Tänavusel hooajal kohalikku korvpalliüldsust meeldivalt südika ja oodatust edukama mänguga üllatanud Keila KK liidriks oli lätlasest mängujuht Marcis Vitols, kes intervjuus Korvpall24 portaalile ütles, et tal oli kindel eesmärk teha tänavune hooaeg mõnes väiksemas klubis, et koguda kõvasti mänguminuteid ja enesekindlust ning kogeda suurt vastutust.
Varem Valmieras, Ogres, Ukraina klubis Odessa, Ventspilsis, Riia VEF-is ja BC Kalev/Cramos pallinud 31-aastane ja 185 cm pikkune Vitols kogus Paf Eesti-Läti liigas lõppenud hooajal 22 kohtumisega keskmiselt 28,5 minutit, 13,1 punkti, 4,4 lauapalli, 5,7 resultatiivset söötu ja 1,4 vaheltlõiget. Kuigi statistikanumbrid olid lätlasel korralikud, siis enda sõnul jäi tema hooaega varjutama vahepealne vigastus.
Vitols lahkas intervjuus Keila hooaega iga võimaliku nurga alt ning rääkis välja, kuidas ta peatreener Peep Pahvi debüütaastat kõrgliigas hindab, milline omadus neid kahte ühendas ning kes olid Keila tiimis suurimad naljaninad. Korralikult käima läks Vitols aga küsimuse peale, kas kuulujutud Matej Radunici kohta vastavad tõele või mitte. Nimelt levisid eestikate play-off‘ide ajal kõlakad, justkui horvaadist tsentri vigastus polnud tegelikult nii tõsine, et ta poleks saanud mängida.
Keila ületas tänavu oma 11 põhihooaja võiduga kindlasti paljude korvpallifännide ootusi. Millal te hakkasite uskuma, et suudate võistelda enamike teiste Eesti-Läti liiga meeskondadega?
Hooaja alguses oli kindlasti raske ennustada, kui mitu võitu me saame. Meie võistkond oli päris noor. Teadsin Keilaga liitudes ainult mõnda mängijat, nagu Sten Saaremäel ja Kaido Saks, sest nad mängisid Eesti-Läti liigas ka eelmistel hooaegadel. Teised mehed olid uued ja ma ei teadnud, mida Keila noortest mängijatest oodata, aga nägin juba esimestes sõpruskohtumistes, et suudame selles liigas hakkama saada. Me polnud kõige andekam tiim, aga mängisime väga võitluslikult ja võitlesime kaitses kõvasti. Ma ei tahaks öelda, et ma ei oodanud nii palju võite, sest mäng mängu järel hakkasin mõistma, et suudame mängida peaaegu kõigi meeskondadega. Kalev/Cramo ja teiste suurte klubide vastu oli muidugi raske, aga usun, et näitasime, et suudame ülejäänud klubidega mängida nagu võrdne võrdsega.
Millised olid Keila eesmärgid hooaja eel ning kas ja kuidas need eesmärgid hooaja jooksul muutusid?
Me ei seadnud hooaja eel mingeid eesmärke. Kõrgliiga uustulnukana on raske endale kindlaid eesmärke seada. Arvan, et meie eesmärk oli lihtsalt mäng mängu järel paremaks saada, sest enamiku meie mängijate jaoks oli tegu nende esimese hooajaga kõrgliigas. Sellistelt meestelt ei saa liiga palju nõuda. Hooaja eel rääkisime ainult, et tahame mängida Eesti meistriliiga play-off‘ides. Kuna teadsime, et viimane klubi play-off‘i ei pääse, siis meie eesmärk oli vältida viimast kohta, aga juba hooaja alguses sai selgeks, et Eesti liiga play-off‘i koha kindlustamine pole väga raske ja proovisime võidelda koha eest Eesti-Läti liiga play-off‘is. Me oleks võinud sinna jõuda, aga meid segasid vigastused ja mõned teised probleemid. Eesti-Läti liiga play-off‘i me küll ei pääsenud, aga kaheksas koht ei jäänud väga kaugele.
Kuidas Sa oma isikliku panusega sel hooajal rahule jäid?
Ma alustaks sellest, et minu eesmärk Keilaga liitudes oligi teha võib-olla üks samm tagasi, sest eelmistel hooaegadel olin ma mänginud Kalev/Cramos, Riia VEF-is ja Ventspilsis. Tahtsin astuda sammu tagasi ja liituda mõne väiksema klubiga, kus ma saaks rohkem mänguaega ja võimalust näidata, et oskan mängida. Teadsin, et suudan põhirolli kanda, aga tahtsin seda tõestada. Õigupoolest võib minu hooaja jagada kaheks osaks – enne vigastust ja pärast. Arvan, et enne vigastust mängisin ma väga hästi, olin väga heas vormis ja ka meeskond mängis väga hästi. Aga siis olin viis nädalat vigastusega väljas ja pärast seda oli raske endisesse vormi saada. Saime pärast minu tagasitulekut küll viimasest viiest mängust neli võitu, aga teadsin, et ma suudaks palju paremini mängida. Üldkokkuvõttes olen oma hooajaga rahul, sest tõestasin, et oskan mängida ning see oli minu jaoks kõige tähtsam.
Mida peatreener Peep Pahv Sinult ootas? Millised olid Sinu ülesanded väljakul ja väljakult eemal?
Kui ma Keilaga liitusin ja esimesel nädalal trenni läksin, siis peatreener Peep kutsus mind õhtusöögile ja me rääkisime minu perekonnast, Keilast ja kõigest muust. Ta ütles, et näeb mind meeskonna kaptenina ja see üllatas mind. Ta ütles, et olen kogenud mängija, kes on mänginud koondises ja suurtes klubides ja et ta usaldab mind. Ta kuulas mind ja küsis minult nõu. Ta ootas minult suurt panust, et oleksin kui treener väljakul. Kindlasti oleks ma võinud mõnes kohtumises paremini mängida. Olen emotsionaalne inimene ja mõnikord lõid emotsioonid üle pea, aga see andis mulle väärt kogemuse. Olen küll kogenud mängija, aga iga uus hooaeg õpetab sulle midagi uut ja Eesti meeskonna kapteniks olemine oli minu jaoks hea kogemus. Minu ülesanne oli tiimi ühtsena hoidmine ja rasketel hetkedel vastutuse enda peale võtmine. Pidin meeskonda oma kogemustega aitama.
Kuidas Sa hindaksid Peep Pahvi, kes tegi lõppenud hooajal kõrgliigas treeneridebüüdi? Kui palju Pahv Sind kui kogenud mängujuhti erinevate otsuste tegemisse kaasas?
Jah, Peebu jaoks oli tegu raske hooajaga, sest ta peab Keilas kõigega tegelema. Ta on ühteaegu mänedžer, treener ja palju muud, ta on Keila jaoks nagu jumal. See oli tema kui peatreeneri jaoks hea hooaeg ja arvan, et ta õppis, kuidas meeskonda mängudeks ette valmistada ja kuidas mehi paremini juhendada. Ta pole sellel tasemel veel kogenud treener, aga oli näha, et ta andis oma parima ja see on hästi oluline. Mängijad peavad teadma, et treener annab endast kõik. Minult küsis ta nõu kaitsemängu ja mõnede kombinatsioonide kohta, samuti kuidas paremini kasutada meie põhimeest Matej Radunicit ja ka teisi mängijaid. Mulle meeldis, et ta mind kuulas ja minu soovitusi kasutas.
Eesti korvpallifännid teavad, et Peep Pahv on keskmisest eestlasest emotsionaalsem. Kuidas ta treeningutel ja väljakult eemal käitus?
Peep on väljaspool mängu täiesti teine mees. Väljakult eemal on ta hästi lahke ja abivalmis inimene, kellega võib kõigest rääkida. Kui sul on mingi probleem, siis võid lihtsalt minna ja temaga suhelda. Aga mängu ajal on näha, kuidas ta on mängus sees ja tahab iga hinna eest võita. Ta tahab ise väljakule minna, aga ei saa. See näitab, et Keila meeskond läheb talle korda. Võib-olla vahel keevad tal emotsioonid üle pea, aga ma mõistan teda. Lõppude lõpuks oleme kõik inimesed, olen ise ka samasugune. Tavaliselt üritan olla rahulik, aga mõnikord plahvatan, kui kohtunik eksib. See on normaalne. Kunagi ei või teada, võib-olla järgmine hooaeg on ta rahulikum, sest tal on nüüd rohkem kogemusi. Kõrgliiga tasemel mängimine on midagi hoopis muud. Siin jälgitakse sind palju rohkem, sa oled kogu aeg telekas ja inimesed räägivad sinust. Samas ta on vist alati olnud selline inimene, kes näitab oma emotsioone avalikult välja. Selliseid treenereid on teisigi, see pole nii haruldane. Arvan, et see on normaalne ja mõnikord tuleb see meeskonnale ka kasuks, sest mängijad näevad, et ta on meiega. Kui kohtunik teeb meile liiga, siis Peep üritas meid aidata. See toob treeneri mängijatele lähemale.
Millist rolli täidab treeneritetiimis Üllar Kerde? Kas tema kogemused on Sind kuidagi aidanud?
Jah, Üllar oli meeskonnale väga kasulik. Peep ütles, et Üllar on temale nagu mentor. Aga jah, ta aitas nõu ja kõige muuga. Üllar alati küsis, kuidas minul ja mu perel läheb. Mängu ajal andis ta taktikalist nõu ja ütles, et ma säilitaks külma pead. Üllaril oli meie meeskonnas suur roll, ta oli abiks nii Peebule kui ka mängijatele.
Kes Keilas videoskautingut tegi?
Ma ei teagi. See polnud keegi Keilast, see oli keegi teine.
Ma arvasin, et Peep on äkki selline vanakooli mees ja videoskautingut ei tehtudki?
Ei-ei, tehti ikka. Minu arust tegeles sellega keegi Tartust (Korvpall24 info kohaselt oli Keilal sellega abiks Toomas Kandimaa – toim.). Ta tegi videod kõigi meeskondade kohta peale Tartu, Tartu kohta ei saanud ta videot kokku lõigata.
Mille taha Keila Eesti-Läti liiga play-off‘i pääs Sinu arvates ikkagi jäi?
Arvan, et üks põhjus oli kindlasti minu vigastus hooaja keskel, sest pärast seda saime me üheksast mängust vist ainult ühe võidu. Kõrvalt vaadates nägin, et meeskond oli raskustes. See oli ka arusaadav, kuna ma olin põhimängujuht. Teised mehed said suurema koormuse ja kõik võib-olla ei suutnud sellega kohaneda. Aga arvan, et me ei peaks play-off‘ist välja jäämise pärast liiga pettunud olema, kuna see oli ju Keila esimene hooaeg kõrgliigas. Sel aastal oli väga kõva konkurents ja kõik meeskonnad, kes jõudsid play-off‘i, väärisid oma kohta. Näiteks Pärnu, kes oli eelmise hooaja Eesti meister, ei pääsenud samuti play-off‘i ja TalTech ka mitte. Kui me oleks saanud terve hooaja vigastustevabalt mängida, siis me oleks võib-olla play-off‘ile veidi lähemale jõudnud, aga peame jääma realistideks. Esimese kõrgliigahooaja kohta tegime hea tulemuse.
Kas Sulle tundus, et võistkonna rotatsioon oli liiga lühike? Kas see mõjutas meeskonna esitust, kui käisite Lätis ja pidite mängima kahel päeval järjest?
Mitte eriti. Kui kõik olid terved, siis mängisime väga hästi. Samuti tuleb mõista, et Keila pole just kõige rikkam klubi ja mängijate valik on piiratud. Mängisime nende meestega, kes meil olid. Meie rotatsioonis oli üheksa või kümme mängijat ja mängisime kiire tempo ja agressiivse kaitsega. Kui sa võrdled Keila esimest ja viimast mängu, siis nägid, et kõik mängijad arenesid selle hooajaga kõvasti, eriti Keila noored. Arvan, et Keila teeb oma mängijate arendamisel head tööd.
Kas Sa mäletad mõnda Peep Pahvi värvikat poolajakõnet, mis meeskonda motiveeris? Kas mäletad, mis mäng see oli? Mida oli vaja, et meeskond oma mängu käima saaks?
Kusjuures midagi sellist väga värvikat ei meenugi. Peep pole selline, kes loobiks toole või midagi sellist. Peep tuli vaheajal riietusruumi, andis meile nõu ja ütles, et võitleksime teisel poolajal natuke rohkem kui esimesel, aga ma ei mäleta mingit kindlat riietusruumikõnet.
Peep Pahv teenib omajagu ka tehnilisi vigu. Kas Sinu arvates tuleb see meeskonnale kuidagi kasuks või pigem kahjuks?
Mõnikord see ka aitab. Kui kohtunik eksib ja mängijad ei mõista olukorda, siis treener tuleb õigust nõudma. Kohtunike jaoks võib selline käitumine tunduda liiga agressiivsena ja sellepärast nad annavad tehnilise vea. Nagu ma juba varem ütlesin, siis Peep on emotsionaalne inimene ja mina olen ka. Ma sain sel hooajal samuti kolm või neli tehnilist. Aga minu arust polnud ühtegi sellist korda, kus see üks tehniline viga oleks mängu ära otsustanud. Ei olnud kordagi nii, et me oleme näiteks minut enne lõppu kahe punktiga taga ja siis tema teenib tehnilise vea. Kui saad tehnilise vea loomulikus olukorras, siis see ei muuda midagi. Minu arust pole see suur probleem. Mõnikord üritasin teda rahustada ja mõnikord rahustas tema mind. Meie vahel oli teatud side, kuna me oleme mõlemad hästi emotsionaalsed.
Mille poolest erineb Peep Pahvi treening- ja mängufilosoofia teiste treenerite omast, kelle käe all oled mänginud?
Eks igal treeneril on oma filosoofia, kuidas asju teha. Peebu jaoks oli tähtis, et me oleks heas vormis ja jaksaks mängida kõik 40 minutit kiire tempoga. Me polnud kõige osavamad mängijad selles liigas ja sellepärast pidime terve mängu palju jooksma, agressiivset kaitset mängima, tegema kiirrünnakuid ja rohkem palli liigutama. Kui meil kõik mehed rivis olid, siis mängisime väga head korvpalli. Mingid Eesti spordiajakirjanikud kirjutasid ka, et Keila mängijad on heas vormis. Näitasime, et ka sellise koosseisuga on võimalik mänge võita. Meil oli mänge, kus me mängisime 40 minutit kiire tempoga ja võitsime. See hooaeg ei olnud mulle kerge, kuna trennis tuli hästi palju joosta, aga see oli treeneri otsus ja ma pidin seda austama. See polnud minu jaoks probleem.
Kas Sa saad öelda, kui mitu kombinatsiooni Keilal oli? Kas Pahv eelistas kombinatsioone või võisite platsil improviseerida?
Neid oli, aga täpset arvu on raske öelda. Loomulikult ei saa korvpalli mängida ilma kindlate kombinatsioonideta, aga mõnikord mängisime lihtsalt Radunici peale, otsisime vabu mehi ja liigutasime palli. Sellise koosseisuga ei saa kogu aeg pikki rünnakuid mängida, sest noorte mängijate jaoks on see raske. Kiire korvpall sobis meile paremini.
Peep Pahv ütles, et Keila eesmärk on kolme aasta pärast medalitele mängida. Kas sel hooajal nähtu põhjal on see realistlik? Mis on need kohad, kus meeskond peaks juurde panema?
Arvan, et meeskond oleks võinud juba sel hooajal medalitele mängida. Kui Radunic oleks terve olnud, siis me oleks võinud veerandfinaalseerias Tartut võita. Usun, et selles pole midagi ebarealistlikku, aga eks see sõltub muidugi ka sellest, kui suur saab olema Keila eelarve ja milliste mängijatega klubi järgmisteks hooaegadeks lepingud teeb. Arvan, et lõppenud hooajal oli Keila hästi komplekteeritud ja suudab ka tulevikus teisi võistkondi ohustada. Arvan, et järgmine Eesti meistriliiga hooaeg tuleb tänavusest huvitavam, sest olen kuulnud, et Rakvere meeskonnal on uus juhtkond ja tulevad uued treenerid ja mängijad. Raske on ennustada, mis järgmisel hooajal juhtuma hakkab, aga loomulikult peavad igal meeskonnal olema mingid eesmärgid ja medalite eest võitlemine on Keila jaoks igati loogiline eesmärk.
Palun kirjelda Keila meeskonna sisekliimat. Keilas oli eri rahvusest mängijaid. Kuidas te meeskonnavaimu üles leidsite? Kes olid kõige suuremad naljamehed, kes riietusruumis meeskonna tuju üleval hoidsid?
Meeskonna sisekliima oli hea. Eesti mängijad tundsid üksteist hästi ja olid nagu perekond ning nad olid valmis meid aitama, kui me abi vajasime. Klubi juhtkond aitas meid korterite ja kõige muuga. Arvan, et rahvusvaheline koosseis pole tänapäeval enam suur probleem. Ukrainlased oskasid inglise keelt ja üksteisest arusaamisega raskusi ei tekkinud. Polnud vahet, kas olid lätlane, horvaat või ukrainlane, kõik said omavahel hästi läbi. Kõige rohkem oli mul ühist ilmselt Matej Raduniciga, sest olime mõlemad välismängijad ja paljud teised olid kohalikud, kes olid Keilast pärit. Aga meeskonna sisekliima oli hea ja arvan, et näitasime ka väljakul, et suudame meeskonnana koos tegutseda ja võidelda. Kõige suuremad naljamehed olid ilmselt kohalikud kutid. (Kristen) Kasemets tegi alati nalja, aga enamasti olid need sellised omavahelised naljad, sest nad rääkisid eesti keeles. Trenni eel oli riietusruumis palju naeru. Vahel hakkasin koos nendega naerma, kuigi ei teadnud, millest nad räägivad. Naersin lihtsalt sellepärast, et nemad naersid.
Kes olid Keila meeskonna parimad viskajad?
Tahaks öelda, et üks paremaid olin mina, aga tegelikult, kui statistikat vaadata, siis minu viskamine polnud sel hooajal kõige parem. Kõik mängijad näitasid erinevates mängudes, et nad oskavad visata. Näiteks Kasemets tõestas, et suudab sellisel tasemel mängida. (Sten) Saaremäel oli hea viskekäega. Kui me koos mängisime, siis söötsin tavaliselt temale ja ta viskas kõhklemata. Hooaja lõpus näitas ka (Andrii) Myronenko, et ta on suurepärane viskaja. Ma mängisin tema vastu ka Ukrainas ja skautingu ajal kõik rääkisid, kui hea viskaja ta on. Isegi Matej Radunic viskas hästi, kuigi ta on 212 cm pikk. Kõik mehed tegid kolmesejoone tagant skoori, aga parimad olid ilmselt need, keda mainisin.
Kuidas mõjus Sulle kuuajaline paus Eesti-Läti liiga põhiturniiri ja Eesti liiga play-off‘ide vahel? Mida te selle aja jooksul tegite ja kuidas suutsite keskendunud püsida?
See on täiesti hullumeelne, et enne hooaja kõige tähtsamaid mänge on kuu aja pikkune paus. Kujuta ette, et mängid terve hooaja, kuus kuud järjest võitled ja siis öeldakse, et okei, nüüd on kuu aega puhkust ja teete ainult trenni. Me küll pidasime mõned sõprusmängud, aga see pole sama. Sõprusmängus sa ei võitle nii kõvasti nagu ametlikus võistlusmängus ja kiirused on teised. Nii pikk paus pole loogiline. Ma saan aru, miks mängugraafik on selline, aga mängijana on raske püsida keskendunud, kui saad ainult trenni teha. Me küll proovisime teha kõrge intensiivsusega treeninguid, et vormis püsida, aga ikkagi.
Mis oleks Sinu jaoks hea lahendus?
Ma ei teagi. Selle lahenduse leidmine on planeerijate, mitte minu töö, aga näiteks Läti liiga play-off‘id algasid nädala jagu varem kui Eesti liigas. Kui põhiturniir oleks lõppenud märtsi teises pooles ja play-off‘id oleks alanud nädal varem, siis paus oleks kestnud ainult kaks nädalat või veidi kauem ja mitte kuu aega. Liiga formaat on muidugi teistsugune. Näiteks Riia VEF jõudis Eesti-Läti liigas final four‘i, aga Läti liiga play-off‘i alustati poolfinaalist, mis võimaldas veerandfinaalidega varem alustada. Lahendus võiks olla midagi sarnast, aga siin on ka muid tegureid. Näiteks Kalev/Cramo jõudis tänavu FIBA Europe Cupi poolfinaali ja neil oli väga hull graafik.
Sten Saaremäel ja Matej Radunic said enne play-off‘e kahjuks vigastada. Mis Sa arvad, kuidas oleks läinud veerandfinaalseeria Tartuga, kui need kaks meest oleksid rivis olnud?
Nagu ma juba ütlesin, siis ma arvan, et me oleks võinud selle seeria võita. Tartu oli meile tegelikult sobiv vastane.
Põhiturniiril võitsite neid mõlemal korral!
Just. Esimese mängu võitsime 20 punktiga ja kodus veidi väiksema vahega. Meie põhimees Radunic, kes oli liiga parim skooritegija, hävitas nende kaitse. Ta oli neile ülisuureks ohuks ja kui pall oli tema käes, siis keskendusid kõik vastased ainult temale, mis andis meile vabamad käed ja kerged visked. Ilma temata oli raske, kuna meil polnud kedagi teist korvi alla panna, kes mängus 30 punkti tooks. Kui Sten ja Matej oleks olnud terved, siis me oleks suure tõenäosusega poolfinaali jõudnud. Tartu pidi samuti ilma ühe oma põhitegijata läbi ajama, sest (Märt) Rosenthal oli vigastatud.

Käivad kuulujutud, et Radunici vigastus polnud tegelikult kuigi tõsine ja tahtmise korral oleks ta võinud mängida. Kas need kuulujutud vastavad tõele või ei?
Ma tahaks teada, kust sa selliseid kuulujutte kuulsid?
Ühest korvpalli podcast‘ist.
See on p*sk. Tean, et kuskil räägiti, et ta ei tahtnud mängida, sest tal on juba mingi Jaapani klubiga leping. Ma ei tea, kust inimesed sellist infot saavad. Kui tahad teada, kuidas asjad tegelikult on, siis tule kohale ja vaata, kuidas ta kõnnib ja liigub. Radunic on tõeline võitleja, ta võitles selle meeskonna eest terve hooaja ja ta valiti veebruarikuus MVP-ks, kusjuures tema keskmine efektiivsusnäitaja oli 40. Siis ühel hetkel saab ta vigastada ja inimesed hakkavad kohe tema kohta sellist p*ska ajama. Ta läks hulluks, sest Keila fännid astusid talle ligi ja hakkasid vigastuse kohta uurima. Kõik algas ühest podcast‘ist ja siis hakkasid kommentaatorid ühe mängu ajal otse-eetris rääkima, et tal on juba uus leping Jaapani klubiga. Mis see veel olgu? Seal levitati valeinfot. Ma ei tea, kust selline info tuli. Ma pärast naersin Matej’ga, et oleks naljakas, kui sa järgmisel hooajal päriselt Jaapani klubiga lepingu sõlmid. Ta ei saanud kolm nädalat normaalselt kõndidagi, isegi pärast hooaja lõppu. Ta oli väga kurb, et ei saanud mängida, kuna kõik fännid olid kohal. Sellepärast me korvpalli mängimegi. Asi polnud mingis lepingus, tal oli leping Keilaga. Need podcast‘i tegelased peavad aru saama, et sa ei saa sõlmida uut lepingut, kui sul on juba kehtiv leping. See pole nagu jalgpallis. Ma ei taha sel teemal isegi rohkem rääkida. Sa võid Matej’le helistada ja selle kohta küsida, aga minu arust on see täielik p*sk ja see tundub temale näkku sülitamisena pärast kõike, mida ta selle hooajal jooksul Keila heaks tegi.
Sa said Matej Raduniciga väga hästi läbi. Palun räägi, mis teeb Radunicist nii võimsa ja domineeriva tsentri?
Esiteks on tal juba üksjagu kogemust, kuna ta on mänginud nii Ukrainas kui ka kodumaal Horvaatias. Tal on hea koordinatsioon ja ta oskab suurepäraselt söötu jagada. Ta meenutab mulle veidi Arvydas Sabonist, kes oli samuti suurepärane sööduandja. Lisaks on ta hea viskaja, lauavõitleja ja tal on hea mängulugemise oskus. Enne hooaega ütlesin ühele vanale sõbrale, et Radunicist saab selle liiga üks paremaid mängijaid ja nüüd hooaja lõpus näeme, et ta on liiga parim skooritegija. Ta on tark ja tõelise võitleja hingega, tõeline Balkani kooli mängumees. Balkani pikad on enamasti hästi osavad. Kui sa annad talle vabadust ja mänguaega ja usaldad teda, siis ta suudab teha suuri asju, nagu ta sel hooajal näitas.
Palun nimeta kolm Eesti mängijat, keda on Eesti-Läti liigas kõige raskem katta. Miks just neid?
See on hea küsimus. Esimesena tuleb pähe (Artur) Konontšuk Kalev/Cramost. Ta mängis juba eelmise hooaja teises pooles väga hästi. Tal on hea viskekäsi, ta oskab korvi all selg ees mängida ja suudab kaitses väiksemaid mehi võtta. Ta tegi väga hea hooaja ja Kalev/Cramoga mängides oli ta meile pidevalt suureks ohuks. Siis kindlasti veel (Karl Johan) Lips. Ma just vaatasin Kalev/Cramo ja Viimsi poolfinaalseeria kolmandat mängu ja mulle väga meeldis, kuidas Lips tegutses. Ta on terve hooaja hästi mänginud. Ta on hea pallikäsitsusega, oskab kolmest visata ja korvi all selg ees mängida. Ta näitas sel hooajal, et ta on oma meeskonna liider. Teda oli väga raske katta. Meile valmistas paksu pahandust ka (Oliver) Metsalu. Tema on samuti selline väiksemat kasvu ääremängija, kes mängib korvi all selg ees. Ühes mängus saime temaga enam-vähem hakkama, aga teises jäime hätta. Vähemalt minule tulid esimestena pähe need kolm. Samuti väärib esiletoomist Hugo Toom, kes on suur võitleja ja üllatas mind. Ta mängis kirega ning võitles korvi all ja lauas väga ägedalt.
Kas Sul on järgmiseks hooajaks leping juba olemas või oled hetkel vabaagent? Kas näeme Sind ka järgmisel hooajal mõnes Eesti klubis?
Hetkel olen vabaagent. Mis puutub Eesti klubidesse, siis kunagi ei või teada. Kõik sõltub sellest, millist lepingut on keegi valmis pakkuma. Minu eesmärk oleks kuskil Euroopas mängida, ma tahaks ennast väljaspool Lätit proovile panna. Ma pole enam kõige noorem mees ja tahaks mõned aastad välismaal mängida ja seda elu nautida. Välisliigas mängimine on hea kogemus. Aga praegu on sellest veel liiga vara rääkida, sest mängijate turul algab aktiivsem tegevus tavaliselt juuni keskel või juuli alguses. Praegu tuleb lihtsalt oodata.




