Kui korvpalli juurde jõudis lätlane Rihards Aleksandrovs juhuslikult ning mõneti vastu tahtmist, siis Läti Ülikooli meeskonna liidriks tõusmise taga on olnud sihikindel töö ja head füüsilised eeldused. Kolme hooajaga muljetavaldava arengu teinud 201-sentimeetrise ääremängija toimetamised ei jäänud tähelepanuta ning jaanuari lõpus siirdus peagi 23-aastaseks saav Aleksandrovs Riia VEF-i ridadesse. Esimeste mängude põhjal võib juba öelda, et Läti esindusklubi sai endale väärt täienduse, kes Eesti-Läti liiga play-off‘is saab peagi korraliku karastuse.
Läti Ülikooli eest jõudis Aleksandrovs tänavu kirja saada 19 kohtumist, kus ligi 26 minuti jooksul kogus 15,1 punkti ja 8,7 lauapalli. Riia VEF-i särgis on ääremängijal ette näidata 4 mängu ja keskmiselt 13,5 minutiga 6,1 punkti ja 3,6 lauapalli.
Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus selgus, kuidas Aleksandrovs korvpalli juurde jõudis ning kes oli tema suurim eeskuju. Lahkasime tänavust läbimurdehooaega ning saime teada, kuidas mõjutavad suured ja pidevad kaotused tema enesekindlust. Muuhulgas nimetab Rihards kolm “kappi”, kes talle Eesti-Läti liigas kõige rohkem peavalu on põhjustanud, toob välja enda lemmikmängujuhi ning keda ta Läti mängijatest enim hindab. Lõpetuseks avaldas ta enda tulevikuplaanid, saime ülevaate liigadest, mida ta jälgib ning esmamuljed uuest klubist.
Rihards, palun alusta oma korvpalliteekonna jagamisega ja sellest, mis Sind selle mängu juures köitis.
See kõik algas, kui olin 12-aastane. Mu sõber ütles, et ma prooviksin paar kuud korvpalli, aga ma ei tahtnud, sest sel ajal tegelesin kergejõustikuga. Ühel päeval mõtlesin, et võib-olla võiksin proovida, ja nii see läks. Mulle tegelikult ei meeldinud korvpall tol ajal. Niisiis, põhimõtteliselt nii ma hakkasin korvpalli mängima. Esimesed paar aastat käisin mõlemas trennis ja sain aru, et pean valima ainult ühe. Seetõttu valisin korvpalli, sest kasvasin palju ja nende paari aasta jooksul armusin korvpalli. Nii see kõik algas – mu sõbra tõttu, kes mind sellesse sporti “lohistas”. Olen talle selle eest tänulik.
Kas Sul oli korvpalliga alustades eeskujusid? Kui jah, siis kes nad olid ja miks?
Jah, loomulikult olid mul eeskujud, nagu kõigil lastel on üles kasvades iidolid (Naerab.). Minu jaoks oli see Janis Timma. Palvetan tema pere eest, sest kui olin väike laps, ütles keegi mulle, et olen temaga natuke välimuselt sarnane. Siis otsisin internetist, kes ta on ja nägin mõningaid sarnasusi. Seejärel läksin vaatama tema tipphetki ja sellest hetkest sai ta minu eeskujuks ja on seda isegi praegu. Olen alati tahtnud tema vastu mängida, kuid kahjuks juhtub elus asju (Aleksandrovs viitab Timma hiljutisele traagilisele surmale – toim.).
Kas me võime öelda, et see praegune hooaeg on Sinu läbimurdehooaeg Läti Ülikoolis? Kas sul on juba järgmiseks hooajaks pakkumisi suurematelt meeskondadelt? (Intervjuu on tehtud vahetult enne Aleksandrovsi siirdumist Riia VEF-i – toim.)
Muidugi on see minu läbimurdehooaeg. Alguses ma isegi ei oodanud, et see nii läheb. Aga aastatepikkuse töö ja suviste raskete treeningutega on see kõik lõpuks välja tulnud ja olen sel aastal valmis ning näitan, milleks ma väljakul võimeline olen. Jah, mul on tulevikuplaanid. Ja seda intervjuud andes olen juba uue meeskonnaga lepingu sõlminud.
Kuidas Sa võtaksid kokku selle hooaja nii individuaalse kui ka meeskondliku esituse osas (mõeldud on veel Läti Ülikooli tiimi – toim.)?
Individuaalselt on see kahtlemata läbimurre ja ma isegi tunnen seda. Sain enesekindluse kätte ja lähen lihtsalt väljakule ning teen seda, mida suudan. Meeskonna esitus pole olnud hea. Nagu näete, oleme tabeli lõpus ja ma ei oska selle kohta midagi muud öelda. Peame paremaks saama, muud polegi.
Aastavahetuse paiku oli Sul kaks väga tugevat mängu Eesti meeskondade vastu – Viimsi vastu viskasid 28 punkti ja võtsid 18 lauapalli ning Keila vastu kogusid 25 punkti ja 14 lauapalli. Kas mängisid nendes mängudes oma selle hooaja parimat korvpalli?
Ütleksin, et jah, need olid mu parimad mängud professionaalsel tasemel.
Läti Ülikooli meeskonda näitena kasutades – kuidas Sa suudad enamikus mängudes autsaideri staatuse enda kasuks pöörata?
Lihtne – autsaiderina mängule minnes tead, et kõik ootavad sinu kaotust, seega lähed mängule nii, nagu sul pole midagi kaotada, vaid ainult võita. Jah, oleme tabeli lõpus, aga see ei mõjuta meie mängude mentaliteeti.
Kas tunned väljakul sageli, et vastased ootavad teie meeskonna vastu kerget võitu? Kirjelda, millised mängu aspektid seda Sinu vaatenurgast kõige rohkem peegeldavad?
Jah, nad näevad, et oleme tabeli lõpus ja arvavad, et see on kerge võit. See peegeldub peamiselt kogemuses, sest meie meeskond on väga noor ja meil pole sellel tasemel palju kogemusi, seega vastased tunnevad seda ja kasutavad seda ära.
Kuidas Sa isiklikult taastad enesekindluse, kui enamik mänge lõpeb kaotusega? Kas suured kaotused mõjutavad moraali?
Suured kaotused mõjuvad veidi moraalile küll, aga isiklikult ma tean, et see on sport ja keegi peab need kaotused vastu võtma. Kahjuks oleme need meie (Naerab.). Enesekindlus on nagu Ameerika mäed, see läheb üles ja alla. Aga ma püüan keskenduda asjadele, mida saan kontrollida, mitte kaotustele mõelda, et see mu pead sassi ei ajaks.
Statistika näitab, et oled sel hooajal teinud märkimisväärseid edusamme. Mis on Sinu arvates selle arengu põhjus?
Ma ütleksin, et kaks asja – enesekindlus ning treenerite ja meeskonnakaaslaste usaldus. Enesekindlus on sportlase jaoks esimene ja kõige olulisem asi, sest see, kui oled oma võimetes ja väljakul tehtavates asjades kindel, paistab esimesena silma. Ja usaldus on suur vaimne abi sellele samale enesekindlusele, sest tean, et treener ja meeskonnakaaslased usaldavad mind. Seega pean nendel hetkedel olema enda suhtes kindel ja neid aitama, et saaksime võidu nimel mängida.
Millisel positsioonil Sa eelistad mängida ja miks?
Suure ääre ehk “number nelja” peal, sest olen viimased kuus-seitse aastat Läti Ülikooli süsteemis sellega kohanenud. Aga tahaksin proovida ka väikese ääremängija positsiooni, sest see on positsioon, kus alustasin korvpalli mängimist.
Kes on Sinu jaoks olnud kõige raskemad mängijad korvi all võitlemisel ja miks?
Kristjan Kangur, Ondrej Balvin ja Arnaldo Toro Barea. Kõik need mehed on tohutud ja nad on mulle väljakul kõige rohkem probleeme tekitanud. Iga kord tundsin, nagu lükkaksin seina, mis ei liigu paigast (Naerab.).
Vastased teevad Sinu vastu palju vigu. Mis on Sinu salanipp vigade väljameelitamiseks?
Salanippi pole (Naerab.), ma lihtsalt püüan mängida agressiivselt ja kehakontaktiga. Kasutades neid kahte aspekti, teevad vastased vigu ja mind premeeritakse.
Arvestades vigade arvu, saad Sa sooritada palju vabaviskeid. Kui enesekindel Sa selles mänguelemendis oled?
Olen vabaviskejoonel väga enesekindel. Jah, vabavisete tabavusprotsent pole küll liiga kõrge (Läti Ülikooli eest tänavu 67,6% – toim.). Nagu kõigil sportlastel, on ka mul mänge, kus visked lähevad mööda, see on lihtsalt osa mängust. Ma ei keskendu numbrile, vaid mängin enesekindlalt ja see on kõik.
Igal hooajal liiguvad mitmed Läti Ülikooli mängijad edasi parematesse klubidesse. Mis on Sinu hinnangul Läti Ülikooli kui organisatsiooni suurimad tugevused?
Suurimad tugevused on võimalused ja kasv. Siin on palju võimalusi, näiteks õpingud. Sul on palju võimalusi bakalaureusekraadi omandamiseks. Ja kasv on siinse süsteemi väga suur aspekt, isiklikult alustasin tänavu oma 7. aastat selles süsteemis, olen siin keskkooli esimesest aastast. Kõik siinsed inimesed on mind palju aidanud ja arendanud eelkõige inimesena väljaspool korvpalli ja muidugi ka sportlasena väljakul. Suur tänu neile kõigile.
Korvialuse mehena sõltub Sinu edu sageli tagamängijatest. Palun jaga, kes on Sinu arvates parim tagamängija, kellega oled mänginud, ja miks.
Neid on palju, aga esimene, kes mulle meelde tuli, oli Valters Briedis. Mängisin temaga Läti Ülikoolis koos viis-kuus aastat ja ta on ideaalne kolleeg suurtele meestele. Ta on esmalt söötja, kes leiab sind väljakul ja annab sulle söödu, kui seda vajad. Isegi 50-50 hetkedel suudab ta palli sinuni toimetada.
Kes on sinu lemmik Läti korvpallimängija ja miks sulle tema mängustiil meeldib?
Rodions Kurucs tema agressiivse mängustiili tõttu. Ta annab alati väljakul endast 110% ja teeb ka musta tööd, mis jääb sageli märkamatuks.
Kui palju Sa tead Eesti korvpallist? Kas oskad nimetada oma kolm lemmikut Eesti mängijat ja miks just nemad?
Olen aus, mitte kuigi palju. Kuid kõigist mängijatest, keda tean, oleksid need minu kolm paremat suvalises järjekorras Siim-Markus Post, Kristjan Kangur ja Mihkel Kirves.
Mida Sa arvad Eesti-Läti liigast? Kas usud, et see on kasulik mõlemale riigile?
Arvan, et on küll kasulik mõlemale. Eelmistel aastatel nägime tabelit vaadates, et rohkem Eesti meeskondi on esikaheksas, aga nüüd see tasakaalustub ja arvan, et Läti meeskonnad saavad eelise.
Millised on sinu tulevikuplaanid korvpallurina?
Minu tulevikuplaan on mängida Euroliigas. Raske töö, pühendumuse ja jumala abiga loodan, et jõuan sinna.
Milliseid liigasid Sa eelistad jälgida ja miks?
Vaatan peamiselt Euroliigat ning veidi Eurocupi ja Meistrite liigat. Euroliigat, sest see on minu arvates maailma parim liiga ning Eurocupi ja Meistrite liigat, sest seal on mõned mängijad, keda ma isiklikult tunnen ja sellepärast jälgin, kuidas neil läheb.
Enne intervjuu avaldamist palusime Aleksandrovsil kommenteerida ka oma Riia VEF-i siirdumist – kuidas see üleminek teoks sai ning mis on sellega seoses olnud peamised muutused.
Aleksandrovs: Riia VEF-iga jõudsin lepingu sõlmimiseni pikkade läbirääkimiste kaudu. Alguses oli nende poolt huvi juba suvel, aga mõned asjad ei läinud nii, nagu soovitud ning ma jäin Läti Ülikooli. Aga nüüd, hooaja teises pooles, kuna LU-l polnud võimalust play-off‘i pääseda, otsustasid mõlemad klubid, et liitun VEF-iga ja teen oma karjääris uue sammu edasi. Suurimad muutused on minu arvates intensiivsus, millega meeskond ja personal iga päev töötavad, ja muidugi hooaja eesmärgid – võita kõik!




