Eesti viimaste aastate üks kuumemaid korvpallureid Stefan Vaaks siirdub uueks hooajaks tugevasse Illinoisi ülikooli. Mai esimeses pooles 21-aastaseks saav 2-meetrine Stefan Vaaks on senises karjääris igal sammul suutnud kiiresti kohaneda ning üha uuesti suutnud ennast tõestada. Korvpall24.ee portaal tegi pika intervjuu tema isa Milvert Vaaksiga, et uurida, milline oli Stefan noorkorvpallurina ning kust on ta saanud oma kõva enesekindluse.
Aastakümneid korvpallitreeneri ja kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Milvert Vaaks mängis ise pikalt Eesti esiliiga tasemel ning on aidanud abilisena Stefanil teha individuaalselt palju lisatööd just viske kallal. Ühe suurema teemana käsitleme usutluses näiteks ka seda, kuidas vanemana hoiduda oma unistuste realiseerimisest läbi lapse ning kas on mingi salajast valemit, kuidas oma järeltulijat edukaks profisportlaseks kasvatada.
Veel räägib Milvert Vaaks meie portaalile antud intervjuus, kuidas elab Eesti noorte korvpall Kiilis, kui palju on tänapäevane nutiajastu laste kehalist võimekust alla tõmmanud, kuidas talle istub NCAA mängustiil, mis läks Stefani keerulistel Hispaania-aastatel hästi ja mis halvasti, kust on Stefan saanud oma meeletu sihikindluse ning ebaeestlasliku ründava mängustiili, kui palju tema karjääri on teadlikult kujundatud ning kuidas on üks kontoritool Stefanit korvpallurikarjääris edasi aidanud.
Milvert, millega Sa praegu igapäevaselt spordi ja korvpalli vallas tegeled?
Ma vean Kiili spordiklubi ja töötan treenerina. Teeme koostööd Rae spordikooliga – annan seal ka veidi trenne, et koostöö hästi sujuks. Treenerid liiguvad meil kahe klubi vahel, kuigi juriidiliselt on tegemist eraldi üksustega. Selleks, et tipptasemel kaasa lüüa ja erinevates Põhja-Euroopa ning Balti liigades osaleda, peame koostööd tegema, sest üks väike klubi ei vea seda eelarveliselt välja. Lisaks olen koolis õpetaja ning nagu ikka lapsevanem: mul on kolm last ja abikaasa.
Nii et Sa veedad hommikust õhtuni spordisaalis?
Põhimõtteliselt küll. Viimase paari aastaga on paberitöö poolt ja organiseerimist kõvasti rohkem juurde tulnud. Oleme läinud nii suureks ja meil on hästi läinud, kuna poisid on tublid. Nüüd tuleb neile järgmisi väljundeid otsida. Need Põhja-Euroopa liigad ja BBBL – seda kõike tuleb organiseerida ja vahepeal on see isegi tähtsam osa kui puhas treenimine. Samuti toetajate otsimine, see on üks põhiasju, sest ilma nendeta on väga keeruline.
Kuidas Kiili klubil üldiselt läheb ja kas sealt on järgmised talendid sirgumas?
Arvan, et läheb suhteliselt hästi. Saaliaegadega on meil küll keeruline… võrreldes lähemate valdadega on meil selles osas seis kõige kehvem. Kuidagi ikka saab, eluaeg on nii olnud. Me kodus praktiliselt ei mängigi, üritame saalidega hakkama saada nii Rae vallas kui mujal. Kuid vaimsus on siin kõva ja kutte tuleb peale. Noortekoondises on päris palju poisse vähemalt kandidaatide nimekirjast läbi käinud, nii et täitsa okei on.
Kiili on küll Tallinna külje all, aga ikkagi väiksem koht. Kuidas on olla korvpallitreener väikeses kohas ning mis on peamised mured ja rõõmud?
Rõõm on see, et Kiilis on eluaeg olnud tugev korvpallivaim. Aastakümneid on siin möll käinud, korvpall on au sees ja seetõttu on ehk ka veidi lihtsam. Samas konkurents on tihe, meil on siin võrkpall ja jalgpall ja kõik muud alad. Aga see edu-vibe kandub edasi ja toob uusi lapsi saali. Nõrk koht on see, et valik on puudulik, kuna lihtsalt lapsi pole piisavalt. Tuleb teha tööd kõigiga, kes vähegi on, ja vahva, et nad olemas on. Kui võtad võrdluseks Tartu, siis nemad saavad ühe aastaga kolm-neli tippmängijat kuskilt mujalt juurde, pluss mõne ukrainlase. Kiili ja Jüri suunas keegi niimoodi ei liigu – pigem liigutakse siit ikka väljapoole, linna poole. See väiksus on aga ka eelis: kõik see on kogukonna asi, poisid on omavahel ninapidi koos, teevad koos muud sporti ja tänu sellele tehakse võib-olla vähem röövlitempe. Trennis käiakse ka väga hästi. Alates teatud vanusest, kuskil U13-U14, on trennist puudumine peaaegu olematu. See on selge eelis võrreldes linnaga, kus ma olen ka treeneritööd teinud.
Sa oled aastakümneid seda tööd teinud ja näinud ka nutiajastu pealetulekut. Kas lapsed on treenitavatena muutunud ja kas neile peab teistmoodi lähenema? Kas nende tähelepanuvõime on vähenenud?
Täiesti muutunud on! Hoovisport on minimaalne ja lapsevanemad on muutunud koos lastega. Kui ma olin päris noor treener, võeti kutid trenni alles 4.–5. klassis, lasteaias või esimestes klassides ei võetudki. Need poisid, kes siis tulid, oskasid juba püüda ja joosta ning valdasid nii võrkpalli, rahvastepalli kui jalgpalli elemente. Nüüd on koolis kehalise kasvatuse tunnis nii, et kui klassis on üks-kaks spordipoissi, siis võidab alati see võistkond, kus nad on – vahet pole, mis ala nad teevad, ujumisest kummikeksuni. Ülejäänud kaadri kehaline võimekus on selgelt alla käinud, ma näen seda ja olen selles veendunud. Ka lapsevanemate suhtumine on muutunud – kui varem tegi poiss julgelt kahte ala, siis nüüd on sellist aktiivsust väheks jäänud. Julgen väita, et nutiajastu tõttu anname kehaliselt selgelt järele.
Siin on justkui vastuolu: et jõuda korvpallis tippu, peavad juba ka noorkorvpallurid olema füüsiliselt ja tehniliselt oluliselt paremad kui 20 aastat tagasi, aga samas Sa ütled, et üldine tase on palju kehvem?
Seetõttu ongi nii, et praegu jõuavad Eestis korvpallis kuhugi peaaegu eranditult nende perede lapsed, kus taust on väga tugev: kas lapsevanem on mingil tasemel mänginud või on treener. See mängimine ei tähenda, et on olnud superstaar, lihtsalt mingil tasemel on tegeletud. Kui vaatad praegu noortekoondiseid, siis tegusid teevad ikka sportlike perede lapsed. Tavalise seitsmenda klassi lapse puhul, kellel pole sellist tausta, on praktiliselt võimatu tippu jõuda. Meestekoondises on põhimehed enamus sportlikest perekondadest – (Maik-Kalev) Kotsar, (Artur) Konontšuk, (Kristian) Kullamäe ja teised. Paraku see on nii. On variant minna välismaale, kus konkurents on tihe ja antakse kõvasti hagu, aga meie tingimustes jääb see “supp” liiga lahjaks. Megatalenti muidugi ei riku ka see ära, aga palju neid meil ikka on.

Siit ongi hea minna Stefani teema juurde. Kui ta sel hooajal USA-s mängis, siis kui palju see Sinu unerütmi ja töid-tegemisi segas? Eeldan, et tahtsid öösiti mänge vaadata?
Vaatasin kõik mängud ära ja kohandasin oma rütmi. Käin tavaliselt hommikuti umbes kella seitsmest ise trenni tegemas, aga Stefani mängupäevadel jätsin selle vahele, läksin varem magama ja leidsin trenniks päeva peale muu aja. Ma tavaliselt äratuskella ei pannudki, lihtsalt olen selline tüüp, et muretsed ja oled selleks ajaks nagunii öökullina üleval. Organism on kuidagi teistmoodi ehitatud, ei saanud hommikul järele vaadata.
Oled minu teada pigem Euroopa korvpalli austaja – kuidas sulle USA üliõpilaskorvpall istuma hakkas? Kas see mäng on palju erinev sellest, mida me siin mängime?
See meeskond, kus Stefan mängis, on kindlasti erinev. Aga kui võtta NCAA tervikuna, siis olen end kurssi viinud kõigi liigadega alates Stefani miniklassist kuni Hispaania noorteliigani ning julgen väita, et NCAA tippsatsid mängivad väga euroopalikku korvpalli. Kui vaatad näiteks Michigani või UConn-i mängu, siis võiks neid vabalt Euroliigaga segamini ajada – reeglid on küll veidi erinevad, aga kui vaatad tehtavaid lisasööte ja muud sellist, siis mängujoonis on pigem Euroopa oma kui NBA. Keskpäraseid satse, kuhu ka Providence kuulus, on Euroopa taustaga treeneril või mängijal muidugi kohati keeruline vaadata. Seal on üks-üks korvpalli minu arust lubamatult palju. Aga tipp on kindlasti kihvt ja NCAA finaalmäng oli väga nauditav, kaks korda ägedam kui NBA.
Räägime korraks ka Stefani Hispaania ajast, mis polnud vist kellelegi kerge. Mis seal tagantjärele vaadates juhtus?
Kui ta mängis siin hästi nii EYBL-is kui BBBL-is, võtsid agendid ühendust ja pakkusid võimalusi. Ta käis proovimas Itaalias Stella Azzurras, aga sai seal vigastada. Siis läksime koos Hispaaniasse testile. Ta jõudis lennujaamast kell pool kümme õhtul saali ja pandi kohe mängulisse trenni. Kõik vaatasid kohe, et ta on 10 cm lühem, kui ta pidi olema – agendi väikesed vigurid. Aga ta oli pikkade kollide vastu kohe edukas. Ta oli hilise arenguga poiss, aga mõistuselt iseseisev. Treenerid tahtsid teda kohe endale. Mina treenerina vaatasin ka sealset tööd. Küsisin treenerilt kohe mõne nüansi kohta, mida ta valesti näitas. Pärast seda saadeti mulle sealt neli aastat treeningkavasid ja sain treeningutel vabalt ringi liikuda. See pool oli äge – saalis oli korraga kolm treenerit ja möll käis 24/7. Aga lihtne see polnud. Esimesel aastal oli võimalus tagasi tulla ja ega Stefanil alguses ka kohe näpud liiga püsti ei olnud. Aga arutasime tema emaga, et mis tal kaotada on. Stefan sai kohe aru, et seal käivitub tõeline konkurents ja “andmine”, mida Eestis on raske saavutada, sest materjali pole. Samas kooli pool oli jama – lubati ingliskeelset kooli, aga tuli välja, et isegi inglise keele õpetaja ei osanud korralikult keelt. Agent üritas nendega selles osas suhelda, aga lõpuks ma tegin seda ise. Kui korvpallipool oleks olnud jama, siis oleks ta ära tulnud, sest tingimused – riietusruumid, ühikad ja muu – olid üsna kehvad. Koroona natuke päästis, kuna siis sai kaugõppes Tabasalu koolis klassi lõpetatud. Siis lubati Hispaanias taas ingliskeelset kooli, kuna tuli uus koostööpartner. Aga olukord oli sama. Õnneks saime siis Tabasalus üheksa klassi kaugõppel lõpetatud ning edasi läks Audentesesse e-õppele, kus oli hea ja paindlik süsteem. Ta küll üheski Audentese trennis ei käinud, aga selle kooli ta lõpetas.
Kui raske Sul lapsevanemana oli poissi nii noorelt võõrale maale saata?
Oli raske, aga kuna meil on väga sportlik taust ja tutvusringkond, siis teadsime, et paljud on selle läbi teinud. Vanasti mindi Võrust või Paidest Tallinna TSIK-i, elati ühikas ja koju ei saanudki. Meie puhul aitas WhatsApp, kus saime silmast silma rääkida, ja kohale sai ka lennata. Käisime tema emaga kordamööda ikka kolm-neli korda aastas kohal, lisaks sai ta jõuludeks koju. Ma ei taha seda kergeks rääkida, see oli kindlasti raske, aga tal ei tekkinud kordagi sellist momenti, et “kopp on ees, tulen tulema”. Ta sai aru, et see on vajalik. Kui treenerid vahepeal imeasju nõudsid – näiteks taheti tema viset muuta –, siis sekkusime. Kirjutasime ja joonistasime ning tõime näiteks noortekoondise treeneri Aivar Kuusmaa nime sisse, et nad viset ei puutuks. Treeningprotsessis oli aga andmine kõva. Kui sa oled teistest 10-15 cm lühem ja hea kui rõnga ära hüppad, kui teised panevad kahe käega ülevalt all, aga sina saad ikka hakkama, siis oli järgmine samm juba aimatav.

Kust Stefan selle meeletu sihikindluse on saanud, et just seda korvpalli asja ajada? Ta on intervjuudes maininud, et tavapärased noorte ahvatlused ja peod talle korda ei lähe ning ta arendab oma karjääri väga teadlikult.
Spordivärk on talle kogu aeg meeldinud. Ta oli tegelikult enne üldse jalgpallifänn ja selles päris edukas, samuti võrkpallis Eesti noorte meister. Tema jaoks ongi vaba aeg tihti sportlik – talle meeldib mängida discgolfi ja ta mängib päris hästi lauatennist. Nii ema kui isa poolt oleme temaga neist asjadest palju rääkinud. Olen talle öelnud, et korvpalli mõistes oled sa “keskmine valge mees” ja sa pead iga protsendi, mille sa füüsiliselt meeletutele talentidele alla jääd, korvama professionaalsuse ja mõistusega. Arvan, et Stefan on saanud isiklikku eeskuju läbi selle, et nii ema võrkpallis kui mina korvpallis oleme temaga lapsest saadik palju tegelenud. Treeneritena oskame võib-olla õigeid asju öelda. Kui tal ühel hetkel hakkas hästi minema ja tekkisid ümber abilised ja agendid, tegi see asja lihtsamaks. Üks asi, millest paljud vanemad aru ei saa, on see, et korvpallis 1+1 ei ole 2, vaid 4. Kui sa mängid 10 minutit ja viskad sisse ühe kolmese, on see üks asi. Aga kui sa harjutad kolm kuud ja viskad sama ajaga sisse kaks kolmest, siis treener annab sulle mänguaega mitte enam 10, vaid juba 15–16 minutit. See annab võimaluse visata veel ühe kolmese sisse. Kui viskad juba kolm kolmest, paneb treener sind mängu 25 minutiks. Iga väike samm sisse pandud tööd võib kordades tagasi tuua. Sõna “sa pead” pole me Stefani puhul kordagi kasutanud. Pigem oli vastupidi – istusin sõpradega saunas ja pidin koju minema, sest järgmisel päeval kell seitse hommikul oli vaja minna viskama, kuna hommikul olid saalid vabad. Ta sai varakult aru, et harjutades saab ta paremaks ja talle meeldis mängida endast vanematega, isegi kui ta kuju poolest oli teistest maas. Kokkuvõttes peab lapsevanem lapsele selgeks tegema, et harjutamisel on tulemus, ja kiitma siis, kui tulemus on hea. Kui ei lähe hästi, siis mainid mokaotsast, et ega me pole saanud praegu harjutada ka. See on spordipsühholoogia, mis meil korvpallis on üsna lapsekingades, aga mind on aastakümneid huvitanud, ja nii sai teda ka mental coach’itud.
Kui palju ja kui teadlikult on tema puhul tehtud karjääri planeerimist? Pärast Hispaaniat tunduvad kõik sammud – Viimsi, Kalev/Cramo, USA ülikool – väga loogilised. On see kõik olnud teadlik või oli seal ka õnnefaktorit?
Esiteks on meil kindel asi, et kõik suured otsused teeb Stefan ise. Mina ja ema räägime kaasa ja arutame, aga lõppotsus on tema oma. Ta on lapsest saadik olnud ambitsioonikas. Vahel kadus tal eneseusk, aga siis tuletasin meelde, et kes siis veel kuskile peaks jõudma, kui tema, kes ta on omavanuste hulgas Baltikumi üks paremaid skoorijaid. Viimsi mõte oli see, et me ei teadnud pärast Hispaaniat, mida keha teeb. Rapla küsis ka ning mõni sats veel, aga päris nii kõvasid tahtjaid rohkem polnudki. Viimsis oli ka esiliigavõistkond ja arvestasime, et kui ta meistriliigas peale ei saa, siis mängib esiliigas. Aga ta arenes kõvasti ja sai Viimsis peale. Edasi tuli Kalev/Cramo huvi. Ta tegi individuaalselt väga kõva suve, kuigi paljud kritiseerisid, et ta noortekoondises ei mänginud. Kalev/Cramo pakkumise puhul ta tegelikult kaotas rahas ja treeningtingimustes, aga võitis treeningkeskkonnas ja mängijate tasemes, kellega ta konkureeris. USA ülikooli puhul valis ta sellise koha just seetõttu, et ta tahtis kindlasti koondisesse ja EM-ile saada, aga paraku tuli vigastus. Tema tugevus on see, et ta kohaneb igas keskkonnas väga hästi. See step-by-step mudel on tema puhul toiminud ja kui keha terve püsib, kohaneb ta igal pool maailma korvpallis. Ma olen selles üsna veendunud.
Kust tuleb Stefanil see eestlase kohta ebastandardne mängustiil, kus ta on eriti tugev üks-üks olukordades ja suudab ise viskekohti luua?
Treenerina olen mina teda treeninud ja tal on olnud treeneriteks ka Reimo Luht ja Arkko Pakkas. Mina lähtun pikaaegse Tallinna Ülikooli õppejõu Boriss Bazanovi loogikast: kui sul on kaks jalga paigas, pead sa peale virutama. Kui viskad kolm korda mööda, istud pingil ja harjutad kodus, aga kui sa peale ei viska, siis sa pole korvpallur. Korvpall on sisseviskamise mäng. Oleme Stefaniga käinud meeletult palju viskamas – kui ma ütlen, et oleme teinud 500 000 viset, siis ma ilmselt väga ei eksi. Sealt kinnistub enesekindlus. Kõik, kes kunagi Bazanovi käe all on mänginud, isegi kui pole 10 aastat palli kätte võtnud, aga kui on kaks jalga paigas, siis tahaks kohe peale virutada. Eestis on paljud viskajad “lotomängijad”, et äkki veab ja läheb sisse. Aga noor peab treenima selle taseme, et kui jalad on paigas, siis aju ütleb, et nüüd see vise läheb. Stefani puhul pole treenerid keelanud tal visata, sest tema kehaliste eelduste juures poleks muudmoodi saanudki. Harjutasime teadlikult trennis ainult sisseviskeid: kui protsent langes alla seitsme-kaheksa kümnest, siis me kaugemale ei läinudki. Alustasime meetri kauguselt korvist ja niimoodi samm-sammult aastatega liikusime kaugemale. Mängus viskas ta kolmeseid varem, sest adrenaliin on üleval, aga individuaalsetes trennides hakkasime regulaarselt kolmeseid viskama alles kuskil üheksandas klassis, et ei läheks kuulitõukeks ära ning ei rikuks visketehnikat ja vaimset kindlust.

Kui palju Sa talle praegu kõrvalt nõu annad? Kui näiteks mõni mäng USA-s läbi saab, siis kas helistad ja räägite asjad üle?
Nooremana tegin seda rohkem, aga praegu USA-s pole see isegi mõeldav. Neid analüüsijaid on seal nii palju, et ma ei näe vajadust – proovin pigem rohkem isa olla. Saadan sõnumeid ja kui tuli suur ja tähtis võit Madison Square Gardenis 20 000 inimese ees, siis ikka helistasin. Kui mängudest pole just midagi erilist rääkida, siis räägime sel teemal vähe. Seda analüüsi saab ta seal niigi viis tundi järjest. Mõne nüansi kohta, näiteks pick-and-roll kaitse tundus neil vahepeal imelik, küsin pigem enda harimise mõttes, et miks nii või naa tehakse. Eesti meedias ja gruppides vahel küsitakse, miks ta nii palju peale virutab, aga keegi ei tea, mida treener nõuab. Treeneril on süsteem ja kui tema töö on mäng laiali tõmmata ja visata, siis ta peabki seda tegema, muidu saab treenerilt sõimata. Mina proovin vältida seda viga, mida paljud vanemad teevad, et arutavad mängu kohe nii, et lapsel pisarad silmas. Mina tahan olla isa.
Kuidas Sa kõrvalt hindad, kui hästi Stefan kogu selle tähelepanuga vaimselt hakkama on saanud?
Arvan, et suhteliselt hästi. Ta on tubli, aga maailma mastaabis on ta ju alles tipu suunas teel. Hispaanias tegi ta eratrenne koos selliste meestega nagu Hector Alderete ja Ruben Domingues, kes on olnud Euroopa omavanuste tipud ja Hispaania noortekoondiste liidrid. Nemad käisid ka trennis nagu tavalised mehed ja ei olnud ära tõusnud. See andis hea kogemuse, et pole põhjust nina püsti ajada. Ta on inimtüübilt alati olnud pigem edasipüüdlik. Eestis on eeskujusid ja lugusid küllalt nii korvpallist kui jalgpallist, kus saadakse leping ja siis tulevad kohe soengud, autod, naised ja peod – eks ta proovib nendest eristuda.
Oskad Sa teistele lapsevanematele öelda, mis on see valem või muster, kuidas oma lapsest edukas profisportlane kasvatada?
Ma ei tea… eks laps peab armastama seda, mida ta teeb. Sundimisse ma ei usu. Lapsevanem peab toetama ja võimalused looma. Meil on korvpalliplatsid igal pool, on mängitud hoovis ja toas, lisaks võrkpall ja jalgpall. Aga lapsevanem peab jääma lapsevanemaks. Üks asi, mida me ei lubanud, oli alade vahel jooksmine. Kui ta valis mõne ala, siis pidi aasta lõpuni trennis käima. Tänapäeval joostakse tihti edasi-tagasi, aga peres peavad mingid piirid olema. Kool ja trenn pidid korras olema. Käitumise poole pealt talle midagi väga ette heita ei saa, kui ta mingid vembud tegi, siis pigem tegi need kodus ära. Koolis ja trennides oli pigem eeskujulik. Stefanile on alati meeldinud distsiplineeritud treenerid – Valdo Lips, Aivar Kuusmaa ja Aivo Erkmaa. Talle meeldis, kui trennis oli kord majas, mitte laat. Sellist “tilu-lilu” trenni ta ei armastanud lapsest saati ja vahel tuli tal sellepärast isegi kaasmängijatega konflikte, kui mingid jamad olid.
Kuidas tulla lapsevanemana toime tunnetega, et ei hakkaks oma unistusi lapse kaudu realiseerima ega keeraks vinti üle?
Seda olen ma elus palju näinud. Head soovitust polegi, aga vanem peaks jääma lapsevanemaks. On küll näiteid nagu Andre Agassi, kelle isa sundis tennist mängima ja mees jõudis kaugele, kuigi vihkas iga hetke. Aga mina usun sellesse, et lapse vaim püsiks terve. Selleks peab vanem looma keskkonna ja olema eeskujuks, mitte kasutama sundust. Mul on veel kaks last, kes teevad sporti, ja ma ei sunni neid kunagi. Meil on kodus võimalused olemas ja kui neil tekib isu, siis nad teevad, ja kui ei teki, siis on elus muid toredaid asju ka.
Oled Sa Stefaniga arutanud, mis on tema unistused ja kuhu ta tahab jõuda? Kas teie unistused kattuvad?
Minu unistus on see, et temast tuleks normaalne inimene. Korvpallialaseid unistusi mul poja koha pealt pole. Kihvt on, kui tal hästi läheb, aga ma ei ütle kunagi, et sa pead jõudma sinna või tänna. Ta on juba praegu üsna kaugele jõudnud. Ma usun sellesse, et unista vaikselt omaette ja tee tööd, küll elu näitab, kuhu tiivad kannavad. Liigne haipimine ei lõpe tavaliselt hästi.
Oskad Sa välja tuua mõne põneva fakti Stefani kohta, mida laiem avalikkus veel ei tea?
Üks asi on see, kuidas me individuaalseid trenne tegime. Laagrites käisime lisaks tavatrennidele hommikuti või õhtuti viskamas. Pakkusin seda võimalust paljudele, aga regulaarselt käisid lõpuks ainult Stefan ja tema trennikaaslane Kristofer Viilmann. Teine lugu on sellest ajast, kui mul endal oli kõva vigastus, kannakõõlus läks pooleks ja oli kipsis. Stefan oli just Hispaaniast pühadeks kodus ja tahtis hirmsasti trenni teha, aga mul jalg kipsis. Sõitsin siis vale jalaga oma automaatkastiga autoga saali, võtsin valuvaigisti sisse ja toetasin ühe põlvega kontoritoolile. Loopisin talle sealt ise kipsis olles palle ette ja lükkasin teise käega pehmet pallikäru vastu, et talle kaitses takistust teha. Selle tooli rattad veeresid nii hästi, et korjasime pallid kiiremini kokku kui muidu. Kaks nädalat lasin selle kontoritooliga lõpuks ringi ja kutt läks Hispaaniasse tagasi, olles viskega jälle sammu edasi astunud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Sa oled ise ka asjalik mängumees olnud. Mis hetkel Sa Stefanile üks-üks mängus kaotama hakkasid?
See oligi seesama periood. Ta oli siis viisteist ja me vedasime tossude peale kihla. Kui mina võidan, saan mina talle antud koondise tossud endale, kui tema võidab, ostan mina talle need tossud, mis ta tahab. Hakkasin ise ka kõvasti trenni tegema, et talle detsembri pausil pähe teha, aga siis läks mul kannakõõlus ja pärast seda ma enam talle vastu ei saa. Loodus teeb oma töö ja see on positiivne.




