TalTech/Nordaidi naiskonna tänavusel hooajal põhimängujuhina karikavõidu ja meistritiitlini aidanud 19-aastane Marie Anette Sepp peab omamoodi sürreaalseks seda, et suutis enne USA ülikooliliigasse siirdumist tulla Eesti meistriks.
Pärast kolmandat ja viimast finaalseeria mängu Tallinna Ülikooli vastu sõnas Sepp Korvpall24 portaalile, et hea hooaja vundamendiks oli hispaanlasest peatreeneri Sergio Cubeiro Rico poolt naiskonnale peale pandud kõva treeningkoormus.
Üsna märgilised on Sepa sõnad: “Kui tahad olla tavaline Eesti keskmine mängija, siis sa ei tule trenni, aga kui tahad paremaks saada ja kusagile jõuda, siis ilmselgelt peab sellist trenni tegema.”
Marie, kuidas esimene meistritiitel maitseb?
See on päris sürreaalne mu jaoks, sest ma poleks uskunud, et saan gümnaasiumi lõpuks Eesti meistriks. TalTechi tulek oli kindlasti suur samm minu elus ja hooaja lõpuks tuli välja, et ka väga positiivne samm.
Arenesid hooaja jooksul silmanähtavalt. Eriti just füüsiliselt. Annika Köster mainis, et sügisel olid tüdrukud rasketest treeningutest väheke šokis ja valasid pisaraid. See kõik tasus end ära ja nüüd siis on aeg õnnepisaraid valada?
Hooaja alguses oli kõigi jaoks suureks šokiks, millised trennid meil on. Esiteks on kindlasti aidanud Siim Raudla ÜKE-trennid. Ja ega meil saalis ka vaid korvpall pole. Me jookseme, meil on kindlad reeglid, kus peame viskama teatud protsendiga, muidu jookseme joonejookse. See kõik on meie füüsisele kaasa aidanud ja see on silmaga näha. Oleme hästi agressiivne sats ja ilma selliste trennideta me ei saaks niimoodi mängida, nagu me praegu mängime.
Kuidas treenerid teile selle mõtte maha müüsid, et sügisel on väga raske, aga kevadel on kõik seda väärt?
Ega meil polegi nii olnud, et ainult sügisel on raske, meil on aastaringselt päris suur tamp peal olnud (Muigab.). Treenerid ongi meile öelnud, et mida rohkem me seda teeme, seda kergemaks läheb ja lõppude lõpuks teeme seda kõike enda jaoks. Kui tahad olla tavaline Eesti keskmine mängija, siis sa ei tule trenni, aga kui tahad paremaks saada ja kusagile jõuda, siis ilmselgelt peab sellist trenni tegema. Meie hispaanlasest peatreener on meile näidanud, kuidas see Euroopa värk tegelikult käib.
Miks ei võiks Eesti naised kogu aeg niimoodi treenida? Miks peab treener välismaalt tulema seda ette näitama?
Arvatavasti pole me lihtsalt harjunud sellise korvpallikultuuriga.
Et naised võivad ka nii mängida?
Jah, et naised võivad ka nii mängida. Meile oli suur šokk ka see, et pärast mängu on trenn, aga tegelikult see hoidis rütmis ja polnudki nii raske. Kogu see uus lähenemine, et kõik oli nii raske, oli meile alguses suur šokk. Aga see kõik tuli kasuks.
Olete küll noor naiskond, aga suutsite finaalis mängida justkui kogenud võistkonnana. Kas füüsiline üleolek tekitas mõnusa enesekindluse?
Kindlasti. Kui sul pole kogu aeg kops koos, siis on hea visata. Kui sul on jalad pehmed ja kops on koos, siis läheb tingimata rohkem viskeid mööda, kui läheb heas vormis olles, mil suudad paremini keskenduda ja visata.
Seeria viimane, kolmas mäng tundus teie poolt kõige kehvem. Kas hirm tiitlivõidu ees lõi välja?
Võib-olla. Päris paljudele oli see esimene tõeline finaal, kus kõik on juba käeulatuses. Võib-olla lõimegi kartma. Alguses oli mul ka rohkem närvi sees ja mõtlesin, et võib-olla on see viimane mäng Eestis ja nüüd peab võitma. Lõppude lõpuks läks kõik hästi.
Näen, et peatreeneri taktikalaud on puruks löödud. Millal see juhtus?
See juhtus minu meelest kolmanda veerandaja keskel. Siis, kui oli suur vahespurt, aga siis saime õnneks rauad tulest välja ja ta rahunes maha (Naerab.). Saime paar head korvi, enesekindlus tuli tagasi ja kui (Sofia) Kosareva viskas kolmese, oli tunda, et tuleb koju.
Millal on Sul plaan USA-sse minna ja mis suvel veel toimub?
Suvel peaks veel 3×3 korvpall kavas olema ja mingid asjad naistekoondisega. Kindlat kuupäeva mul pole, aga juuli lõpus või augusti alguses tahaksid nad mind juba USA-s näha. Tahaksin ise ka sinna kohale minna ja harjuda veidi sealse eluga. See on täiesti teine kultuur. Ei lähe Ameerikasse lulli lööma, vaid tahan ikka põhikoosseisu koha eest mängida ja anda endast võistkonna heaks kõik ning näidata, milleks ma võimeline olen.
Kuidas Albany ülikoolinaiskonnal sel hooajal läks?
Sel hooajal läks neil päris hästi, kui jõuti märtsihullusele. Seal nad küll esimeses ringis kaotasid, kuna mängisid väga tugeva Louisville’i ülikooliga. Nad võitsid enda konverentsi, mis on väga positiivne ja see andis mulle kõvasti indu juurde. Neil polegi praegu mängujuhti ja mõtlengi, et mis me siis veel suudame teha, kui meil mängujuht ka veel on.
NCAA-s on üsna tavaline see, et esimesel ülikooliaastal väga palju platsile ei lasta ja rotatsioonid on üpris lukus. Et kui peale ei saa, siis ei pruugigi hooaja lõpuni saada. Oled Sa selleks variandiks ka valmis?
Eks mul on mõttest ikka läbi käinud, et mis siis saab, kui ma ei saa mängida. Aga see kõik on minu enda teha. Pean võimalikult hästi trennides esinema ja kui olen piisavalt hea, siis saan peale ja kui ei saa, siis pean rohkem trenni tegema ja paremini mängima.
Ameerika stiil on eriti tagamängijate hulgas väga agressiivne. Sinusuguseid kiireid ja häid tagamängijaid on seal jalaga segada. Tuleb kõva tõestamine?
Kindlasti, jah. Usun, et mu mäng võib sealt rohkem kiirust juurde saada. Veel rohkem teravust ja kiirust, nagu mul vaja on. Mõne aasta pärast Eestisse tagasi tulles on siin juba kergem mängida.
Räägime veidi negatiivsetest asjadest ka. Eesti meistriliigas on kaks naiskonda. Kas Eesti naiste korvpalli hetkeseis teeb Sind natuke kurvaks ka?
Jah. Hooaeg sai kuidagi väga kiiresti sel aastal läbi. See on tõesti kurb, et vaid kaks naiskonda on, sest noortel pole nii mitte kusagile minna. Noortel peab olema siht silme ees. Kui meil on välja pandud esindussatsid, siis noored tahavad ikka seal mängida. Kindlasti on satse juurde vaja. Kas või mõned esiliiga naiskonnad võiksid tulla, sest nad võiksid küll siin mängida. Heal päeval võivad nad kõigiga mängida. Me peame lihtsalt rohkem võistkondi liigasse saama. TalTech üritabki praegu tuua seda agressiivsust Eesti korvpalli. Arvan, et kui tüdrukud tuleksid siia mängima, siis nad näeksid, kuidas asjad tegelikult käivad. Alguses on kindlasti suur ehmatus, aga pikas perspektiivis tuleks see Eesti korvpallile kasuks.
Kas naiste korvpall on topelt emotsionaalne? Selles mõttes, et korvpall üleüldiselt on emotsionaalne mäng, aga naised panevad veel ühe vindi juurde?
Kindlasti. Mul endalgi tulid pisarad peaaegu, kuna viimane gümnaasiumi mäng. Naised on kindlasti emotsionaalsem pool. See tiitlivõit tähendas paljudele väga palju. Noortele andis indu juurde ja näitas, et kogu see raske töö, mis me olime teinud, oli seda väärt. See polnud ilmaasjata. Mulle väga meeldis tänavune hooaeg ja ma olen väga rahul.
Oled juba noorelt tõusnud ka rahvuskoondise põhitegijate hulka. Kas see näitab Sinu head taset või koondise hetkeseisu?
Ei teagi, arvatavasti mõlemat tegelikult. Minu jaoks oli üllatus, kui mind esimest korda koondisesse kutsuti. Ma suudan sööta ja kaitses mängida ning kui sa kaitses mängid ja omad asjad ära teed, siis treenerid hoiavad sind väljakul. Sa ei pea ilmtingimata skoorima. Minu pluss on see, et ma suudan kaitses vajalikud asjad ära teha. Naiste koondisesse on kindlasti vaja rohkem mängujuhte, sest praegu olen ma põhimõtteliselt üksinda puhas mängujuht. Seis on selline, nagu on, aga on ka palju häid noori peale tulemas. Loodame, et kannab vilja.




