Close

INTERVJUU | Eesti nimega Läti korvpallitreener Arvo Kallaste kasvatab tippe Läti korvpallile, aga hoiab silma peal ka eestlastel

-Arvo Kallaste | Foto: Erakogu

Läti korvpallimaastikul tegutseb treenerina Arvo Kallaste, kelle puhas Eesti nimi pole juhuslik. Nimelt on 63-aastase mehe ema lätlane ja isa eestlane, aga tema kodu on põhimõtteliselt terve elu olnud Läti pealinnas Riias. Juhuse tahtel sattus Arvo noorena korvpalli juurde ning on aastakümneid sellele alale truuks jäänud. Korvpall24.ee portaal palus mehel rääkida enda minevikust ja sellest, kuidas ta armastatud pallimänguni jõudis. 

Kogenud treenerina on Kallastel ette näidata enam kui 50-aastane karjäär, mille jooksul on ta juhendanud Läti korvpalli mõistes väga tuntud nimesid. Teiste seas on tema käe alt sirgunud nii mängija kui ka peatreenerina Läti koondises olnud Ainars Bagatskis ning Arnis Vecvagars. Tänasel päeval on Eesti taustaga lätlane treener Riia korvpallikoolis, kus ta juhendab 2006.-2007. aasta poisse.

Intervjuus rääkis Kallaste kõigepealt enda seosest Eestiga ning teekonnast korvpalli juurde. Muuhulgas tuli jutuks see, mis talle korvpalli juures enim meeldib, kes on tema eeskujud ning kas ta on ka profikorvpallurina leiba teeninud. Lisaks saime teada, milline on olnud tema treenerikarjäär ja kes on tuntuimad tema käe all kasvanud mängumehed. Samuti rääkis Arvo enda sidemest Eesti korvpalliga, põhimõtetest, millest ta treenerina lähtub, Läti korvpalli hetkeseisust ning paljust muust.

Arvo, Sul on puhas Eesti nimi. Palun räägi alustuseks sellest, mis on Sinu seos Eestiga.

Jah, ma olen pooleldi eestlane, kuid elu kujunes nii, et olen praktiliselt terve elu elanud Riias ja eesti keelt ma kahjuks ei oska. Sellepärast vastan sinu küsimustele inglise keeles. Olen sündinud Põhja-Venemaal Norilskis. Minu vanemad küüditati 1941. aastal. Mu ema Velta on lätlane, isa Oskar aga eestlane. Olen 63 aastat vana, millest 62 aastat olen elanud Riias. Riiga kolimine oli minu pere jaoks parim, kuigi riskantne ja uskumatuna näiv võimalus Põhja-Venemaalt tagasi pöörduda.

Millal Sa viimati Eestis käisid? Kui tihti Eestit külastad ja millistel eesmärkidel?

Olen isalt pärinud introvertse iseloomu, mistõttu on mul väga minimaalsed sidemed oma Eestis elavate sugulastega. Sellepärast on peaaegu kõik minu lühikesed, ent regulaarsed Eesti-visiidid seotud korvpallitreeneri ametiga. Peamiselt on selleks poiste ja noormeeste korvpalliturniirid.

Kus, kui vanalt ja tänu kellele Sa esmakordselt korvpalliga kokku puutusid?

Ühel päeval, kui olin 10-aastane, juhtusin koos kahe klassivennaga olema oma Riia kooli võimlas siis, kui seal toimus parajasti vanemate poiste korvpallitrenn. Minu tulevane esimene treener Arturs Puravs Riia laste ja noorte spordikoolist nr 3 (3.BJSS) jättis treeningu järsku pooleli ja tuli meie juurde, et ka meid trenni kutsuda. Minu kaks sõpra sobisid nii pikkuselt kui ka füüsilistelt võimetelt rohkem korvpalli mängima, kuid lõpuks jäin korvpalli juurde ainult mina.

Mis Sulle korvpalli juures kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib korvpalli juures kõik! Ma armastan seda mängu.

Kas Sul oli mingeid iidoleid või eeskujusid, kui Sa korvpallitreeningutega alustasid? Kui jah, siis kes nad olid ja mis Sind nende juures köitis?

Mäletan, et sel ajal, kui olin spordikooli nooremates vanusegruppides, mul iidoleid ja eeskujusid veel polnud. Kui olin 16-18aastane, siis jälgisin tähelepanelikult Riia VEF-i mänge. Eriti seda, kuidas mängis Valdis Valters. Kindlasti tänu isale oli minu teine lemmikmeeskond Tallinna Kalev. Mulle meeldis, kuidas Heino Enden mängis.

Kas oled ka profikorvpalli mänginud? Kui jah, siis palun räägi oma mängijakarjäärist. Mis liigades Sa mänginud oled ja milline on olnud Sinu roll?

Ma pole kunagi profina korvpalli mänginud. Läti meistriliigas mängimise eest tol ajal palka ei makstud. NSV Liidu meistrivõistluste meeskondades maksti, kuid seda varjati hoolikalt. Esimesed kaheksa aastat mängisin noortekorvpalli, esindades Riia laste ja noorte spordikooli võistkondi. Põhiturniiri ja karikavõistluste mängudes olin spordikooli teise võistkonna kapten, aga finaalturniiridel mängisin esimese võistkonna teises rotatsioonis. Meie esindusvõistkond oli Läti tugevaim noortevõistkond. Hiljem, kui õppisin Läti Riiklikus Kehakultuuri Instituudis (LVFKI), esindasin neli aastat instituudi teist võistkonda, kes mängis A-klassi teises grupis. Tegu oli Läti meeste korvpalli tugevuselt teise liigaga, kõrgliiga ehk A-klassi esimese grupi järel.

Mida Sa pead oma mängijakarjääri kõige erilisemaks saavutuseks ja miks?

Paljudele tuleb see üllatusena, kuid ma olen Läti meeste 1983. aasta korvpallimeister, sest sain instituudi esindusvõistkonna ridades hooaja viimastes, otsustavates kohtumistes minimaalselt mänguaega. See oli minu jaoks saatuslik juhus. Pärast enda mängu jäime kuuekesi Daugava spordihalli, et vaadata instituudi esindusvõistkonna mängu, kui ühtäkki selgus, et vastavalt võistlusmäärustele oli meeskonda vaja veel ühte alla 20-aastast mängijat, kes pidi ka mänguaega saama. Peatreener valis minu, kuna teised tahtsid jääda teise võistkonda, et seal rohkem mänguaega saada. Olin õigel ajal õiges kohas.

Kes on kuulsaimad korvpallurid, kellega koos või kelle vastu on Sul õnnestunud mängida?

Minu mälestused on üsna lünklikud. Enamasti mäletan mängijaid ainult siis, kui nad on hiljem oma lapsed trenni toonud. Ka siis, kui nende lapsed mängivad teistes võistkondades või tegelevad mõne muu spordialaga. Kahjuks ei meenu mulle praegu ühtegi kindlat episoodi, kus ma oleksin mänginud tolle aja tuntud mängijate vastu. Kuulsaimateks vastasteks on tõenäoliselt olnud Igors Miglenieks ning Karlis Muižnieks, mõlemad 1964. aasta mehed.

Kas Sul on oma mängijakarjääri jooksul olnud kokkupuuteid ka Eesti korvpalluritega? Kui jah, siis kes neist Sulle kõige parema mulje jättis?

Kui aus olla, siis olen Eesti võistkondade vastu nii vähe mänginud, et ma ei mäletagi ühtegi kindlat mängu ega nende mängijate nimesid.

Millal ja kuidas otsustasid, et Sinust saab korvpallitreener ja miks valisid just selle tee?

Mulle oli juba keskkooli lõpus selge, et tahan siduda kogu oma elu korvpalliga. Minu suurimaks unistuseks oli saada spordiarstiks. Tahtsin õppida Tartus, aga mul oli siseinfot, et 1980. aastal polnud mul põhimõtteliselt mingit võimalust sinna sisse astuda. Tol ajal sai teha sisseastumiseksameid vaid ühele erialale ühes ülikoolis või instituudis. Kui sa koolis ei käinud, siis pidid minema ajateenistusse Nõukogude armees. Minu teine ja viimane võimalus oli astuda Läti Riiklikusse Kehakultuuri Instituuti (LVFKI), et saada õpetajaks või treeneriks. Spordiinstituudis esimesel kursusel õppides sain võimaluse asendada oma esimest treenerit. Kõige kuulsam korvpallur, keda mina treenisin, oli Ainars Bagatskis, kes mängis aastatel 1992-2005 Läti koondises ja oli aastatel 2010-2017 Läti koondise peatreener. Järgmisel aastal küsisin luba, et oma treeningrühmadesse uusi poisse juurde võtta. Minu esimesed õpilased olid 1973.-1974. aastal sündinud poisid. Kõige tuntum neist oli Arnis Vecvagars, Läti koondislane aastatel 1992-2006 ja Läti koondise peatreener aastatel 2017-2019. Nii minu treenerikarjäär algaski.

Kas töötad treenerina ka praegu? Kui jah, siis mis võistkonda Sa juhendad?

Praegu olen Riia korvpallikooli treener ja administratiivtöötaja. Hetkel juhendan 2006.-2007. aasta poisse, aga olen pigem abitreeneri rollis. See on minu ja minu vana sõbra Aigars Brigmanise viimane suur ühisprojekt. Eestis on meie poiste võistkonnad rohkem tuntud vana nime BS Ridzene järgi, mis on osalenud Euroopa Noorte Korvpalliliiga (EYBL), Poiste Balti Korvpalliliiga (BBBL) ja muudel turniiridel. Meie vanemate poiste punt on väga perspektiivikas. Eetilistel kaalutlustel ei hakka ma kedagi neist nimeliselt välja tooma, vaid lasen asjadel omasoodu minna. Aeg paneb kõik paika. Usun, et lähiajal kuulete neist õige pea. Treeneritöö kvaliteeti tuleks hinnata eelkõige treeneri kasvatatud mängijate saavutuste põhjal. Tänasel päeval laadivad paljud treenerid sotsiaalmeediasse üles kokkulõigatud videoid ning vanemad jäävad neid uskuma. Nagu ma ikka ütlen: paljud uued treenerid müüvad vanematele õhku.

-Arvo Kallaste | Foto: Erakogu

Palun anna ülevaade oma treenerikarjäärist. Milliseid võistkondi oled oma karjääri jooksul juhendanud?

Olen peaaegu kogu oma karjääri jooksul olnud noorte korvpallitreener. Tegelesin noortega ka siis, kui juhendasin samal ajal meeste ja naiste võistkondi erinevates täiskasvanute liigades. Aastatel 1981-2007 töötasin Riia laste ja noorte spordikoolis nr 3 (3.BJSS), 1990-1991 olin ühtlasi ka Riia ASK-i noortemeeskonna peatreener ja esindusmeeskonna abitreener, 1992-1993 juhendasin Riia Bonuse noortevõistkonda, 1995-1997 olin Läti meistriliiga meeskonna Policijas BK peatreener, 2007-2010 juhendasin Ridzene spordikooli noortevõistkondi ja samal ajal olin ka esiliigas mängiva LU/Barons/Ridzene abitreener. Tegu oli BC Baronsi duubelmeeskonnaga. Seejärel olin abitreener Läti Ülikooli korvpallimeeskonna juures, kes on meistriliigas mänginud alates hooajast 2010/2011. Pärast Riia noortekorvpalli koondumist ühe katuse alla olen juhendanud Riia laste ja noorte korvpallikooli (Riia BJBS) ja alates 1. septembrist 2024 olen Riia korvpallikooli treener. Lisaks olen juhendanud ka mitmeid vähemtuntud tiime nagu SAC Anninmuiža, Rumbula ja naiste võistkond Riia Poligrafists, kes mängisid Läti madalamates liigades. Madalamates liigades on mänginud ka mitmed minu spordikoolide võistkonnad.

Kas Sinu meelest on raskem olla mängija või treener? Miks?

Treener on kindlasti raskem olla, sest tema on see, kes vastutab tulemuste eest. Hea treener võtab vastutuse enda peale ja vabastab mängijad vaimsest pingest.

Mis on Sinu jaoks korvpalli ABC? Mis on esimene asi, millele Sa noorte treenimisel eriliselt tähelepanu pöörad?

Kindlasti olen ma vana Euroopa treeneritekooli fänn. Hea asetumine ja ajastus on tähtsamad kui individuaalsed oskused.

Eestis tuntakse muret, et noorte füüsiline vorm on järjest kehvem, sest nad ei veeda piisavalt aega õues ja ei liiguta end vajalikul määral. Kas Lätis on Sinu kogemuse põhjal sarnased probleemid?

Loomulikult on Lätis sarnane olukord. Seda uut põlvkonda on väga raske spordist huvituma panna, eriti värskes õhus. Samas on nüüd ka palju lisavõimalusi, nagu füsioterapeudid, fitness- ja kehalise ettevalmistuse treenerid ja kaasaegsed jõusaalid, kus ja kelle juures saab oma füüsilist vormi parandada ja arendada. Tuleb lihtsalt leida viis, kuidas ennast motiveerida. Peab valima, mida ja kus, ning siis tegutsema.

Mis on Sinu saladus, kuidas noored trenni meelitada ja neid seal hoida?

Minu arvates on selle kõige juures ainult üks saladus – ausus ja usaldusväärsus.

Keda Sa pead oma kõige andekamateks õpilasteks? Miks just neid ja mis Sa arvad, kui kaugele nad välja võivad jõuda?

Esimesed ja praegused kõige paremad ja andekamad mängijad olen juba eelmistes vastustes välja toonud. Ridzene spordikoolis olen treeninud ka Aigars Brigmanise õpilast Aigars Škelet, kes on alates 2016. aastast mänginud Läti koondises ja kuulub hetkel Poola kõrgliigas mängiva Ostrow Wielkopolski Stali ridadesse. See intervjuu sündis tänu ühele minu teisele andekale mängumehele, 2002. aastal sündinud Toms Skujale, kes tegi eelmisel novembril oma koondisedebüüdi ja mängib eelmisest hooajast Riia Zelli võistkonnas. Usun, et Tomi unistused täituvad ja ühel päeval mängib ta Hispaania kõrgliigas ning temast saab Läti koondise põhimängujuht. Ma nimetasin ainult oma kõige tuntumaid õpilasi, keda võib-olla teatakse-mäletatakse ka Eestis. Loodetavasti suudavad kõik teised, kellel ma olen aidanud nii mängijana kui ka inimesena areneda, aga kes jäid nimetamata, mulle andestada.

Paljud Eesti noored korvpallurid siirduvad oma oskuste arendamiseks USA ülikoolidesse või Euroopa suurriikidesse. Kas näed sarnast trendi ka Lätis ja kas Sinu arvates on see õige valik?

Minu arvates pole ühte kindlat valemit, kuidas saada heaks profimängijaks. Sinust võib hea mängija saada nii kodumaale jäädes kui ka välismaale minnes. Mõlema variandi suhtes on nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid. Kui sul on võimalus välismaale minna, siis seda tuleb hoolikalt kaaluda. Välismaale tasub minna ainult tuntud FIBA ​​agentide vahendusel. Haridus, kirjalik leping, vanemate nõusolek, majutus ja vaba aja veetmise võimalused on kõik väga olulised.

Kõrvalt vaadates tundub, et Läti on korvpallis Leedule järele jõudmas. Kuidas Sa hindad Läti korvpalli hetkeseisu?

See arvamus on petlik, sest see põhineb vaid Läti rahvuskoondise viimase kahe aasta tulemustel. Leedu korvpalli üleüldine tase on palju kõrgem, eriti klubikorvpallis, kus liigub tänu riigi toetustele palju rohkem raha. Leedu domineerib jätkuvalt ka poiste korvpallivõistlustel, sest seal on palju laiem mängijate valik ja tunduvalt suuremad rahalised võimalused.

Kas Lätis on korvpallitrennides pikad järjekorrad või võtavad teised spordialad, nagu näiteks jäähoki, palju andekaid lapsi ära?

Lätis pole raske korvpallitreeningutega alustada, sest korvpall on siin populaarne. Põhiline probleem on laste korvpalli juurde toomine, sest erinevate, eriti võistkondlike spordialade nagu jalgpalli, jää- ja saalihoki vahel käib tihe konkurents.

Anna nõu, kuidas avastada talente võimalikult varakult?

Kõige parem oleks, kui koolides korraldataks põhjalikke spordikatseid, aga selleni on veel pikk maa minna. Praegu pead lihtsalt silmad ja kõrvad lahti hoidma, oma peaga analüüsima ja kõhutunnet usaldama. Samuti pead lootma, et andekate laste vanemad liigselt nende ellu ei sekku.

Kas Sinu jaoks on korvpallis tähtsam kaitse või rünnak ja miks Sa nii arvad?

Korvpall on nii kaitse kui ka rünnak. Kõik platsil olevad mängijad peavad igas kaitse- või rünnakuolukorras millegi positiivsega hakkama saama.

Kas Sa jälgid Eesti korvpalli ja kui palju tead Eesti korvpallist?

Jah, ma püüan Eesti korvpalli jälgida. Jälgin hoolega, kuidas arenevad erinevate klubide noortesüsteemid ja kuidas Eesti võistkondadel Eesti-Läti liigas läheb. Aga kõige tähtsam ei ole süsteem – klubid, akadeemiad või spordikoolid -, vaid ausad ja targad inimesed, kes töötavad ja põhimõtteliselt elavad korvpalli nimel. Loomulikult on oluline ka kogukonna tugi, sealhulgas rahaline tugi.

Mida Sa arvad Eesti noorte korvpallist ja meie rahvuskoondise tasemest?

Eesti noorte korvpall on tõusuteel. Tänu peale tulnud uuele korvpallipõlvkonnale ja õigel ajal läbi viidud põlvkonnavahetusele on Eesti rahvuskoondis hetkel üks Euroopa lootustandvamaid.

Palun nimeta mõned oma praegused lemmikud Eesti korvpallurid ja selgita, miks nad Sulle meeldivad?

Kui loogiliselt võtta, siis on minu lemmikuteks loomulikult kõige andekamad 2002. aasta noormehed: Joonas Riismaa, Kasper Suurorg, Hugo Toom ja Johannes Kirsipuu. Veel meeldivad mulle Rapla Utilitase meeskonna mängija Markus Ruubel, praegu Keila Coolbeti ridades mängiv Ralf Küttis ja Sverre Aav, kes on praegu Pärnu Sadamas. Mul on hea meel, et nad on korvpalli juurde jäänud. Olen jälginud ka kaks aastat vanema Henri Drelli arengut. Neid kõiki on treeninud Eesti korvpallitreenerid, keda ma hästi tunnen. Samuti on mul väga hea meel näha, et Kaire Asi tütar Anna Gret on nüüd NCAA-s tähtmängija.

-Arvo Kallaste õpilane Toms Skuja (#1), keda on katmas Markus Ruubel ning kõrvalt jälgimas Johannes Kirsipuu (#21)

Mida Sa arvad Eesti-Läti liigast? Kas see on meie riikide jaoks õige tee?

Eesti-Läti korvpalliliiga on praegu meie klubide arenguks õige suund. Järgmise sammuna võiksime liiga jaotada kahte tugevusgruppi. Seejärel võiksime liigasse kaasata ka Soome ja Rootsi parimaid võistkondi, sarnaselt noortevõistkondadele, kes osalevad igal aastal jaanuaris Tallinnas toimuval Balti mere karikaturniiril (BSBC). Kindlasti peaks siis liiga nimisponsoriks olema mõni tuntud lennufirma, nagu Euroliigal on Turkish Airlines. See aitaks reisikulusid oluliselt vähendada.

Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad? Milliseid liigasid jälgida eelistad ja miks?

Vabal ajal katsun vaadata võimalikult palju Euroliiga ja Eesti-Läti liiga kohtumisi. Kõige rohkem vaatan praegu Türgi klubide Istanbuli Fenerbahce ja Anadolu Efesi Euroliiga mänge, sest minu lemmiktreenerid Šarunas Jasikevicius ja Luca Banchi on nüüd seal. Sel samal põhjusel vaatan aeg-ajalt ka Türgi liiga mänge. Kindlasti üritan vaadata ka kõiki Riia Zelli kohtumisi Eesti-Läti liigas, sest seal mängivad Toms Skuja ja Francis Lacis, kes tegi samuti oma esimesed sammud korvpallis minu käe all.

Kes on Sinu lemmikkorvpallur(id) ja miks Sulle meeldib neid mängimas vaadata?

Mul ei ole lemmikmängijaid, on ainult lemmiktreenerid. Praegu on mul pigem hea meel, kui Kaunase Žalgiris kaotab, sest mulle meeldis, kui nende peatreeneriks oli kohalik mees Kazys Maksvytis. Sarnane lugu on ka Bologna Virtusega, sest varem juhendas neid Luca Banchi, aga nüüd Duško Ivanovic. Mind huvitab Ivanovici taktika, kuid pöialt hoian vastasmeeskonnale, mis sest, et Virtuses mängib ka lätlane Andrejs Gražulis. Pablo Laso minu lemmikute hulka enam ei kuulu, kuna ta ignoreerib Sander Raiestet.

Lõpetuseks tahaksin tervitada ning soovida tervist ja edu kõikidele oma Eesti kolleegidele, kes teevad seda ühtaegu nii rasket kui ka imelist noortekorvpalli treeneritööd, eriti oma korvpallipere liikmetele Kalle Kollinile, Johan Kärbile, Märt Raamile, Marko Parkonenile ja Jaanus Levkoile!

scroll to top