Close

INTERVJUU | Novembri MVP Frankie Fidler külmast ja pimedusest, NBA suveliiga kogemusest ning enda ja Riia Zelli trumpidest

-Frankie Fidler | Foto: Rīgas Zeļļi Facebook

Optibet Eesti-Läti liigas on tänavusel hooajal seniste kuudega üheks silmapaistvamaks leegionäriks kerkinud 22-aastane ja 2-meetrine Riia Zelli ameeriklasest ääremängija Frankie Fidler. Eksklusiivses intervjuus Korvpall24.ee portaalile uurisime, kuidas andekas mängumees Lätimaale sattus ning kas praegune talvekaamos on teda ka rööpast välja viinud.

Novembris liiga kõige väärtuslikumaks mängijaks hinnatud Fidler on senise 17 kohtumisega kogunud 20,6 punkti, 6,3 lauapalli ja 2,6 resultatiivset söötu ning tema on üks põhiline põhjus, miks Riia Zelli on hetkel saldoga 14-3 Tartu Ülikool Maks & Mooritsa järel teisel kohal. Parimate skooriküttide edetabelis on ameeriklane hetkel kolmas ning efektiivsusteguri pingereas värskelt Prantsusmaale siirdunud Kregor Hermeti järel kuues.

Usutluses uurisime Fidlerilt, kuidas kulges tema ülikoolikorvpalli karjäär, miks tal ei õnnestunud NBA suveliigas Milwaukee Bucksi eest üheski mängus platsile pääseda, millal Riia Zelli temaga ühendust võttis ja miks ta üldse Läti klubi valis, kuidas on kulgenud Euroopaliku mängustiiliga harjumine, milline mõju oli Zelli tiimile tagamehe Toms Skuja lahkumisel ning kuidas ta praeguses külmas ja pimedas endaga toime tuleb.

Frankie, alustuseks palun räägi meile, kuidas Sa leidsid tee korvpalli juurde?

Tegelikult olid need minu vanemad, minu ema ja isa, kes mu korvpalli juurde tõid. Juba noorena olime perekonnana alati spordiga seotud, nii et ma lihtsalt armusin juba varakult korvpalli. Arvan, et olin umbes viie- või kuueaastane.

Mis teeb korvpallist Sinu jaoks ägeda mängu?

Mulle meeldib selle võitluslikkus. Võitmise osa on samuti minu jaoks väga oluline. Arvan, et just see meeldib mulle mängu juures kõige rohkem – sul on võimalus minna vastamisi kellegagi, kes üritab sind võita.

Palun võta kokku oma kolledžikorvpalli aastad, kuidas need arendasid Sind mängijana ja mida sealt kaasa võtsid (Fidler mängis kolm hooaega Omaha’s ja ühe Michigan State’is – toim.)?

Minu esimene aasta kolledžis oli ilmselt parim asi, mis minuga juhtuda sai. Me polnud meeskonnana eriti head ja meil oli treeneriga raskusi, nii et ta lõpuks vallandati pärast seda aastat. Kuid ta lasi mul rünnakul teha palju asju, mis minu arvates aitasid mind hilisemas karjääris. Teisel ja kolmandal hooajal sain uue treeneri ja lugu oli sama – mul lasti teha, mida tahtsin. Treenerid usaldasid mind ja mina usaldasin neid. Mul on alati olnud treeneritega head suhted, mis minu arvates on korvpallis väga tähtis. Viimasel aastal suutsime võita Big Ten’i meistritiitli Michigan State’iga. Mulle meeldis sealne aeg väga. Minu kolledžiaastad olid tõesti suurepärased.

Milwaukee Bucks kutsus Sind eelmisel suvel NBA suveliigasse, kuid kahjuks ei pääsenud Sa väljakule. Palun kirjelda seda kogemust. Kas see muutis Sinu suhtumist või mõtlemist korvpalli?

See oli kindlasti kasulik kogemus. Sain oma suveliiga meeskonnakaaslastelt uusi asju õppida ja arvan, et see oli minu karjääri jaoks oluline hetk. Aga see tegi mulle kindlasti natuke tuska küll, et ma väljakule tegelikult ei saanud.

Kas Bucksi treenerid selgitasid, miks Sa mänguaega ei saanud?

Ei, tegelikult mitte, aga see oli omamoodi arusaadav, kuna meil oli nimekirjas umbes 25 meest. Minutite leidmine olukorras, kus neid tahab saada 25 mängijat ja sealhulgas on ka mehi, keda Bucks peab kindlasti mängitama, oli lihtsalt raske. Isiklikult minu jaoks polnud selles osas küll hästi, kuid nautisin ikkagi kogemust viibida NBA meestega ühes riietusruumis ja sealsete treenerite käe all. See oli kindlasti hea kogemus.

Kas tunned, et üldine NBA loogika kogu selle meelelahutuse ja mänguvälise poolega on palju suurem, kui see, mida oled näinud Euroopa korvpallis?

Jah, kindlasti. Korvpall on siin Euroopas üks spordiala teiste seas, kuid USA-s on see kohati number üks või number kaks. Paljusid mänge saab vaadata üleriigiliselt ja see paneb suure rõhu sellele, kui suur on NBA Ameerika Ühendriikides. Tean, et ka Euroliiga on siin suur, kuid NBA-l on palju rohkem fänne ja kõike sellega kaasnevat. Oleks kindlasti lahe olla üks osa sellest.

Kui palju arendas NBA suveliiga kogemus Sinu üks-üks mängu oskusi, arvestades sealset mängustiili?

Ma ei ütleks, et suveliiga aitas mind kuidagi korvpallioskuste koha pealt, kuna see polnud eriti pikk periood – ainult umbes kaks kuni kolm nädalat. Kuid ma panin üldiselt hooajavälisel perioodil oma treeneri Hunter Longacre’iga palju rõhku üks-üks mängu arendamisele. Pühendasin sellele suvel rohkem aega ja vaatasin palju NBA mängijate videoklippe, sest nad on selles maailma parimad. Minu jaoks toimus tänavu hooajavälisel ajal suur arenguhüpe.

Kes Sinu Bucksi Suveliiga meeskonnakaaslastest on praeguseks kõige kaugemale jõudnud ja kas nägid juba siis, et selles mängijas oli midagi erilist?

Kindlasti üks mees, kellega kohe klappisime, oli Jamaree Bouyea. Ta on praegu Phoenix Sunsi hingekirjas. Ta oli lahe ja rahulik tüüp ning korvpallis tõesti hea, selline salamisi atleetlik. Nüüd on ta Phoenix Sunsis ja olen näinud teda nende eest ka mängimas. Oli tore temaga suhelda omada ja temalt õppida.

Palun kirjelda, kuidas Riia Zelli Sinuga ühendust võttis ja miks otsustasid nendega liituda?

Nendega suhtlesid tegelikult üksnes minu agendid. Ma lihtsalt lasin neil kõigega tegeleda. Nad tõid mulle võimaluse Zelliga liituda umbes nädal pärast minu kogemust NBA suveliigas. Asjad, mida nad rääkisid treeneri, mängustiili ja klubi kohta üldiselt, sobisid minu jaoks igati. Pärast minu viimase kolledžiaasta lõppu pidasin oluliseks minna kohta, mis oleks ründavamale mängule orienteeritud ja laseks mul läbi eksimuste mängida. Riia Zelli sobib sellesse mustrisse suurepäraselt. Meeskond ja meeskonnakaaslased on seni suurepärased olnud.

Kas olid Lätist varem midagi kuulnud?

Tegelikult mitte. Ma ei teadnud, et on olemas selline riik ja ma ei teadnud, kus see asub. Kuid Riia linn on hämmastav ja lihtsalt ilus. Mulle meeldib siin veedetud aeg väga. Mu pere sai paar nädalat tagasi mind külastada ja tean, et ka neile meeldis siin. Läti on suurepärane riik ja ma olen õnnelik, et olen heas kohas.

Kuidas on läinud Sinu kohanemine Euroopa korvpalliga ja millised spetsiifilised aspektid on olnud kõige raskemad harjuda?

Euroopa korvpall on USA mängust kindlasti erinev, see on palju kiirema tempoga, kui ma alguses arvasin. Ma kuidagi mõtlesin, et see võib olla aeglasem. Mäng on sama füüsiline, kui mitte füüsilisem, kui korvpall Ameerikas. Ainus asi, millega ma ikka veel natuke maadlen, kuigi arvan, et muutun järjest paremaks, on õigel ajal vigade tegemine. Eriti kiirrünnakute veaga mahavõtmine, kui tahad vastaste hoogu peatada.

Kui raske oli kohaneda meeskonnamängu rõhuasetusega võrreldes Ameerika üks-ühele stiiliga?

Hooajaeelsetel treeningutel söötsime me palju, söötsime isegi üle. Mõnikord pahandasin oma peas teiste peale: “Viska lihtsalt, sa oled vaba.” Siin on kindlasti rohkem meeskonnamängu ja siin on kindlasti paremad söötjad kui USA-s. Olen välja raalinud õige hetke skoorimiseks ja õige aja söötmiseks ning arvan, et olen selles nüüd parem kui alguses.

Kuidas on kulgenud kohanemine maa-ala kaitsega? Seda USA-s vist nii tihti ei mängita?

Seda kindlasti seal nii tihti ei mängita. Aga maa-ala pole nii raske omandada, tavaliselt seda õpitakse juba nooremana. Pead lihtsalt teadma põhitõdesid, kus tuleb mingil hetkel platsil olla. Mul polnud maa-ala kaitse mängimisega kohanemisel tegelikult probleeme, sest pidin seda ka kolledžis aeg-ajalt tegema, seega see polnud minu jaoks midagi nii uut.

Ja jooksu reegel, kas sellega oled ka harjunud?

Mulle pole vist ammu lisasammude eest jooksu antud, sest mõtlen sellele rohkem. Mul vilistati seda hooaja alguses piisavalt tihti ära. See oli kindlasti muutus, mille pidin oma mängus tegema, et pean nüüd enne sammu astumist palli põrkesse panema, selle asemel, et saaksin vabamalt tugijala pealt startida. Aga alguses oli mul pea igas mängus üks või kaks pallikaotust just jooksude tõttu.

Kuidas kirjeldaksid ennast korvpallurina, mis on Sinu tugevused ja nõrkused?

Arvan, et olen mitmekülgne korvpallur ja meeskonnamängija. Tahan teha igal õhtul kõik mis vaja, et aidata tiimil mäng võita, olgu see siis skoorimine, lauapallide hankimine või meeskonnakaaslaste kaasamine. Minu mõtteviis on alati võidule keskendunud. Paljudel kordadel sel aastal on öeldud, et “Frankie, me vajame, et sa skooriksid,” ja ma teen seda rõõmuga. Minu tugevused on ründemängus. Olles 2-meetrine, suudan ma vastastest üle visata, ma valdan päris hästi palli, suudan murda korvi alla ja olen ka küllalt hea füüsisega. Minu vastu tehakse omajagu vigu ja ma taban vabavisked hea protsendiga. Mis puutub nõrkustesse… ma ei ütleks isegi nõrkus, aga kaitses võiksin olla veidi agressiivsem. Mul on nii head gabariidid, et peaksin suutma vastaste rünnakut rohkem häirida. Olen näinud selle kallal vaeva, kuidas kaitses agressiivsem olla, ja arvan, et muutun järjest paremaks.

Millisel positsioonil Sulle meeldib kõige rohkem mängida, kas väikese ääre või suure äärena?

Eelistan olla lihtsalt ääremängija. Tunnen, et korvpall on suuresti peaaegu positsioonivaba: kõik puutuvad palli, viskavad peale ja põrgatavad.

-Frankie Fidler | Foto: Rīgas Zeļļi Facebook

Palun võta lühidalt kokku senine hooaeg nii meeskondlikust kui ka individuaalsest seisukohast.

Alustasime ENBL-i sarjas tähtsa võiduga (poolakate Varssavi Džiki vastu – toim.). See oli võõrsilmäng ja andis meile palju enesekindlust. See andis meile hoo sisse edasiseks, kus on olnud tõuse ja mõõnasid. Oleme seisnud silmitsi vigastuste ja haigustega ning “järgmine mees üles” mentaliteet on olnud võtmetähtsusega. Oluline oli üle elada Toms Skuja lahkumine Saksamaale, järgmised mehed astusid esile ja oleme võitnud olulisi mänge ka ilma temata. Ma ise tahtsin hooaega tugevalt alustada. Tahtsin endale tõestada, et suudan skoorida ja mängida kõrgel tasemel. Olen väga järjepidev inimene, nii et kõik minu elus – raamatu lugemine enne magamaminekut, venitamine pärast treeningut – on ehitatud selleks, et olla väljakul edukas. Nii plaanin jätkata kuni hooaja lõpuni.

Sa võitsid Optibet Eesti-Läti liiga novembrikuu MVP auhinna. Kui olulised on individuaalsed auhinnad Sinu jaoks?

Need auhinnad pole tegelikult midagi, millele ma igapäevaselt mõtlen. Need tulevad koos hea individuaalse mängu ja meeskondliku eduga. Kui meeskond on esikohal ja sa mängid oma parimat korvpalli ning meeskond selle juures ka võidab, saavad kõik auhindu ja tunnustust. Peamise fookuse hoidmine võitmisel on minu jaoks kõige olulisem.

Riia Zelli peamine tagamängija Toms Skuja lahkus Saksamaale. Kuidas see Sinu mängu on mõjutanud?

Toms oli meie jaoks suurepärane, mulle meeldis temaga koos väljakul olla. Ta on suurepärane tagamängija ja suurepärane meeskonnakaaslane. Tema lahkumine mõjutas meid meeskonnana ja pidime lihtsalt ennast rohkem kokku võtma. Panin endale kindlasti natuke rohkem survet, et proovida visata rohkem peale, et täita ka Tomsist jäänud punktide lünka.

Millised on Riia Zelli suurimad tugevused sel hooajal?

Arvan, et meie võime kaitsest rünnakule üle minna. Me pole selles veel päris suurepärased olnud, kuid arvan siiski, et see on üks meie suuremaid tugevusi – kiirus ja soov skoorida enne, kui kaitse on ennast paika saanud. Treener tahab, et jookseksime võimalikult palju kiirrünnakutele. See on kindlasti midagi, millest me enne iga mängu räägime.

Kuidas Sa hindad Optibet Eesti-Läti liiga üldist taset?

Arvan, et tase on hea. Pea kõik meeskonnad on konkurentsivõimelised ja tahavad võita. Siin on struktuuriga korvpall ja liiga on kindlasti konkurentsitihe. Loomulikult on osad tiimid paremad kui teised. Viie või kuue parema meeskonna mängud on tavaliselt üsna tasavägised ja mõnikord püsib liiga alumise poole sats tugevamatega esimese poolaja kaasas. Mulle kindlasti meeldib siin liigas mängida.

Kes on Läti-Eesti liigas kõige raskemini kaitstav mängija ja miks Sa nii arvad?

Mulle meeldis väga üks Valmiera tagamängija. Ma ei mäleta tema nime, kuid ta on lühem ja tal on väljakul särtsu ja sitkust (Dominykas Stenionis – toim.). Ta on kiirem, kui inimesed arvavad, eriti kui meie pikad tema peale vahetasid. Neil oli raske temaga sammu pidada.

Sama küsimus ründefaasi kohta ehk kelle vastu on kõige raskem skoorida?

Meeskonnana ütleksin tõenäoliselt Ventspils. Nad valmistasid mulle tiimina probleeme. Ma ei oska nimetada ühtegi konkreetset meest. Arvan, et suudan skoorida ükskõik kelle vastu, võib-olla mitte lihtsalt, kuid suudan.

Kuidas Sulle meeldib Riia linn, selle igapäevaelu ja kultuur?

Mulle meeldib Riia väga. Mulle meeldib suurema linna tunne ja Riia on suurem kui minu kodulinn USA-s. Mulle meeldib näha inimesi ringi jalutamas, eriti vanalinnas. Ma käin palju kaubanduskeskuses, mis asub mu elukoha lähedal ja seal on alati palju inimesi. Kõik on ülimalt sõbralikud ja sööma minnes on teenindus suurepärane. Seni on olnud väga tore aeg.

Kas praegune pime ja külm aastaaeg mõjutab Sind negatiivselt ja kuidas plaanid sellega võidelda?

Kui see algas, siis mõtlesin: “Juba on pime, juba on külm, see on igav.” Kuid siis mõistsin, et see tähendab, et mul on rohkem aega enda jaoks, et õppida asju enda kohta ja uurida nippe, kuidas korvpalliväljakul paremaks saada. Nii ma oma selle hooaja elule lähenengi. Pimedus mõjutas mind negatiivselt umbes nädala, aga siis muutsin negatiivse positiivseks.

Kui palju sa vabal ajal korvpalli vaatad ja milliseid liigasid eelistad ja miks?

Ma pole suur telerist korvpalli vaataja, eelistaksin minna isiklikult mängudele kohale. Vaatan Euroliiga ja NBA tipphetki YouTube’ist või mujalt. Mu esimene eelistus on kindlasti NBA, kuid arvan, et Euroliiga rahvahulgad ja fännid muudavad selle liiga mängud atraktiivseks.

Kes on Sinu lemmikmängija ja miks tema mäng sulle meeldib?

Mul on paar lemmikmängijat. Puhtalt korvpallimängu koha pealt on need ilmselt Paul George ja Devin Booker. Paul George on pikk, tal on suurepärane pallikäsitlus, ta suudab väga hästi visata ja ta on lihtsalt ülimalt mitmekülgne. Tema mängus pole eriti puudusi. Devin Bookeri puhul meeldib mulle tema keskpositsioonivise. Mulle meeldib samuti visata keskpositsiooniviskeid ja Booker on selles üks paremaid. Tema mängudest videote vaatamine on mulle kasulik olnud. On lahe jälgida neid mehi ja õppida, kuidas nad asju teevad ning seda oma mängu üle kanda.

scroll to top