Close

INTERVJUU | Heiko Rannula mängijateturust: kardan, et päris mitmes klubis tuleb sel hooajal kõva plahvatus

-Heiko Rannula | Foto: Legia Kosz Facebook

Lõppenud hooajal teist aastat järjest Varssavi Legia korvpallimeeskonna peatreenerina Poola meistriks tüürinud Heiko Rannula ei saanud taaskord pärast pikka hooaega puhata, kui pidi kohe pärast võidupidustusi ja tähtsaid kohtumisi kiirustama Eesti koondise juurde, et valmistada rahvusmeeskond ette olulisteks valikmängudeks.

Poolas põhiturniiri võitjana finaali jõudnud Legia mängis finaalis põhiturniiri kaheksanda Zielona Gora Zastaliga pika finaalseeria, kui tiitel otsustati lõpuks otsustavas seitsmendas mängus. Rannulal on Legiaga kehtiv leping ja ise ta mingeid teisi variante ei otsi ning on sajaprotsendiliselt juba uue hooaja tegemiste peale mõtlemas, kuna Legias on sisuliselt kogu mängijate kaader vahetumas.

Vahetult enne koondise valikmänge antud intervjuus rääkis Rannula, milliseid emotsioone teine järjestikune Poola meistritiitel temas tekitas, mis on olnud Legia edu võti, et ülitihedas Poola liigas on kaks aastat järjest suudetud parimad olla ning kas pikad hooajad ja siis kohe otsa tulevad koondisesuved on talle korvpallist ka teatava tüdimuse tekitanud. Lisaks vaatasime ka, millisena näeb Rannula sellesuvist mängijateturgu ning kuidas hindab Henri Veesaare NBA draftis valituks osutumist.

Heiko, kui palju teil seal Poolas pärast tiitlivõitu igasuguseid ametlikke vastuvõtte ja tiitlipidustusi oli?

See oli tegelikult suhteliselt karm. Meil oli põhimõtteliselt kohe järgmisel päeval pärast viimast finaalmängu kell üksteist hommikul kohtumine linnapeaga. Liiga pikale ei saanud tähistamisega minna, sest käimist ja kohustusi oli omajagu, aga kõik sai viisakalt ära tehtud.

Kas Sul mõlkus mõtetes ka selline variant, et Sa võib-olla Läti vastu toimuvaks sõprusmänguks veel koondise juurde ei tulegi? Et võtad natuke pikema puhkuse?

Oli küll, igasuguseid mõtteid oli. Kaalusin isegi varianti, et seisan seekord kõrval ja lihtsalt vaatan mängu pealt. Lõpuks jäi aga peale tunnetus, et parem on see asi nii-öelda ühe soojaga ära teha. Pole mõtet hakata siin ratast leiutama – pärast ei tea, mis sellest vanaviisi jätkamisest välja kukub.

Palju Sul unetunde tuli enne koondise juurde jõudmist?

Eks magada on ikka saanud. Tähistamised pole tänapäeval enam sellised, nagu nad olid 2000. aastate alguses (Naerab.). Kõik sujus viisakalt.

Selle finaalseeria detailidesse pole vist mõtet enam sügavalt minna, aga kui enesekindel Sa enne otsustavat viimast mängu olid, et te asja ära võtate? Sel aastal olite te ju selged soosikud, samas kui eelmisel aastal tulite finaalseeriasse pigem autsaiderina.

Mis enesekindel… Eks see kuuenda mängu viimane vise kummitas öösel viietunnise koduteekonna ajal ikka korralikult. Kokkuvõttes ma aga uskusin, et kodusaalis oleme kindlasti enesekindlamad. Teadsin, et lõpuks läheb asi füüsilise vormi peale ja selle koha pealt oli meil seis hea – värskeid jalgu jagus.

Sa oled saanud seda võitu nüüd natuke seedida. Kuidas Sa võrdled eelmise aasta tiitlit tänavusega ja mis on selle võidu tähendus Sinu jaoks?

Selge see, et tänavune oli esiteks täielikult minu enda kokkupandud meeskond. Teiseks olime me sel hooajal kindlasti rohkem meeskond – võib-olla eelmisel aastal olid meil pigem üksikud liidrid, kes asja rohkem vedasid. Nii et selles mõttes oli tänavune võit ikka magusam. Pluss veel see, et hooaja keskel oli meil tegelikult väga raske periood, millest tulime välja alles hooaja lõpuga. Alates märtsikuust, pärast koondisepausi, läksime põhimõtteliselt pidevalt tõusvas joones kuni play-off‘i ja finaalideni välja.

Kui palju tuli juhtkonna või väljastpoolt tulevat tiitlisurvet?

Eks Poolas on kohe nii, et kui sa ühe mängu võidad, siis pead juba järgmised kõik ka võitma. Seal ollakse natuke temperamentsemad ja asi käib rohkem emotsiooni pealt. Ma ütlesin seda hooaja lõpetamisel ka klubi presidendile: meil oli detsembris kuus kaotust järjest ja tavaline Poola klubi oleks treenerile juba ammu “suuska” andnud. Meil oli aga see usaldus olemas ja saime sellest raskest hetkest koos üle.

Kas sellel raskel hetkel Sul juhtkonna poolt mingit vaibale kutsumist ka oli?

Ei, otseselt sellist asja ei olnud. Õnneks on meil spordidirektor, kes on minu ja presidendi vahel. Ta on seal selliseks tasakaalustavaks jõuks, kes filtreerib asju, mida edasi öelda ja mida tagasi hoida. Aga kokkuvõttes mingeid probleeme polnud – eks eelmise aasta kuld andis mulle ka väikese krediidi, mille pealt need rasked hetked üle elada.

-Heiko Rannula | Foto: Legia Kosz Facebook

Nii Sina kui ka teised olete öelnud, et Poola liiga on ülitihe. Te olete nüüd kaks aastat järjest võitnud – mis on teie võistkonna ja klubi trump või valem nii tihedas konkurentsis?

No seesama, millest ma just rääkisin: me oleme meeskond. Me oleme klassikaliselt öeldes palju rohkem balansis. Kui enamik satse hakkab pärast paari kaotust kohe paanitsema ja mängijate vahetamisega pihta, siis meie tõime hooaja jooksul juurde või vahetasime välja põhimõtteliselt ainult ühe mängija. Suutsime seda tasakaalu kogu aeg hoida, uskusime oma asjadesse ja kui mehed olid terved, mängisime ka hästi. See ongi põhiline. Meie emotsioonid ei kõigu nii palju. Kokkuvõttes suutsime sel aastal kokku panna päris korraliku satsi, kus oli ka piisavalt sügavust.

Poola liigat jälgitakse igalt poolt huviga. Sul on küll leping olemas, aga kas oled kindlalt klubiga seotud või lased agendil silmad-kõrvad lahti hoida, et vaadata, mis pakkumisi tulla võib? Huvi Sinu vastu ju kindlasti on?

See on ju ärina toimiv maailm – otseselt midagi uut ei otsi, aga eks me vaatame, mis siit-sealt tuleb. Minu töö on täita oma lepingut. Niikaua kuni pole midagi muud konkreetset tulnud, tegelen ma sajaprotsendiliselt oma koduklubi asjadega. Täna ma arvestan ja planeerin oma tulevikku ikkagi sealsamas.

Kui palju on uueks hooajaks plaanis muudatusi teha, just mängijate vallas?

Meil tuleb praktiliselt uus sats. Andrzej Pluta on juba läinud ja välismaalased vahetuvad meil samuti praktiliselt kõik välja. Nii et ees ootab pikk ja raske suvi.

Eestis eelarved meistriks tulles reeglina ei kasva, aga kuidas seal Poolas seis tundub?

Meil eelarve natuke kasvab. Aga ütleme ausalt, et see, mis toimub praegu mängijateturul – eriti Balkani ja Lõunamaade suunal –, on täiesti ulme. Turg on aetud nii hulluks, et ma kardan, et päris mitmes klubis tuleb sel hooajal kõva plahvatus. Ma ei kujuta ette, kas kõik suudavad neid lubatud eelarveid ja rahasummasid lõpuks täita ka. Meil on väike suurenemine, aga kokkuvõttes on see balansis üldise elukallidusega, mingit tohutut hüpet me teha ei taha.

Küsin lõpetuseks Henri Veesaare kohta. Kas Sa jälgisid NBA drafti ja kas see oli Sinu jaoks üllatus, et ta valiti just päris lõpus 52. valikuna?

See on tegelikult nii keeruline äri. Me võime kõik siin lugeda igasuguste analüütikute ja skautide arvamusi, aga tegelikult me teame, et tagatubades käivad hoopis teised jutud. Ma ei taha täna olla see mees, kes ütleb, et ma teadsin täpselt, et neil oli Atlanta Hawksiga kokkulepe juba kolm nädalat tagasi olemas ja tegelikult me lihtsalt tegime asja huvitavaks. Seal on muidugi oma loogika sees – keegi ei taha ju riskida, vaid soovitakse garanteeritud lepingut saada. Kokkuvõttes on suur samm astutud, ta on valitud ja nüüd on kõik juba tema enda kätes. See on väga karm äri, kus on ülitihe konkurents ja lõpuks võitlevad kõik garanteeritud lepingu pärast. See käib asja juurde ja pole vahet, mitmendana sa lõpuks valituks osutud. Me teame, et NBA on üles ehitatud nii, et sa lähed lõpuks viimasesse laagrisse, kus tehakse viimane reha ja selgub, kes saab platsile ja kes mitte. Selge on see, et Henri on selle võimaluse sealt välja teeninud ja lõpuks pead ennast väljakul niikuinii uuesti tõestama.

Sul on praktiliselt viis aastat järjest olnud ainult korvpall – klubid, koondis, EM-id ja muud asjad vaheldumisi. Kas Sul korvpall paneb silma veel särama või tahaksid hetkel pigem puhkust saada?

Aus vastus on, et puhkust tahaks muidugi (Muigab). Aga selge on ka see, et kui sa tuled saali ja näed neid poisse… Võib-olla ühe trenni kannatad ära seal kõrval niisama jälgida, aga tegelikult tuleb see isu kohe uuesti peale. Selle pundiga on lihtsalt hea koos olla, see ei tundu otseselt raske tööna. Loomulikult, kui tulevad tähtsad mängud, siis pinge natuke kasvab, aga ma olen poistele öelnud sama asja: see koondis toimib ainult sel juhul, kui me kõik tahame siia tulla. Kui me hakkame asja survestama või vastu tahtmist tegema, siis see niikuinii ei toimi.

Ja peatreeneri elukutse on vist selline, et nii palju kui ette antakse, tuleb kõik ära teha?

Lõpuks on hea, et ma praegu koondise juures olen. Kui ma koondises poleks, siis arvatavasti paneks spordidirektor mulle juba praegu survet peale, et ma valiksin uusi mängijaid. Nii et ega sellest tööst ei pääse nagunii (Naerab.).

scroll to top