Close

INTERVJUU | Indrek Reinbok noortetööst: oma tegevustele peab kriitiliselt otsa vaatama, et me ei jääks siin ääremaaks

-Indrek Reinbok | Foto: Basket.ee Facebook

Lõppenud hooaja algusfaasis Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreeneri kohalt lahkunud Indrek Reinbok on saanud pärast seda elu veidi vabama graafikuga võtta, aga Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus kinnitas treener, et korvpall on tema elus nii suur osa, et tegevused ei lõppe kunagi otsa.

Värskelt taas Eesti korvpallikoondisega kogunenud Reinbok on jätkuvalt ametis rahvusmeeskonna abitreenerina ning kuni Heiko Rannula tiitlijahile Poolas juhiti kahekesi koos teise abitreeneri Brett Nõmmega Tallinnas toimuvat ettevalmistust. Reinboki sõnul on koondise treenerite tiim nii hästi kokku töötanud, et ka Rannula eemalolekul kõik asjad toimivad ning abitreeneritele on antud ka mõnusalt vabadust tegevusi suunata.

Korvpallikoondise pressiüritusel tehtud intervjuus rääkis Reinbok muuhulgas sellest, mida ta lõppenud hooaja teisel poolel kõrvaltvaatajana kohaliku meistriliiga ja ka noorteliigade kohta märkas. Saime teada, mida ta arvab meie järelkasvu kohta, kõrgliigas justkui taaselustunud Tartu ja Tallinna rivaliteedi asjus ning TalTechi plaanidest ainult eestlastega Eesti meistriks jõuda.

Indrek, kas Sinu kohta saab nüüd öelda, et oled saanud suurest korvpallist natukene puhata?

Kindlasti saab seda nii öelda jah, aga ma pigem vaatan ikkagi tulevikku. Olen alati olnud sellise mentaalsusega, et ma pole kunagi väga pikka puhkust hästi talunud.

Sulle ei meeldi puhata?

Just, täpselt nii (Muigab.).

Kuidas Sa oled ennast vahepeal korvpallialaselt vormis hoidnud pärast seda, kui töö Kalev/Cramos läbi sai?

Korvpall on minu jaoks elu üks suuremaid osi ja see ei lõpe kunagi. Esiteks vean ma TTÜ noorte korvpallisüsteemi, mis võtab päris korraliku tüki ajast. See periood on kindlasti andnud võimaluse vaadata natuke rohkem Eesti noorte korvpalli sisse ning jälgida kõrvalt meie enda liigat juba natukene neutraalsema positsiooni pealt. Muidugi on saanud ka ringi käia ja vaadata, mis mujal toimub.

Küsingi siis Sinu kui neutraalse vaatleja käest noorte korvpalli seisukohta. Kas meil on peale tulemas väärilist järelkasvu neile meestele, kes praegu siin koondist esindamas on?

Poisse on meil kindlasti peale tulemas. Me elame praegu lihtsalt päris tormisel ajal, kus Ameerika poolt on peale tulnud uus buum. Kõik noored korvpallurid vaatavad üle lombi ja kõigil on soov sinnapoole ära saada. See omakorda mõjutab väga palju seda, mis meil siin kodumaal toimub. Seda silmas pidades peab oma tegevustele hästi kriitiliselt otsa vaatama, et me ei jääks siin ääremaaks.

Räägime natuke ka sellest lahkuminekust Kalev/Cramoga. Oled Sa sellest juba üle saanud ning kas teie vahele jäid mingid pahad tunded ka?

Ma ei võtnud sel teemal sõna ka siis, kui me lahku läksime, ja mul ei ole ka praegu suurt soovi neid asju lahata.

Kas Sa jälgisid nende tegemisi hooaja vältel kõrvalt ja analüüsisid seda?

Otse loomulikult jälgisin ja elasin kaasa, sest see oli ikkagi minu poolt kokku pandud võistkond. Ma väga lootsin, et nad teevad tulemuse ära.

Kui Sa meie kodust liigat kõrvalt jälgisid, siis kas liigale tervikuna oli hea, et Tartu sai pärast pikka ootust taas oma tiitli kätte? Tekitas see uut hingamist?

Igasugune rivaliteet on väga hea. Meil on praegu kaks tippklubi, kes eristusid teistest, mis on mõnes mõttes positiivne. Ülejäänud seltskond on ikkagi piisavalt ambitsioonikas, et neile kahele järgi jõuda. Lihtsalt üleüldine pilt, mängijate valik ja tase on aastate jooksul tegelikult muutunud ja pigem mitte selles suunas, mida sooviks.

Rääkisin hiljuti Rait Käbiniga ja neil on TalTechis uus nelja-aastane strateegia tulla ainult Eesti mängijatega Eesti meistriks. Kuna sa ise mainisid, et USA tõmbab noori magnetina ära ja üldse on Euroopas piirid meie meeste jaoks ajalooliselt kõige rohkem lahti, siis minu küsimus on: kust tulevad need mängijad, kellega TalTech, Kalev/Cramo või Tartu saaksid oma ambitsioone täita?

Esiteks, ma olen TalTechi süsteemiga väga tihedalt seotud ja tean, kui tublid nad on olnud. Organisatsioonina on neil väga tugev pikaajaline plaan ja konkreetselt paigas visioon, kuidas seda teha. Kui seda soovitakse teha ainult eestlastega, siis ilmselgelt tuleb selle jaoks eelarvet kasvatada, et olla atraktiivsed neile poistele, kes praegu lähevad välismaale juba soliidset raha teenima.

On see üldse reaalne, et Eesti klubid suudaksid Euroopa liigadega võidelda ja tuua samasuguseid koondise tasemel mehi Eesti liigasse tagasi?

Tänases seisus mitte. See on üldse küsimus meie korvpalli juhtimisele ja liigadele, et kuidas me saaksime olla konkurentsivõimelisemad ja kaasata siia juurde finantse. Nagu Gerd Kiili (Korvpalliliidu peasekretär – toim.) siin hiljuti mainis, siis populaarsuse mõttes oleme me tegelikult täpselt seal, kus tahame olla. Nüüd on lihtsalt vaja välja mõelda mudel, kuidas asjad muutuksid igas suunas atraktiivsemaks.

Millal me Sind mõne kõrgliigaklubi juures tagasi näeme, ükskõik mis rollis?

Ma olen igal juhul tööturul aktiivne. Konkurents on väga tihe ja sellele küsimusele oskab vastata ainult tulevik.

On sulle vahepeal mingeid pakkumisi tehtud või maad kuulatud?

Jah, ma olen aktiivselt tegutsemas, mul on selles osas teatavad abilised ning mul on laual erinevaid stsenaariume.

-Indrek Reinbok | Foto: Basket.ee Facebook

Lähme nüüd koondise juurde. Intervjuu tegemise hetkel võitleb Heiko Rannula Poolas taas meistritiitli pärast, aga teie peate kahekesi Brett Nõmmega koondisevankrit vedama. Kas Heiko saadab igal hommikul käsulaua ülevalt alla Tallinnasse ja teie tegutsete või on abitreeneritele hetkel jäetud vabamad käed?

Me oleme selle kooslusega juba päris pikalt töötanud ja meil on treeneritebrigaadina väga hea tunnetus, kuidas meeskonnana toimida. Loomulikult Heiko monitoorib meie tööd, aga meil on mõnusalt vabadust asju ise ette valmistada. See on oluline, sest nii saab tema omakorda vabalt mõelda sellele, mis tal Poolas on vaja korda saata.

Mis seisus meie koondise mehed praegu on? Osad on saanud rohkem puhata, osad vähem, aga milline on üldine pilt?

Üldine pilt on selline, et kõigil on n-ö ülevaatus tehtud ja ära markeeritud murekohad, millega peab tegelema. Praeguse seisuga on pilt väga hea. Mentaalselt on hooaegadest küll liiga vähe möödas ja on näha, et päris nälga korvpalli osas veel tekkinud pole. Samas eluratas veereb nii kiiresti, et järgmised asjad tulevad peale. Praegu on fookus paika sätitud ja proovime kehad ka sellele järele viia.

Kas korvpallurite jaoks ongi nüüd reaalsus see, et hooaeg kestab põhimõtteliselt aasta ringi ehk 365 päeva? Kui sa just oma liigas väga varakult välja ei kuku, siis pikemaid pause ei tekigi?

Hetkel Euroopa kalendrit vaadates tekib tõesti momente, kus puhkust on pigem vähe. Ka klubide juurde oodatakse mängijaid tagasi juba väga heas konditsioonis. Klubid kutsuvadki mehi kokku suhteliselt viimasel hetkel, et alustada kohe päris tööga. Nõuded mängijate enesedistsipliinile on aastatega kõvasti tõusnud.

Kas saite koondisesse kõik mehed, keda soovisite, või on keegi, keda oleksite tahtnud, aga ei saanud?

Ma olen küsimustele selle kohta, keda me ei tahtnud või ei saanud, alati vastanud, et meil pole mõtet “oleks-poleks” versioone püstitada. Usun, et meil on praegu koos hea või väga hea selektsioon. Loodame, et nad kõik püsivad ilusti terved, siis on peatreeneril valiku tegemisega isegi natuke peamurdmist ja keerulisi otsuseid.

Kas meeste valik on läinud heas mõttes keerulisemaks ehk valikut on nii palju, et kellelegi peab lõpuks ikkagi paha tuju tekitama ja nimekirjast välja jätma?

See sõltub jällegi akna ajast. Suvisel perioodil on enamik mängijaid kättesaadavad, muul ajal on asi keerulisem. Suvel on meil see luksus olemas, et kõik on kohal ja valikuid saab teha. Paljud mängijad mängivad täitsa soliidsetes ja tugevates liigades ning on hea vaadata, kuidas nad on edasi arenenud.

Meil on tulemas sõprusmäng Lätiga, mis on meie jaoks alati natuke rohkem kui lihtsalt sõprusmäng. Kas EM-i valusa kaotuse eest on kättemaks tulemas või te nendele asjadele ei mõtle?

Ma vastaks nii, et sellele mängule on kindlasti teine ülesanne püstitatud – esiteks on see ettevalmistav mäng. Jah, seal on kindlasti see komponent olemas, et lähinaabriga on mängud alati mingil määral põhimõttelised. Kuid esmane ülesanne on ikkagi sättida ennast valmis valikaknaks, anda mängijatele kätte õige tunnetus ja minna mängima võimalikult hästi.

Viimane küsimus on natuke provokatiivne. Kas Eesti koondises vanusel ka mingi eelis on? Kas vanemad mehed, nagu näiteks Siim-Sander Vene, kellel jookseb juba seitsmeteistkümnes või kaheksateistkümnes aasta koondises, pääsevad trennis natuke kergemalt? Kas nemad peavad vähem joonejookse tegema kui nooremad mehed, kes teevad koondises alles esimesi samme?

Ma pigem kiidaks vanemaid mehi selles osas, et nad on näidanud väga head eeskuju. Nad ei küsi endale mingeid erisusi, vaid näitavad noorematele eeskujulikku enesedistsipliini ja tahet. Nad näitavad, kuidas olla professionaalne pallur ja kuidas treeningul käituda. Mina jagaks vanematele meestele ainult kiitust.

Ehk siis selliseid läbirääkimisi koondises ei toimu?

Ei, hetkel pole selliseid asju toimunud (Muigab.).

scroll to top