, kui saaks nii palju. Aga selleks peabki trennis kõvasti ennast tõestama, pingutama ja karakterit näitama.

Mis positsioonil Sind ülikoolinaiskonnas nähakse ja mis Sinu roll väljakul täpsemalt praeguste juttude kohaselt olema saab?

Arvan, et ma jään ikkagi oma praeguse positsiooni ehk “kolme” peale, aga saan abistada ka “ühe” või “kahena”. Pigem nähakse mind rünnakul pallikäsitlejana, kaitses aga võin sisuliselt kõiki positsioone katta. Olen hästi mitmekülgne mängija, kes saab mitme positsiooniga hakkama.

USA ülikoolikorvpallis on uustulnukatel tihti üsna keeruline minuteid saada ja pildile pääseda. Kas oled vaimselt valmis ka selleks, et võib-olla tulebki terve aasta peamiselt trenni teha ja võistlusmängudes lihtsalt pingilt kaasa elada?

Olen selle peale mõelnud. See saab kindlasti raske olema, sest näiteks TSA-s ma alustasin peaaegu kõik mängud ja sain minuteid väga normaalselt, põhimõtteliselt kolmkümmend minutit mängus. Aga olen selleks valmis küll. Pean ise olema hakkamist täis, tahtma seal olla ja püüdlema edasi selle poole, et saaksin ikkagi ka mängu. Mina igatahes pead norgu ei lase. Kui ma isegi mänguaega ei saa ja pean ainult trenni tegema, siis trenni tegemine sellisel kõrgemal tasemel on kindlasti samuti väga hea. Ma lihtsalt ei tohi vaimselt ennast käest lasta, peab edasi töötama.

-Lisandra Vetesina | Foto: Stephen Galvin jr/University of South Florida

Milline treener on ülikoolinaiskonna uus peatreener Kristi Curry? Mida Sa temast kuulnud oled, kui palju oled ise temaga suhelnud ja mis aimduse saanud oled?

Kooliga suhtlen ma enam-vähem igapäevaselt. Peatreeneriga olen rääkinud kuskil neli korda video vahendusel. Mulle ta väga meeldib, ta annab mulle natukene sellist ema vaibi. Ta tahab, et just eriti uustulnukatel oleks seal hea olla ja neil oleks keegi alati kõrval olemas. Ta jätab väga hea esmamulje ja annab head energiat. Ma väga ootan, et saaksin temaga juba esmakordselt kohtuda.

Kui ma õigesti aru saan, siis tema on samuti seal ülikoolis nüüd uustulnuk – tuli Alabamast üle?

Jah, neil on sisuliselt kogu staff‘i koosseis uus. Võib-olla mitte päris kõik, aga peaaegu pooled inimesed tulid just sealt Alabama ülikoolist Lõuna-Floridasse üle.

Alabamas jõudsid nad korduvalt NCAA finaalturniirile ehk March Madness‘ile. Tegemist on kogenud treeneritega ja ambitsioonid on ilmselt suured?

Väga kogenud on nad küll, jah. Nende paljud õpilased on jõudnud juba ka WNBA-sse ja reaalselt mängivad seal, nii et ambitsioonid on tõesti suured.

Kas teie eesmärk Lõuna-Floridaga on samamoodi kohe märtsihullusele peale saada või nii konkreetselt pole praegu veel räägitud?

Ei, muidugi on see eesmärk. Sihid on suured, et teha kohe väga edukas aasta, nii et tahaks muidugi sinna saada.

Mis Su isiklik pikem plaan on? Kas oled mõelnud ülikoolist kaugemale? On Sul ambitsiooni pärast kõrghariduse kättesaamist ennast ka profikorvpallurina proovile panna?

Kindlasti! Eks muidugi vaatab alguses ära, kuidas need neli aastat lähevad. Agendiga olen samuti rääkinud ja tema näeb minus kindlasti sellist potentsiaali, et võin jõuda välja WNBA-sse. Ta näeb minus seda tahet ja kõike muud, et sinna jõuda. Aga eks vaatab esmalt, mis need neli aastat ülikoolis toovad. Kuskile kiiret veel pole.

Kuidas oled valmis selleks suureks elumuutuseks, mis Eestist USA-sse kolimisega kaasneb? Oled Sa juba mingeid ettevalmistusi teinud?

Muidugi on kindlasti raske perest, kõikidest sõpradest ja lähedastest eemale minna, et pole võimalik neid iga päev näha. Aga praegu ma üritan sellele mitte nii palju keskenduda, vaid nautida neid hetki ja sündmusi, mis mind veel siin Eestis ees ootavad. Võtan päeva korraga ja kui pean minema, siis järelikult on aeg käes.

Tõenäoliselt kui ülikoolis algab tegevus, õppimine ja korvpall, siis ei jäägi aega koduigatsuseks?

Jah, ma arvan ka, et seal väga seda vaba aega polegi. Mõtted ongi ainult korvpalli ja kooli juures. Ma ei usu, et saab teistele asjadele nii palju mõelda.

Lõpetuseks, milline on Su suvine plaan ja millal Sa ülikooli juurde lendama pead?

Järgmisel nädalal, 1. kuni 4. juunini, lähengi ma sinna ametlikule külastusele. Seal pean tegema veel ühe testi ja siis näen ka selle kampuse ära, milline see kõik seal välja näeb. Muidu on mul plaanis praegu lüüa kaasa terve naistekoondise aken ehk see treeninglaager, mis meil toimub pool juulit. See on kindlasti laager, kus tahaksin osaleda ja enne USA-sse minekut trennid alla saada. Ameerikasse lendan kuskil augusti keskpaigas.

scroll to top