Close

INTERVJUU | Esiliiga tšempion Mark-Andreas Jaakson aasta tagasi tehtud otsustest: kahetsust on null protsenti!

-Mark-Andreas Jaakson | Foto: Paide Betmaster Facebook

Eelmisel hooajal Saku I liiga võidukalt lõpetanud Paide Betmasteri üks liidritest Mark-Andreas Jaakson rääkis juuni lõpus Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus, et tema jäi oma debüüthooajaga esiliigas väga rahule ning ühtegi kahetsust tal kõrgliigakarjääri varajase lõpetamisega seoses pole.

Paide särgis esiliigas lõpuks 23 mänguga keskmiselt 13,8 punkti, 6,4 lauapalli, 1,8 resultatiivset söötu ja 1,1 vaheltlõiget kogunud 2-meetrine ja 26-aastane Jaakson lõpetas kõrgliigakarjääri 2024/25 hooajaga ehk 25-aastaselt, kui tema viimaseks mängupaigaks jäi Viimsi meeskond.

Pikas usutluses uurisime Jaaksonilt, mis tunded tal rohkem kui aasta pärast otsuse langetamist on, kuidas tal õnnestus n-ö tavaellu sukeldumine ning esiliiga treening- ja mängurutiini peale ümberlülitumine. Võtame üles ka laiema teema, miks paljud Eesti korvpallurid otsustavad kahekümnendate eluaastate keskel kõrgliigast aste madalamale kolida ning kas keegi on selles konkreetselt süüdi, et olukord selline on.

Mark-Andreas, hakkame pihta sellest, et pärast meistriliigast lahkumist tulid Sa kohe esiliiga meistriks. Mis tunnetega Sa hooaja lõpetasid?

Lõpetasime ikkagi väga hea tundega. Hooaeg oli tegelikult suhteliselt raske ja selline üles-alla kõikumistega. Minu jaoks oli see esmane kogemus esiliigas mängida, lisaks veel uus võistkond, mis meil koos oli. Lõpuks saime aga asjad toimima, kõik harjusid üksteisega ja suutsime tiitli ära võita. Pärast seda oli tunne ikka super ja pingelangus kõva.

Kuidas esiliiga hooaeg Sinu jaoks varasemaga võrreldes teistmoodi oli? Trenni oli ju vähem ja rõhk pigem mängudel. Kuidas keha ja vaim sellele vastu pidasid?

Ütleksin, et keha pidas isegi paremini vastu kui kõrgliigas. Meistriliigas kippusid mul vigastused igal hooajal sisse tulema, aga esiliigas oli koormus väiksem. Trenne oli vähem, ainult üks mäng nädalas ja see sobis mu kehale palju rohkem. Hooaja lõpus küll üks väike vigastus tuli, aga üldiselt oli see minu jaoks mõnus üleminek.

Paljud mängijad, kes tulevad kõrgliiga viie-kuue trenni pealt esiliiga kahe-kolme trenni peale, ütlevad, et mingil hetkel kaob hea vorm käest ja keha ei jõua enam mõtetele järele. Kas ja millal Sul see vorm n-ö lappama läks?

Ma ei tea, esimesel aastal ma seda tegelikult väga hullult ei tundnudki. Tegin ise kõrvalt trenni juurde – käisin jõusaalis ja liigutasin end veidi ka neil päevadel, kui kossutrenne polnud. Nii et ma ei tundnud hooaja jooksul, et vorm oleks paugust kuidagi jube kehvaks läinud. Pigem läks seis hooaja lõpuks isegi natuke paremaks.

Nii et vigastuste mõttes hoidis just see väiksem trennide arv Su keha tervemana?

Jah, ma ütleksin küll. Meil oli kolm-neli trenni nädalas pluss mäng ja see koormus sobis mu kehale paremini. Pidasin paremini vastu. Tundub, et selline rütm istub mulle rohkem kui see, et iga päev on kaks trenni ja siis veel mitu mängu otsa.

Kokkuvõttes Sa siis ei kahetse, et meistriliigast selle sammu tagasi tegid?

Üldse ei kahetse, kahetsust on null protsenti. Mulle täiesti meeldib see asi ja olen juba elevil uue hooaja pärast, kui saame edasi põrutada. Nii et jah, ei kahetse üldse.

Sa siis jätkad Paides?

Jah, ma jätkan Paides.

Kuidas Sul tööellu sukeldumine ja kogu see pool läks, kas sujuvalt?

Enam-vähem libedalt. Kui eelmine hooaeg Viimsis läbi sai – mul lõppes see tookord natuke varem –, siis käisin operatsioonil. Olin enda jaoks juba otsustanud, et lähen tavatööle ja tahaksin mängida esiliigat. Selles mõttes läks üleminek sujuvalt, et mul oli koht olemas, kuhu tööle minna, ja sealt edasi on kõik päris okeilt sujunud.

-Mark-Andreas Jaakson | Foto: Paide Betmaster Facebook

Eesti korvpallis räägitakse viimasel ajal väga palju sellest, et Sinusugused korralikud meistriliiga tasemega mängijad kaovad noores eas tippkorvpalli jaoks ära ja midagi peaks justkui ette võtma. Sina oled selle sammu nüüd astunud. Mis on Sinu vaatest see, mida oleks pidanud keegi kuskil teistmoodi tegema, et Sa poleks pidanud seda valikut langetama?

See on päris hea küsimus. Ega siin kedagi väga süüdistada polegi. Mina lihtsalt tundsin, et mõistlikum on see samm teha praegu, mitte näiteks kümne aasta pärast. Oleksin võinud muidugi mängida Eesti liigas nii kaua kui torust tuleb, võib-olla oleks isegi välismaale jõudnud. Aga siis oleksin pidanud kolmekümnendate eluaastate lõpus jälle nullist pihta hakkama ja midagi muud tegema. Nägin parema võimalusena teha see samm kohe, hakata praegu uut rada pidi kõndima ja teha esiliigas kõrvalt kossu edasi. Kuna esiliiga tase ka aina tõuseb, siis mõtlesingi, et miks mitte.

Mõnikord visatakse esiliiga satse n-ö bussi alla selle eest, et seal makstakse mängijatele töö kõrvalt mängimise eest raha. Mis on Sinu vaade, kas esiliigaklubid on süüdi selles, et nad on arengus jõudnud kohta, kus suudavad mängijatele palka maksta?

Ma ei ütleks üldse, et esiliigasatsid selles süüdi on. Pigem on meistriliiga pool nendega võrreldes juba mitu aastat toppama jäänud. Meistriliiga keskmiste mängijate palgatase pole selline, millega saaks ära elada või end vaikselt kindlustada. Kui mängid ainult meistriliigat, aga ei saa selle eest väärilist tasu – sellist, mida välismaa liigades keskmised mängijad saavad –, siis jääb ikka mõru maik suhu. See panebki mõtlema. Esiliiga võistkondade pakutav on minu meelest just vägev võimalus, mitte probleem.

Kas Sinu enda seisukohast ja ka kõrvaltvaatajana on peamine argument kahekümnendate eluaastate keskel esiliigasse minekuks just palk? Et kui oled 25-aastane, Sul on võib-olla naine, laps ja kodulaen, siis Sa lihtsalt ei saa mängida n-ö kuulsuse ja 1000–1500 euro eest?

Jah, kindlasti, see on väga suur põhjus. Minu puhul mängis suurt rolli ka see, et kuigi üritasin iga aastaga paremaks saada ja ülespoole ronida, oli mul lihtsalt nii palju ja erinevaid “huvitavaid” vigastusi. Need piirasid mind ja piiravad mingil määral siiani. Seetõttu mõtlesingi, et pigem lähen teist teed. Nii et minu puhul olid suurimateks mõjutajateks tervis ja kindlasti ka palk.

Kas Sul mingeid kahetsusi on või võtad asja täiesti rahulikult?

Pigem võtan rahulikult ja midagi ei kahetse. Tean, et pigistasin endast tippkorvpallis välja nii palju, kui suutsin. Ma ei hakka midagi kahetsema. Pigem naudin seda, mis praegu on, ja vaatan tulevikku päev korraga.

Kas Sul seda kahetsust pole, et sündisid natuke liiga vara ega saanud osa sellest USA üliõpilaskorvpalli uuest reaalsusest, kus liigutatakse tohutuid rahasid? Seal võib hea mänguga endale elu lõpuni elu ära kindlustada.

Eks ikka olen mõelnud, et kui oleksin paar aastat hiljem sündinud ja suutnud praegu sinna minna, siis oleks hoopis teine lugu. Seal toimuv on heas mõttes täielik katastroof. Ma ei tea, kaua see seal sellisena püsti püsib, aga midagi teha pole, minuga läks niimoodi. Vähemalt sain omal ajal seal ära käia.

Kuna Sa oled ise selles süsteemis sees olnud ja Sul on kindlasti seal ka tuttavaid, siis mis seal need suurimad ohukohad on? Need summad on kasvanud nii plahvatuslikult, et see ei saa ju lõputult niimoodi jätkuda?

Kontaktid on mul seal olemas jah, ja seda on tõesti huvitav kõrvalt jälgida. Uudistest loed, kuidas isegi mingid vanad mängumehed, kes omal ajal läksid ülikoolist otse profiliigasse ja kellel kool pooleli jäi, lähevad nüüd ülikooli tagasi, lõpetavad kooli ja saavad samal ajal seal mängida. Isegi Euroliiga mängijaid meelitatakse sinna, sest pakutakse rohkem raha kui Euroliigas. See paneb ikka pead raputama, asi on täielikult pea peale pööratud. Ma pole sealt kellegi käest otse küsinud, kaua see kesta võiks või millal pauk käib, sest ega keegi seal ise ka ei tea. Praegu on seal ikka täielik hullumaja.

Sul endal pole mõtet tulnud ülikooli tagasi minna?

Ma pole isegi uurinud, kas see oleks juriidiliselt kuidagi võimalik, ilmselt vist saaks. Aga praegu pole uurinud. Mine tea, võib-olla lähen kunagi neljakümneselt tagasi ja lõpetan seal oma asjad ära (Naerab.).

Kuidas Sa vaatad neid eestlasi, kes praegu USA-sse lähevad? Henri Veesaar valiti NBA draftis, Stefan Vaaks ja teised noored lähevad kogu aeg peale. Kas see on Sinu silmis õige tee, kuhu pürgida?

Ma ütleksin küll, et see on õige tee. Ameerika ülikoolikorvpall on selline, et sinna minnes pead sa olema ka atleet. Minu keha seal omal ajal vastu ei pidanud, aga need noored, kes seal praegu on ja kes järjest lähevad, saavad seal kindlasti ilusti hakkama. Nad on väga tublid. Näited on ju olemas – Veesaar valiti draftis ära ja ma arvan, et näiteks Vaaks võib järgmisel aastal täiesti rahulikult samuti valituks osutuda. See pole kindlasti vale tee, eriti kui sa saad seal mängides juba varakult oma elu vaikselt ära kindlustada.

Mainisid, et Su keha ei pidanud seal vastu. Kas sealt Sinu vigastuste probleemid alguse saidki või on seal mingi muu juurpõhjus?

Ma ei tea, kas see just kõige juurpõhjus oli, aga seal tuli neid vigastusi mulle ikka kõvasti. See piiras nii trenni tegemist kui ka mängimist. Seal on koormused ja treeningmetoodika hoopis teistsugused ja kuidagi minu keha sellele hästi vastu ei pidanud. Aga jah, niimoodi see lihtsalt läks.

scroll to top