Close

INTERVJUU | Juba mullu ühe Eesti klubi radaril olnud Luka Majstorovici Keilaga liitumise üheks põhjuseks olid fännid

-Luka Majstorovic | Foto: Keila Coolbet Facebook

Eelmisel hooajal Keilas klubi debüüthooajal kõige kõrgemas seltskonnas silmapaistvaid mänge teinud 27-aastase horvaadi Matej Radunici koha on tänavu korvi all üle võtnud sama vana serblane Luka Majstorovic. Korvpall24.ee portaal uuris Keila uuelt tsentrilt, missugune on olnud tema tee korvpalli juurde ja kuidas ta tänavuseks hooajaks Eestisse maandus. 

Mullu Bosnia kõrgliigas pallinud 206 cm pikkune Majstorovic sai keskmiselt 25,5 minutiga kirja 12,9 silma, 7 lauapalli ja 1,4 tulemuslikku söötu. Hooajal 2021/22 mängis 27-aastane mängumees Hispaania tugevuselt kolmandas liigas, kus tema arvele jäi 23 minutiga 11,7 punkti, 5,9 lauapalli ja 1,6 korvisöötu.

Küsisime serblaselt, kui vanalt ta korvpalliga alustas ning mis teda selle mängu juures võlus. Samuti vaatasime tagasi tema senisele karjäärile ja eelmistele mängupaikadele. Muuhulgas selgub, et huvi Majstorovici teenete vastu on varem tundnud ka teised Eesti klubid. Lisaks rääkisime Keila leegionäriga sellest, mis on tema eesmärgid korvpallurina ja kui üllatav oli tema jaoks Serbia koondise edu maailmameistrivõistlusel.

Luka, alustame päris algusest. Sa oled sündinud Serbia pealinnas Belgradis. Kui vanalt Sa esimest korda korvpallitrenni läksid ja kus see oli?

Mäletan, et läksin esimest korda korvpallitrenni, kui käisin veel Belgradis algkoolis. Arvan, et olin siis neljandas klassis ja mu vanem vend Aleksa oli kuuendas klassis. Olin oma vanuseklassis kõige pikem ja tahtsin mängida vanemas vanuseklassis, kus mängis mu vend. Tahtsin alati mängida endast vanemate ja kogenumatega.

Mis Sind korvpalli juures võlus ja millal esimest korda taipasid, et tahad saada elukutseliseks korvpalluriks?

Mind võlus see tunne, mis platsil olles tekib. Samuti mängu võistluslik iseloom. Arvan, et korvpall on minu viis põgeneda kõige muu eest. Seda, et tahan saada elukutseliseks korvpalluriks, taipasin oma eelviimasel ülikooliaastal.

Ülikoolikorvpalli mängisid NCAA teise divisjoni meeskonnas Embry-Riddle Eaglesis. Kuidas Sa sinna sattusid?

Enne Embry-Riddle’i aeronautikaülikooli astumist õppisin Georgia osariigis Rabun Gap-Nacoochee koolis ja meie meeskonna peatreener Roger Cox tundis Embry-Riddle’i abitreenerit Chad Kellerit. Edasine, nagu öeldakse, oli ajalugu.

Kui palju erineb NCAA teise divisjoni tase esimesest divisjonist? Kas Sul oli ülikoolikarjääri jooksul pakkumisi ka esimese divisjoni koolidelt? Kui jah, siis miks otsustasid jääda Embry-Riddle’isse?

Kui aus olla, siis ma ei oska sellele küsimusele päris hästi vastata, sest ma pole kunagi esimese divisjoni tasemel mänginud. Aga nii palju, kui mina tean, siis kõige suurem vahe on mängijate kasvus. Esimese divisjoni tasemel on palju suuri ja atleetlikke mängijaid, kes on kiired, oskavad kiiresti reageerida ja kellel on väga hea hüppevõime, kuid see ei pisenda nende mänguoskusi, mis on samuti kõrgel tasemel. Minu vastu tundsid huvi ka esimese divisjoni ülikoolid, aga NCAA reeglite tõttu ei saa ülikool sulle stipendiumi pakkuda enne, kui üliõpilassportlane on andnud end üles üleminekuportaali. Otsustasin jääda Embry-Riddle’i ülikooli, sest olin seal leidnud ideaalse tasakaalu õppimise ja sporditegemise vahel. See võimaldas mul omandada bakalaureuse- ja magistrikraadi tsiviilehituse erialal ning samal ajal areneda ka korvpalliplatsil. Meie peatreeneri Steve Ridderi ideoloogia “õpilane-inimene-mängija” oli ja jääb suurepäraseks meetodiks, kuidas mõjutada noore inimese elu.

Kes Sinu NCAA meeskonnakaaslastest on praeguseks korvpallis kõige kaugemale jõudnud? Kas see oled Sina või keegi teine ja kas märkasid tema kvaliteeti juba ülikooli ajal?

Romeo Crouch mängib sel hooajal Slovakkia kõrgliigas ja Chris Murray alustas tänavu oma profikarjääri Hispaania tugevuselt kolmandas liigas (LEB Silver), mis on samuti väga konkurentsivõimeline liiga. Neil mõlemal on suurepärased mängijaomadused ja usun, et kõva töö ja järjepidevusega jõuavad nad oma eesmärkideni. Mõlemad mängijad olid väga professionaalsed juba ülikooli ajal.

Hooajal 2020/21 mängisid ka ise Hispaania tugevuselt kolmandas liigas. Palun kirjelda, kuidas kohanesid USA ülikoolist tulnuna Euroopa korvpalliga?

Euroopa korvpall on USA ülikoolikorvpallist erinev, aga see polnud minu jaoks võõras. See oli nii, nagu oleksin pidanud oma mainet uuesti üles ehitama. Uustulnukana pead ennast kõigepealt professionaalses keskkonnas tõestama. Fännidele see tavaliselt meeldib ja esimesel profiaastal on väga oluline, kui sul on kodumängudel selline tugi selja taga.

Marbellat tuntakse eeskätt suurepärase puhkekohana. Kuidas seal korvpalli mängida oli?

Hooaja alguses oli kõik hästi, kõigil olid suured ootused ning võistkond oli segu noortest ja kogenud meestest. Kahjuks oli sel ajal COVID-19 pandeemia, mis tegi esituste ja treeningute taseme säilitamise raskeks. Ma ei kasuta seda vabandusena, vaid räägin nii, nagu on. Sellegipoolest olen selle võistkonna üle uhke, sest jõudsime play-off‘is veerandfinaali.

Möödunud hooajal mängisid Bosnia klubi Sparsi ridades. Palun kirjelda seda klubi. Kuidas Sa oma eelmise hooaja kokku võtaksid?

Sparsi eelmine hooaeg kulges vigastuste tõttu tõusude ja mõõnadega. Alguses oli meil noor võistkond kolme või nelja vanema mängijaga, aga hooaja keskel lahkusid klubist nii peatreener kui ka enamus mängijatest. Jätkasime sisuliselt uue võistkonnaga. Vaid neli mängijat tegid hooaja algusest lõpuni kaasa. Korvpalli poole pealt oli see aga kindlasti suurepärane võimalus. Bosnia liigas mängimine oli suurepäraseks ettevalmistuseks enne ABA Aadria liiga teist divisjoni. Korraga kahes liigas mängimine on midagi, mida ootan ka sellelt hooajalt.

Mis olid Su esimesed mõtted, kui kuulsid, et Keila tunneb Sinu vastu huvi?

Arvasin, et see on suurepärane võimalus. Eriti kui sain teada, et Keila hakkab mängima Põhja-Euroopa korvpalliliigas. Keila näol on tegemist noore ja tulihingelise võistkonnaga, kes on näljane edu järele. Mida muud tahta oskakski!

Mida Sa varem Eesti korvpalli kohta teadsid?

Tegelikult rääkisin eelmise hooaja keskel Pärnuga ja püüdsime leida võimalust, kuidas saaksin nendega liituda, kuid see ei õnnestunud, sest ma ei saanud Sparsiga lepingut lõpetada. Aga selle tõttu olen mingil määral kursis nii Eesti korvpalli kui ka Paf Eesti-Läti liigaga.

Mis olid peamised põhjused, miks otsustasid liituda just Keilaga?

Mõned peamised põhjused olid perekondlik õhkkond, professionaalsus, mängijate tagasiside kuulamine ja hullult positiivsed fännid kodumängudel. Olen kuulnud, et Keila fännid on väga-väga toredad ja saal on igal kodumängul rahvast täis. Ootan seda põnevusega!

Millised on Sinu arvates Sinu tugevad ja nõrgad küljed mängijana?

Olen mitmekülgne pikk, kes oskab mängu laiali tõmmata, kellel on hea arusaam mängust ja hea kohavalik. Minu nõrgaks küljeks on atleetlikkuse puudumine.

Palun räägi, mida peatreener Peep Pahv Sinult ootab ja nõuab?

Peatreener Pahv ootab minult ennekõike jõudu korvi all, aga samas ei keela ta mul näidata oma täit potentsiaali ka mujal väljakul.

Kas Sa oled Partizani või Crvena Zvezda fänn ja miks?

See võib kõlada hullumeelselt, aga olen nii Partizani kui ka Crvena Zvezda fänn. Päriselt ka! Mul on väga hea meel, et alates eelmisest hooajast saab mõlemat meeskonda ka Euroliigas näha. Usun, et see on hea nii Serbia kui ka Euroopa korvpalli jaoks.

Kas kõik Serbia korvpallifännid on nii emotsionaalsed, nagu me neid derbimängudel näeme?

Ma ütleksin, et enamus Serbia fänne on derbimängudel tõesti väga tulihingelised ja emotsionaalsed, sest neile meeldib võita ja nad tahavad võitu rohkem kui midagi muud siin ilmas. Minu arvates on nende emotsioonide taga fännide suur võidutahe.

Mis on kõige hullumeelsem asi, mida oled näinud Serbia fänne korvpallimängu ajal tegemas?

Tõenäoliselt seda, et mängu ajal loobitakse väljakule paberirulle, münte ja välgumihkleid.

Serblased tunduvad olevat väga temperamentsed. Kuidas saad läbi oma eestlastest meeskonnakaaslastega, kes on loomult vaiksemad ja rahulikumad?

See on hea küsimus. Ma pole veel kuigi kaua Eestis olnud, kuid olen täheldanud, et ka eestlased võivad temperamentsed olla. Aga mu meeskonnakaaslased on suurepärased ja kogu meeskond on nagu üks suur pere. Ennekõike on meil grupp häid inimesi. See on midagi, mida paljudel teistel võistkondadel pole.

Kas Sa oled valmis selleks, et Eesti kliima on väga erinev Marbella omast? Kas oled valmis pikkadeks ja pimedateks öödeks, külmaks ja lumeks?

Jah, olen valmis. Kuna olen siin, siis pean olema valmis, sest ega tagasiteed ju pole (Naerab.). Olen valmis, et kogeda tõelist talve koos lumega. Loodan, et tänavune talv ei tule vihmane ja porine. Pöidlad pihku!

Mis on Sinu unistuste liiga või klubi, kus tahaksid mängida ja miks?

Mängin hea meelega kõikjal, kus on head tingimused. Kõige tähtsam on see, et klubis oleksid inimesed, kes hoolivad ja on huvitatud meeskonna ja mängijate edust.

Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad? Mis liigasid Sa kõige rohkem jälgid ja kes on Sinu lemmikmeeskonnad ja lemmikmängijad? Miks just nemad?

Kindlasti vaatan mõlema Serbia Euroliiga meeskonna mänge. Samuti meeldib mulle jälgida USA ülikoolikorvpalli. NBA mänge jälgin play-off‘ide ajal ning teiste liigade puhul vaatan lihtsalt tulemusi ja tipphetkede videoid. Kindlat lemmikmeeskonda või mängijat, keda jälgin, mul pole.

Kui suure üllatusena tuli Sulle see, et Serbia koondis sai MM-il kaela hõbemedalid? Mis oli selle võistkonna edu võti?

See ei üllatanud mind üldse. Meeskonnad mängivad tihti paremini just siis, kui nad on autsaiderid, mitte siis, kui neile on pandud kõrged ootused. Selle Serbia koondise edu võtmeks oli eneseületaja mentaliteet ja oskus rasketes olukordades kokku hoida. Kui ma peaksin seda ühe sõnaga kokku võtma, siis see sõna oleks inat. Selle sõna tähendust on raske seletada kellelegi, kes ei ole serblane, sest selle neljatähelise sõna taga on terve ideoloogia, mille kohta on sõnaraamatus antud küll selgitus, kuid mis tegelikult on palju keerulisem. Paljud välismaised autorid, kirjanikud ja keeleteadlased on proovinud lahti mõtestada seda sõna, mis on meie rahvusliku olemuse aluseks, kuid kahtlevad endiselt selle taga peituvas filosoofias.

Sa oled ainult aasta noorem kui maailma üks parimaid korvpallureid Nikola Jokic. Mis arvad, mis teeb temast maailma parima keskmängija? Kas Sul õnnestus mõnes noorteliigas tema vastu mängida?

Nikola puhul on nii, et ta lihtsalt mängib korvpalli. See tuleb tema jaoks loomulikult ja ta ei pinguta üle. Ta võtab mängu tõsiselt, kuid samal ajal on tal väljakul lõbus. Kahjuks polnud mul võimalust temaga koos mängida.

scroll to top