Eesti korvpallikoondise keskmängija Matthias Tass võitis lõppenud hooajal piiri taga oma kolmanda järjestikuse tiitli, kui kahele Belgia meistritiitlile lisandus võit Poola kõrgliigas Heiko Rannula poolt juhendatud Varssavi Legias. 27-aastane ja 208 cm pikkune tsenter pidi aga hooaja jooksul isiklikus plaanis heitlema nii paremate kui kehvemate hetkedega.
Tass andis Korvpall24.ee portaalile intervjuu koondise treeningul vahetult enne seda, kui sai teatavaks, et uuel hooajal vahetab ta Poolas klubi ning hakkab mängima Lublini Startis, kes tänavu pidi põhiturniiril leppima 13. kohaga. Tass sai Poola liigas lõpuks kirja 16 mängu ning nendes keskmiselt 18,3 minutit, 4,2 punkti, 3,2 lauapalli ja 1,3 resultatiivset söötu.
Rääkisime usutluses tiitlivõiduga kaasnenud emotsioonidest, järjestikuste tiitlite kogumisest võrdluses Legia peatreeneri Rannulaga, hooaja jooksul kogetud keerulistest hetkedest, Poola liigast ja sealsest mängutasemest, finaalseerias otsustavaks saanud nüanssidest, Rannula käekirjast treenerina ning Legia klubi toimetamisest ning võidupidustustest.
Matthias, alustuseks võib-olla kõige rumalam küsimus üldse, aga mis tunne on olla Poola meister? Sa ei saanud küll kõigis mängudes osaleda ja hooaeg oli varasematega võrreldes natuke teistsugune, aga emotsioon on tõenäoliselt ikkagi võimas?
Lõppude lõpuks on tegemist meeskonnaspordiga. Vahet pole, et ma kõigis mängudes väljakule ei pääsenud – meeskonna üle olen ikkagi ääretult uhke. Pidasime vastu. Meil oli hooaja jooksul palju üles-alla kõikumisi, vigastusi ja vahepeal ka kehv mängurütm, aga tulime sellest välja. Eriti suurt tunnustust väärivad need mehed, kes kandsid põhiraskust ja mängisid läbi kõigi raskuste. Pidasime selle pika seitsmemängulise finaalseeria vastu, see oli ikka vägev ja teeb uhkeks.
Kui keeruline on tegelikult sellises olukorras pidevalt valmis olla? Sa ei tea kunagi, kas mahud tol päeval 12 mehe hulka või mitte.
Muidugi oli see omamoodi väljakutse. Tagamehed olid meil kindlalt paigas, välja arvatud, kui keegi vigastatud oli, aga pikkade osas pidime kõik olema ühtmoodi professionaalid. Heiko Rannula liiga palju kaasa ei aidanud ja pikalt ette ei hoiatanud, mängupäeva hommikul lihtsalt ütles, kes seekord koosseisust välja jääb (Muigab.). Pidid igal juhul valmis olema, mistõttu valmistusid eelmisel päeval alati täie tõsidusega. Kedagi ei häirinud see, et vahepeal said puhkepäeva ja vahepeal mitte.
Kas Sul peatreener Rannulaga tõsisemaid jutuajamisi ka oli, kus ta selgitas, miks sellist vangerdust just konkreetses mängus vaja on?
Jah, muidugi. Seda mitte ainult minuga, vaid ka teiste välismaalastega, kui keegi neist pidi pingile jääma. Heiko selgitas alati ilusti ära, kas otsus põhines konkreetsel taktikalisel match-up’il või sobis keegi teine meie joonisesse vastase vastu paremini. Otsustel oli alati kindel sportlik põhjus. Ei olnud nii, et keegi lihtsalt meeldis treenerile rohkem või vähem – kui asi olnuks sümpaatias, siis ma oleksin pidanud küll iga mängu mängima (Muigab.).
Sul endal oli vigastuste tõttu ääretult keeruline hooaeg. Kuidas praegu tervisega seis on?
Praegu tunnen ennast hästi. Eks kehas on veidi väsimust tunda – isegi kui mängukoormust polnud vahepeal nii palju, kui tahtnuks, on selja taga ikkagi viie-kuuekuuline taastusravi ja sellele järgnenud neli kuud tihedat hooaega. See kokku kümnekuuline tsükkel annab kehas tunda ja kerge ei ole. Aga me peame siin Eesti riiki esindama, tunne on uhke ja selle väikese valu kannatab ära.
Kui rahule Sa nende kuudega Poola liigas kokkuvõttes jäid? Kui väljakul olid, siis kuidas sealne tase ja mängupilt tundusid?
Tase oli väga hea ja mäng äärmiselt füüsiline. Individuaalses plaanis oli mul pilt natuke üles-alla – tuli ette häid mänge, aga oli ka kehvemaid. Pean enda jaoks leidma stabiilsema joone. Liiga ise on aga väga füüsiline, seal mängivad individuaalselt andekad mehed, kuid samas tegutsetakse ka taktikaliselt väga targalt. Minu hinnangul on tegemist väga tugeva liigaga.
Kui palju erines Heiko Rannula käekiri Poolas sellest joonisest, mida ta juurutab Eesti koondises? Kas tänu sellele oli Sul lihtsam meeskonda sisse sulanduda?
Süsteemid on väga sarnased. Isegi nüüd, kui liitusin vahetult pärast klubihooaja lõppu koondise trennidega, on kõik taktikalised asjad juba tuttavad, sest olen terve aasta neid samu liikumisi teinud. Üldplaan on täpselt sama, võib-olla siit-sealt tehakse pisimuudatusi, kuna mängijatüübid on koondises ja klubis erinevad.
Kas see tähendab, et Sul oli algusest peale lihtsam kogu sealse süsteemiga kohaneda?
Muidugi. Minu jaoks polnud vaja teha mingeid eraldi trenne, et uusi kombinatsioone selgeks õppida. Polnud midagi täiesti uut. Kohanemine oli väga kiire ja saime meeskonnakaaslastega kiiresti ühele lainepikkusele.
Heiko mainis meile antud intervjuus, et talle meeldis väga klubi juhtkonna rahu hooaja keskel, kui teil oli kuuemänguline kaotusteseeria. Kas Sa ise tundsid ka, et mõnes teises Poola klubis oleks sellises seisus hakatud palju kiiremini tõmblema, aga teil lasti rahulikult oma asja edasi teha?
Kindlasti. Meil oli hooaja algus kohalikus liigas üsna tugev ja see hoidis meid tabeli tipus ka siis, kui see viie-kuuemänguline mõõn sisse tuli. Ju siis juhatus nägi, et isegi pärast paari kaotust olime tabelis ikkagi teisel või kolmandal kohal. Kõigil meeskondadel tulevad mõõnad – mõnel suuremad, mõnel väiksemad. Oli näha, et meisse usuti, ja eks eelmise aasta edu näitas samuti, et Heiko on treener, kes suudab meeskonna võiduni viia.
Rannula ütles ka, et tema hinnangul oli teie meeskond hooaja lõpus füüsiliselt kõige paremas vormis. Kas Sa tundsid seda ka ise väljakul?
Jah, kindlasti. Eriti viimases finaalmängus oli näha, et vastased pidasid jalgade poolest vastu ainult esimese veerandaja. Pärast seda läks mängutempo nende poolt kõvasti aeglasemaks. Meid oli füüsiliselt väga hästi ette valmistatud ja tänu taevale jäid kõik mehed hooaja lõpuni terveks. Meil polnud ka selliseid tõsiseid vigastusi nagu mõnel teisel meeskonnal siin juhtus.
Mis on Heiko Rannula fenomen? Kõik räägivad, et Poola liiga on ülitihe, aga tema on nüüd kaks aastat järjest tiitli võitnud. Mis on tema ja kogu selle klubi saladus?
Me võtsime põhimõtteliselt igat kohtumist nagu play-off‘i mängu – seal on iga võit kulla hinnaga. Meie ettevalmistus ja planeerimine ei muutunud, olgu tegu põhihooaja või kohaliku karika mänguga. Võib öelda, et meil oli praktiliselt kümnekuuline play-off. Suhtusime asjasse täie tõsidusega ja keegi ei läinud ühelegi mängule mütsiga lööma. Meeskond oli kogu selle kümne kuu jooksul ülimalt professionaalne.
Saad Sa täna öelda, et tegid Varssavi Legiasse minnes õige valiku?
Muidugi, see oli väga karastav kogemus ja sain ühe meistrimedali juurde. Heikol on nüüd viis tiitlit järjest, minul kolm. Loodetavasti saan järgmisel aastal ühe juurde. Heikole ei taha ju halba loota, aga noh… äkki saan talle järele jõuda (Naerab.). Tuleb kuidagi järele rühkida, võib-olla pean suvel kuskil liigas ühe hooaja lisaks tegema, et talle järele jõuda. Aga eks elame-näeme.

Toimetaja: Järgnevad küsimused on küsitud olukorras, kus polnud veel avalikult välja hõigatud, et Tass jätkab uuel hooajal karjääri Poola kõrgliigas, aga vahetab klubi ja liitub Lublini Startiga.
Millises liigas Sa seda järgmist medalit püüdma hakkad?
Ei tea veel, asjad pole lukus, aga variante on. Lähinädalate jooksul peaks pilt selgemaks saama.
Kust kandist need pakkumised praegu laual on või mis suunas sa ise vaatad?
Arvan, et sihin peamiselt samasse liigasse tagasi. Poola liiga tundus mulle füüsiliselt sobiv ja sealsed mänguplaanid klapivad minu stiiliga. Kuna selja taga on vigastuste tõttu selline pigem alla keskmise hooaeg, siis esmane siht on teha seal järgmine samm edasi. Eeldan, et võin jääda Poola.
Kas tahaksid Heiko käe all jätkata või prooviksid pigem mõnda muud satsi?
Oma treeneri käe all on alati hea mängida, koostöö sujub kindlasti paremini kui mõne võõra välismaa treeneriga, see on ilmselge. Samas pole ma absoluutselt vastu ka mõnele teisele Poola klubile, saaksin siis vajadusel teisel pool väljakut Heikoga madistada.
Räägi natuke pidustustest ka, kuidas ja kui kaua tiitlit tähistati?
Põhiline tähistamine fännidega oli kohe tiitlivõidu õhtul. Järgmised kaks päeva olime pigem nagu ilukujud (Naerab.) – käisime sponsorite juures, istusime ja tänasime neid koostöö ja toetuse eest sellel pikal teekonnal. Mingit pikka pidutsemist tegelikult polnudki.
Sa tulid sisuliselt kohe Poolast naastes otse koondise trennidesse, millal Sa siis puhata saad?
Esmalt tuleb need kolm koondisemängu ära teha ja alles siis on plaanis väike puhkus. Loodan lihtsalt, et keha peab sellele koormusele vastu.
Kui rääkida veel Poola liigast, siis nii Rannula treenerina kui ka mitmed Eesti mängijad on seal teinud väga häid esitusi. Kas on tunda, et eestlaste aktsiad on seal tänu sellele tõusnud?
Muidugi. Mitte ainult Heiko, vaid ka Kasper Suurorg aitas sellele kindlasti väga palju kaasa, näidates kvaliteetset mängu. Leemet Böckler samamoodi. Nüüd siirdus sinna liigasse ka Karl-Markus Lips ja usun, et tema näitab samuti väga head minekut. Tema füüsiline mängustiil peaks sinna liigasse väga hästi sobima. Eestlaste aktsiad on Poolas kindlasti kõrgel.
Sa oled nüüd saanud koondises taas trenni teha koos Maik-Kalev Kotsariga – millises vormis Maik on?
Maik on alati heas vormis, ta on tõeline professionaal. Me siin trennis üksteist päris ribadeks tõmbama ei hakka, käib selline viisakas madistamine – veidi lükkamist ja surumist, aga ei midagi hullu. Trennis on sellise mehe vastu alati hea ja kasulik mängida.
Üks Eesti tsentritest ehk Henri Veesaar valiti värskelt NBA draftis ära. Millal loodad koondises tema vastu ennast proovile panna?
Noh, siis kui ta lennupiletid siiapoole ostab (Naerab). Tegelikult on see ääretult uhke tunne, et järjekordne eestlane on valitud. Lõppude lõpuks valiti ka Nikola Jokic omal ajal alles 41. valikuna ja mees on mitmekordne MVP, nii et numbriga 52 on samuti kõik võimalik – paar kohta siia-sinna. Henril tuleb sealpool ookeani kindlasti väga äge karjäär.




