Eesti korvpallis on sel suvel väga teravalt esile kerkinud küsimus mängijate üldfüüsilisest vormist. Rahvusmeeskonna kaks kohtumist MM-valikaknas ning meie noormeeste U16 ja U18 koondiste esinemine Põhjamaade meistrivõistlustel on toonud korvpallisõprade huultele küsimuse, miks on Eesti korvpallurid vastastest füüsiliselt kehvemas seisus. Kas tegemist on praegu esile kerkinud probleemiga või on juhuste kokkulangemisel puudujäägid just nüüd kuidagi võimendunud?
Korvpall24 palus oma ala eksperdil, Uus Tase Treeningus peatreeneril Alari Põllul olukorda kommenteerida ning pakkuda ka võimalusi, kuidas sellest situatsioonist välja tulla. Kas on üldse lihtsaid lahendusi või peab alustama kogu üldise mõtteviisi muutmisest? Annamegi nüüd sõna igapäevaselt selles valdkonnas tegutsevale ja sporti paljuski just läbi erialaste üldfüüsiliste võimete prisma jälgivale treenerile, et mitmetahulises teemas veidi rohkem selgust saada. Järgnev tekst on kirjutatud Korvpall24 portaali palvel arvamusloo formaadis.
Alari Põllu: korvpall on sportmäng ning selle edukaks mängimiseks tuleb olla sportlane
Minul, kes ma pole koondislaste igapäevatreeningutega ei klubihooajal, nüüd koondise juures või iseseisvalt tegutsedes kursis, on võimatu täpselt vastata küsimusele, miks oli Eesti koondis viimases valikaknas vastastest füüsiliselt kehvemas vormis. Teame, kui pikk kellelgi hooaeg oli või kui palju keegi mänguaega sai ning teame, millal korvpallikodus treeningud algasid. Aga me ei tea tehtud töö sisu. Me ei tea tegelikult päriselt ka seda, kui kehv meie mängijatel füüsiline vorm reaalselt oli, sest selleks oleks vaja teada nende koormustestide või teiste füüsiliste testide tulemusi ja võrrelda neid mängijate parimate päevade tulemustega. See annaks meile pildi, kui kaugel keegi oma tippvormist oli. Küll aga saame viimaste mängude põhjal kindlalt öelda, et meie füüsiline tase oli vastastest selgelt madalam.
Aga äkki meie praegused koondislased ongi füüsilistelt võimetelt nii palju nõrgemad kui konkurendid ja ei küündigi parimate tasemele ka hästi organiseeritud treeningute toel? On ju ka kümnevõistluses 8700 punkti meeste kõrval terve hulk vaevalt 8000 punkti koguvaid mehi või 100 meetri jooksus on palju 11 sekundi jooksjaid, kuid nende kõrval eksisteerivad ka alla 10 sekundi mehed. Võib-olla koondises on mõned mehed seetõttu, et oma oskuste või mängutarkuse poolest mängivad nad meie parema füüsisega korvpallurid lihtsalt üle? Kui meil mänginuks koondises viis Mihkel Kirvest, kas me ka siis räägiksime praegu, et meie korvpallurid jäävad vastastele füüsiliselt alla? Siis ilmselt oleks pealkirjad hoopis teised ja füüsis poleks üldse teema.
Tõele näkku vaadates pole meie noorema generatsiooni mängijad (Sander Raieste, Kristian Kullamäe, Henri Drell, Kaspar Treier), kellelt me justkui ootaks koondise tassimist, ka oma koduklubides eriti mänguaega teeninud. Keskmiselt 10 minutiga mängus on Treier selle nimistu parim. Äkki on ka siin põhjuseks kasinad füüsilised võimed? Nüüd nende suurte ja selgete kaotuste valguses tuli probleem küll paremini esile, kuid ma julgen väita, et meie meeskond on füüsiliselt oma vastastele selgelt alla jäänud juba varem. Seda nii viimasel MM-kvalifikatsiooniturniiril kui ka EM-finaalturniirile koha kindlustanud valiktsükli mängude ajal. Siis tegi pilti ilusamaks paremini toiminud mänguline pool ja soliidsemad lõppresultaadid.
Seda, miks me füüsisega praegu sellises kohas oleme, võime vaid oletada
* Üldistatult, kuid kindlasti tõde tabades, võib öelda, et mängijad olid füüsiliselt halvasti ette valmistatud nii konkreetselt viimasteks mängudeks kui ka korvpalluriks sirgumise teel üldisemalt ning mängijate füüsilised eeldused pole tippkorvpallurile esitatavateks nõueteks vastavad. Miks see nii on, seda peavad teadma kõige paremini mängijad ise kui ka nende praegused ja endised treenerid.
* Tundub, et mängijate aeroobse töövõime baastase on madal. Liiga kiirelt ehk madalal intensiivsusel tuleb organismil anaeroobne töövõime kasutusele võtta, mis aga tähendab, et väsitakse ülemäära ja ei suudeta mängus tekkivatel pausidel enam piisavalt kiirelt taastuda. Aeroobse baasi puudumine tekitab omakorda olukorra, kus pärast võistlushooaja lõppu ja treeningute katkemist langeb organismi võimekus liiga palju. Hoitakse end vormis mängude või intensiivsete treeningutega, aga selle tulemusel kulutatakse end hooaja käigus liiga palju ja kevadeks / suve hakuks ollakse tühjad. Siin tuleb palju otsa vaadata just noorteklassides tehtud tööle ning individuaalsetele suvistele ettevalmistustele. Huvitav oleks teada, kas meie praegused korvpallikoondislased on koormustestil oma maksimaalset hapnikutarbimisvõimet mõõtnud. See näitaks nende seisu kohta palju ja see näit peaks tippkorvpalluril olema kindlasti 60 ml/min/kg või rohkem. Eriti oluline on see taga- ja ääremängijate puhul ning see annaks üldse alust loota, et saame intensiivset mängutempot hoida. Tavainimesele lihtsamini mõistetavalt tähendab see Cooperi testis tulemust 3200 meetrit ja rohkem.
* Kuigi meil on justkui koondisesse mängijate valik suurem kui kunagi varem, siis kahjuks on meil kõrgel tasemel meeste konkurents rahvusmeeskonda siiski kitsas ja see võimaldabki parematel mängijatel oma koondisekohas suhteliselt kindel olla. See aga ei loo just kõige motiveerivamat situatsiooni, et iseseisvalt füüsisele rõhku panna. Siin peaks mängu tulema meeste endi professionaalne suhtumine.
Mida teha, et EM-finaalturniiriks päästa, mis päästa annab?
On selge, et järele jäänud ajaga füüsiliste võimete baastaseme tõstmisest enam väga rääkida ei saa. Mina soovitaks koondislastel augustini teha peamiselt aeroobseid treeninguid, sekka ka nädalas 1-2 segarežiimis vastupidavustrenni ning 2-3 korda nädalas madala ja keskmise intensiivsusega jõutreeninguid. Peamiselt siis joosta, aga ka rattaga sõita või sõudeergomeetril sõuda. Vastupidavustrenne võiks nädalas teha 5-6 korda ja jõutrenne siis 2-3 korda eraldi treeningutena, mitte vastupidavustrennide ette või järele. Jõutrennides võiks kõik suured lihasrühmad töös hoida.
Augustis enne EM-finaalturniiri on koondisel kuu aja jooksul kuus mängu. Sinna perioodi peaks kindlasti ka intensiivsemaid palli- ja kangitreeninguid põimima ning kui seal koormustega täkkesse pannakse, siis on see piisav aeg, et septembriks vorm teritatud oleks.
Probleem kogu Eesti noortespordis
Ka meie noortekoondiste peatreenerid tõid Põhjamaade meistrivõistlustel ebaõnnestumise põhjuseks konkurentidega võrreldes ehmatava allajäämise füüsises. Kahjuks võib öelda, et tegemist on ühe juurprobleemiga ning seda kindlasti mitte ainult korvpallis. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et füüsiliste võimete arendamine ja nende tase on probleem kogu Eesti noortespordis ja heal füüsilisel tasemel on pigem üksikud organiseeritud sporditegevuses osalejad, mitte vastupidi, mis võiks olla loogiline.
Põhjused on iseenesest lihtsad: kas tehakse liiga vähe trenni või ei tehta õigeid asju. Või mõlemat. Lisaks mängivad siin suurt rolli nii treenitavate ambitsioonikus ja kodu toetus kui ka treeneri ambitsioonikus ja teadlikkus ning klubi võimalused piisavate treeningvõimaluste loomisel. Kõige olulisem põhjus on siiski mõtteviisis, et noorte treenimisel ei väärtustata erialaoskuste kõrval piisavalt füüsilise ettevalmistuse treeningut ning sellega kujundatakse harjumused kogu karjääriks. Tegelikult oleks õigem öelda, et jäetakse vajalikud harjumused kujundamata.
Kusjuures mainimata ei saa jätta ka kogu laiema süsteemi puudujääke. Näiteks koolide kehaline kasvatus, olles kohustuslik õppeaine, võiks rohkem toetada spordiklubide tegevust, kui kehalise kasvatuse raames oleks õpilasel kohustus teatud füüsilisi kontrollkatseid läbida ning neil oleks määratud ka lävendid õppeaine läbimiseks. See annaks juba haridussüsteemi poolt noorele kindla signaali, et inimesel on kohustus oma keha ja tervise eest hoolitseda ning selleks parimad vahendid on füüsiliselt sooritatavad harjutused. Juba pikemat aega ei valmista vähene füüsiline võimekus enam noortele probleeme ega sea takistusi koolis kehalise kasvatuse kui õppeaine läbimisel.
Teatavasti on noorte koolivälises sporditegevuses osalemine vabatahtlik ja kedagi ei saa sundida treeningutel käima või seal pingutama. Füüsiliste võimete arendamine nõuab igal juhul järjepidevust ja pingutamist ning see pole laste jaoks vaid n-ö fun. Aga klubid peavad lapsi fun‘iga trennides hoidma, sest kui lapsed loobuvad, siis kaotavad treenerid oma sissetuleku.

Noorkorvpalluritele on spikker olemas
Kui tuleme tagasi korvpalli juurde, siis Korvpalliliidu kodulehel on täiesti olemas infomaterjalid soovitustega, kui palju peab näiteks üks U16 või U18 vanuseklassi noorkorvpallur nädalas trenni tegema ning kuidas peaks olema jaotatud pallitrenn ja eraldi üldfüüsilised treeningud. Basket.ee lehe treenerite alamkategooria all (http://www.basket.ee/et/materjalid) on täiesti olemas ja kõigile lugemiseks dokument nimega “Treenerite juhendmaterjal”. Soovitan sellega iseseisvalt tutvuda ja näha, et suur töö on tegelikult alaliidu poolt treenerite abistamiseks ja suuna kätte näitamiseks ära tehtud.
Lühidalt välja tooduna võiks mahud ja osakaalud olla sellised:
* U16 noored: 13–15 tundi, millest üks treening võiks olla puhtalt kehalise ettevalmistuse trenn.
Aeroobsele treeningule võiks seejuures kuuluda 25%, jõutreeningule 10% ja kiirusele/koordinatsioonile 35% kogu treeningajast.
* U18 noored: maksimaalselt 17–20 tundi, millest kaks trenni võiks olla puhtalt kehalise ettevalmistuse jaoks. Aeroobsele treeningule võiks seejuures kuuluda 20%, jõutreeningule 20% ja kiirusele/koordinatsioonile 15% kogu treeningajast.
Seejuures saavad treenerid olla loomingulised ja aeroobset või kiirustreeningut edukalt siduda korvpallitreeninguga ning selleks pole otsest vajadust metsa- või rajatreeninguks.
Samuti saab edukalt jõutreeningut vastavalt eesmärgile lülitada treeningprogrammi nii, et sellega kas alustatakse või lõpetatakse korvpallitreening. Korvpallitreeningu soojendusosas on head võimalused nii osavus- kui ka kiirustreeninguks.
Treeningmahu soovitusi muidugi alati sõna-sõnalt võtta ei tasuks, sest esmatähtis on treeningkoormuse ja mahu doseerimisel arvestada võimalikult individuaalselt noorte treeningstaaži, hetke treenituse ja võimekusega ning lähtuda järkjärgulisest progressioonist.
Minult on küsitud, kui paljudes korvpalliklubides noortega piisavas mahus trenni tehakse, kuid jään paraku selles osas vastuse võlgu. Selleks peaks küsima igalt klubilt eraldi, mis vanuses ja mis mahus neil oma noorsportlastele on võimalik treeninguid tagada. Tunnetuslikult võin oletada, et kuni U12 ja võib-olla ka U14 vanuseni pole sellega probleemi ning vajalik treeningmaht suudetakse tagada. Samas tahan toonitada, et ainuüksi maht ei taga töö kvaliteeti. Väga tähtis on see, kuidas ja millele treeningutel aega kasutatakse ja kas noorte erinevaid arenguetappe kasutatakse õigesti ära. Suuremate treeningmahtude tagamisel seabki meie tingimustes piire eeskätt taristu ja treenerite puudus. Kui üks treener tegeleb mitme grupiga, siis tal pole võimalik trenne sättida ainult sportlaste vajadusi arvesse võttes, vaid tuleb lähtuda ka enda ajalistest võimalustest.
Kas on kiiret võluvitsa olukorra parandamiseks?
Kahjuks kiiresti siin midagi ära ei tee, kuna muuta on vaja mõtteviisi ja suhtumist, aga sellised asjad võtavad kauem aega, sest oma tõekspidamistest kiputakse kinni hoidma. Neid saab muuta vaid siis, kui ajas tekib teistsuguse lähenemisega piisavalt positiivseid näiteid. Peaksime endale teadvustama ja õpilastele rõhutama, et korvpall on sportmäng ning selle edukaks mängimiseks tuleb olla sportlane ning see omakorda tähendab, et ka kehalised võimed peavad olema sportlasele omased. Praegu kiputakse laste korvpallitrennis õpetama vaid erialaseid oskusi. Tahetakse lapsed võimalikult kiirelt mängima saada ning mänguoskuste õpetamisel ollakse nõudlikud ja vajadusel peatatakse tegevus, et selgitada ja uuesti korrektset sooritust nõuda. Samas kui jõuharjutuste sooritusele ei pöörata peaaegu üldse tähelepanu, joonejooksu või jõuharjutusi kasutatakse karistuseks kaotuste korral või lastakse harjutusi kõigil ühe mõõdupuu järgi ning tihti iseseisvalt sooritada. Miks me siin ei pööra tähelepanu õigele keha või jalgade asendile, soorituse amplituudile ja individuaalsele koormuse doseerimisele?
Üheks võimaluseks treenerite teadlikkuse parandamiseks ja ambitsioonide suurendamiseks oleks näiteks see, kui alaliit ja noortekoondiste treenerid nõuaksid koondisekandidaatidelt teatud tasemel kehalisi võimeid ning klubisid, kes selle nimel tööd teevad, tunnustataks mingil viisil. Mängijad, kes ei jaksa näiteks korralikke kätekõverdusi teha, ühtegi lõuatõmmet sooritada, Cooperi testi vähemalt 2800 meetrit joosta või oma keharaskusega jõutõmmet sooritada, võiks saata koondise juurest ära puudujääke likvideerima. See oleks mängijatele selge signaal, et me hindame kehaliste võimete arendamist väga kõrgelt. Praegu on noortekoondistes eelisseisus pigem need mängijad, kel on head oskused või kehalised parameetrid ning koosseisu valitakse justkui eelduste järgi, et hoida neid mängijaid ala juures. Loodetakse, et ehk kunagi hiljem saab ka füüsise korda. Samas füüsiline võimekus näitab väga palju ka mängija töökuse kohta ning see on tulevikus tipptulemuste saavutamisel niikuinii oluliseks eelduseks ja neil, kellel töötahet juba U16 või U18 vanuses pole tekkinud, on väga raske loota, et see ka tulevikus järsku tekib.
Alari Põllu tegutseb igapäevaselt lisaks kehalise kasvatuse õpetaja tööle ka TalTechi korvpallikooli noormeestega ning aitab tõsta ka Kohila SK korvpallipoiste füüsilist võimekust. Lisaks on Põllu juhendanud erineval sportlikul tasemel triatleete, aidanud Eesti saalihokikoondise naistel maailmameistrivõistlusteks valmistuda ning käinud koolitamas nii vehklemis- kui ka maadlustreenereid. Lisainfot saab veebilehel uustasetreeningus.ee või kirjutades meilile alari@uustasetreeningus.ee.




