Valitsev Eesti naiste korvpallimeister TalTech/Nordaid on Balti liiga hooaega alustanud viie võidu ja kahe kaotusega ning naiskonna vaieldamatuks liidriks on kerkinud keskmängija Annika Köster. Seitsme mänguga on pikaaegne Eesti koondislane kirja saanud 14,9 punkti, 10,1 lauapalli (neist 4 ründelauast), 4,6 resultatiivset söötu, 4 vaheltlõiget ja ühe bloki.
Esimese seitsme kohtumisega keskmiseks efektiivsusteguriks 27,6 kogunud Köster jäi Korvpall24 portaalile antud intervjuus enda numbritest rääkides tagasihoidlikuks ning ütles, et on seni vaid ühes kohtumises väga võimsa statistika kirja saanud. Ilmselt mõtles ta kindlasti ka liiga ajalukku läinud sooritust Daugavpilsi ülikooli vastu, kus 30-aastane ja 182 cm pikkune eestlanna sai kirja 30 punkti, 20 lauapalli (neist 11 ründelauast), 5 söötu, 4 vaheltlõiget ja 2 viskeblokeeringut. Efektiivsusteguriks oli tolles kohtumises ulmeline 53.
Rääkisime Kösteriga intervjuus pikemalt, mis tasemega naiste Balti liiga sel hooajal tundub olevat, kes on tema arvates peamine võidusoosik ning kuhu n-ö tugevusgruppi võiks TalTechi paigutada, millist korvpalli naiskonna peatreener Sergio Cubeiro Rico oma mängijatelt nõuab, kuidas mõjutab mängu see, et tiimis on ka väga noored tüdrukud ning kas tal on veel ambitsioone korvpallis ka näiteks kuskile välisliigadesse pürgida? Lõpetuseks arutlesime veidi ka naiste korvpalli kõige teravama tipu ehk hiljuti peetud MM-finaalturniiri teemadel.
Kuidas naiste Balti liiga sel hooajal üleüldisemalt taseme mõttes on?
Vilniuse Kibirkštis on ilmselt parim tiim, (Riia) TTT-l on rebuilding season (taasülesehitamise hooaeg – toim.) ja nad pole nii tugevad. Ütleksin, et ülemine ots, kolm-neli naiskonda, on tugevad, siis on sellised keskmikud – arvan, et meie kuulume sinna -, ja siis on nõrgemad.
Kuidas on TalTech võrreldes eelmise hooajaga muutunud? Kas olete tugevamad, samal tasemel või nõrgemad?
Meil pole enam tõupuhast mängujuhti, sest Marie (Anette Sepp) läks minema. Sellepärast on meil veidi raskem ja Kätlin Kangur ja Kristel Rattasepp peavad õppima uues rollis hakkama saama. See on natuke keeruline, sest nad peavad rääkima, samal ajal palliga toimetama ja vaatama, et kõik oleksid õigetel positsioonidel. Nende jaoks on praegu õppimise periood. Aga kokkuvõttes ütleksin, et võrreldes eelmise aastaga on meie hooaeg paremini alanud. Meil on neli võitu ja praegu liigume play-off‘i kursil.
Kui eelmise hooaja lõpus tegime Sinu ja Marie Anette Sepaga intervjuu, siis te mõlemad ütlesite, et eelmise hooaja algus oli teie jaoks natuke šokk, sest oli palju füüsilist ja karmid trennid. Kas selle hooaja algus on selle võrra lihtsam, kuna peatreeneri käekiri on tuttav?
Jah, tüdrukud teadsid, mida oodata. Füüsilises mõttes on endiselt sama raske ja samamoodi teeme trenni, aga nüüd on keha juba harjunud. On teada, mida oodata. Nutmist on vähem olnud (Muigab.).
Mängite üsna naiskondlikku korvpalli. Pall liigub palju ja üritate teravuse pealt ja palli sisse-välja liigutades olukordi luua. Kui kaua on läinud aega, et mäng nii käima saada ja kas see jookseb nüüd 100% nii, nagu tahate?
Peatreener kindlasti ütleks, et me pole veel valmis. Selle süsteemi õppimine on meil ikka päris kaua aega võtnud. Kuigi süsteem on sama, mis eelmisel aastal, siis meil on palju uusi mängijaid, mistõttu trennid natuke toppavad. Jääme pidevalt seisma, sest peame selgitama, miks ja kuidas midagi teha. Ütleme nii, et me mängime endiselt eelmise aasta asju, aga nüüd vaikselt on kõigil mängijatel see süsteem juba selgem ja saame uusi asju juurde võtta. Ma ei taha öelda, et see on selline tüüpiline Hispaania korvpall, aga pall peab liikuma ja teravust tuleb luua ning peame kogu aeg hästi palju jooksma. Ta ei taha, et pall liiga kaua kellegi käes on, vaid otsus tuleb kiiresti vastu võtta, mis on hea. Tüdrukud peavad kiiresti otsustama, et mida nad palliga teha tahavad. Sellist kiiret korvpalli viljelemegi praegu.
Mulle tundub, et naiste tiimides on mängijate vanusevahed väga suured. Kuidas see naiskondlikku mängu mõjutab, et koosseisudes on ka väga noori tüdrukuid?
Meie noored on nii tublid ja ma ei ütleks, et see nii väga mõjutab. Pigem olen rahulikum, sest ma usun nendesse ja olen väljakul enesekindel, kui nemad mu kõrval on. Ma ei tea, kui palju see neid mõjutab. Ma loodan, et see teeb ka neid enesekindlamaks. Ma ei ole ise veel nii vana ka (Naerab.).
Tunned ennast nende kõrval nooremana?
Ütleme nii, et nende tüdrukutega võrreldes ma olen vana (Muigab.). Kui sul on ikka 14-aastane kõrval ja sa oled 16 aastat vanem… Aga tavaelus ma pole vana. Aga need tüdrukud on nii tublid, et pole mingit vahet.
Individuaalses plaanis oled väga võimsaid numbreid teinud. Tundub, et oled heas hoos?
Ainult üks mäng (olid võimsad numbrid). Õnneks on aastatega tulnud see, et suudan oma keskmise taseme välja mängida ja ülejäänud võistkonda söötude ja kõige muuga aidata. Kuigi ilmselgelt tuleb ka minul palju kehvasid perioode sisse. Ütleme nii, et ma sobin siia tiimi ja treeneri käekirja hästi. Ma ei tea, kas see oli tal taotluslik või on see lihtsalt niimoodi välja kujunenud. Aga see on tore, kui teised mängijad ja treenerid sind usaldavad. Siis mul polegi midagi muud teha. Lihtsalt tuleb vähem lollusi teha ja enda asja ajada.
Mis ambitsioonidega Sa korvpalli mängid? On Sul veel eesmärki ennast kuskil välismaal proovile panna?
Ma ütleks, et enam ei ole. Kuna mul on nüüd väike tütar, siis kuhu ma temaga ikka lähen? Minu ambitsioon on see, et äkki saaks veel siin Eesti-Läti-Leedu ühisliigas medal võidetud. See oleks kindlasti üks asi, sest olen seda liigat nii kaua mänginud. Olen viis või kuus aastat mänginud final four‘il ja iga kord neljandaks jäänud. See needus tuleks ükskord murda. Ma ei tea, kas see sel aastal juhtub, aga kuna see on pikk protsess ja loodan, et mu keha peab veel vastu, siis äkki õnnestub TalTechi naiskonnaga medal võtta. Muidu naudin lihtsalt argielust välja tulemist ja sporditegemist.

Kui palju sa naiste MM-i jälgisid ja kellele seal pöialt hoidsid?
Vaatasin üsna palju mänge. Mulle väga meeldib Belgia, aga kuna Emma Meesseman sai vigastada, siis nendel ei läinud nii hästi. Väga suure huviga jälgisin Austraaliat ja Lauren Jacksonit, sest tahtsin näha, kuidas ta uuesti mängib. Esimesed mängud väga midagi polnud, aga siis viimases, pronksimängus, pani hullu. Muidu jälgin naiste Euroliigat ja siis vaatan Kadri(-Ann Lassi) mänge. Naiste asjadel hoian üldse päris palju silma peal.
Kuidas muu maailm USA naistest siis ikkagi nii palju maha jääb? Kui meeste osas vähemalt tundub, et see vahe on järjest vähenemas, siis naiste korvpallis seda ei tundu olevat.
Arvan, et neid põhjuseid on päris palju. Kui sa vaatad, siis USA saab võtta ilmselt ka B, C või D koondise ja neil on ikkagi ülihea tiim. Nad on lihtsalt füüsiliselt paremad, kiiremad ja nad mängivad kaitses hästi kätega. Neil on nii palju häid omadusi. Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Samuti on neil jalaga segada tüdrukuid, keda võtta. Väiksematel riikidel on see väga keeruline. Neil on 12 mängijat kõik võrdselt head, see on luksus. Nad mängivad kõik kõrgel tasemel ja on lihtsalt super. Ilmselt paneksid mõnedele meeste võistkondadele ka koti pähe.
Mulle jäi MM-il silma, et tipus olid ikkagi kogenud koondised. Austraalial, nagu sa ütlesid, oli Lauren Jackson 41 ja ülejäänud põhitegijad olid ka 30-aastased või vanemad…
Ja Serbia, kui praegu (Sonja) Vasic ja (Jelena) Brooks lõpetasid ära, siis nendel oli kohe raskusi, sest kaks liidrit lõpetasid ära ja nüüd noored tulevad peale ning peavad pead tõstma. See mõjutab isegi Serbia-sugust riiki, kus on ka väga palju tüdrukuid (korvpalli mängimas). Aga nii on. Kui sul on mõned kindlad mängijad, kes on koondises üle 10 aasta mänginud ja on Euroopas tegijad, siis kui nemad lõpetavad, siis see paratamatult muudab dünaamikat.
See on ilmselt loll küsimus, aga kui kaugel on näiteks Balti liiga korvpall MM-i tasemest?
Oi, kindlasti väga kaugel.
Millest kõige rohkem puudu jääb?
Ilmselt suurusest. Vaadates USA koondist ja teisi võistkondi, siis seal on ju kahemeetrised mängijad. Siin Balti liigas on Vilnius väga pikk, aga meil olen mina 182 cm ja mängin positsiooni “viis”. Vilniusel oli tagamängija 185 cm. MM-i tasemest jääb see ikka kaugele. Vilnius oleks võib-olla saanud madistada seal Bosnia ja Hertsegoviina ning Maliga. Riia TTT oma parimatel päevadel võiks ka seal midagi teha, aga seda on keeruline võrrelda.
Naiste MM-il oli koondistes ka üsna palju kasutatud seda ühe sisseostetud mängija võimalust. Mis Sinu arvamus selle n-ö kodustamise kohta on?
Meie väikesel riigil tuleb nüüd koondiseaken ja meie kõik kolm mängujuhti on USA-s ning keegi neist ei saa tulla. Meil polegi mängujuhti. Sellisel hetkel oleks küll hea, kui meil oleks välismaalt kedagi võtta. USA-st ilmselt. Ma pole otseselt selle vastu, aga ma ei ole selle peale ka nii palju mõelnud. Praegu, kui ma mõtlen, siis oleks vaja küll.
Kui meie seadused seda lubaks, siis Sina põhimõtteliselt mingitel eetilistel kaalutlustel vastu ei oleks?
Enamus riike on ju tegelikult juba võtnud. Ausalt öeldes ei oska ma sellest midagi arvata. Eestis seda ilmselt nagunii teha ei saa. Kuna topeltkodakondsus pole lubatud, siis me ei saa isegi mõelda selle peale. Lihtsalt loodame, et tulevikus, kui meie mängujuhtidel USA ülikool läbi saab, siis tulevad nad tagasi. Siis on ilmselt probleemid pikkade vallas (Naerab.). Niimoodi see meil praegu lainetena käib.




