Järjekordne Eesti korvpallitalent Kaur Kennerth Tomann siirdub uuel hooajal USA üliõpilasliigasse NCAA, kui tõmbab selga Boise State’i võistkonna särgi. Eestis omavanuste hulgas üheks talendikamaks mängumeheks peetav 206 cm pikkune ning värskelt 19-aastaseks saanud Tomann ravib hetkel aga ränka vigastust, mis võib tema esimese ülikoolihooaja küsimärgi alla seada.
Saku Korvpalliklubist sirgunud ja seejärel edukalt Audentese Spordiklubi esindanud Tomann siirdus juba noorelt piiri taha, kui treenis paar aastat mainekas Itaalia Stella Azzurra korvpalliakadeemias. Seejärel viis tee ta ookeani taha mainekasse Long Island Lutherani keskkooli, kus aga kohe hooaja alguses vigastas noormees rängalt kannakõõlust.
Korvpall24.ee portaal tegi Tomanniga intervjuu, et uurida, kuidas traumast taastumine on kulgenud, miks otsustas ta just Boise State’i ülikooli kasuks ning kas ta saab kohe esimesel ülikoolihooajal ka väljakule või peab vigastuse tõttu tegema vaheaasta. Lisaks saame teada, et järjest suurem raha pressib ennast sisse juba ka USA keskkoolikorvpalli ning mis eesmärkidega ta kolledžikorvpalli siirdub.
Tegime Sinuga Korvpall24.ee portaalis viimati intervjuu 2024. aasta suvel, kui Sul oli just lõppenud esimene aasta Stella Azzurra akadeemias. Võta palun lühidalt kokku, mis Sul selle kahe aasta jooksul pärast seda on toimunud?
2024-25 olin veel ühe hooaja Itaalias. Eesti U18 koondisega tegime eduka U18 EM-turniiri. Jõudsime tagasi A-divisjoni ning individuaalselt oli samuti päris okei, kui mind valiti seal tähtede viisikusse. Pärast seda tuligi võimalus minna edasi USA-sse ja nüüd olen viimase aasta paiknenud põhimõtteliselt New Yorgis, Long Island Lutherani keskkoolis .
Mis põhjusel Sa Itaaliasse Stella Azzurrasse edasi ei jäänud? Kas oligi lihtsalt see, et Ameerikas tekkis võimalus, või oli muid faktoreid ka?
Ma ütleks, et pigem tekkis just see USA võimalus, mis nägi tuleviku mõttes loogilisem välja. See tundus hea platvorm enda näitamiseks, kuna enne hooaja algust võivad USA ülikoolide treenerid siin-seal vaatamas käia. See sats on viimased kaks aastat olnud väga kõrgel tasemel. Mõtlesin, et miks mitte vaadata, mis tasemel ma ise olen ja välja uurida, kuhu ma selles konkurentsis maandun. Rohkem mingit ekstra faktorit seal polnud. Üks asi oli küll see, et tegin e-gümnaasiumi ja Itaalias polnud mulle reaalselt kooliaega antud – õppimisega tegelemine polnud seal eriti hästi lahendatud. See tegi valiku veidi lihtsamaks, et saaksin kohapeal koolis käia ja jälle rutiini sisse elada, sest ka ülikooli minnes peab kohapeal käima.
Kas võib öelda, et Stella Azzurra on siis rohkem selline tippkorvpallurite kombinaat, kus hariduse peale ei mõelda ja proovitaksegi vaid mängijaid kasvatada?
Jaa, ma ütleks küll nii. Mul oli 2023. aastal valik Stella Azzurra ja Kaunase Žalgirise vahel, aga ma arvan, et tegin õige otsuse. Ma sain seal teha igapäevaselt jõusaali, mida minu kogemusel USA-s nii tihti ei tehta – siin tehakse hooajal võib-olla kaks korda nädalas. Pre-season‘il tehakse umbes kolm-neli korda, mis pole minu jaoks piisav, et saada kätte vajalikku füüsilist vormi. Need kaks aastat Itaalias aitasid kindlasti väga palju kaasa minu arengule nii kossuplatsil kui ka füüsiliselt. Jään neile terveks eluks tänulikuks, kuidas nad mind seal üles kasvatasid. Hakkasin kindlasti ka käitumise poolest rohkem meheks muutuma – muidu mängisin Audenteses ju Eesti U16 vanuseklassis suhteliselt lastekossu. Kui Itaaliasse läksin, olid esimesed paar kuud ikka rasked, aga lõpuks harjusin ära, mehistusin ja hakkasin täiskasvanumalt käituma.

Sa vigastasid jõulude ajal rängalt oma achilleuse kõõlust. Kuidas see täpsemalt juhtus ja mis oli esialgne tagasituleku prognoos?
Jah, see juhtus Floridas City of Palms turniiril, mis on USA keskkoolide tasemel väga tuntud turniir. Esimesed kolm mängu polnud mul mingit tunnet, et midagi oleks viga. Aga viimasel päeval läksin nurgast ründelauda võtma, tegin lihtsalt ühe vale sammu tagasi ja jalast käis rõve pauk läbi. Tuli selline tunne, nagu keegi oleks mulle tagant vastu jalga löönud. Kukkusin pikali ja vaatasin selja taha, aga terve pink istus rahulikult. Siis ma sain aru, mis juhtus… Olin just nädal enne enda vigastust näinud videot, kus Tyrese Haliburton (NBA klubi Indiana Pacersi tagamängija – toim.) rääkis podcastis oma kannakõõluse vigastusest ja kirjeldas täpselt seda tunnet, nagu keegi oleks löönud tagant jalaga. Temalgi oli sama moment, et kohe selja taha vaadates polnud seal kedagi. Kui ma pikali kukkusin ja kedagi enda ümber ei näinud, sain aru, et juhtunud on midagi hullu. Hiljem massaažilaua peal tegi füsio mulle kannakõõluse piirkonnas sellist testi, et kui kõik on korras, siis peaks säärelihas reageerima. Paremal jalal reageeris, aga vasakul polnud mingit reaktsiooni. Alguses öeldi küll kohe, et achilleuse kõõlusega on midagi viga, aga kohe ei teatud, kui hullusti. Vigastus juhtus 23. detsembril, aga kuna aeg oli halb, sain alles nädal pärast uut aastat reaalse vastuse, kui katki kõõlus on. 5. jaanuaril läksin operatsioonile.
Mis sellise vigastuse puhul tavaline aeg on, kui kaua peab platsilt eemal olema?
See vist on suhteliselt tavapärane üheksa kuni kaksteist kuud, kõik oleneb sellest, kuidas läheb. Mul on seni kõik läinud vägagi plaani järgi. Kuigi mul pole selliseid ressursse nagu NBA-s Jayson Tatumil või Tyrese Haliburtonil. Aga Tatum tuli tagasi juba kümme kuud pärast vigastust, mis on minu meelest isegi veidi liiga vara. Nende võimalused seal on tõenäoliselt lihtsalt järgmisel tasemel, aga minu arust on ka mind praegu väga hästi ravitud ja ma ei saa midagi halba öelda.
Sul on nüüd umbes viis kuud läinud. Kas eeldad, et parimal juhul naased novembris või detsembris?
See oleks kõige parem variant, et tekiks mingi šanss veel mängida. Ma ei taha praegu midagi kindlat öelda ega ootusi luua. Kui see on minu valik, siis pigem võtaksin selle ekstra aasta endale ja redshirt‘iks ülikoolis esimese aasta (redshirt mängija saab võistkonnaga treenida, aga mängudes ei osale ning sellega ei “raiska” ta enda ühte ülikooliaastat ära – toim.), et saaksin aasta aega ennast arendada nii jõusaalis kui kossuplatsil ja siis ülejärgmisel hooajal täiega peale tulla.
Tulen selle ülikooli teema juurde pärast tagasi, aga küsiksin veel keskkooli kohta. Sa said paaris võistlusmängus osaleda, aga mismoodi ülejäänud hooaeg Sul USA-s välja nägi – kas oligi ainult taastusravi ja kool?
Jah, põhimõtteliselt küll. Jaanuarist veebruari keskpaigani istusin lihtsalt oma ühikatoas. Minu päev koosnes sellest, et läksin hilja magama ja ärkasin hilja, kuna päeval polnud kellegagi suhelda – kõik olid trennis ja tulid alles õhtul tagasi. Kuna ma palju liikuda ei saanud, siis käisin vaid pesus või vetsus ja mängisin Playstationil FIFA-t ja NBA-d. See oligi suhteliselt minu tavaline päev, kipsiga eriti midagi muud teha ei saanudki.
Kuidas see vaimselt mõjus, et Sa pead lihtsalt passima, samal ajal kui teised sagivad ja teevad trenni?
Kui ma käisin trenni vaatamas, siis oli küll suhteliselt nutt kurgus. Meil oli terve hooaeg selline, et kõigil olid mingid pisivigastused ja me ei jõudnudki kunagi sada protsenti koos mängida. Meie üks tippmängija jättis samuti kogu hooaja vahele. Arvan, et minu trauma juhtus seetõttu, et paar päeva enne esimest hooaja mängu väänasin hullult hüppeliigest. Mängisin veidi paistes jalaga ja tekkis ülekoormus – väänasin paremat jalga, aga koormus langes vasakule. Ma ei tahtnud parema jala pealt asju teha ja usun, et see viis ülekoormuseni. Tagantjärele mõeldes oleks võinud võtta nädala ainult taastumiseks ja kossu mitte teha. Tahtsin aga väga platsil olla, sest hooaeg just algas. Nüüd ma vähemalt tean järgmine kord, et pisivigastusega pole vaja ennast kiiresti tagasi platsile suruda.
Kui suur mängunälg pika vigastuse ajal tekib ja kui palju Sa oled pidanud ennast tagasi hoidma, et mitte liiga vara mingeid liigutusi või jooksusamme tegema hakata?
Ikka on olnud neid hetki. Praegu me alles ehitame jooksusammu ja jalalihaseid tagasi. Märtsi alguses, kui teised kossu tegid, võtsin küll vahepeal palli kätte ja viskasin peale, aga hüpata ju ei saanud – kui proovisin, siis ainult ühe jala pealt. Mängunälg on suhteliselt suur, aga kuna olen juba nii pika protsessi läbi teinud, siis ootan väga seda hetke, kui saan platsile tagasi. Olen nõus ka veel kuus kuud ootama vajadusel, aga minu teada võiksin parimal juhul juba juunis vaikselt kossuasju tegema hakata. Põrgatamist saaks tegelikult praegugi teha, aga ma ei taha ilma füsioterapeudi loata midagi üle teha.
Kas Sul oli kaalumisel ka variant mitte minna vigastuse pealt kohe ülikooli, vaid teha vahehooaeg kuskil prep school‘is?
Jah, need variandid olid olemas – kas re-class‘ida ehk teha 12. klass uuesti või minna prep school‘i. Rääkisin agendi ja perega läbi, aga jäin selle juurde, et tahaks minna ülikooli. Seal on ressursside tase platsile naasmiseks väga kõrge. Samas, kuna on võimalik saada ka väikest taskuraha, siis ei saa sellele väga “ei” öelda. USA-s liiguvad juba keskkoolides kohati päris absurdsed rahasummad, aga ülikoolis on need veel kõrgemad.
Päriselt ka, et juba keskkoolis makstakse arvestatavat raha korvpalluritele?
Jah, sotsiaalmeedias keegi sellest väga ei räägi üldiselt, aga päris palju raha pakutakse juba keskkoolimängijatele.
Kas see on siis puhas palk rahana, mitte mingid kingitused või teenused?
Pigem jah, see on nagu see NIL-teema, mis ülikoolides käib ja nüüd vaikselt keskkoolidesse liigub. Järgmisest aastast tundub, et see läheb päris ametlikuks asjaks. Ma täpselt ei tea, kuidas seda raha seni on jagatud, aga see NIL-teema hakkab ka keskkoolides pihta. Oli ka Overtime Elite liiga (rahaliiga 16-20-aastastele noorkorvpalluritele – toim.), kus raha liikus ja kuhu paljud noormängijad läksid, aga nüüd läks see laiemalt lahti. Peab silma peal hoidma.
Kui suur huvi Sinu vastu ülikoolide poolt oli ja kui palju trauma seda mõjutas?
Eks ikka mõjutas. Enne seda oli ülikoolidest päris palju huvi. Lõpuks jäid sõelale Providence, Nebraska, Boise State ja Saint Bonaventure. Huvi oli ka BYU-st, kust lahkus tänavuse suve NBA drafti üks top-valik AJ Dybantsa, samuti Oklahoma State’ist ja mõnest koolist veel, mis praegu pähe ei tule. Pärast traumat Nebraska hüppas kiirelt alt ära – nad kuulsid vigastusest isegi enne, kui ma postituse tegin. Providence’il oli aga segadus peatreeneritega ja nad ei hakanud riskima. Boise State jäi aga peale – üks nende abitreener käis mind siin kolm korda vaatamas. See lojaalsus tähendas mulle palju. Nad olid esimesed, kes mulle pärast vigastust helistasid. Mõtlesin, et on tore neile lojaalsusega vastata – nad riskivad minuga ja mina usaldan neid, et nad teevad minust parema mängija. Plaan ongi äkki võtta aasta vabaks ja areneda.
Raha teema on jõuliselt sisse murdnud. Huvitav on teada, kuidas ülikoolid värbamisel tegutsevad – kas tullakse lihtsalt rahanumbriga või müüakse kooli muul moel, tuues välja muid väärtusi?
Kõik need ülikoolid, kes tulid rääkima, tegid minuga Zoomi kõned. Nad rääkisid minu rollist nende programmis ja näitasid oma treeningkeskusi ning mänguareene. See huvitas mind rohkem. Eriti pärast vigastust huvitusin, kus on paremad ravi- ja treeningtingimused. Boise State’i valik oli lõpuks lihtne. Minu jaoks oli number üks see, et ma tahan minna kuhugi, kus mind väärtustatakse ja ma saan mänguminuteid. Ma ei tahtnud minna sinna, kus lubatakse kõike kokku, aga mängida ei saa. Uurisin kohta, kus ma reaalselt tean, et saan mängida. See oli mu algplaan, mitte see, et keegi istuks rahapatakaga näo ees. Olin huvitatud mänguvõimalustest ja sellest, mis on kellegi lubadused.
Millal ja kelle poolt tehakse otsus, kas Sa redshirt‘id või hakkad kohe mängima, kui terveks saad?
Lõppkokkuvõttes jääb see ikka minu sõna peale. Isegi kui nad pressivad, aga ma ei taha, siis ma ei pea. Kui mul on endal tunne, et on hea ja olen valmis, siis on alati hea mängida.
Ühesõnaga, seda otsust ei pea kohe alguses tegema?
Praegu tundub nii küll. NCAA-s on tulemas küll see uus “viis pluss viis” reegel ja ma täpselt ei tea veel, kuidas see töötab. See võib redshirt‘i osas mingeid küsimärke jätta, aga seda kõike peab kohapeal täpselt uurima. Seepärast ma ei oskagi veel täie kindlusega väita, kas uuel hooajal mängin või mitte.
Mis see “viis pluss viis” tähendab?
Kui tavaliselt on ülikoolis freshman, sophomore, junior ja senior aastad ehk neli aastat, aga nüüd antakse viies aasta juurde neile, kes lähevad ülikooli 19-aastaselt või nooremana. See on sellepärast, et ülikoolidesse tuleb palju vanu mängijaid – ka Euroopast tullakse seal 22-23-aastaselt veel tippülikoolidesse. Need uued reeglid jätavad redshirt‘i koha pealt natuke küsimärke, raske on praegu öelda.

Eelmise hooaja Boise State’i rosteris oli vaid üks mitte-ameeriklane, Angoolast. Kas see ameeriklaste kesksus võib Sulle sulandumise keerulisemaks teha?
Pigem mitte. See oligi üks põhjus, miks tahtsin USA-sse keskkooli tulla, et USA kossuga paremini harjuda. Meie keskkoolisatsis oli üks pikk mängija Egiptusest ja teine Inglismaalt, ülejäänud mängijad olid kõik ameeriklased. Alguses oli küll raske tiimikossu teha ja kui mina välja langesin, siis pall liikus veel vähem. Aga kui ma käisin Boise State’i visiidil mängu vaatamas, siis neil on treenerid, kes pooldavad väga Euroopa korvpalli ja käivad Euroopas mängijaid otsimas. Peatreener oli paar aastat tagasi USA U18 koondise abitreener. Nende tiimid on olnud väga ühtlased nii punktide kui minutite poolest. Ma ei näe ameeriklaste rohkust seal probleemina. Järgmise aasta satsi tuleb juurde ka üks leedukas, kes on juba ülikoolis paar aastat mänginud. Sats tundub tulevat suhteliselt “euro-sats” – mitte päritolu, vaid mängustiili poolest. Nad ei tundu sellised “kivipallurid”, kes palli edasi ei sööda.
Kui palju Sind huvitab kooli ajalugu ja kunagised mängijad, kes sealt on tulnud? Näiteks kunagised NBA mehed Chris Childs ja Koby Karl või Eestiski mänginud Tanoka Beard.
Ikka tunnen huvi, aga kooliga on kiire aeg olnud ja ma pole eriti veel jõudnud uurida. Nii kaugesse ajalukku kui Tanoka Beard ma pole vaadanud, pigem olen jõudnud ajaloos umbes kümmekond aastat tagasi. Tean, et neil siin-seal on mängijaid NBA-sse draftitud ja ka Euroopas on hulk mehi mängimas.
Kas peatreenerina jätkab Leon Rice ja mis mees ta Sinu teada on?
Jah, ta on seal olnud nüüd viisteist aastat pukis. See on hea, kui treener nii kindlalt paigal püsib. Olen tema kohta ainult häid lugusid kuulnud, mitte midagi negatiivset. Tema peamine aspekt on see, et mängijad saaksid paremaks ja jõuaksid oma reaalse potentsiaalini. Talle meeldib võita, aga veel rohkem meeldib talle mängijaid arendada. Treenerile meeldivad väga kaitsemängijad ja “kaitsesatsid”. Eelmisel aastal ta ütleski, et neil oleks vaja rohkem kaitsemängijaid ja tagamängijaid, kes palli rohkem ringi liigutaksid. Kuigi nad liigutasid palli, siis peamine tagamängija tahtis pigem ise visata.
Mõned aastad tagasi pääses Boise State kolm aastat järjest Märtsihullusele, aga viimased kaks aastat mitte. Kas kooli eesmärk on olla sellel tasemel, et jõuda taas finaalturniirile?
Jah, ikka. Me liikusime nüüd edasi Pac-12 konverentsi, kuhu tuli ka Gonzaga. Satsid on head – seal on San Diego State, Oregon State, Washington State. See konverents on järgmiseks kaheks aastaks päris hea. Olen kuulnud jutte, et sinna liigub veel häid koole tulevikus. Tulevad rasked mängud, aga meie treenerite ja tiimi peamine eesmärk on võita konverentsi põhiturniir ja jõuda Märtsihullusele. See on kõigi vaatevinklist eesmärk.
Kui Su tulevik on praegu ebaselge mängimise osas, siis kas oled endale üldse mingeid eesmärke praegu uueks hooajaks seadnud?
Ikka on, ma olen need endale kuskile juba kirja ka pannud. Ma tahan võita oma konverentsi Freshman of the year (aasta uustulnuk – toim.) auhinna ja näidata, et saan ja olen võimeline sellel tasemel mängima. Ja lõpuks tuua satsile võite ja võita see Pac-12 turniir ära. Need on mu põhieesmärgid. Aga kõige esimene eesmärk on üldse platsile tagasi saada ja mängima hakata.
Oled Sa mõelnud, milline see reaalne tasemevahe keskkooli ja NCAA vahel on? Saab seda sõnadesse panna?
Ma ütleksin, et kindlasti on mäng palju füüsilisem. Kui ma käisin nende mängu vaatamas, siis see oli peamine, mis silma jäi. Tundus väga füüsiline mäng.
Lõpetuseks selline küsimus, et mis sa arvad, kui palju aitab Henri Veesaare ja Stefan Vaaksi hiljutine edu ülikoolikorvpallis avada uksi nii sulle kui ka järgmistele eestlastele? Või on seal ikkagi nii armutu võitlus, et see, kust riigist keegi pärit on või kes sealt varem häid tulemusi on teinud, ei loe eriti midagi?
Kindlasti see, kuidas Henri on mänginud ja kuidas Vaaks juba ennast esimesel hooajal näitas, teeb kindlasti uksi ka teistele lahti. Mitte ainult mulle ja minu generatsioonile, vaid see avab uksi ka noorematele. Kui USA-s nähakse, et eestlasi hakkab järjest rohkem ja paremini peale tulema, siis nad peavad ju mingil hetkel hakkama rohkem meie väikese koduriigi poole vaatama. Minu arvates on see kõikidele noormängijatele väga suur võimalus. Mina kindlasti soovitan, et kui selline võimalus tuleb, siis ükskõik mis tasemel – olgu see Division 1, Division 2, Division 3 või isegi JUCO või NAIA –, võiks kindlasti USA suunas vaadata ja korvpalliga edasi tegeleda.
Et Sina oled just USA suuna suur pooldaja?
Kooli ja korvpalli ühildamise mõttes kindlasti!




