Lõppenud hooajal Itaalia kõrgliigaklubis Napoli Basket pallinud 26-aastane ja 203 cm pikkune ääremängija Kaspar Treier on enda sõnul tänaseks pärast talvist koondiseakent saadud põlvevigastusest taastunud ning valmis nii suvisteks koondisemängudeks kui ka uueks hooajaks.
Korvpall24.ee portaalile rahvuskoondise pressiüritusel intervjuu andnud Treier rääkis, mis trauma tal täpsemalt oli ning miks ta otsustas vaatamata vigastusele siiski koondisesse tulla. Lisaks vaatame tagasi lõppenud hooajale ning palume mängumehel analüüsida, kuidas tema arvates korvpalliaasta läks.
Vaatamata sellele, et teist hooaega Napolis mänginud Treieri statistilised numbrid varasema aastaga veidi langesid, siis mehe enda sõnul suutis ta ühes olulises elemendis suure sammu edasi astuda. Intervjuu lõpus vaatame ka tulevikku ning küsime Treierilt, kus me teda uuel hooajal mängimas näeme.
Kaspar, alustame sellest, et Sinu jaoks lõppes hooaeg vigastusega. Mis juhtus ning millises seisus Sa praegu oled?
Mul läks põlv katki. See juhtus ühes esimestest mängudest pärast (veebruari) koondisepausi. Mängu ajal mul mingit traumat või konkreetset olukorda polnudki ja ma ei pannud alguses tähelegi, et midagi oleks juhtunud. Järgmisel päeval oli põlv lihtsalt natukene valulik. Pärast puhkepäeva läksin trenni, tegin seal ühe poolkõva liigutuse küljele ja siis hakkas juba rohkem tunda andma. Läksime uuringutele ja saime teada, et menisk on katki. Midagi hullu tegelikult polnud, üks tükk võeti lihtsalt välja, taastumiseks kulus kaks kuud ja nüüd on see periood läbi ning põlv peaks terve olema.
Oled Sa siis praegu sada protsenti valmis maksimumiga kõike kaasa tegema, mis ette on nähtud?
Ma olen maksimumiga trennid ja harjutused kaasa teinud küll, aga kui koormus läheb väga suureks, annab põlv vahepeal veel õrnalt tunda. Oleme füüsilise ettevalmistuse treeneri Ott-Erik Kalmusega asja kontrolli all hoidnud ning nüüd hakkame lisama ka kontakti – siiamaani ma kontaktset trenni ei teinud. Praeguse seisuga on põlv väga hea ja ei anna üldse tunda. Samas võib see seis kiiresti muutuda, mistõttu ma ei julge veel kindlalt välja öelda, et olen sada protsenti tagasi. Mentaalselt on see uuesti alustamine samuti natuke harjumatu, sest ma pole pikka aega saanud midagi teha.
Kas Sul seda mõtet ei tekkinud, et kuna selja taga on raske hooaja lõpp ja vigastuse ravimine, siis võiks koondises selle akna vahele jätta ja ennast hoida? Või on nii, et kui kutse tuleb, siis Sa lihtsalt tuled?
Seda mõtet mul otseselt peast läbi ei käinud. Võib-olla korraks ikka mõtlesin, kas peaks ennast hoidma või mitte, aga minu eesmärk oli koondise juures just mänguvorm tagasi saada. Ma olen kord juba suvel teise põlve meniskit samamoodi ravinud. Mäletan, et suvel oli taastusravi ja kui sügisel klubi juurde läksin, oli algus maru raske. Kui ma suudan end koondisega nüüd sellisesse vormi ajada, et klubi juurde minnes olen juba tippvormis, on kõik hästi.
Võta palun oma möödunud hooaeg tervikuna kokku – kuidas jäid rahule nii enda kui Napoli meeskonna sooritusega?
Ütleksin, et midagi ülemäära kiita pole, aga samas pole ka hullu. Meil polnud aasta jooksul kordagi hetke, kus oleks üüratult hästi läinud, aga samas ei tulnud ka selliseid aegu, kus asjad olnuks väga halvasti. Kaotasime paar mängu järjest, aga siis jälle võitsime mõned järjest – hooaeg oli justkui tasakaalus. Eks me jahtisimegi ju play-off kohta. Siis aga said mängijad vigastada, koosseis muutus ning ühel hetkel otsustati vahetada ka peatreenerit. See lõi rütmi veidi sassi. Mitte et uus treener oleks halba teinud – vastupidi –, aga mängijatele jäi mulje, et me ei jahi enam play-off‘i, vaid üritame liigasse püsima jääda. See oli keeruline hooaeg. Itaalia liiga on selles mõttes keeruline, et seal lahutab kaheksandat ja kaheteistkümnendat kohta tihti vaid üks võit või kaotus. Kogu liiga on ülesehituselt hästi tasavägine.
Kuidas Sa individuaalselt oma rolli ja panusega rahule jäid?
Hooaja sees ma ise tundsin küll, et tegin sammu edasi, kuigi statistikas see võib-olla nii hästi ei kajastu. Panin ise tähele, et sain lõpupoole kaitses väga hästi hakkama. Kaitsemäng on minu jaoks alati olnud keerulisem pool, aga kuna olen füüsiliselt paremaks läinud ja selle nimel vaeva näinud, suutsin kaitses isegi endast väiksemaid mängijaid hästi katta. Meie mängupilt oli lõppude lõpuks rajatud väga palju individuaalsete oskuste peale. Meie tagamängijatest ameeriklased tegid väljakul kõike ise…
Et edasi nad palli väga ei jaganud?
Jah, ühel hetkel sain aru, et sealt tagaliinist väga palli tulemas pole. Sellises olukorras ongi vaja leida teine viis, kuidas meeskonnale võimalikult palju kasulik olla. Sel aastal oli minu roll selline ja loodame, et tulevikus on parem.
Kas hakkasid füüsilise poole pealt midagi teistmoodi tegema või pöörasid sellele lihtsalt rohkem tähelepanu?
Hakkasin koostööd tegema toitumisnõustajaga. Mul on ka minevikus olnud hetki, kus olen kellegi abi kasutanud, aga need polnud pikaajalised koostööd. Nüüd leidsin endale Kerstin Joandi – kasutan võimalust ja tervitan teda siinkohal –, kes on väga hea toitumisnõustaja. Tema leidis mulle täpselt selle, mida mul vaja oli. See ei tähenda, et söön ainult riisi ja kana, ta pigem õpetab ja suunab mind paremini toituma.
Mis olid peamised muutused, mida pidid oma menüüs tegema? Oli seal mingeid piiranguid, millega oli alguses raske harjuda, või kasvas lihtsalt teadlikkus ja selle raames saad endale mugavaid valikuid teha?
Seal polnud tegelikult midagi rasket ega keerulist. Rolli mängivad hoopis pisikesed detailid. Me midagi otseselt piirama ei hakanud, asi on pigem kogustes, söömise kellaaegades ja muudes sellistes pisiasjades. Alustasime tasa ja targu. Nüüd, aasta hiljem, on seis palju parem ja loodan, et läheb veelgi paremaks.
Seal lõunamaal vist õhtusöögi kellaaegade jälgimisest väga kinni ei peeta? Kui teil on tiimiga väljaminek või käite pärast mängu söömas, kas siis igal mehel on oma toitumiskava näpus või helistatakse toitumisnõustajale, et uurida, mida tohib tellida?
Vastupidi, seal ei tee keegi selliseid asju (Naerab.). Minu tähelepanekute järgi on selliseid mängijaid üldse vähe, või siis lihtsalt nendest asjadest ei räägita. Itaalias ongi tegelikult raske toitumist jälgida: seal on palju pastat ja süsivesikuid ehk hoopis teistsugune toit, kui eestlastele sobib. Ma ei teagi, kuidas itaallased suudavad ise nii saledad püsida. Pigem olen kuulnud, et kui eestlane läheb Itaaliasse reisile, tuleb ta sealt ikka paar kilo raskemana tagasi.
Kas korvpall on sel tasemel, kus Sina mängid, muutunud nii professionaalseks, et pidevalt tuleb kasutada abilisi – olgu need siis psühholoogid, eratreenerid, suvised üldfüüsilise treenerid või toitumisnõustajad? Eesti koondise meeste puhul tundub see järjest tavapärasem ja normaalsem.
Jah, nõustun sinuga täielikult. Arvan, et see on tingitud korvpalli muutumisest – mäng muutub aina füüsilisemaks ja kiiremaks. Sulle ei jäägi muud varianti teistega konkureerimiseks, sa pead sellega kaasa minema. Vanasti pandi võib-olla rohkem rõhku oskustele, näiteks kui hästi sa oskad põrgatada ja nii edasi. Nüüd aga vaadatakse suvel, kui aega on rohkem, just seda füüsilist poolt ja nähakse selle kallal vaeva.
Kas tundsid kohe konkreetselt väljakul, et kui füüsiline vorm on parem, siis on ka kaitses lihtsam mängida?
Üleüldise füüsilise vormi puhul küll, jah. Ja see ei tähendanud ainult kaalust alla võtmist – kuigi ka see aitas kaasa. Me nägime üldfüüsilise treeneriga ikka väga palju vaeva. Mul polegi varem olnud sellist hooaega, kus ma oleksin nii palju jõusaalis tööd teinud. Meil oli kindel siht ja plaan. Napoli üldfüüsilise ettevalmistuse treener tegi super tööd ja sama käib ka Oti kohta, kellega ma praegu koos edasi töötan – Ott on samuti megatasemel treener.
Sina ja Kregor Hermet olete läbi karjääri olnud üsna sarnase stiiliga mängijad. Hermetil on viimastel aastatel füüsiline muutus olnud silmaga nähtav ning uue lepingu näol Prantsusmaal on tulnud ka resultaat. Kuna mängite samal positsioonil ja konkurents koondises on kõva, siis kas te hoiate üksteisel silma peal, et kui üks mees hakkab füüsist parandama, peab teine samamoodi kaasa minema?
Ma pole varem sellele niimoodi mõelnud, aga nüüd hakkan küll mõtlema, jah! Peab Kregorist veelgi rohkem vaeva nägema (Naerab.).
Mis seis Sul uueks hooajaks on, kas Sul on kuskil leping olemas?
Mul on Napoliga veel leping, aga eks vaatame, mis saab. Arvestades nende suurt ja ambitsioonikat sihti Eurocupile pääseda, ei tea ma täpselt, kui suur minu roll seal olema saab. Lõppkokkuvõttes ei garanteeri sulle keegi midagi, aga ma vaatan ringi, mis pakkumisi veel tuleb ja kaalun kõiki variante. Üritan leida endale hea koha. Kui midagi uut ei leia, siis mängin tõenäoliselt Napolis edasi.
Kuidas teil Napoliga kokkulepe on, kas nad on andnud Sulle rohelise tule ringi vaatamiseks?
Selles mõttes küll, jah. Nad kedagi vägisi kinni ei hoia ja see huvi uue klubi otsimiseks on tulnud pigem isegi nende poolt. Vaatame, kuidas see asi areneb.
Kas agent on õnged vette visanud ning kas siht on ikkagi Itaalia kõrgliiga või oleksid nõus minema ka näiteks kuskile ambitsioonikasse esiliigaklubisse liidrirolli kandma?
Esiliiga peale ma mõelnud pole, pigem sooviks ikkagi leida koha mõnes kõrgliigaklubis. Kas see on Itaalia või mõni teine riik, ma veel ei tea. Agent teeb tööd ja vaatab kõiki võimalusi. Ilmselgelt on mul lihtsam tööd leida Itaalias kui kuskil mujal välismaal ja minu jaoks oleks see tõenäoliselt ka tõhusam variant. Tuleb asju vaadata, mõelda ja kaaluda.

Itaalia liigast rääkides, siis lõppenud hooajal oli suur skandaal seoses Trapani meeskonnaga, mis poole hooaja pealt väga heal kohal paiknedes pankrotti läks. Kui palju taoline asi Itaalia kõrgliigat raputas ja usaldusväärsust kõigutas, et selline saatus tabas klubi, mis mängis ka eurosarjas?
No ikka mingil määral kõigutas. Ega nad polnud ainsad, finantsilisi probleeme oli ka ühel esiliiga võistkonnal, kes poole hooaja pealt lihtsalt pillid kotti pani. See oli nõme olukord ja raske on midagi öelda. Samas, kuigi see Trapani juhtum lõi hooajale oma paugu, siis üleüldises pildis see tõstis liiga taset. Aina rohkem on tekkinud võistkondi, kes tahavad pürgida sinna, kuhu Trapani jõudis – nad tõusid ju esiliigast ja kerkisid kohe tippu ning näitasid, et kõik on võimalik. Ambitsioonikaid klubisid on nüüd palju, seda ka tänu NBA Euroopa teemale. Itaalia liiga saab olema väga äge. Jägmine aasta on vist juba kolm või neli võistkonda Eurocupis, kaks Euroliigas ja siis veel FIBA Europe Cupi ja Meistrite Liiga satsid. See värk saab igatahes äge olema.
Kui palju Sa kõrvalt näed, et Itaalia klubid elavad veidi üle oma võimete või hammustavad suurema ampsu, kui tegelikult jaksu on? On see tavaline asi, et võlgnevused klatitakse kuidagi hooaja lõpuks ära, või oli see Trapani juhtum pigem erandlik pauk?
Minul pole klubidega kordagi ühtegi probleemi olnud. Tundub, et selliseid asju, kus palkadega pikalt hiljaks jäädakse, ikkagi väga palju ei juhtu. Trapani juhtum oli täiesti omamoodi ja teistsugune. Nii palju kui mina asjast aru sain, ei teinud klubi president mängijatele mitte ainult tavalisi mängijalepinguid, vaid kasutas ka teisi viise – näiteks vormistas nad justkui oma teistesse firmadesse tööle.
Ehk tehti ka mingeid hämaraid asju?
Hämaraid asju jah, et maksudest kõrvale hoida. Kui see lõpuks avalikuks tuli, siis ametnikud selle üle mõistagi õnnelikud polnud.
Seal läks klubi vist ka korvpalliliiduga tülli, kõik olid kõigi teiste peale pahased ja süüdistasid üksteist?
Jah, alguses hakati neid karistama ja sealt edasi tekkis juba küsimus, kumb pool on tugevam ja võimukam. Loll olukord, aga mis läinud, see läinud, vaatame edasi.
Sinu hinnangul läheb liiga ülemine ots siis järjest tihedamaks? Tavaline Eesti korvpallisõber teab Euroliigast Milanot ja Bolognat, aga tegelikult on vahepeal karikaid ja tiitleid võitnud ka satsid, kes keskmisele vaatajale väga palju ei ütle.
Jah, kindlasti läheb tihedamaks. Praegugi mängib näiteks Veneetsia väga hästi, nad panid Virtuse poolfinaalis magama (Veneetsia kaotas lõpuks finaalseerias Milanole 1-3 – toim.). Arvan, et lähimate aastate jooksul tekib kindlasti kolm-neli satsi, kes hakkavad tippudega tugevalt konkureerima. Brescia on samuti olnud aastaid seal tipus, kuigi praegu ei teagi, mis nad edasi teevad, sest neil sai üks pikem tsükkel läbi.
Siiamaani on tundunud, et kuigi need Euroliiga satsid on paberil selgelt tugevamad, on neil raske toime tulla Euroliiga ja koduliiga tiheda graafikuga. Sama probleem kummitab tihti ka Hispaania klubisid. Kui palju sa kõrvalt näed, et Euroliiga meeskonnad maksavad nädalasiseste raskete mängude tõttu koduliigas lõivu?
Kindlasti maksavad lõivu. Juba selle pealt, et kui su vastas on klubi, kes eurosarja ei mängi, on nemad saanud nädal aega spetsiaalselt selleks kohtumiseks keskenduda. Euroliiga sats tuleb aga samal ajal kuskilt Türgi reisilt ja saab enne mängu teha vahest ainult ühe trenni. See mängib suurt rolli. Samas on näha, et kui Euroliiga hooaeg läbi saab ja meeskonnad saavad keskenduda ainult ühele asjale, on kahe tippvõistkonna tase teistega võrreldes ikkagi tuntav. Ma ei mäletagi, kumb neist viimati võitis, aga sel aastal oli Virtus põhiturniiri tabelis igatahes esimene. Aga raske on see graafik neile kindlasti.
Milano meeskond – võib-olla ma teen neile liiga, aga minu meelest olid nad Euroliiga tasemel viimati tõeliselt head siis, kui Kristjan Kangur seal mängis ehk 12 aastat tagasi. Pärast seda on igal aastal olnud suured lootused, aga Euroliigas minnakse pigem lati alt, isegi kui Itaalias midagi ära tehakse. Kas ka Itaalias tuntakse, et nad ei mängi oma taset, potentsiaali ja seda suurt aurat välja?
On küll, see tunne on seal olnud juba aastaid. Viimane üksik suursaavutus oli neil see final four‘i jõudmine viis aastat tagasi. Nimed on neil kõvad ja rahalises mõttes konkureerivad nad täiesti Euroliiga tippudega. Ma ei tea, miks see nii on läinud, aga korvpall juba on selline. Nüüd sai seal uueks peatreeneriks Peppe Poeta, eks paistab, mis tema sellest kõigest välja suudab võluda ja kas ta tirib meeskonna sellest seisust välja.
Sa ütlesid intervjuu alguses, et oled valmis koondises paugutama. Me teeme seda intervjuud mõned päevad enne sõprusmängu Läti vastu. Mängud Lätiga lähevad tihti tavalise sõprusmängu raamidest välja. Kas lõunanaabrite ja selliste meeste vastu, keda sa tõenäoliselt ka keskmisest paremini tunned, on erilisem mängida – isegi kui tegu on kontrollmänguga?
Ma ei tea, kas see mäng just erilisem on, aga tegu on ikkagi esimese mänguga enne ametlikku koondiseakent. See on koht, kus nii meie kui ka Läti mehed saavad end treenerile tõestada ja tahavad teistele kohta kätte näidata. Seal ei tehta vastasele mitte mingisugust allahindlust. Vahet pole, kas see on sõpruskohtumine või tavaline mäng, kaotada ei taha lõpuks keegi. Isegi sellistes sõprusmängudes, kus loetakse ainult veerandite punkte ja tablool üldseisu pole, on meestel lõpuks peas skooriarvutus olemas, et kes juhib. Võit on spordis väga tähtis ja kui sellele ei mõelda, siis mis point sellel kõigel üldse on.
Küsin sinu käest sama küsimuse, mida küsisin ka koondise abitreeneri Indrek Reinboki käest. Kas Eesti koondises on vanusest ja kogemusest ka treeningutel abi? Näiteks Siim-Sander Venel on koondises käsil juba vist kaheksateistkümnes hooaeg. Kas tema saab trennis veidi lihtsamalt läbi ja peab vähem joonejookse tegema kui nooremad mehed, kes teevad alles esimesi samme, või koondises vanuse järgi erisusi ei tehta?
Vot see on hea küsimus. Mina pole küll tähele pannud, et mingeid erisusi tehtaks – isegi kogenud mängijate suunas vist mitte. Kõigi jaoks on koondises reeglid ja koormused samad ja mingeid järeleandmisi ei tehta.
Ehk siis Eesti koondises selliseid mehi ei ole, kes endale kuidagi hõlpu välja kaupleks?
Ei, absoluutselt mitte.




