Tänavuse hooaja eel taas proovile paneva kaose läbi elanud ja kuni sügise saabumiseni koduklubi otsingutel olnud Siim-Markus Posti jaoks saabus vajalik õlekõrs esmakordselt enda karjääris TalTech/Alexelaga liitumise näol. End oodata lasknud pakkumine jõudis üldsuse poolt kõrgelt hinnatud mängujuhini täpselt õigel hetkel, sest käed rüpes istumisest väsinud Post oli juba treenimas meeskonnaga, mille ridades oleks tema pikaajalised ambitsioonid jäänud tõenäoliselt realiseerimata.
Nii astuski 27-aastane korvikütt vahetult enne septembrikuu algust TalTech/Alexela ja satsi juhendava peatreeneri Alar Varraku poolt avatud uksest reipal sammul sisse, tuues endaga kaasa tohutu tahtejõu ja väärtusliku kogemustepagasi, mille abiga ülikoolisatsi noort tagaliini aja jooksul paremaks vorpida. Avameelne Post ei eita, et oma vaimusilmas oleks ta tegelikult pidanud kuuluma kokkulepete põhjal teist järjestikust hooaega Pärnu Sadama koosseisu, kuid tolle satsi etteotsa toodud peatreener otsustas siiski teisiti. Sedalaadi uudis oli küll mängumehe jaoks momentaanne tagasilöök, kuid võitleja mentaliteediga Post teadis, et teda on karjäärialasel teekonnal ootamas veelgi paremad lahendused.
Just suvel kogetud mõõnast ja sellest vaimselt üle olemisest tuligi selles ilma filtriteta peetud intervjuus lähemalt juttu. Pärast käimasoleva hooaja avamängu aset leidnud vestluses pakkus intrigeerivat kõneainet ka Eesti korvpalli hetkeseis ja sellest tulenevad raskused mängukoha leidmisel. Intervjuu toimumise ajal pistelise dopingukontrolli täitmise ootel olnud Post rääkis ka enda reaalsetest võimalustest mängida lähitulevikus välismaal ja selle nimel täitmist vajavatest normidest. Usutluse lõpetuseks sai vesteldud teda järjepidevalt saatvast bravuurikast mainest ja TalTechi süsteemi kõrgetasemelisest professionaalsusest.
Siim-Markus, äsja stardi saanud hooaeg saabus Sinu jaoks taas täiesti uue koduklubiga. Räägime selle muutuse tagamaad lahti – kuidas TalTech/Alexela pakkumine Sinuni jõudis?
Olin tegelikult juba arvestanud, et jätkan Pärnus. Olime Johniga (Johan Kärp, Pärnu Sadama klubijuht – toim.) isegi tingimustes kokku leppinud, aga siis tuli treenerivahetus ja mina uue mehe joonisesse ei sobinud. Nii hakkasingi jälle uut kohta otsima. Alar Varrak lasi juba juulikuu koondiseakna ajal Taavi Jurkatammel uurida, mis on mul edasi plaanis, aga siis polnud TalTechil veel ei Alexela taga ega ka rahalisi võimalusi, et mulle pakkumist teha. Suhtlesin Varrakuga ka juuli lõpus ja augusti alguses, aga nad ootasid endiselt sponsorit ja ei saanud enne allkirjade saamist midagi lubada. Mingi hetk see kõik venis ja Varrak ei saanud anda garantiid, kas leping sõlmitakse täna, homme või kahe kuu pärast, aga arved vajavad ju maksmist, mistõttu tegingi nädal aega trenni Keila Korvpallikooliga. Seal oli plaan jätta lahtine leping, et saaksin võimaluse korral iga kell ära minna, sest tundsin kohe, et mu tase pole päris see. Minu eesmärk on suurem. Nädal aega hiljem tuligi kõne, et TalTech sai diili kokku ja nii olingi kiirelt Varraku trennis.
Kuidas see Sulle mõjus, kui Pärnu uus peatreener Sulle kiirelt mõista andis, et tema Sinu teeneid sel hooajal ei vaja?
See oli ikka korralik kaos. Jälle tuli hakata leiutama, kuhu minna ja mis teha. Paraku on korvpalluri elu nagu ta on, vahel oledki iga aasta uues kohas. Oleksin saanud Pärnusse jäämisega enda ellu natukenegi mingit stabiilsust, aga see kadus hoopis täielikult ära, sest tegin väikese sutsu Keilas ja maandusin lõpuks hoopis TalTechis. See oli ettearvamatu periood. Sellistel hetkedel võtadki lihtsalt päev korraga.
Kui lõplik TalTechi pakkumine viimaks Sinuni jõudis, oli Sul pärast sellise kaose kogemist vist juba väga lihtne ülikoolisatsi kasuks otsustada?
Jah, sest ega mu laual väga midagi muud polnud. Kohe, mil TalTech oli valmis pakkumist tegema, käis minul otsustamine kiirelt. Kui oleksin Keilas olnud, oleksin lootnud saada mingi hetk välismaale. TalTechis on ka mul muidugi võimalus minna välismaale igati olemas.
See klausel on lepingus sees?
Jah, on, aga siin ma iga pakkumise peale küll ei jookse. Kui oleksin Keilas olnud, oleksin kaalunud igat varianti, et koheselt minna.
Kas mõni teine Eesti klubi ei näidanud Su vastu huvi?
Ei.
Milliseid tundeid eelmisele hooajale sarnases seisus ja põhimõtteliselt kuni sügise saabumiseni klubita olemine Sinus tekitas?
Ega see kõige parem tunne tõesti polnud. Teed enda arust normaalse ja soliidse hooaja, aga oled siis omadega ikkagi jälle samas kohas, kus enne. See ongi Eesti korvpalli ja majanduse hetkeseis. Klubidel pole raha, nad võtavadki pigem selle odavama ameeriklase või lätlase ning riskivad, lootes, et äkki veab.
Nii et Sina arvad, et põhjus, miks Sa pidid taas nii kaua uue koduklubi ootel olema, seisneb odavate tagameeste eelistamises?
Võib-olla tõesti. Kui vaadata Rapla või Keila Coolbeti tagumisi, siis nad on ka odavama hinnalipikuga mehed. Nad on läinud seda teed ja eks nende eelarved olegi väiksemad.
Sulle on nii mõnelgi korral ette heidetud Sinu bravuurikat iseloomu. Kuivõrd palju võib see asjaolu Sinu korvpallialast käekäiku mõjutada?
Jutud on jutud (Muigab.). Eks ma ole ka neid kuulnud, aga ma mängin korvpalli ja see ongi emotsionaalne mäng. Olen emotsionaalne inimene ja saangi ennast just korvpalliväljakul välja elada. Võib-olla ma tõepoolest lähen vahepeal üle piiri, aga üritan seda kontrollida. Samas on viimasel ajal nii palju üritatud korvpalli pärssida – kõik peavad käima justkui mööda jooni ja keegi ei tohi näidata emotsioone, aga minu arust võetakse niimoodi sellest mängust lõbu ära. See mäng on lõppude lõpuks ikkagi rahvale ja rahvas tulebki vaatama show‘d ja seda, kuidas mingi vend tõmbab publiku kaasa.
Kas Sa ise sisimas lootsid möödunud hooaja tulemuste ja soorituste pealt saada tegelikult välismaale?
Ma oleks kindlasti läinud, kui oleks midagi head tulnud, aga sealt väga ei tulnud. Minu koha peale on maailmas neid tagumisi nii palju. Võin ju panna kümme söötu, aga pean samal ajal skoorima 20 punkti ka. Kui teen kümme söötu ja toon kümme punkti, siis on isegi justkui okei, aga enamasti võetakse sind välismaale ikkagi siis, kui tood oma 20 punkti ja paned samal ajal seitse või kaheksa söötu. See aasta ongi mu eesmärk võtta rünnakul rolli natuke rohkem enda peale. Kelle otsa peaks siis sellises satsis, kus olen üks vanematest meestest, ikka vaatama. Teistel meeskondadel on see ülesehitus natuke teistmoodi ja seal ongi toodud välismaalased skoori tegema, aga TalTechis pole see roll üksnes ühe mehe kanda. Mina pean lihtsalt oma võimaluse ära kasutama ja lootma, et kõik õnnestub.

Sa oled öelnud avameelselt välja, et oled TalTechi süsteemiga ääretult rahul. Mis Sulle selle satsi ülesehituse ja olemuse poolest enim meeldib?
Mulle meeldib, et siin on kõik väga professionaalne. Mulle anti väga hea ja ilus korter, täpselt nii nagu räägiti ja lubati. Treeningsaal ja siinsed tingimused on ka tasemel. Meil on eraldi skills treener Rauno Pehka, kellega teeme hommikuti drille. Siin on ka eraldi füsiod, aga osades satsides isegi pole neid (Muigab.). Meiega tegeleb ka Risto Jamnes, kes teeb spordihooldust, nii et nii taastumise kui ka trenni kvaliteet on tohutult professionaalne ning täpselt selline nagu peaks olema igal klubil.
Mida Sa selle all täpsemalt mõtlesid, kui ütlesid, et võrreldes mõne teise satsiga aetakse TalTechis asju oluliselt professionaalsemalt? Kas mängijatele võimaldatavad tingimused on lihtsalt paremad?
Jah, näiteks see, aga ka üleüldiselt treenerite poolest. Meil on enne igat mängu kaks videot – ühes vaatame üle play’d, süsteemid ja selle, kuidas vastane mängib ning teises vaatame spetsiifilisemalt mängijate profiile ja oskusi. Nii peakski olema igas professionaalses klubis, aga mõne treeneriga sellist asja pole. Meil on taktika igaks mänguks paigas. Kui joonis on paigas ja keegi teeb midagi valesti, on hea seletada, et “näe, sa eksisid just siin”, aga kui mõnes satsis süsteemi ega taktikat pole, siis lõpuks ei saagi eksimusi välja tuua, sest mäng on nii kaootiline. See ongi see, mis käib professionaalsuse juurde – siin on kõik nii nagu peab. Lisaks ka see, et meil on ainult Eesti poistest koosnev punt. Välismaalased küll teevad vahel mõne tiimi paremaks, aga osad satsid toovad välismaalase puhtalt toomise pärast. Mina olen pigem seda meelt, et anda suva venna toomise asemel see mänguaeg ja võimalus mõnele noorele.
Sinu kohanemine selle noorusliku satsiga on kulgenud üpris sujuvalt, aga senine terviklik mängupilt pole niivõrd sujuv olnud. Kui keeruline on nende noormängijatega mäng toimima saada?
Eks me võtsimegi neid karikamänge poolenisti sõprusmängudena. Läksime küll võidu peale, aga samas olid need meie jaoks mängud, mille abil teineteist tundma õppida ning võit või kaotus polnud nii oluline. Eks ikka tahtsime võite ja tegime skautingu ära, aga arvan, et hakkame alles nüüd lõpuks vaikselt aru saama, kuidas Varrak joonist ette näeb. Arvan, et meie taktika ja süsteem on väga soosiv, ja usun, et võime mängida väga head korvpalli. Tänane mäng (TalTechi jaoks 86:82 võiduga lõppenud kohtumine Keila Coolbeti vastu – toim.) näitas muidugi ära, et kui eestlased on esimesel poolajal rünnaku poolel natuke jännis, aga satsis on välismaalane, siis kõik hakkavad tema otsa vaatama ja tema toob punktid, aga TalTechis pole kellegi otsa vaadata. Siin peab iseendale otsa vaatama, ja seda me ju lõpuks tahamegi, et meie areneksime, mitte et tuleb suva vend, kes tassib ära.
Kui palju juhendamist ja kogenud meeste nõuandeid TalTechi noored vajavad?
Eks nad ikka vajavad. Enamus on siin ikkagi U20 poisid, palju neil seda mängupraktikat ikka on. Korvpallis on lõpuks ikkagi kogemus see, mis mängib väga palju rolli. Just kogemuse abil oskab mängija olukordi ette näha ja neis õigesti tegutseda. Kui oled juba pikalt mänginud, siis annadki nippe, kuidas saaks ennast ja olukordi paremini ära kasutada. Arvan, et kui nad võtavad nõuandeid kuulda, võivad nad selle aasta jooksul kindlasti palju edasi areneda.
Võtavad nad tagasiside hästi vastu?
Ikka võtavad. Keegi pole öelnud, et “mida sa ajad”. Kõik kuulavad ära, noogutavad kaasa ja ma ise loodan, et saavad aru ka (Naerab.).
Tajud Sa meeskonna ees varasemast suuremat vastutust?
Mingil määral ikka, mind toodi ju siia põhimängujuhiks. Ka selle koha pealt, kuidas mäng jookseb, vaadatakse mulle otsa. Vastutus on suur ja eks nad ikka vaatavad raskel hetkel minu otsa, aga ma pole selline mängija, kes hakkaks oma asja ajama. Üritan ikkagi tiimiga võita. Kui mängime näiteks esimesel poolajal vabad kohad kätte, aga paneme mööda ja lõpuks ka kaotame, siis vähemalt kaotame tiimina, mitte nii, et üks vend üritab punnitada ja siis saame kotti.
Mis siin salata, nii Sina kui ka teenekas peatreener Alar Varrak olete suhteliselt suured isiksused. Kuidas teievaheline klapp toimib?
(Muigab.) Praegu on kõik väga hästi. Alguses oli süsteem muidugi uus, olgugi et korvpall on korvpall, aga mingid nüansid on ikka teised. Olen praegu Varraku suurest pildist ja sellest, kuidas ta mängida tahab, ilusti aru saanud. Arvan, et temaga tuleb väga hea koostöö.
Usud, et hea koostöö võib hooaja lõpus kulmineeruda mõne medaliga?
See on kahtlemata meie eesmärk! Olen TalTechi nina eest suhteliselt palju neid ära noppinud, nüüd võiksin olla ju see vend, kes siia ka mingi medali toob. Oleks aeg!
Nii et oled valmis hooaja lõpuni TalTechi eest panustama? Välismaa võib oodata?
Jah. Oleks ma Keilas olnud, oleksin hüpanud iga pakkumise peale, aga TalTechis olles tunnen, et olen hea meelega lõpuni siin, kui just väljast tõesti midagi ülihead ei tule.




