Pikalt välismaal mänginud Jaan Puidet naaseb uueks korvpallihooajaks Hispaaniast tagasi kodumaale, kui tõmbab taas selga TalTech/Alexela meeskonna särgi. Juulis Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus rääkis Puidet muuhulgas sellest, miks ta otsustas Hispaania peatükile oma karjääris just nüüd joone alla tõmmata.
Viimased kümmekond hooaega enamuse ajast välismaal pallinud 34-aastane ja 190 cm pikkune mitmekülgne mängumees kogus eelmisel hooajal Hispaania tugevuselt kolmandas liigas 26 kohtumisega keskmiselt 29,9 minutiga 9,5 punkti, 5,8 lauapalli, 3,1 resultatiivset söötu ja 1,1 vaheltlõiget.
Pikas usutluses küsisime Puidetilt meeskonna ja liiga kohta, kus ta mullusel hooajal sellised numbrid kokku sai ning palusime Hispaania tugevuselt kolmanda liiga nii mängulist kui finantsilist taset kuidagi iseloomustada. Loomulikult pinnisime mängumehelt välja ka põhjused, miks ta Eestisse naasis ning mis ta arvab TalTechi meeskonnast, peatreener Alar Varrakust ning siinse liiga tasemest.
Jaan, hakkame sellest pihta, et eelmisel hooajal mängisid Sa Hispaanias senisest natukene madalamal tasemel. Räägi lähemalt, mis liiga see täpsemalt oli ja millises satsis Sa mängisid?
See oli Hispaania tugevuselt kolmas liiga ehk Segunda FEB (endise nimega LEB Plata – toim.). Tegemist on puhtalt profiliigaga. Liiga tagumine ots ei ole võib-olla kõige tugevam – seal oli satside seas ka selliseid, kus välismängijaid üldse polnudki. Samas esimesed neli-viis meeskonda, kes sihivad tõusu teise liigasse, on väga tugevad. Meie sats oli üks nendest ja mõnel sealsel konkurendil oli eelarve pea kaks miljonit eurot. Hispaanias tegelikult sellist päris nõrka liigat ei eksisteerigi, alles sealt edasi madalamates sarjades pilt natuke muutub.
Kuidas see liiga üles ehitatud oli? Kas seal oli mitu regiooni või mängitigi ühes suures liigas?
Liiga oli jagatud kaheks konverentsiks: lääne- ja idakonverents. Meie mängisime läänekonverentsis. Igas konverentsis oli sõltuvalt aastast 12 või 14 satsi. Kõigiga mängiti kodus ja võõrsil läbi ning pärast seda algas play-off, kus ristuti teise konverentsi meeskondadega. Meie kukkusime välja poolfinaalis ehk siis täpselt enne seda viimast finaali, kus otsustatakse liigast üles tõusmine.
Räägi natuke ka oma klubi taustast. Kuidas see majanduslikult toimis?
Tegemist oli erafinantseeringul põhineva klubiga, mille taga seisis üks investeerimisfond. Klubi toimib põhimõtteliselt akadeemiana, mille pikaajaline eesmärk on tõusta välja kuni Hispaania kõrgliigasse välja. Idee on noori mängijaid arendada ja nende pealt tulevikus ka teenida. Minu ja paari vanema hispaanlase ning serblase roll oligi olla seal kõrval kogemuseks. Klubi tingimused olid aga suurepärased: saalis oli oma jõusaal, külma- ja soojavannid ning kõik muu vajalik. Arvan, et ma ei saanud isegi Hispaania esiliigas mängides nii häid tingimusi kui seal.
Kuidas teil hooaja jooksul mänguliselt ja organisatoorselt läks?
See võistkond klopsiti tegelikult kokku viimasel hetkel. Nad ostsid selle liigakoha ära alles augusti alguses ja hakkasid siis kiiruga meeskonda komplekteerima. Arvestades seda, et hooaja alguses oli meil palju jamasid – pidime elukohta vahetama ja mängisime iga teise kodumängu erinevas saalis –, läks meil lõpuks tegelikult väga hästi. Kaotasime poolfinaalis kahe mängu kokkuvõttes lõpuks ainult kolme punktiga tiimile, kes tõusis üles ja kelle eelarve oligi kaks miljonit eurot. See oli meist kaks-kolm korda suurem rahakott. Nii et hooajale tagasi vaadates lõppes asi ikkagi päris hästi.
Mitu hooaega Sa nüüd kokku Hispaanias mängisid?
Kokku mängisin Hispaanias kuus hooaega. Viis aastat nendest möödusid Valladolidis ehk teises divisjonis nüüdse nimega Primera FEB ja see viimane aasta siis kolmandas liigas Segunda FEB.
Mis Sind lõpuks tagasi kodu poole vaatama pani? Kas Sul olnuks variante veel Hispaaniasse edasi jääda?
Variante oleks kindlasti olnud ja tahtmise korral võinuks ma sinna veel jääda. Aga asi oli selles, et olin selleks hetkeks olnud Eestist eemal juba üksteist aastat. Minu sõbrad, pere ja elukaaslane on ju kõik siin. Lõpuks tekib lihtsalt igatsus ja vajadus lähedaste juures olemise järele. Kuna vanus on ka sealmaal, kus mõned korvpallurid hakkavad juba karjääri lõpetama, tekkis meil võistkonnas nooremate kuttidega selline nelja- kuni kuueaastane vanusevahe. Sellises seisus ei teki riietusruumis enam seda päris ühtset tiimivaimu või -tunnetust. Sa saad nendega küll suhelda, aga see pole sama mis omaealiste sõpradega Eestis, kellega on ühised teemad ja sarnane eluvaade. Kui vanusevahe on juba suurem, siis üks vaatab juba pere poole ja teine mõtleb rohkem pidutsemisest. Ma ei viitsinud seal meeskonnas enam kõigile “paps” ka olla ja noorematele pidevalt õpetada, kuidas elu käib.
Millal Sa selle lõpliku otsuse ära tegid, et tuled pärast hooaja lõppu Eestisse tagasi?
Arvan, et see oli jaanuaris või veebruaris, kui otsus sündis. Võtsin sel hetkel ühendust TalTechiga, et uurida ülikooli ja õppimisvõimaluste kohta. Tuli lihtsalt selline moment, kus tundsin, et välismaal mängimine, see raha ja kõik muu ei kaalu enam üles seda, mida ma võin kodus olles saada. Tahtsin lihtsalt tagasi tulla.
Võtan Su ühest vastusest kinni. Jäi mulje, et seal Hispaania kolmandas liigas on palgad kõrgemad kui siin Eestis. Kas tõesti on Hispaanias ka kolmandas liigas eelarved nii suured, et tippudel ulatuvad need kuni kahe miljonini? See tähendab, et Eesti klubid ei suuda palkadega isegi Hispaania kolmandale liigale konkurentsi pakkuda?
Ma ei tea täpselt, mis summasid mängijad praegu Eestis saavad. Arvan, et mõned mehed, kes on koondise tasemel, teenivad siin samaväärselt. Kuid üldiselt on palgatase seal tõesti samal tasemel või isegi kõrgem. Kui sul on tegemist tippu pürgiva klubiga, kes tahab kindlasti astme võrra kõrgemale tõusta ja palkab selleks tugevaid hispaanlasi või välismaalasi, siis makstakse seal väga hästi. Meie liigas teenisid mõned mehed minust kindlasti kaks või kolm korda rohkem palka. Eriti hästi maksti neile kogenud hispaanlastele, kes olid varem karjääri jooksul ACB-s mänginud ja tulid nüüd kolmandasse liigasse n-ö karjääri lõpetama. Nemad said ikka väga häid lepinguid.
Kas seal liigas oli mingeid välismaalaste piiranguid ka?
Otsest välismaalaste arvu piirangut meeskonnas polnud, aga kehtis reegel, et väljakul pidid igal hetkel viibima vähemalt kaks Hispaania kodakondsusega mängijat.
See tähendab, et kohalikud Hispaania mängijad olid turul väga kõrges hinnas?
Jah, täpselt. Head kohalikud mängijad olid väga-väga suures hinnas ja nende eest maksti korralikult.
Eestisse tagasituleku kohta uurides, kas saan õigesti aru, et võtsid TalTechiga alguses ühendust just kooli asjus, aga kas rääkisid nendega kohe ka korvpallist? Kas TalTech oli Sinu jaoks ainus valik või kaalusid ka muid variante?
TalTech oli minu jaoks puhtalt praktilistel põhjustel kõige mugavam valik. Kuna mu esmane soov oli uuesti kooli minna, siis alustasin tõesti hariduse poole pealt. Aga kui samal ajal avaneb võimalus ka samas kohas kõrgel tasemel korvpalli mängida, siis miks mitte? Vormis ma ju olen. See, et ma ülikooli lähen, ei tähenda, et ma ei saaks samal ajal korvpalliga jätkata. Jõudsime klubiga kiiresti kokkuleppele ja see teeb mu elu järgmistel aastatel palju lihtsamaks ja mugavamaks. Muidu mõtlesin korraks ka teiste klubide peale, aga see oleks tähendanud minu jaoks logistiliselt palju rohkem liikumist ja lisategevust.
Kui palju Sa oled seda kodust liigat nende välismaal oldud aastate jooksul kõrvalt jälginud? Kas tead täpselt, millisesse korvpallikeskkonda Sa tagasi tuled, võrreldes ajaga, mil siit ära läksid?
Tead, ausalt öeldes pigem ei tea. Minu jaoks on seal peaaegu kõik uued näod. TalTechi mänge olen natuke rohkem vaadanud, sest minu hea sõber Oliver Metsalu mängib seal – tema tegemistel olen ikka silma peal hoidnud. Teiste võistkondade mängu ma tõesti vaadanud ei ole ja ma ei tea sellest suurt midagi. See teebki asja minu jaoks põnevaks, sest see on nagu täiesti uus liiga. Kui mina Eestist ära läksin, mängisid meistriliigas veel (Kristjan) Kangurid, (Indrek) Kajupangad ning sellised mehed. Nüüd on täiesti uus põlvkond peale tulnud, isegi 3×3 korvpallis on kõik uued näod. Minu jaoks on see põnev väljakutse.
Kas Sa Eesti-Läti ühisliiga formaati polegi vist varem üldse mänginud?
Olen ikka mänginud! Tegelikult mängisin seda just sealsamas TalTechis kohe esimesel hooajal, kui see liiga loodi. Mäletan, et jõudsime tookord veerandfinaali ja mängisime Ogrega, kellele kaotasime võõrsil kahe mängu kokkuvõttes napilt punktide vahega. Meil olid siis satsis näiteks Gregor Arbet ja Toomas Raadik, praegustest poistest aga Oliver Metsalu. Peatreener oli Rait Käbin ja abitreeneriks minu meelest Kris Killing.
Nii et päris uus see liiga Sinu jaoks pole, kuigi pikk paus on jäänud sisse?
Täiesti uus ei ole, jah. Veel ühel aastal, kui olin hooaja alguses korraks Eestis, see oli vist Killingu esimene aasta TalTechi peatreenerina, mängisin esimesed kaks kuud samuti Eesti-Läti liigat, enne kui uuesti Hispaaniasse ära läksin. Nii et natuke olen seda formaati ikkagi tunda saanud.

Kuidas Sa võrdled siinset mängustiili Hispaanias kogetuga? On seal mingi silmatorkav vahe?
Ma ütleksin, et Hispaanias on mängijate gabariidid natuke suuremad. Seal on tsentrid ikkagi puhtalt 2.10 pikad ja hüppajad mehed, suure ääre peal mängivad vähemalt 2.05-meetrised poisid, kes kaaluvad 110 kilo. Eestis on mängijate mõõtmed võib-olla grammi võrra väiksemad. Samas, nii palju kui ma viimasel ajal vaadanud olen, on ka Eesti liiga läinud suuremaks ning just tagumised positsioonid on muutunud pikemaks. Enam pole nii palju lühikesi tagamehi, pigem on igal pool sellised kahe meetri ligidale mehed. Mängustiili poolest on Eestis korvpall võib-olla natuke taktikalisem, siin pannakse joonistele ja plaanile hästi palju rõhku. Hispaania madalamates liigades oli kohati rohkem sellist “jookse ja viska” stiili, kus mängiti kiirete katete pealt viskajatele või pikkadele korvi alla, et nad saaksid seal üks-ühele lammutada.
Mängija seisukohast vaadates, kui palju Eesti-Läti liiga mängud ja kohe selle otsa tulevad Eesti meistrivõistluste play-off‘id üksteist devalveerivad või segavad? On see hea, et meil on paralleelselt kaks liigat?
Ma olen sellest karussellist nii ammu eemal olnud, et ei oska kohe otsest seisukohta võtta. Teisest küljest on lätlastega koos mängimine hea, sest saab selgitada selle suurema liiga parima. See, et kohe pärast seda hakatakse Eesti meistrivõistluste medalite peale mängima, on minu meelest okei – peaasi, et vahepeal pole mingeid tühje lisaringe. Eestis on muidu see oht, et kuna tiime on vähe, siis võid sa ühe ja sama võistkonnaga hooaja jooksul, kui lisada veel karikamängud, kohutavalt palju kordi vastamisi minna. See võib lõpuks ära tüüdata. Mäletan enda karjäärist aastat, kus me mängisime Raplaga hooaja jooksul vist kokku 16 või 18 mängu. Alustasime kontrollmängudest, siis tulid ühisliiga mängud, karikas ja lõpuks veel kohalik play-off. See tappis vaimselt täiesti ära, mängida ühe satsiga pea kakskümmend korda hooaja jooksul pole päris okei.
Mis positsioonile ja millisesse rolli Alar Varrak Sind TalTechi tõi?
Kui me Alariga rääkisime, siis plaan on selline, et hakkan mängima positsioonidel “kolm” ja “neli”. Samas, kui on vaja vahepeal korvi all suuremate poistega kakelda või hoopis pall üle tuua, pole see minu jaoks mingi probleem. Olen põhimõtteliselt nagu Šveitsi nuga – teen väljakul kõike, mida meeskonnal parajasti vaja on. Rabelen kaitses, võtan lauapalle ja ründan sealt, kus tekib võimalus. Midagi üleliia keerulist ma taga ei aja, pigem üritan just lauavõitluses meeskonnale tugeva käigu juurde anda.
Visuaalselt vaadates on Sinu füüsiline vorm endiselt suurepärane ja see on alati Su trump olnud. Samas vanus tiksub armutult peale. Kas Sul on iga aastaga üha keerulisem end tippvormis hoida?
Seda tunnet pole mul küll veel tekkinud. Pigem päästab mind väga palju see, et ma mängin suviti aktiivselt 3×3 korvpalli ja teen pidevalt trenni ning ma ei lasegi oma vormil kunagi alla kukkuda. Tänu sellele ei teki mul lisakilosid ja mul pole vaja sügisel hakata ennast uuesti nullist vormi ajama. Kui olen välismaal olles rääkinud kogenud mängijatega, kes mängivad minust veel palju kõrgemal tasemel, siis nemad väidavad täpselt sama: kui suudad füüsilist baasi hoida terve aasta läbi, siis su tase ei lange ja tunned end väljakul palju paremini. Ma tean oma keha murekohti, panen neile rõhku ja töötan nendega nii suvel kui ka talvel. Ausalt öeldes tunnen ma end praegu füüsiliselt palju paremas seisus kui näiteks 24- või 25-aastaselt. Tol ajal olin ma hästi palju vigastatud, vigastustega kadus rütm ja kippus ka kaal tõusma. Praegu hoian oma võistluskaalu stabiilsena ja ma ei tunne kuskilt otsast, et vanus teeks liiga. Kõik toimib.
Ma just tahtsingi küsida, et nooremana vaadati Sind mingil hetkel nagu n-ö klaasmeest, kes oli kogu aeg vigastustega hädas. Kuidas Sa vanema ja kogenuma mängijana oled suutnud nüüd pikalt terve püsida?
Ütleme nii, et olen aastate jooksul sattunud väga heade füsioterapeutide juurde. Nad on mu nõrgad kohad täpselt välja toonud ja andnud kätte õiged harjutused, millele rõhku panna. Minu puhul on nendeks tugipunktideks hüppeliigesed ja puusad – kui need piirkonnad on korras, püsib terve keha ilusti koos. See on mind tohutult aidanud. Muidugi on korvpall kontaktsport ning sinikad näos ja muud sellised pisiasjad käivad asja juurde, aga suurematest vigastustest olen tänu füsioteraapiale ja regulaarsele keha hooldamisele suutnud hoiduda. Ja eks natuke on õnne ka olnud, et midagi hullu pole juhtunud.
Kui palju Hispaania soe kliima kehale kaasa aitas?
Kindlasti aitas. See, et väljas on valge ja temperatuur ei kuku miinus kahekümne või kolmekümneni, teeb kehale head. Samas on Hispaanias jälle see miinus, et sealsed spordisaalid ei ole üldse soojustatud. Eesti saalid on trenni tegemiseks tegelikult palju soojemad ja mõnusamad. Aga jah, see valgus ja sealsed lühikesed mängupausid, kus sai korraks kuskile päikese kätte minna, aitasid vaimselt ja füüsiliselt palju.
Kas Sul Alar Varrakuga on varasemalt ka mingeid tõsisemaid kokkupuuteid olnud või on see teile esmakordne ühine töökogemus?
Koondiseperioodil me põgusalt puutusime kokku, aga klubitasandil on see tõesti esimene kord. Tean, et tema taktikaline pool on väga tugev, tal on oma kindlad joonised ja süsteemid, millest ta kinni hoiab. Noorema mängijana poleks ma sellest taktikast võib-olla nii hästi aru saanud, aga nüüd, kus ma olen mängu palju paremini lugema õppinud ja mõistan, miks mingeid asju väljakul tehakse, olen piisavalt küps tema käe all mängimiseks.
Mis need Varraku taktikaliselt peamised “leivanumbrid” on? Too tavalisele kossufännile välja, mida järgmine kord TalTechi mängu vaadates jälgida.
Tema mäng lähtub alati väga tugevast kaitsest ja rünnakul üritab ta üles ehitada olukordi, kus tekiks kaitsjate vahetuse tulemusena n-ö mismatch (ebavõrdne olukord – toim.). Tema liikumiste põhimõte ongi leida vastase nõrgem koht, luua sealt eelis ja seda siis kohe rünnata. See teeb tegelikult mängija elu palju lihtsamaks, kuna sa ei pea saama palli ja hakkama vastase parima kaitsja vastu nullist üks-ühele midagi leiutama. Süsteem loob sulle juba liikumise pealt selle väikese eelise või soodsamad tingimused, kus sul jääb üle ainult pall korvi visata.
Selleks, et selline peen taktikaline joonis töötaks, peab meeskond olema vist ülihästi samal lehel?
Sellepärast ongi TalTechi meeskonnad alati väga hästi kokku mänginud. Kui sul on koos tugev eestlaste tuumik, kes teab täpselt, kuhu ja millal liikuda, siis see toimib. Eks ta paneb trennides ka väga palju rõhku taktikale. Minu jaoks on see vahelduseks mõnus, sest näiteks Hispaania esiliigas oli asi tihti üles ehitatud puhtalt individuaalsele meisterlikkusele, sulle anti pall ja pidid ise oma mehe ära lammutama. TalTechis saab selle eelise kätte meeskondliku liikumise kaudu.

Kas seda võib nüüd kindlalt öelda, et Hispaania peatükk Sinu karjääris on nüüd läbi? Või päris nii veel ei julge kinnitada?
Kuna ma kooli lähen õppima, siis pigem ma arvan, et on läbi. Aga kunagi ei tea, mis elu toob. Võib-olla on nii, et olen aasta siin ära ja tuleb mingi võimalus minna tagasi Hispaaniasse või ükskõik kuhu mujale, siis võib-olla mõtleksin isegi selle peale. Praegu mõtlen küll vaid sellest, kuidas luua endale põhi siin Eestis edasiseks eluks.
Jäid Sul Hispaania ajast mingid kahetsused ka ning kui kaugele reaalselt Sa kõrgliigale jõudsid?
Isegi ei jäänud. Ma ei kahetse mitte midagi. Ainuke asi, et head tuttavad Valladolidis jäid maha. Aga ühel aastal jäime me paari mängu kaugusele, et jõuda kõrgliigasse. Aga midagi hingele kripeldama küll ei jäänud, sain oma isu seal täis mängitud. Hea on Eestis uut lehekülge alustada.
Aga seal kõrgliigast Sulle pakkumisi ei tehtud kordagi?
Hispaania kõrgliigasse jõudmiseks pead sa ikka esiliigas väga silmapaistev mängija olema. Kuna ma pigem olen olnud ikkagi rollimängija, siis mulle pakkumisi pole tehtud. Kui me olime Valladolidiga lähedal ülesse tõusmisele, siis tuli teistest klubidest ka pakkumisi, aga kuna mulle meeldis see linn ja klubi, siis ma ei tahtnud ära minna.
Viimastel aastatel on Hispaanias, sealhulgas kõrgliigas, mänginud päris mitu eestlast. Kui palju Sa nende tegemisi jälgisid, kas oled saanud kellegagi kokku või mänge vaatamas käinud?
Pigem mitte. Olen ajanud pigem oma asja ega pole väga ringi reisinud. Sander Raiestet korra vist nägin ja käisin korra Bilbaos Kristian Kullamäed vaatamas, sest mul mängis seal üks endine tiimikaaslane. Siis oleme veidi juttu puhunud. Muidu aga mitte, sest Hispaania on piisavalt suur riik ja ühest kohast teise liikumine ei käi nii lihtsalt, et muudkui kohtuks. Oma linnas olemisest ja sealsete inimestega läbisaamisest piisas täiesti. Ma olen oma mullis olnud, võib-olla on see minu iseloomus ka kinni. Ma ei tundnud sellist puudust, et peaks eraldi otsima minema. Kui ise igapäevaselt korvpalli mängid, siis ei vaata vabal ajal Hispaania kõrgliigat ka nii palju, korvpalli oli minu elus niigi piisavalt.
Kuidas Hispaanias korvpalli pildilolekuga on? Kui palju see jalgpalli ja muude alade varjust välja paistab?
No number üks on ikkagi jalgpall, seda jälgib tohutu mass. Samas käib ka korvpallil – nii suuremate klubide, kõrgliiga kui ka esiliiga mängudel – väga palju rahvast. Tase on lihtsalt nii hea ja pakub inimestele elamust. Mäletan, et esiliigas oli igas saalis, kuhu läksid, tribüünid põhimõtteliselt pungil täis. Mängisid kogu aeg umbes kolme-nelja tuhande inimese ees. Kui tiimil oli veel hea hoog sees, oli maja täiesti välja müüdud ja sellise atmosfääriga oli puhas lust mängida. Samas jalgpallistaadionid algavad seal ju alles 30 000–40 000 pealtvaatajast. Nii et jalgpall on ikkagi mäekõrguselt suurem ja seda mängitakse ka rohkem.
Meil oli hiljuti intervjuu ka Rait Käbiniga ja neil on TalTechis see juba üsna kuulus “masterplaan”: tulla nelja aastaga puhtalt eestlastest koosneva tiimiga Eesti meistriks. Kuidas Sina oma kogemuse pealt vaatad, kas see on reaalne?
Arvan, et meil on Eestis küllalt kvaliteetseid kohalikke mängijaid, et tulla Eesti meistriks. Küsimus on lihtsalt meeskonna õiges komplekteerimises. Praegu on liigas võib-olla suurim probleem see, et meil pole võtta piisavalt heal tasemel Eesti tsentreid. Aga üldiselt on see plaan nelja aastaga täiesti saavutatav. Kui sul on tuumik mitu aastat koos mänginud ja sul õnnestub siia kõrvale tuua mõni koondise tasemel Eesti pikk, kes tuleb kodumaale oma mänguminuteid ja numbreid parandama, siis miks mitte? Eesti poisid pole absoluutselt halvemad kui kuskilt Ameerikast või mujalt toodud keskpärased välismaalased. Meie poiste maine on Euroopas tänu koondise ja ka lätlaste viimaste aastate edule tegelikult väga hea ja eestlased on mängijateturul hinnas.
Päris lõpetuseks küsin ka 3×3 korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääsemise kohta. Te tegite fännidele suure kingituse ja tagasite sinna koha. Selgita tavalisele spordihuvilisele, kes seda maailma igapäevaselt ei jälgi, kui kõva saavutus see tegelikult on?
Minu enda jaoks on see tegelikult ülikõva saavutus! Viimati saime finaalturniirile peale vist tervelt viis aastat tagasi. Sinna ei pääse absoluutselt mitte igal aastal, kuigi turniir toimub regulaarselt. Meie fenomen on see, et me ei mängi 3×3 korvpalli professionaalsel tasemel ega harjuta seda aastaringselt. Me paneme oma tiimi kokku võib-olla nädal või kaks enne turniiri. Ja see, et me suudame puhtalt hea omavahelise klapi, taktikaliselt küpse mängu ja meeletu tahtejõu pealt selle koha välja võidelda, on super. Minu ja kogu tiimi jaoks on see tohutu saavutus. Me pole ju praegu igapäevaselt isegi suure koondise kandidaatide ringis, vaid mängime koduses liigas. Sellises seisus tagada koht Euroopa 12 parima riigi seas on midagi väga suurt. See tulemus on ikka väga magus.
Kas 3×3 korvpalli mängimine tavalise saalikossu kõrvalt muutub iga aastaga üha võimatumaks või ongi tippude püüdmine niimoodi n-ö poole kohaga tegelikult juba ebareaalne?
Eks me näeme, mis see EM meile toob, sealt saab reaalse pildi ette. Ma ei ütleks, et see täiesti võimatu on. Kui me saaksime kokku Eesti absoluutselt parimad pojad, kes on suure koondise piiril ja tahaksid seda formaati mängida, siis me ei jääks seal kellelegi alla. Tegemist on lihtsalt täiesti teise spordialaga, kus mängu intensiivsus ja tempo on ulmelised. Kui tavalises viis-viiele korvpallis saad väljakul vahepeal rünnakul nurgas seistes natuke puhata, siis 3×3 formaadis sul kümne minuti jooksul ühtegi sellist sekundit ei teki. Seal on oht, et kui satud korraks n-ö mõõnaperioodi, kus visked ei lähe ja vastane paneb paar rasket viset ära, siis võid kaevata endale nii sügava augu, et järelejäänud minutitest ei piisa enam tagasitulekuks. Viis-viiele mängus võid teha kohutava viieminutilise mõõna, aga sul on pärast seda veel aega mängu tagasi tulla. 3×3 korvpallis tähendab üks selline moment seda, et sa oled mängust täielikult väljas.




