Close

INTERVJUU | Pikale karjäärile joone alla tõmmanud Mailis Pokk: väikestel tüdrukutel tasub profikorvpalluriks püüelda!

-Mailis Pokk | Foto: Erakogu

Viimaste aegade üks edukamaid Eesti naiskorvpallureid Mailis Pokk tõmbas tänavuse hooajaga oma mängijakarjäärile joone alla ning sukeldus kohe pea ees uutesse väljakutsetesse, kui asus tööle meie tippklubi Tartu Ülikool Maks & Mooritsa mänedžerina. 14 aastat kestnud profikarjääri jooksul muuhulgas kahel korral Saksamaa meistriks ja kolmel korral Saksamaa karikavõitjaks kroonitud Pokk mängis Euroopa tippliigadest veel ka Prantsusmaal ning Poolas.

Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus meenutab ta positiivselt kõiki oma mängupaiku, aga eriti südamesse puges talle nii korvpalli, kui ka üldise eluolu mõttes just Prantsusmaa. Pokk analüüsib detailsemalt tänavust hooaega Poola klubis Bydgoszcz, vaatab pikemas intervjuus oma edukale karjäärile üldises plaanis tagasi ning võrdleb üldises plaanis Euroopa korvpallurite ja ameeriklannade mängustiili ja korvpallialase IQ erinevusi.

Motivatsiooniks kõigile noortele korvpallitüdrukutele soovitab Pokk kindlasti profisportlase karjääri suunas püüelda, kuna võita on rohkem kui kaotada. Selle tuules uurime värskelt ketsid varna riputanud naise käest, kui palju ta karjääri jooksul endale edasiseks eluks sõpru leidis ning kas naiste korvpallis on võimalik ennast ka rahaliselt ülejäänud eluks ära kindlustada.

Mailis, Sul on viimastel kuudel olnud nii tihe aeg ja palju on juhtunud. Kas Sa üldse mäletad, et tegelikult mängisid sel hooajal veel ka täishooaja korvpalli kaasa?

On, on ikka meeles (Naerab.). Kuigi vahepeal on juba nii, et mõtted on Tartu meeskonna, uue töö ja muu elu peal, siis mõnikord tuletad ikka meelde: jah, tegelikult ma ju veel Poolas mängisin, koondisemängud olid ja Eestis lõpetasin veel ka hooaega. Tegelikult jõudsin selle hooajaga päris palju ära teha.

Esiteks, kas saame nüüd kindlalt öelda, et see oli Sinu viimane profihooaeg korvpallurina?

Jah, tänase seisuga küll, jah.

Võta see hooaeg Poolas kuidagi oma sõnadega kokku. Kuidas see naiskondlikult läks, kuidas Sul endal läks ja mis emotsioonid Sa enda jaoks kaasa võtsid?

No ütleme niimoodi, et lõpptulemus Bydgoszczis polnud see, mida me ootasime. Meil oli peale novembri koondiseakent veel treenerivahetus. Me ei leidnudki kohe uut treenerit, nii et president võttis võistkonna ise üle – ta on varasemalt olnud selle sama naiskonna peatreener. Ma arvan, et me ei saanud naiskonnast lõpuks seda täit potentsiaali kätte ja mängisime seal play-down turniiril. See oli mulle esimene hooaeg, kus ma play-off’i ei jõudnud. Tavaliselt olen ikka mänginud play-off’is või isegi top-kuue hulgas, seepärast sai see hooaeg ka päris vara läbi. Aga isiklikus plaanis võib rahule jääda – alustasin hooaega päris hästi, mul oli kindel roll ja selline vanema mängija roll. Olin esimest korda oma karjääris võistkonnas kõige vanem. Poola meistriliigas karjääri lõpetamine oligi üks mu eesmärkidest. Õigemini, mu eesmärk oli lõpetada kuskil tippliigas ja Poola seda kindlasti on. See jooksis kuidagi õigesti kokku, et sain lõpetada ühes Euroopa tugevamas liigas. Sellega võib täna rahule jääda. Ma küll ette seda ei teadnud, aga tagantjärele mõeldes jooksis kõik paika.

Jäid Sa siis oma panusega rahule nii statistiliselt kui ka mänguliselt, mis võib-olla numbrites ei kajastu?

Jah, tead, ma ei ajanud enam seda statistikat taga. Ausalt öeldes ma täna ei teagi, mis mu lõplikud keskmised numbrid seal olid. Aga jäin oma rolliga rahule ja tean, et võistkonnakaaslaste tagasiside oli väga positiivne. Alati tõesti numbrid ei kajasta kõike – tean, et olin selles võistkonnas ikkagi võtmerollis.

Oli Sul ka mingi reaalne variant hooaega veel kuskil jätkata, kui Poolas asi läbi sai?

Oli jutt ühest Prantsusmaa klubist, aga me ei läinudki sealt edasi. Kuna sain kohe koju jõudes Tartu Ülikool Maks & Mooritsa töökoha teema teada, siis jätsime selle pooleli, aga korra käis üks Prantsusmaa võistkond läbi küll, jah.

Kui kerge südamega Sa karjääri lõpetamise otsuse tegid?

Ega seal mõtlemisaega ei olnud, see otsus käis minutiga. Võib-olla on see otsus minu sees vaikselt kinnistunud – ajaga ma teadsin, et kas tuleb viimane hooaeg või teen ühe veel. Asi jõudis täpselt sellisesse punkti, et kui ma vastuse pidin andma, siis polnud isegi mõtlemiseks põhjust. Olin oma otsusega kohe rahul ja see tuli ülikiirelt, ma ei mõelnud kordagi, et peaks jätkama. Kandideerisin tegelikult veebruaris Tartu meeskonna mänedžeri ametikohale ja olin enda sees juba selgeks mõelnud, et kui saan töökoha, siis olen valmis mängimise lõpetama. Kui ma tol hetkel poleks saanud, siis oleksin ehk veel mänginud, ma polnud sellise piiri peal, et lihtsalt venitan ennast mängima. Otsus tuli kiirelt ja siiani pole kahetsenud.

Kui vaatad oma karjäärile tagasi, siis kas jäid sellega rahule ja mis jääb kõige eredamalt meelde?

Ikkagi jäävad meelde Saksamaa ajad Kelternis, eriti 2016/17 ja 2017/18 hooajad, kui tulime esimest korda klubi ajaloos Saksa meistriks ja jõudsime Eurocupil 16 hulka. See on hästi ere mälestus. Pluss Prantsusmaal Basket Landes’is mängimine – see, et üldse seal lepingu teenisin, oli saavutus. Need kogemused jäävad väga eredalt meelde. Kuigi seal mängisin ma minutite poolest vähem, oli see tase ja need mängijad, kellega koos väljakul olin, ikka vinged. Ka see, kui käisin Tarbes’is kaks kuud play-off’ides mängimas – Prantsusmaa on ikka hoopis teine tera ja väga kihvt koht. Ja nüüd ka Poola – mõnikord mõtlen, et oleks võinud Poola kõrgliigasse jõuda varem, sest see tase on ikka päris kõva ja see, kuidas seal mängijaid hoitakse ning kõik nende heaks tehakse, on tasemel.

Kui mõni noor korvpallitüdruk loeb seda intervjuud, siis kas Sa soovitaksid tal mõelda profisportlase karjäärile?

Absoluutselt! Ükskõik kellega ma olen rääkinud, ma alati soovitan proovida. Sa saad alati Eestisse tagasi tulla, õppima minna või näiteks kuskil välisriigis kossu kõrvalt õppida. Neid võimalusi on täna päris palju. Alati ütlen ka, et kuskilt peab alustama – me ei saagi eeldada, et jõuame kohe kuskile tippliigasse. Soovitan alustada kasvõi madalamast liigast ja see elu ära proovida. Näeme täna Sofia Kosareva pealt, kes on 27 ja läks alles nüüd esimest aastat välismaale – talle väga meeldib see elu. Ta on ise öelnud, et on ehk n-ö hiline avaneja, aga tal on väga hea meel, et ta välismaal mängimise lõpuks ära proovis. Võimalusi piiri taha minekuks on palju. USA teema on küll aktuaalne ja räägitakse suurtest rahadest, aga soovitan kindlasti ka Euroopa peale mõelda. Alati ei pea USA olema see ainus variant, eriti kui tekib mingi kõhklus.

Kui “kõrilõikajalik” see profisport on? Kas on nii, et kui välismängijal pole piisavalt hea hooaeg, siis lükatakse kohe kõrvale ja võetakse järgmine?

See oleneb palju isiksusest ja sellest, mida sa veel võistkonnale juurde tood. Ma ei ütleks, et see nii hull on, aga on klubisid, kes võib-olla teevad nii. Samas on lepingutega võimalik oma elu kindlustada, et sind ei saaks päeva pealt lahti lasta. Agentuurid kaitsevad sind. Aga ootused välismängijatele on alati suured, sellega tuleb toime tulla.

Sul on olnud karjääri jooksul sadu naiskonnakaaslasi. Kui palju Sa oled leidnud sealt tõelisi sõpru, kellega on jäänud püsivad suhted?

On ikka, mul on neid kümmekond, kellega väga tihedalt ja igapäevaselt suhtlen. Viimaste aastatega tekkis Poolast oma väike grupp ja üks mu lähimaid sõbrannasid on täna serblanna. Suhete hoidmiseks peab ise ka vaeva nägema. Eestisse tulles oli korraks see tunne, et kuna paljud mu Eesti sõbrannad mängivad ka välismaal, siis ongi välismaale jäänud praegu justkui rohkem sõbrannasid. See käib selle eluga kaasas.

Kas said karjääri jooksul paremini läbi mingi kindla rahvuse esindajatega, näiteks mõne Euroopa riigi mängijatega või hoopis ameeriklannadega?

Mul pole olnud eelistusi, olen pigem kõigiga läbi saanud. Mu lähisõprade ringis on serblannasid, poolatare, paar ameeriklannat. Ei ole ühte kindlat rahvust, on seinast seina.

Meeste korvpallis räägitakse Ameerika leegionäridest igasugu lugusid, et kõik pole just kõige “teravamad pliiatsid”. Kuidas naiste korvpallis on, kas ameeriklannadel on konkreetne stiil, mis põhineb rohkem füüsisel kui korvpalli IQ-l?

Üldistada on raske, olen näinud seinast seina tüüpe. On neid, kes korvpalli IQ poolest pole kõige teravamad, aga kompenseerivad seda füüsisega. Samas on ameeriklannasid, kes on aastaid Euroopas mänginud ja me naerame, et nad on juba nagu eurooplased – teavad, kuidas elu käib, tunnevad kultuuri ja isegi pealinnu. Esimese aasta ameeriklastel on sageli raske kohaneda, sest kolledžis mängitakse rohkem üks-üks kossu. Euroopas, näiteks minu viimasel aastal, oli mäng väga taktikaline ja liikumiste peale üles ehitatud. Esimese aasta mängijal oli raske sellesse sulanduda, ta ei saanud kohe pihta, kuidas mängida. Siis tuleb aega anda. Aga tüüpe on tõesti igasuguseid.

Aga kes eurooplastest kõige targemat korvpalli mängivad?

Minu kogemuse põhjal on Prantsusmaa korvpall tipptasemel. Neil on noortesüsteemid nii kõvad, et meistriliigasse jõudvad prantslannad on väga teravad pliiatsid. Nad jagavad matsu ja seal peab olema nende tasemel, et hakkama saada. Nii et prantslased on Euroopas ühed teravamad.

Kuidas Euroopas Eesti naiste korvpalli peale vaadatakse? Meeste tase on tõusnud, aga mis mulje teistele jätab Eesti pass naiste mängus?

Olen nii palju aastaid Euroopas mänginud, et enam ei küsita “kust ta tuleb?”. Nüüd on ju Kadri-Ann Lass ka pildil ja varem oli Merike Anderson. Päris uus asi see pole. Muidugi uude võistkonda minnes on kaaslastel huvitav: “Eesti? Pole kunagi käinud!”. Ameeriklased ei tea sageli üldse, kus Eesti asub. Aga viimastel aastatel teatakse koondist rohkem, ollakse mänge vaadanud. Eurobasketi valikmängud aitavad teadlikkusele kindlasti kaasa.

Mis oli elu-olu mõttes kõige ägedam riik, kus Sa mängisid?

Prantsusmaa. Ma olen seda alati öelnud. Esimesel aastal Basket Landes’is elasin ookeanist tunni kaugusel ja Hispaania piir oli ka tunni kaugusel. See oli ülikõva koht. Meil oli saalis alati 2500 inimest, trummid ja melu – saal oli alati rahvast täis ja kõik teadsid sind linnas. Kõik eluks vajalik oli lepinguga tagatud. Teisel korral, kui läksin Tarbes’i, elasin jälle Lõuna-Prantsusmaal, aga seekord tunni kaugusel mägedest. Need olid väga ägedad kohad, kus elada ja reisida.

Kas jääd oma karjäärile tagasi vaadates midagi kahetsema ka?

Nagu ma ütlesin, Basket Landesi aeg oli väga kõva, aga veidi jääb kripeldama, et ma ei mänginud seal oma potentsiaali lõpuni välja ega teeninud rohkem mänguminuteid. Seal oli võistkonnakaaslaste tase nii kõva, et tekkis hirm eksida ja see tõmbas sooritust alla. Oleksin tahtnud Prantsusmaale kauemaks jääda, aga selleks peab seal ringis väga hästi mängima, sest mängijaid vahetatakse liiga sees palju. Võib-olla seda Basket Landesi aastat kahetsen natuke jah.

Meeste puhul me teame palganumbreid ja seda, mis tasemel peab mängima, et elu ära kindlustada. Mis tasemel peab mängima naiskorvpallur, et näiteks 35-aastaselt karjäärile joon alla tõmmata ja olla eluga kindlustatud?

Täna naiste korvpallis… ma ei tea, Türgis või Venemaal mängides. Ma tean, et see pole eetiline, aga kui sa nii küsid, siis Venemaal on need rahad varem olnud sellised, et saab elu ära kindlustada. Ja võib-olla kui lähed USA-sse ja oled seal mõnes tippülikoolis superstaar. Aga Euroopa keskmikuna pead sa väga hästi oskama säästa, et mingiteks aastateks kindlustunne tekitada. Kui tahad 35-aastaselt jalad seinale panna, pead mängima Türgi meistriliiga tipus, kui Venemaa valikut pole.

Sa tulid appi ka Tartu naiskonnale ja saite Eesti meistrivõistlustel pronksi. Miks ainult pronks?

Ootused ja lootused olid vist sellised, et tulen ja kütame kõigile viiekümnega. Aga see ei ole nii kerge. Treenerid teavad seda ja olen teistelegi öelnud: kui tuled tasemelt, kus kõik on profid ja saavad asjadest ühtemoodi aru, siis on siin meie tasemel alguses keeruline sulanduda. Mu kõrval ei olnud seitset profimängijat, vaid noormängijad. Tuli leppida pronksiga. Viimaseks paariks mänguks sain end ehk uuesti käima, aga esimesed mängud polnud üldse kerged.

-Mailis Pokk | Foto: Erakogu

Tuleme Su praeguse töö juurde Tartu Ülikool Maks & Mooritsa meeskonna mänedžerina. Sa juba kandideerisid esimesel konkursil, kus Sa valituks ei osutunud. Mis Sind üldse motiveeris kandideerima?

Olen selle klubi juures olnud viis-kuus aastat, aidanud suvel erinevate projektidega. Viimati korraldasin Tartu Basket Cup’i. Iga kord, kui siin midagi tegin, tundsin, et tahaks siin ühel päeval töötada. Tartus elamine ja see klubi – see on minu jaoks üks unistuste töökohti Eestis. Kui koht avanes, mõtlesin, et mul pole midagi kaotada, tuleb proovida. Mul oli varasem kogemus klubiga olemas, nii et ma ei kandideerinud võõrasse kohta.

Koht vabanes ootamatult uuesti. Kas seda pakuti kohe Sulle või oli uus konkurss ja kui kaua said otsustada?

Pakuti kohe. Tulin kolmapäeval koondisega tagasi ja neljapäeva hommikul olin juba Gert Prantsi kontoris. Pakumine tehti kohe ja ega seal mõtlemisaega väga ei antud – öeldi, et ütle kohe. Istusin maha ja viie minuti pärast võtsin töö vastu. Pikalt ei keerutatud. Ma isegi ei teadnud algul, mis täpselt juhtunud oli, Gert rääkis kohe pakkumisest ja nii see läks.

Milles Sinu igapäevane töö täpsemalt seisneb?

Praegu on käimas play-off’id: mängude korraldus, reisimine, mängijate heaolu ja treeningplaanid. Vaikselt vaatame uue hooaja poole ja ülesandeid tuleb juurde: eelarved ja muu manageerimine. Hooaja lõpus tuleb mängijad koju saata ja otsad kokku tõmmata. Astusin rolli, kus palju oli juba ette organiseeritud – mänguajad ja saalid olid paigas. Minu peale jäid pigem reisid ja mängupäevade asjaajamine. Nüüd algab aga uue hooaja planeerimine.

Ehk siis kõik mured ja organisatoorsed küsimused tulevad Sinu õlule?

Jah, täna küll, jah.

Sa läbisid koolituse nimega FIBA Time-Out. Kui palju see Sind praeguses töös aitab?

Väga palju. Me käisime seal läbi ürituse korraldust ja management’i poolt. Kindlasti on aidanud ka sealt saadud kontaktid. Tänu sellele olen olnud seotud ka teiste korvpalliliidu projektidega. See avardab silmaringi. Samuti on aidanud see, et olen olnud noortekoondiste juures mänedžer – sealt on olemas korraldus- ja suhtluskogemus.

On Sul Eestis mõni mentor või mänedžer välismaalt, kellele saaksid helistada, kui juhe kokku jookseb?

Kõigepealt on muidugi Robert Peterson ja Marek Doronin, kes on mind tööde ülevõtmisel aidanud. Aga eraldi tahan välja tuua Gerly Kostla – ta on Kalev/Cramos nii palju aastaid töötanud, tal on kogemus kõige osas. Ta oli üks esimesi, kes ütles, et võin talle iga kell helistada. Välismaalt pole veel jõudnud kontakteeruda, aga suvel on plaanis ühendust võtta oma kontaktidega teiste klubide juurest, et näha, kuidas nemad asju teevad.

Mänedžeri töö pole tüüpiline üheksast viieni töö. Kas Sulle selline vabam graafik ja rütm sobib?

Jah, mulle sobib see palju paremini. Saan asju planeerida – isegi kui mängisin veel naistega, sain treeningud päevakavva sisse mahutada. Tulin varem tööle või tegin asju muul ajal. Olen alati teadnud, et tahan sellist liikuvamat mänedžeri tööd. Tuleb küll arvestada, et lisatunde on palju ja nädalavahetused on mängude tõttu kinni, aga see sobib mulle.

Me teeme seda intervjuud hetkel, kui Tartu on poolfinaalseerias Pärnu vastu selg vastu seina olukorras. Kui närvesööv on selliseid mänge kõrvalt jälgida, olles tiimiliige, kes platsil toimuvat mõjutada ei saa?

Seda on mult varemgi küsitud. Võib-olla see tuleneb sellest, et olen oma karjääris ise nendes olukordades väljakul nii palju olnud – täna olen ma täiesti rahulik. Loomulikult ootan ja loodan põnevusega, et me võidaksime, aga sellist mega närvi mul sisse ei tule. Täna ma ei pea olema väljakul see otsustaja, see on teiste töö. Kuna olen seda pinget oma nahal nii palju tundnud, siis täna vaatan mängu pigem mänedžeri pilguga: me peame võitma ja see võit tuleb siit ära võtta.

Oled nüüd mõned kuud olnud Eesti tippmeeskonna mänedžer. Kui palju erinevad sellel tasemel meeste ja naiste korvpall Sinu kogemuse põhjal? On mingeid asju, mida naiste tipptiimides polnud, aga meeste juures on tavaline?

Ei ole veel selliseid asju näinud, et “oo, siin on nii, aga meil oli teisiti”. Võib-olla kui ma terve hooaja meeskonnaga kaasa teen, siis tulevad need erisused välja, aga esimese pooleteist kuu põhjal ei oska küll midagi nii erinevat esile tuua.

Aga Eesti versus välismaa klubide toimimine?

Meil on Tartus väga hästi toimiv klubi. Näiteks kui mul on täna Poolast veel mingid võlad üleval, siis ma tean, et Tartus seda ei juhtu, et võlad õhku jäävad või maksegraafikuid lõputult pikendatakse. Meie infrastruktuur ja saalide võimalused on ühed Euroopa parimad. Mitmes välisklubis pole mul olnud isegi ligilähedaselt nii häid tingimusi võimla kasutamiseks. Klubi süsteem on meil päris hea.

Kui palju Sinu karjääri jooksul oli klubide üle oma võimete elamist, kus jäädakse mängijatele võlgu, aga alustatakse uut hooaega ikkagi suurte eesmärkidega?

Minul isiklikult polnud sellist kogemust, et aastateks võlgu jäädaks. Pigem oli see hooaja lõpu teema ja just Poolas – seal kippus venima just eurooplastele lõpupalkade või boonuste maksmine. Aga mul on hea agentuur, kes tegi oma töö ära ja kui neile mainida, sain rahad kätte. Enda nahal pole hullu kogenud, aga kõrvalt olen näinud küll. Poolas kukkusid kaks hooaega järjest meistriliiga klubid poole pealt ära. Polkowice naiskond pidi eelmine aasta detsembris pillid kotti panema, sest elati üle võimete. Sel hooajal oli Gdynia naiskond, kes mängis isegi eurosarja, aga elas nii kõvasti üle võimete, et lõpuks ei makstudki midagi välja ja klubi läks pankrotti.

Nüüd mänedžerina on Sinu töö eelarveid korras hoida ja öelda treeneritele, keda me saame lubada.

Jah, see tuleb mu lauale, aga suur osa on siin spordidirektoril Janar Taltsil. Me teeme seda asja koos: vaatame numbritele otsa ja jälgime, et me üle võimete ei läheks. Janar tegeleb sponsorite leidmisega, see on tema töö ja tema teab meie võimalusi. Koostöös paneme eelarved paika ja arutame mängijate palgad läbi.

Mis on Su isiklikud tulevikuambitsioonid? Tahad Sa sarnasel ametikohal kunagi ka väljaspool Eestit ennast proovile panna?

Pean seda väga reaalseks. Kõigepealt tahan järgmiste aastate jooksul siin end tõestada ja hakkama saada. Aga tulevikus miks mitte välismaale vaadata, kontakte ja võimalusi mul on. Ma ei ütle sellele “ei”.

Lõpetuseks küsin Eesti naiste korvpalli kohta. Sina kui pikaajaline koondise kapten riputasid ketsid varna. Kui headesse kätesse Sa Eesti naiste korvpalli järgmistele generatsioonidele jätsid?

Ma ütlen veel nii palju, et ma tahaks tegelikult ühe hooaja mängida Eestis ja koondisega veel aasta kaasa teha – olen nii öelnud, aga vaatame jooksvalt. Ma tahaks tõesti näha, et meie noormängijad läheksid rohkem välismaale, sest ainult Eesti taseme pealt me kaugele ei sõua. Minu suund on just Euroopa, kuna ma pole ise USA-s käinud. Tahaksin näha noori rohkem Euroopa liigades, see aitaks hoida ja tõsta meie koondise taset.

scroll to top