Eesti pikaaegne esiklubi Kalev/Cramo tänavune hooaeg on kulgenud üle kivide ja kändude ning üle aastate on leitud ennast olukorras, kus Eesti meistrivõistluste lõpplahendusele vastu minnes ei olda enam peamised tiitlifavoriidid. Klubi mänedžer Ramo Kask rääkis pikas ja avameelses intervjuus Korvpall24.ee portaalile lahti, mis tänavusel hooajal kõik valesti on läinud ning mis on olnud erinevate murede põhjused.
Kalev/Cramo klubi on teinud tänavu mitmeid erinevaid otsuseid, mis on leidnud korvpalliüldsuses päris jõulist vastukaja. Olgu see siis tänavune välismängijate valik ja kõik selle temaatikaga seotud otsused või algse peatreeneri Indrek Reinboki mõneti ootamatu vallandamine ning asendamine soomlase Anton Mirolyboviga, kelle tööd on seganud tervisemured.
Palusime mänedžerina kõigi nende otsuste tulipunktis olnud Ramo Kaske, et ta ükshaaval võtaks kõik need intriigi ja küsimusi tekitanud olukorrad ette ning tooks meie lugejateni klubi poolse vaatenurga. Intervjuus räägime pikemalt ootustest Tyson Acuffi ja Kristen Kasemetsa osas, Tommy Rutherfordi ja Kregor Hermeti lahkumisest, probleemidest neile asendaja leidmisel, Eesti mängijate kasvanud palgatasemest, vanameistrite Tanel Kurbase ja Martin Dorbeku jätkamisest, Erik Makke ja Hugo Toomi esiletõusust ning võimalikust palsamist hingele, mis võimalik meistritiitli näol veel võtta.
Ramo, võtaksime alustuseks kokku Sinu mõtted Eesti-Läti liiga hooaja kohta.
Eesmärk oli võita ja see jäi täitmata. Vaatame tõele otsa – sel hooajal on olnud palju igasuguseid jamasid. Alati ei õnnestu asjad nii hästi, kui soovid. Seekord jäime täitsa ilma medalita ja loomulikult on see pettumus, sest Kalev/Cramo läheb alati võitlema kõige kirkama koha eest. Tuleb leppida, et sel aastal nii ei läinud. Nüüd peame keskenduma Eesti meistritiitli võitmisele, mis on minu silmis alati olnud number üks tiitel.
Kas see on olnud Sinu karjääri kõige probleemsem hooaeg?
Kõik hooajad on täiesti erinevad ja igal ajal on omad mured. Ma ei ütleks, et see on kordades keerulisem olnud, aga siin on olnud uusi olukordi, millega pole varem kokku puutunud. Sport ongi selline – alati võiks olla lihtsam ja lõbusam, aga reaalsus toob ikka midagi uut ja keerulist.
Hooaeg algas raskelt ja peatreeneri vahetus toimus üsna kiiresti. Mis olid selle peamised põhjused?
Asjad langesid kuidagi õnnetult kokku. Eurosarjas ei tulnud võite nii nagu soovisime, ja ka Eesti-Läti liigas ei hakanud mäng jooksma. See polnud kellegi konkreetne surve, pigem istus juhatus koos ja otsustas, et muudatus on vaja teha pigem varem kui hiljem. Samas me ei tea kunagi, mis oleks saanud, kui oleksime Indrek Reinbokile rohkem aega andnud – ehk oleksime Eesti-Lätis ikkagi medali saanud? See on tagantjärele tarkus. Tõsiasi on see, et muudatus tuli. Alguses oli küll kaotusi, aga siis tuli 13-mänguline võiduseeria. Ma ei taha sellel pikalt peatuda – see, mis on tehtud, on tehtud. Praegu on fookus sellel, et võtta ära see viimane oluline tiitel, mida me sel aastal karikasarjas ega Eesti-Läti liigas kätte ei saanud.
Kes see otsustajate ring siis ikkagi oli? Spekuleeriti, et teatud mängijad hakkasid vastu.
Otsustajaks oli Kalev/Cramo klubi juhatus. Ma ei ütleks, et see oli otsene mängijate vastuhakk. Pigem tekkis olukord, kus teatud mängijad ei saanud peatreeneri mängujoonisega ühele lainele. Kui siis veel kaotused ka tulid, hakkas tiimi keemia murenema. See oligi üks põhjustest, miks pidime reageerima. Võib ju öelda, et vahetage siis mängijad välja, aga lõpuks läks nii. Otsus sündis mitme asja koosmõjul.
Kuidas on ennast õigustanud asendaja Anton Mirolybov? Tema tervisega on olnud ju parasjagu muret.
Pigem on ta ootusi õigustanud. Teadsime algusest peale haigusest, aga meil polnud päris täpset ülevaadet. Tal endal ka polnud seda. Algul oli jutt korra kuus ravil käimisest, aga sisse lõid komplikatsioonid, palavikud ja sellest tulenev eemalolek treeningutest. Abitreener Kris Killing on olnud väga tubli ja kohanenud. Kui Mirolybov on kohal, annab ta meeskonnale väga hea energia ja suudab hea suhtlejana info kohale viia. Märtsi alguses Mirolybovil tekkinud neeruinfektsioon tekitas küll korraks nõutust, et mis me nüüd teeme. Aga õnneks saadi põletik kontrolli alla. See oli meile uus ja keeruline olukord. Killing tegi Eesti-Läti liiga play-off‘i lõpuni. Alguses oli jutt, et teeb üksnes Riia Zelli seeria, aga kuna peatreener polnud asjas sees olnud, siis koos otsustades ja pigem isegi tema enda poolt tuli otsus, et las Killing teeb lõpuni. Ja kui Mirolybovil on asjad selged ja ta on uue energiaga tagasi, siis Eesti liigas teeb tema edasi. Praegu on nii läinud ja olukord on okei. Kõik võtmed on meie käes, et selle tiitli eest võidelda.
Tagantjärele tarkusena, kuidas hindad võistkonna komplekteerimist?
Hooaja alguses kontrollturniiridel ja -mängudes tundus kõik väga äge. Võitsime Klaipedas väga häid Leedu tiime ja mänge Soomes. Paberil olid kõik positsioonid justkui kaetud. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tekkis probleeme süsteemist arusaamise ja joonistega. Siis tulid vigastused, mis tõmbasid ahelreaktsioonina asja alla. Me ei tahtnud kohe suurt virvarri tekitada ja mängijaid välja vahetada, soovisime anda võimaluse. Meil oli vaja saada FIBA Meistrite liiga kvalifikatsiooniks meeskonda kokku mängima, aga just see kvalifikatsiooni kaotus Levicele oli hetk, kus hakkas allamäge minema. Pärast seda me ei saanudki tagasi selle rütmi peale, mis oli päris hooaja alguses. Siis me pool hooaega nuputasime, kellega ja kuidas edasi, et äkki ikka saame sellest koosseisust kätte selle, mida tahtsime saada. Meil pole ka liiga tihti olnud seda, et toome USA-st kaks Euroopa mõistes rookie‘t (uustulnukas – toim.) korraga – see võtab aega nii neil kui treeneritel, et mäng soovitud tasemel käima saada. Camaron Tongue põlvede probleem käis väga edasi-tagasi – vahepeal kaheksa nädalat audis, seejärel korraks tagasi ja siis jälle kuus nädalat eemal… Lõpuks oli vaja mingeid muudatusi teha. Aga kogu ajaraamistik läks sellisesse hetke, kus polnudki enam väga võimalusi.
Üks valupunkt oli ju ka Tommy Rutherfordi lahkumine vahetult üleminekute tähtaja eel?
See oli natuke naljakas lugu. Kui vaatad statistikat, siis kõik oli justkui okei – treenerina sa tahadki meest, kes toob 17 minutiga oma punktid ja lauapallid ära. Aga tal vist enda meelest polnud treeneritega klappi. Indrek Reinbok ta tõi, aga Anton Mirolyboviga ei tekkinud tal sellist sidet, mida ta ootas. Tema nägemus oli olla meeskonna liider ja mängida rohkem minuteid, aga meie seda rolli talle ei näinud. Tal oli lepingus väljaostuklausel ja ta soovis edasi liikuda. Aga kui vaadata, kuidas tal edasi läks, siis väga palju minuteid juurde ei tulnud. Tema minek jättis meid väga täbarasse olukorda. Meie oleksime tahtnud, et ta jääks, aga ta kasutas võimalust ning meil jäi väga vähe aega, et leida sellele positsioonile asendus, mis tegi olukorra jällegi veel keerulisemaks.
Aga vähemalt siis mingi rahalise kompensatsiooni te tema eest saite?
Jah, kompensatsiooni saime ja seetõttu oligi võimalik uus mängija asemele tuua, nii palju, kui kedagi tuua oli. Oleks see asi umbes kümme päeva varem tulnud… Mingi hetk ta oma jutuga tuli ja siis me hakkasime kohe kompama, mis olukord turul on, aga agentidelt tuli info, et praegu pikki mehi polegi võtta. Paljud teised ka otsisid, aga polnud kedagi võtta, eriti meie rahaliste võimaluste juures. Lõpuks me mingid nimed leidsime, aga seal tekkis omamoodi virrvarr, kus meie jaoks oli juba kindel kokkulepe, aga siis viimasel hetkel tuli sõnum, et mul tekkisid mingid teised variandid ja ma veel ikkagi ei otsusta. Siis oli järgmine mees olemas, kes pidi otse Türgist siia lendama, aga läks millegipärast ikkagi hoopis USA-sse tagasi. Öeldi, et ta on natuke perega ja siis kindlasti tuleb. Aga edasi oli mängija ja agendi poolt vaikus. Me saime tema letter of clearance‘i (FIBA ametlik dokument eelmisest klubist vabaks saamise kohta – toim.) kätte kusjuures ja meil oli õigus teda kasutada, aga me ise saime aru, et siin on loetud päevad ja meil pole enam aega temaga tegeleda. Kolm nädalat hiljem läks ta ikkagi Türki tagasi.
Uue mehena tuli Liepajast noor lätlane Ilja Kurucs. Kuidas te lõpuks temani jõudsite?
Jah, vahetult enne tähtaja kukkumist tekkis meil variant tuua Ilja Liepajast siia. Mõte oli siis, et tegemist on perspektiivika noorega, kes pakub meile natukenegi pikkust treeningutel ja mingites mängudes. Kindlasti on ta toores ja meie süsteemis lähebki aega, et kõigest aru saada. Kindlasti on temast kasu ja vaatame, mis tulevik toob. Lihtsalt see ajaraamistik oli nii lühike. Käisin läbi 44 agenti ja vaatasin 60 nime, aga paljud olid vigased või sobisid vaid USA stiiliga. Pigem võtsime siis kellegi lähedalt ja samast liigast.
Kas Ilja Kurucsiga on ka järgmise hooaja perspektiiviga koostöö?
Tal on 2026/27 hooaja lõpuni Kaunase Žalgirise nimekirjas, meie juures on ta laenul. Suvel vaatame, mis nad ise koos agendiga Žalgirisega arutavad. Meie vaatest võiks ta siin järgmisel aastal jätkata ja eks me agendiga natuke seda ka kompame.

Räägime Eesti mängijatest. Kas kvaliteetseid eestlasi on järjest raskem leida ja mis toimub nende palganumbritega?
See hooaeg selleks hooajaks, aga järgmine aasta saab olema veelgi keerulisem. Paljud noored lähevad NCAA-sse NIL-raha teenima, mõned mehed liiguvad välismaale ning osad lõpetavad karjääri. Altpoolt ei tule peale sellisel tasemel noori, et auku täita. Üleüldine tase võib langeda. Palganumbritelt oleme kuskil Itaalia 3.-4. liiga tasemel. Kui sul on Eestis 3000-4000 eurone mängija, siis saad poole sellest maksta toetusena, ülejäänud on palk maksudega. Kui maksad mängijale 6000 eurot, siis tööandjale tähendab see koos maksudega kulu ligi 10 000 eurot. See on Eesti klubide eelarvetele suur koormus, aga samas on Eesti mängija väga hinnas. Kui tahad Eesti mängijaid saada, siis tuleb neile maksta väga korralikku palka. Aga pole ka välismaalt väga kuskilt tuua, kui me vaatame G Liiga ja NCAA palkasid. Tuleb huvitav suvi, et leida see tasakaal noorte ja kogenud olijate vahel. Aga nagu alati, eks me tahaks esimesena Eesti mängijad paika saada.
Kogenud meestest rääkides – Tanel Kurbas ja Martin Dorbek. Kas on juttu olnud jätkamisest?
Kuulujutte liigub, aga seda peab nende endi käest küsima. Tavaliselt tekib see igatsus korvpalli järele pärast puhkust ning siis vaadatakse oma konditsioon üle, kas on veel püssirohtu jätkamiseks või ei. Praegu pole nad märku andnud, et tänavune kindlasti jääks nende viimaseks hooajaks. Me vajame kogemust ja mõlemad on pikalt Kalevis olnud. Isegi kui nad lõpetavad, siis vaatame, kuidas neid klubi juures edasi rakendada. Need kõik on arutelud tulevikuks.
Tyson Acuff on sel hooajal olnud üsna kõikuv. Miks ta meeskonda jäi ja kas polnud teda võimalik välja vahetada?
Tänast Keila mängu vaadates ei saa ju nuriseda – 21 punkti. Aga tulles küsimuse juurde, siis alguses oli ta meie jaoks väga huvitav leid. Olime juba lepingut sõlmimas, aga panime pausile, kuna meil tekkis võimalus üks eestlane tuua välismaalt tagasi. Aga kuna eestlane otsustas ikkagi jääda välismaale, siis läksime Acuffi juurde tagasi. Kohe alguses, näiteks see Klaipeda vastu mäng, tegi ta väga korralikud esitused ja tundus, et temast saab väga palju abi olema. Aga mõnel käibki see tase nii üles-alla ja võtab Euroopas kohanemine palju aega. Me pole temast seda kätte saanud, mida oleks tahtnud, kuigi mingil hetkel vaatad, et liigutused on nagu õiged. Aga murekohaks on olnud just see kaitse pool. Vahepeal tekkis tal suur ebakindlus ja ta kartis eksida, sest kartis pingile kukkuda. Aga tal on võimed olemas ja hooaja lõpufaasis on ta näidanud head minekut. Me tegime temaga alguses 2-kuulise lepingu ja oktoobris oli võimalus temast ilma midagi maksmata loobuda. Kompasime turul ja arvestades, et tol momendil meil polnud võimalik rahaliselt väga midagi juurde panna, siis otsustasime treeneritega, et anname mehele aega ja proovime temast vajaliku kätte saada. See oli pikk arutelu ja tagantjärele oleme loomulikult mõelnud, kas see oli õige otsus või mitte, aga nii see tehtud sai. Loodame, et temast on siin hooaja viimastes mängudes palju kasu.
Kregor Hermeti lahkumine Prantsusmaale jättis vist üsna olulise jälje?
See jättis küll suure jälje, jah. See oli meil tegelikult juba suvel kokku lepitud, et me paneme üsna väikese väljaostuklausli ja kui tal tekib tõesti hea võimalus edasi liikuda, siis me laseme tal minna. Prantsusmaa kõrgliiga kindlasti on seda väärt, näiteks Rumeeniasse ta ilmselt poleks niimoodi läinud. Eks me pidevalt mõtlesime, kas keegi koputab tema uksele või mitte, sest pärast euromänge Aserbaidžaanist küsiti tema kohta päris tõsiselt ja tal oli huvi mitmelt poolt mujaltki. Teadsime, et see hetk võib tulla, aga ikkagi muutis see meeskonna mentaalset poolt ja eriti just pikkade osakonda tekkis tühimik. Aga oleme klubina seda meelt, et kui eestlasel tekib selline šanss, siis tuleb lasta tal minna. Koju saab alati tagasi tulla.
Kas Kristen Kasemets on olnud pettumus, kuna ta pole suutnud ikka üldse ennast rotatsiooni mängida?
Ma ei saa öelda pettumus. Ma pole igapäevaselt trennis sees, see on pigem küsimus treeneritele. Mängija peab ise mees olema ja oma otsused õigesti tegema, et võimalus tekiks. Ma kahjuks ei oska seda poolt väga kommenteerida, mille taha see jääb, et ta pole üldse mängu sisse saanud. Meil on olnud probleeme ja vigastusi ju palju, aga ikkagi mänguaega pole tulnud. Seda, jah, peab küsima treeneritelt. Minul oli hooaja alguses võib-olla ootus, et näen teda suuremas rollis, aga ju siis trennis ei tule asjad nii välja, nagu oodatakse. Minu jaoks võib-olla on natuke pettumus, et ta pole saanud mängida ka nendes kohtumistes, kus vahe on olnud 20-30 punkti, et äkki mängib ennast n-ö lahti, aga treenerite otsus on olnud pigem hoida põhimängijaid sees, et kokkumängu parandada.
Kes on Sind aga sel hooajal positiivselt üllatanud?
Erik Makke kindlasti. Me lootsime, et kui Stefan (Vaaks) läks, siis Makke võiks olla sarnane kuju, kes tõmbab rahvast käima. Ja ta on toonud seda energiat, mida me ootasime. Ka Hugo Toom on eriti pärast Hermeti minekut esile tõusnud, teinud palju musta tööd ja toonud oma punktid ära. Gregor Kuuba tegi korraliku hooaja, aga kahjuks tuli see paha vigastus. Eelmise hooaja lõpus näitas ta oma tõelist palet ja lootsime, et sel hooajal paneb sama võimsalt edasi. Algus oli veidi tagasihoidlikum, aga uskusime, et tõuseb taas hooaja lõpus esile. Ütleme nii, et kõik on oma taseme välja mänginud. Eks lõpuks oleneb palju ka sellest, et kui tuleb uus treener, kes tahab teha täiesti uusi asju, mida meie mehed pole varem teinud. See nõuab aega. Kui treener tuleb hooaja alguses uute ideedega, on meeskonnal aega kohaneda, aga kui ta tuleb keset hooaega, siis tekib meestel olukord, kus vahepeal minnakse vanade harjumuste peale üle ega tehta päris uut asja. Aga vaatamata kõikidele muredele ja muutustele on mehed väga tublisti ja ühtselt koos püsinud. Nad on olnud tublid. Kahju on lihtsalt sellest, et esmased eesmärgid pole täitunud. Nüüd ongi jäänud see viimane eesmärk, mis tuleb täita.
Kui see viimane eesmärk ehk meistritiitel ära tuleks, kas see oleks siis palsam hingele, mis paneks kõik need hooaja mured unustama?
Kindlasti! Ma arvan, et kui see juhtuks, siis enam tagasi ei vaata – siis olid need asjad nii, nagu nad olid. Tegelikult ei vaata me juba praegugi väga taha, sest ei saa jääda kauaks nukrutsema. Järgmine mäng ja järgmine seeria tulevad peale. Tuleb olla fookuses ja tiitel ära võtta. See oleks nii organisatsioonile kui ka mängijatele endile oluline, et midagi oleks näppude vahel. Kuld on see, mis on meie mõistes alati olnud see õige tulemus.
Poolfinaalseeria ja medalimängud on veel ees, aga kui vaadata veidi tulevikku, siis millist Kalev/Cramot me järgmisel hooajal näha võiksime? Kas eelarveliselt jääte samasse suurusjärku?
Seda on praegu veel natuke vara öelda. Ma ei tahaks asjadest ette rutata, aga arvan, et see selgub rohkem siin hooaja lõpupoole. Siis paistab paremini, kuidas asjad järgmisel, ülejärgmisel ja veel üleülejärgmiselgi aastal välja nägema hakkavad. Jätaksin selle kommunikatsiooni hetkel rohkem hooaja lõpu poole, kui on õige hetk meie uusi plaane ja ideid laiemale üldsusele tutvustada. Praeguses seisus üritame ja pingutame edasi nii palju kui võimalik.




