Close

INTERVJUU | Stefan Vaaks tuntusega kaasnevatest probleemidest, põhjendamatult kõrgetest egodest ja NBA võimalustest

-Stefan Vaaks | Foto: Lisbeth Soone

Eesti viimaste aegade üks populaarsemaid korvpallureid Stefan Vaaks tõmbab uuel hooajal selga Illinoisi ülikooli mängusärgi ning alustab enda sõnul väga olulist ülikooliaastat. 21-aastane ja 2-meetrine tagamängija rääkis intervjuus Korvpall24.ee portaalile, et alanud hooajast võib oleneda, kas tema NBA unistus saab teoks või mängib ta pikema ülikoolikarjääri ning jätkab hiljem Euroopas.

Lõppenud aastal NCAA ülikooliliigas Providence’i särgis vaatamata erinevatele probleemidele 31 mänguga keskmiselt 15,6 punkti, 2,5 lauapalli ja 3,2 resultatiivset söötu kogunud Vaaks jäi silma paljudele USA ülikoolidele, kuid erinevatel intervjuus arutluse alla tulevatel põhjustel osutus Vaaksi valikuks just Illinois.

Natuke tuhnime koos Vaaksiga veel ka eelmises hooajas ning räägime USA ülikoolikorvpalli sellisest poolest, mis ühel tagasihoidlikul ja kahe jalaga maas oleval eestlasel korralikult hämmingut tekitab. Saame teada, miks Providence’is tiimi sisekliima lonkas, kui keeruline oli oma fännide pideva turmtule all mängida ning kuidas üks Tabasalust pärit rahulik eestlane ameeriklaste suurte egode ja erinevate veidrustega toime tuli.

Stefan, kas Sa oma isa intervjuud meie portaalile lugesid? Tuli sealt midagi sellist põnevat välja, mida Sa ise võib-olla ei mäletanud?

Ei, ma arvan, et kõik need asjad on meeles ikkagi. Kõik need viskamised ja asjad, mis ta rääkis – kõik on meeles. Tänu sellele ma olengi jõudnud sinna, kuhu jõudnud olen.

Kui palju Sa kõike seda tagantjärele hindad?

Ta ju ise on suur korvpallifanaatik. Ja eks see oli tõsi, et ega ta mind kordagi väga ei sundinud. Pigem olin mina see, kes alati ütles: “Lähme viskama, lähme viskama!” Tagantjärele, kui ma olin seal 12, 13, 14 või 15, siis ei osanud sellist asja veel hinnata. Aga kui sa nüüd oled juba täiskasvanud ja vaatad sellele tagasi, siis on päris nii-öelda ulme mõelda, et isa käis isegi katkise achilleuse kõõlusega mulle palle tagasi söötmas.

Sa oled praegu hetkel Eestis ja kindlasti on pärast silmapaistvat hooaega intervjuusoove ja muud tähelepanu hästi palju. Kas Sul on kuidagi see osa juba üle ka visanud, et mida kuulsamaks saad, seda rohkem tahetakse rääkida?

Kui küsitakse, siis üritan nii palju rääkida, kui jõuab. Pigem häirib see, et kogu aeg nagu jälgitakse. Ütleme niisugust eksimisruumi võib-olla ei ole – kogu aeg, kui midagi valesti teed, siis kohe on igal pool silmad peal. Arvan, et pigem see häirib rohkem.

Kas Sa vihjad sellele pildile, mis siin kuskil sotsiaalmeedias vahepeal ringles?

Eks nüüd jah, oligi niisugune õnnetu olukord, kus viimast korda enne Eestisse tulekut läksime lihtsalt natukene sõpradega aega veetma. Ja siis kohe pannakse igale poole mingisugused täiesti mõttetud pildid üles. Aga ei, saan aru, et see käib asjaga kaasas. Eks inimesed üritavadki kohe sind halvas valguses näidata ja halba imidžit tekitada, et enda jaoks klikke saada.

Kuidas Sa seda võtad – on sul piisavalt paks nahk, et mõelda: “Kelle asi see on? Ma olen täiskasvanud inimene ja võin ju teha, mis ma tahan.”

Eks sportlasena sa tegelikult pead olema valmis, et eriti kui nüüd hästi läheb, hakataksegi sinu kohta mingit halba mainet looma. Kokkuvõttes polegi see kellegi asi, see on minu asi, mida ma enda eluga teen. See on minu enda asi, kuidas käitun ja mis teen. Aga ikkagi, arvan, et tasub end hoida, eriti kui sa oled mingil määral noortele eeskujuks.

Lihtsalt see sotsiaalmeedia ajastu on nii karm tuntud inimeste vastu…

Ma räägin, et alati üritatakse mingit halba narratiivi või mainet luua lihtsalt enda kasu pärast. Et saada võimalikult palju klikke Twitteris või ma ei tea kus. Eluline näide: ma käin ülikoolis sööklas söömas ja mingid tüübid postitavad Twitteris, et kuidas ma ei söö piisavalt puuvilju või kuidas mul pole köögivilju piisavalt taldriku peal. See on lihtsalt… jah…

Et loeti nagu ampse Sul lausa?

Nojah, seal USA-s on see ikkagi täiesti teisel tasemel. Võib-olla Eestis on rahulikum ja eestlane on oluliselt tagasihoidlikum, aga USA-s on nad ikka mingil määral hullud.

Tänapäeval on kõigil kaamerad taskus telefoni näol ja saab pildi või video ära teha. Ehk kui varem olid vaid kuulujutud, siis nüüd levivad pildid. Kõige kindlam on vist üldse mitte kuskil käia?

Nojah, tuleb välja, et nii on jah.

-Stefan Vaaks | Foto: Lisbeth Soone

Okei, aga lähme nüüd korvpalli juurde. Vaadates korra veel Providence’i hooajale tagasi, siis mis on need põhilised positiivsed asjad, mis Sa sealt edasiseks karjääriks endale kaasa võtsid?

Me andsime nii palju mänge ise ära, et olen nüüd niisugustes olukordades targem. Kaotasime umbes neli mängu lisaajal, mitu tükki mõne punktiga ja kaotasime ka 20-punktilisest eduseisust. See andis edaspidiseks palju juurde, olen kogemuse võrra rikkam. Eks ma kohanesin USA korvpalliga ka päris palju – just see füüsilisus ja kiirus. Kindlasti andis see aasta mulle hästi palju juurde just selle poole pealt. See oli üks suur ja hea kogemus USA mõistes: teistugune korvpall, füüsilisus, kiirus – kõik olid täiesti teisel tasemel. See andis enesekindlust hästi palju juurde, tõestasin jälle endale, et suudan mängida ka kõrgemal tasemel.

Sa rääkisid erinevates podcastides, et fännide asi läks hooaja jooksul täitsa käest ära. Sind hakati lõpuks oma fännide poolt sotsiaalmeedias ka pommitama. Kui üllatav see Sinu jaoks oli, et asi sellise pöörde võttis?

Twitteris on need burner account’id – ma ei teagi, mis see eestikeelne vaste on… varjunimedega kontod. Paned endale mingi suvalise nime ja siis pommitad seal kriitikat. Minust pandi ka näiteks üles, et: “Vaaks ilmus loengusse, miks ta kannab Providence’i riideid, ta on ju transfer portal’is! Lähme ja viskame ta koolist välja!”. Aga siis, kui läksid ja ütlesid talle näkku, et tule ütle mulle sedasama asja otse, siis tõmbas kõigil jahedaks. Et need 18-19-aastased seal Twitteris midagi pommitasid… no las nad pommitavad. Nemad mind ei morjenda. Tegelikult oligi mul selline love-hate relationship – mõnele fännile läksin ma väga korda, mõnele jälle mitte. Kõigile ei saagi meeldida.

Aga pidid Sa hooaja jooksul kuidagi oma sotsiaalmeedia tarbimist või kasutamist ka muutma?

No eks Twitteris liiga palju käia ei saanud pärast halbu mänge. Pärast häid mänge võis lugeda, aga mulle ütles peatreener väga õigesti, et kui läheb väga hästi, ei saa seda juttu liiga tõsiselt võtta, sest siis sa tõused ära. Aga kui läheb halvasti, ei saa seda juttu ka liiga tõsiselt võtta, sest siis kukud depressiooni. Kõike tuleb lasta ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Tuleb kuulata neid inimesi, kes reaalselt asja teavad ja on asja sees: treenerid, agendid ja ema-isa. Neid jutte, mis fännide poolt tulevad, ei tasu tavaliselt kunagi kuulata.

Aga see asi kandus ju ka tribüünidele. Kui raske on mängida kodupubliku ees, kes Sind või võistkonda välja vilistab?

Eks see oli ikka teistsugune kogemus. Ühes mängus olime üheksa punktiga ees ja siis pandi vilekoor tervele võistkonnale peale. Meie põhisõnum enne iga mängu oligi see, et ajame oma asja. Kui publik tuleb meie taha, siis tuleb, ja kui ei tule, siis ei tule. Treeneri sõnum oligi: keskendume oma asjale, ärme kuula midagi või kedagi väljastpoolt. Aga eks häiris ikka. Meeldivam oleks ju, kui fännid toetaksid ka keerulisemal hetkel. See fännide vile ei teinud asja kuidagi kergemaks.

Kas pidev individuaalitsemine ja “oma asja ajamine” oli ka üks põhjus, miks Providence’i mäng polnud sellisel tasemel, nagu tahtsite? Meeskondlik ühtsus kadus ära?

Üks-kaks mängijat olid, kes võib-olla natuke rikkusid seda tiimikeemiat. Aga kokkuvõttes ma arvan, et kõik asjad läksid kokku ja tekitasid selle ebaõnnestunud hooaja. Võib-olla mõni vale otsus treenerite poolt, mõned lihtsad eksimused mängijatelt, natuke sisekeemia probleeme, fännid… Aga kui viskad otsustava kolmese ja see keerab rõngast välja, siis see pole nende asjadega seotud. Palju oli sellist ebaõnne ka. Kõik need asjad kokku tekitasidki lumepalliefekti: mingi hetk oli treeneril mängijate üle kontroll kadunud, mingi hetk olid fännid, kes ei aidanud kaasa, mingi hetk oli lihtsalt ebaõnn. Ja niimoodi läkski. Lisaks see ka, et mingi hetk teatud mängijatel lihtsalt usk kadus ära ja siis oligi keeruline juba päästa.

Kas koolis kõrgemalt kellegi poolt sellele fännide käitumisele tähelepanu ei pööratud? Kas keegi üritas inimestele selgeks teha, et me oleme ühe asja eest väljas, või pidite ise toime tulema?

See oli kõige hullem… tegelikult, mis ma abitreeneritega rääkisin… Spordidirektor, kes vastutas kõigi treenerite eest, tema polnud mitte ühtegi korda justkui meie taga. Ei tulnud kooli poolt ühtegi sõnumit, et võtame kokku ja toetame nüüd võistkonda ja treenerit. Fännide poolt hakati hüüdma: “fire Kim English, fire Kim English!“. Aga kooli poolt ei tulnudki mitte kordagi mingit toetust või sõnumit sotsiaalmeedias, et tegeleme, töö käib või tuleme üheskoos raskustest välja. Kordagi polnud sellist tunnet, et kool oleks seisnud võistkonna taga.

Sügisel Sa ütlesid, et esimestes trennides oli sul meeletu vajadus ennast kehtestada, sest vaadati, et mingi valge eurooplane tuleb kuskilt teadmata kohast kossu tegema. Mis hetkel Sa tundsid, et oled end kehtestanud ja meeskonnakaaslastele selgeks teinud, et oled üks liidreid?

USA kuttidel on väga suur eneseusk, et lõpuks tahtis iga mängija võistkonna liider olla. Siis ei saanudki aru kes on liider ja kes ei ole. Eks ma tegelikult juba pärast esimest ametlikku mängu näitasin, et oskan korvpalli mängida. Ma ise tahaks öelda, et tunnetasin oma liidrirolli kohe pärast esimest mängu, aga ma ei tea, kas teistele ka selline mulje jäi (Muigab). Eks lõpuks mina ja Jaylin Sellers need liidrid olime.

Aga Sa ise tunnetasid seda siis juba nii vara, et kohe pärast esimest mängu?

Ma polnud siis veel 100% mina ise, taastusin alles vigastusest, aga viskasin esimeses mängus kohe 19 punkti. Sain aru, et lähen veel paremaks just füüsilise poole pealt. Ja nii enam-vähem oligi – jaanuaris-veebruaris jõudsin tippvormi ja sealt tulidki need 20+ punkti mängud. Aga meil üks mees lihtsalt viimased kaks mängu otsustas, et tema vormi selga ei pane. Lihtsalt ilma põhjuseta ei pannud mänguvormi selga. Nii ongi keeruline.

Kas keegi jääb Providence’i ajast Sinu jaoks selliseks inimeseks, kellega Sa ka järgnevatel aastatel suhtled?

Ma sain väga hästi läbi ühe abitreeneriga, kes mu siit Kalev/Cramost üldse üles leidis ja peatreenerile soovitas. Tegin temaga trenne, vaatasin tundide kaupa videoid. Temaga olen nagu sõber, kord nädalas ikka suhtleme. Kuna peatreener Kim English sai kinga, siis saab terve staff tavaliselt kinga ja ta läks nüüd edasi tööle ühte mid-major kooli, Pepperdine’i. Ta uurib kogu aeg minult Eesti mängijate kohta. Ma soovitasin talle Kalev/Cramost Erik Makket ja Ilja Kurucsit. Makke juba sai USA-sse ühte teise mid-major kooli, aga Kurucsit ta endiselt tahab. Suhtlen temaga palju ja tema on ehk ainuke inimene, kellega ma suhtlema jään.

-Stefan Vaaks | Foto: Lisbeth Soone

Mis on USA ülikoolielu ja korvpalli juures asjad, mis Sulle täiega meeldivad, ja mis on valmistanud pettumust?

Pettumust valmistab see põhjendamatu eneseusk. Kõik arvavad endast natuke rohkem, kui nad tegelikult on. Eks see NIL-raha mängib ka rolli, et osaliselt on egod hullult suured. Ja selline satsivaimu puudumine… kõik on kogu aeg telefonis. Kui me koos restoranis sööme, siis kõik on telefonis. Võib-olla ma sattusin valesse seltskonda, aga see mulle üldse ei meeldinud. Kuidas saab olla platsil hea keemia, kui tiim läheb restorani sööma ja kõik on ainult telefonis? Keegi ei kanna isegi ühiseid tiimi riideid – kõigil on mingid omad Guccid ja Louis Vuittonid jalas ja seljas ning kallid kellad ja hunnik kette ümber käe ja kaela. See ei meeldinud mulle üldse, minu arust see pole professionaalne. Aga eks lõpuks ongi tegemist ju ülikoolikorvpalliga ja polegi päris professionaalne liiga. Viimsis või Kalevis kõik ikkagi suhtlesid omavahel ja siis läheb ka platsil paremini, kui tiimikaaslastega läbi saad. Aga positiivse poole pealt – seal on ikka ulmelised rahad liikumas ning seda on näha kogu infrastruktuurist. Kõik need treeningkeskused… Ja mine millal tahad, viskemasinad, aurusaunad, ühesõnaga kõik-kõik on olemas. Euroopas võib sellistest asjadest ainult unistada, võib-olla ainult Euroliiga klubidel on niisugused asjad olemas. Seal on kõik ette-taha tehtud. Sul on nii palju abilisi, kes lihtsalt söödavad palli kätte. Seal pead lihtsalt ise mehe eest väljas olema, et trennidega mitte alla jääda.

Kui jälgida USA-s näiteks NBA meistermeeskonda Oklahomat, siis seal osatakse seda tiimikeemiat väga hästi luua ja see kajastub väljakul. See vist oleneb ikkagi konkreetsest võistkonnast?

No ma räägin, võib-olla ma lihtsalt sattusin sellisesse kohta. Illinoisis on palju eurooplasi ja just rääkisin ka nendega sellel teemal ja küsisin, kuidas neil see sisekeemia värk on. Seal pidi asi täiesti teistmoodi olema. Olen juba uute mängijatega ka palju rääkinud ja tundub juba palju parem kui see, mis oli Providence’is. Aga ikkagi, USA-s on paljudel see nina püsti – nad arvavad endast rohkem, kui nad tegelikult on. Ja ma ei räägi isegi ainult korvpalluritest, vaid kasvõi tavaõpilastest. Kõigil on nokk veidi liiga üleval.

Nii et tagasihoidlikul eestlasel võtab see harjumine aega?

Jah, täpselt. Eestis oled ju harjunud, et kõik on hästi tagasihoidlikud. Seal on täiesti vastupidi – nad on kõigele lisaks veel ka ülisotsiaalsed. See on ikka väga teistmoodi.

Kas see on Sind kuidagi ka ümber kasvatanud? Eestis on ikka nii, et kõigepealt tee tegu ära ja siis võib jutt järele tulla. USA-s tundub olevat vastupidi: räägid esmalt, kui kõva sa oled, ja siis vaatad, kas suudad tegudega järele tulla.

Jah, täpselt, see on väga hästi öeldud. Meil polnud hooaeg veel alanudki, kui mingid vennad juba rääkisid, kuidas nad viskavad 20 punkti mängus. Kuidas saab sellist juttu ajada? Minule kui eestlasele oli see täiesti arusaamatu. Kõigepealt näita tegudega, kui kõva mängumees sa oled, ja siis pärast võiks jutt tulla. Ma üldse ei austa sellist asja, et hakatakse ette laiama, kuhu jõuda plaanitakse ja kui kõva mees ollakse.

Aga Sind see üks hooaeg ei muutnud? Sina paned omamoodi edasi – kõigepealt teod ja siis jutt?

No ma lihtsalt arvan, et kuidas sa saad… näiteks kui ma ütleks praegu siin intervjuus, et ma lähen järgmine aasta NBA-sse, siis oleks ju halvasti. Inimesed hakkaksid minu üle nalja tegema. Minu arust tuleb kõigepealt sinna jõuda ja siis ma saan öelda: “Näed, ma jõudsin NBA-sse.” Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed saavad niimoodi teha, et räägivad end kõvadeks vendadeks ja alles siis hakkavad tegutsema. Ja kui ei õnnestu, siis ongi kõik.

Räägime Illinoisi ülikooli valikust ka. Võta palun lühidalt kokku see kevadine ülikoolivahetuse protsess.

Tegelikult avanes üleminekute portaal märtsis ja pidi mõned paberid täitma ja oli kaks nädalat aega, et ennast sinna üles panna. Ma panin kohe esimesel päeval. Mitteametlikult ütlesin Instagramis juba varem, et lahkun Providence’ist. Agentidega tegime väikese listi valmis, kus alguses oli kümme ülikooli, siis jäi sõelale vist kuus ja siis neli. Lõpuks tegin Indianaga ja Illinoisiga Zoomi kõned. Kuna Illinois mulle nii väga meeldis, siis minu jaoks oli selge, kuhu minna. Helistasin agendile ja ütlesin, et olen nõus. Illinois tundus lihtsalt nii õige koht.

Mis need põhjused olid, millega nad Sind ära võlusid?

Esiteks see, et neil on olnud nii palju eurooplasi. Teiseks jõudsid nad eelmisel aastal väga kaugele – nad on viimased seitse aastat järjest March Madness‘il käinud, tegemist on väga nimeka ülikooliga. Keaton Wagler, kes oli combo guard‘ina nende põhimängujuht, läheb nüüd NBA-sse – nad ütlesid, et ma tuleksin tema positsioonile ja asendaksin tema rolli. See on muidugi suur amps, aga kui õnnestun, on kõik võimalik. Kui ei õnnestu, siis vähemalt saan öelda, et proovisin. Ma olin nende number üks sihtmärk portaalis. Nad korjasid mu sealt üles ja see on minu jaoks suur kompliment. Nad said minu kätte ja rohkem kedagi teist portaalist juurde ei võetud. Paljud teised satsid teevad täielikku ümberehitust ja võtavad hunniku uusi mängijaid, aga Illinoisil oli võistkond põhimõtteliselt komplekteeritud. Paljud tulid tagasi, võeti paar keskkoolimängijat ja mina olin ainus portaali-lisandus. See tundus kõige mõistlikum variant. Ja mis seal salata, eks tehti ka hea pakkumine. Kuigi rahanumbrid olid igal pool mujal ka suhteliselt samad, aga valisin koha, mis sobiks mu arengule kõige paremini.

Kas geograafiline asukoht ka rolli mängis? Illinois pole USA mõistes ehk kõige “seksikam” koht?

Mulle sümpatiseeris tegelikult väga ka Florida – seal on soe ja Florida Gators on hea kool. Nad tundsid samuti huvi. Aga kokkuvõttes luges minu jaoks ainult korvpall. Ma olen pigem külmemas ja vähem seksikamas kohas, kui see on korvpalli mõttes õige. Poleks mõtet minna Floridasse päikese alla ja Miami lähedale, kui korvpalli mõistes pole minu jaoks õige fit.

Kui palju ülikoole Sinu vastu üldse huvi tundis, kasvõi lihtsalt “õnge vette visates”?

Väga palju, kuskil kolmekümne ringis. Mid-major ülikoolid ei hakanud üldse proovimagi, sest teadsid, et nagunii ei saa mind kätte. Neist kolmekümnest valisime agentidega välja viisteist, siis kümme ja sealt lõpuks jäi peale Illinois.

Ütlesid ERR-ile, et esindad suvel 95-protsendilise tõenäosusega Eesti koondist. Kui palju Illinois sellele vastu seisis? Või Sa oled mänginud ennast sellele tasemele, et said öelda, et see on minu nõue ja võtke või jätke.

Eks mingil määral ehk sain öelda nii küll. Aga ei, Illinois sai sellest aru ja neile on see okei. Seal on palju välismaalasi ja näiteks David Mirkovic läheb Montenegro koondist esindama ja keegi oli veel, nii et nad on sellega harjunud.

Vaatasin uue hooaja koosseisu ja seal on päris suur “Balkani kaader”. Kas need mehed jäävad kõik alles ja läheb kõvemaks konkureerimiseks?

Enamik neist pole minu positsiooni mehed. Suurem osa Balkani mängijatest on seal korvialused mängijad. Ainult Andrej Stojakovic on tagaliinis, aga otseselt me temaga rivaalitsema ei pea. Teda nähakse pigem “kahe” peal, mind pigem positsioonil “üks”-“kaks”, nii et see on okei. Olen mõne mehega juba ka kirjutanud ning tunduvad väga okei vennad.

Kui palju Sa üldse peatreener Brad Underwoodi kohta tead? Kas tema oli ka Zoomi kõnes olemas?

Jah, ta oli kõnes olemas. Küsisin erinevatelt mängijatelt ka, mis tüüpi mees ta on ning kõik kiitsid. Öeldi, et ta võib olla range ja nõudlik, aga mingi hulluga tegu pole. Tema käe all on mänginud palju eurooplasi, näiteks mõni aasta tagasi Kasparas Jakucionis Leedust (hetkel NBA klubis Miami Heat – toim.). Zoomi kõne põhjal tundus ta sümpaatne mees, loodetavasti läheb kõik hästi.

-Stefan Vaaks | Foto: Lisbeth Soone

Millega Sa individuaalselt sel suvel plaanid kõige rohkem tegeleda?

Tahan lihvida kõiki asju natukene. Praegu teen Viimsis Asko Meineriga väga palju ÜKE-t. Tahan selle poole peal kõike veidi paremaks saada. Korvpallis teen samuti eratreeneriga tööd ning tahan kõike veidi arendada. Teada on, et mu trump on viskamine ja proovin seda hoida ning mujal elementides natukene edasi minna.

Kuidas Su suvi nüüd täpsemalt välja näeb? Millal ülikooli juurde lähed?

Praegu teen viis korda nädalas ja kaks korda päevas trenni Viimsis eratreeneritega, poolteist tundi korraga. Laupäeval ja pühapäeval puhkan, muidu läheb liiga paljuks. Alustasin 27. aprillil ja see plaan kestab 5.-6. juunini ning siis lähen USA-sse tiimi ja treeneritega tutvuma. Umbes 20. juuni paiku saan loodetavasti Illinoisist koondise juurde tulema. Nagu ütlesin, 100% kindel veel pole, aga suure tõenäosusega saan tulla. Pärast koondist lähen tagasi ja teeme umbes kuu aega trenni. August on tavaliselt USA-s vaba, siis saan jälle Eestis olla. Täpselt veel augusti graafikut ei tea, Providence’is oli see vaba, aga Illinoisi kohta veel ei oska öelda.

Kas Sulle meeldib siin Eestis suvel pigem üksi treenida või eelistad kellegagi koopereeruda ja koos teiste mängijatega teha?

Praegu teen üksi ja see on okei. Kui mingi hetk üle viskab, siis vaatab, aga praegu on nii hea.

Viimase aja suurim uudis on Henri Veesaare otsus end NBA draft’is üles anda. Oled Sa temaga suhelnud ja mis Sa sellest arvad?

Suhelnud ma temaga pole, aga mul on ülihea meel tema üle. Arvan, et talle on mõne klubi poolt antud mingi lubadus ta ära valida, muidu vist ta poleks drafti läinud. Mu ühel senisel abitreeneril oli kümneaastane NBA kogemus ja ta rääkis, et süsteem käibki nii: teatud meeskonnad lubavad agentidele, et kui ta on näiteks 28. valiku juures veel saadaval, siis nad võtavad ta. Arvan, et Henrile anti mingi kindlus, muidu ta poleks end drafti üles andnud.

Aga Sinu puhul – kui suur roll on NBA-l Sinu unistustes? Või näed ennast pigem Euroopa tipptasemel?

Ma ütlesin Kalev/Cramo podcastis ka, et kui ma ühel päeval sinna saan, olen väga õnnelik. Annan endast kõik. Aga kui ma pole piisavalt hea ja ei saa, siis ma ei lange depressiooni – tulen ja mängin Euroopas korvpalli. Ma ei mõtle sellele liiga palju. Ma tean, et USA-s on valdav mentaliteet, et kui NBA-sse ei saa, on maailma lõpp ja peab kossu lõpetama. Minul sellist suhtumist pole. Korvpalli saab mängida väga edukalt ka Euroopas.

Aga võimaluse tekkides Sa ikkagi proovid?

Muidugi! Igaüks tahab NBA-sse saada. Ma olen küll pigem Euroopa korvpalli austaja, aga see ei tähenda, et ma NBA-sse ei tahaks. See on maailma tugevaim liiga ja see on minu number üks unistus. See oleks ikka väga kõva sõna. Aga üle muretseda ei tasu.

Kas plaan on mängida ülikoolis kõik lubatud aastad lõpuni või vaatad aasta korraga?

Kui tekib mingi NBA võimalus ja jutt käib näiteks esimese raundi lõpust, siis ma kindlasti kaaluks seda. Aga kui jutt on teisest raundist, siis pigem teen ülikooliaastad lõpuni. Isiklikult arvan, et see NBA variant tuleb kas järgmine aasta või mitte kunagi. NBA-sse võetakse tavaliselt vanuses 19–22. Mida vanem sa oled, seda keerulisem on. Ma saan järgmisel aastal drafti ajal juba 22, nii et algav hooaeg on väga-väga oluline.

Sind ootab ees järjekordne enesekehtestamine. Viimastel aastatel oled liikunud Viimsist Kalevisse, siis Providence’i ja nüüd Illinoisi – iga kord samm edasi ja vaja ennast uuesti tõestada. Kui palju see motiveerib, et sa ei saa mugavustsoonis alustada?

Eks see ole natuke tüütu ka, viies klubi viie aasta jooksul. Olin Hispaanias, siis Viimsis, Kalev/Cramos, Providence’is ja nüüd Illinois. Selles vanuses ei peagi see elu võib-olla liiga lihtne olema. Selline olukord motiveerib ja toob mugavustsoonist välja. Kui Illinoisis läheb hästi, aga päris NBA varianti ei teki, siis saan ülejärgmisel aastal seal rahulikult edasi mängida ega pea jälle tiimi vahetama. Valisin ülikooli ka selle pilguga, mis sobiks mulle pikas perspektiivis. Aga esimesed kuud tuleb jälle tõestama hakata ja loodetavasti läheb kõik hästi.

scroll to top