Close

INTERVJUU | Mihkel Kirves läheb operatsioonile ja jääb EM-ilt eemale: Leedu arstide esialgne diagnoos oli natuke vale

-Mihkel Kirves | Foto: BC Jonava CBet Facebook

Pärast mitut aastat end taas välismaal proovile pannud 28-aastane Mihkel Kirves suutis Leedu kõrgliigas jala ukse vahele saada ja tõusta Jonava meeskonnas olulisse rolli. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile vaatas Kirves tagasi korralikule välishooajale ning samuti rääkis ta end tabanud vigastusest, operatsioonist ja EM-ilt eemale jäämisest. 

Lõppenud hooaega alustas 200 cm pikkune Kirves Leedu meistriliigas Mažeikiai meeskonnas, kus kolmes kohtumises jäi tema arvele keskmiselt 9,5 minutiga 3,7 punkti ja 1,3 lauapalli. Seejärel siirdus eestlane samas liigas pallivasse Jonava võistkonda ning tõi hooaja jooksul 20 minutiga keskmiselt 8,3 silma, 4,1 lauapalli ja jagas 1,6 korvisöötu.

Intervjuus rääkis aastaid kodumaal Pärnu meeskonda vedanud ning BC Kalev/Cramost välismaale siirdunud Kirves oma lõppenud hooajast. Täpsemalt peatusime Mažeikiaisse minekul, kurikuulsal peatreeneril Virginijus Šeškusel ning võimalusest siirduda hooaja algfaasis konkurendi Jonava ridadesse. Samuti tuli juttu sellest, kuidas õnnestus eestlasel Leedu liigas oma pikkusega keskmängija positsioonil toime tulla ja kui rahule jäi ta nii enda kui ka Jonava esitusega. Lisaks rääkisime leedukate suhtumisest Eesti-Läti liigasse ja meie korvpalli ning uurisime, milline on sealne korvpallikultuur. Lõpetuseks saime teada, mis vigastus Kirvest hooaja lõpus vaevas, kui keeruline on taastumise tõttu EM-i ettevalmistust kõrvalt vaadata ning kas eestlasel on järgmise hooaja mängupaik teada.

Mihkel, alustame sellest, et võta palun oma sündmusi täis lõppenud hooaeg ise mõne lausega kokku.

Väga keeruline hooaeg oli. Sai mindud Mažeikiaisse, aga treener, kes mind sinna soovis, sai veel enne hooaja algust kinga ja seejärel tuli kurikuulus Virginijus Šeškus, kellele ma üldse ei sobinud. Jonava huvi tuli põhimõtteliselt kohe pärast esimest uudist, kui Šeškus oli öelnud, et ta ei tea, mida minuga peale hakata, aga Mažeikiai ei lasknud mul alguses minna. Mina ise sain alles hiljem teada, et Jonava soovis mind juba varem. Pärast paari mängu Mažeikiais oli minul ja agendil mõlemal soov klubi vahetada ja sealt edasi läks küllaltki kiirelt. Seejärel liitusin Jonavaga, kus võistkonna mõttes oli vägagi positiivne hooaeg. Isiklikus plaanis ei olnud hooaeg võib-olla nii positiivne, kuna oli üks põlvetrauma ja ütlen kohe ära, et lõpus mängisin hüppeliigese traumaga. Reedel, 4. juulil lähen operatsioonile ja taastumine võtab umbes neli kuud.

Mismoodi suhtlus Šeškusega välja nägi? Kas ta Sulle midagi silmast silma ka ütles või lugesid meediast, et ta ei oska Sind kasutada?

Temaga polnud põhimõtteliselt mingit suhtlust, kuna tema inglise keelt ei rääkinud. Suhtlus oli minimaalne. Käisid trennis kohal ja tegid nii palju ja nii hästi, kui oskasid, aga kui kontrollmängudes mind mingil määral veel kasutati, siis liigamängudes oli minu roll täiesti null. Leedu meediat ma alguses ei tarbinud ja see info jõudis minuni pärast. Ma sain Jonava abitreeneritega väga hästi läbi ja nende käest sain hooaja käigus palju infot.

Mis Šeškuse taktikaline plaan siis oli, et Sa sinna üldse ei sobinud? Kas vähemalt sellest said aru?

Kuna ma olin sinna toodud “nelja” peale, siis ta ei katsetanud mind kordagi “viie” peal. Tema jaoks pidi “neli” olema puhas viskaja, mis minu mänguga kokku ei käi. Sellepärast ma talle ei sobinud ja inimesena vist ka väga ei meeldinud.

Milles see väljendus?

Lõpus oli näha. Viimased kaks nädalat ei rääkinudki ta minuga üldse ja suhtlus oli täiesti null. Suhtlesin Mažeikiai abitreeneriga ja temaga oli kõik okei, aga Šeškusega heal juhul teretasime ja kui polnud samas saali otsas, siis polnud ka seda. Kui oli juba kindel, et ma Mažeikiaist lahkun, siis oli ta nagu parim sõber ja rääkis ausalt, et ei tea, kuidas mind kasutada. Seda rääkis ta hooaja käigus põhimõtteliselt kõikide mängijate kohta. Tema jaoks olid mängijad pidevalt kas liiga odavad või mitte piisavalt osavad. Neid jutte oli palju, et tema ei tea, mida selle võistkonnaga üldse peale hakata. Šeškus on selline väga vastuoluline treener.

Aga tundub, et Kristen Kasemets kannatas seal lõpuni ära?

Kasemetsal oli juba teine treener, sest Šeškus lahkus novembris. Tema viimane mäng oli vist enne novembri koondiseakent ja siis oligi tema sõit seal sõidetud.

Kuidas Jonava huvi tekkis? Kas see oli tegelikult juba varem olemas või oli tegemist juhuste kokkulangemisega?

Jonava huvi tekkis sellepärast, et seal oli tuttav treener, kes teadis mind. Mantas Šernius oli kaks aastat Prometey abitreener ja oli minuga väga hästi kursis. Enne ei saanud Jonavast huvi olla, sest minu leping Mažeikiaiga oli tehtud varem, kui Mantas Šernius allkirjastas lepingu Jonavaga. Seal oli küsimus lihtsalt treeneris.

Kas läbirääkimised kahe klubi vahel läksid sujuvalt või hoiti Sind kinni ja visati kaikaid kodarasse?

Ei. Mažeikiai president sai ise ka aru, et ma ei sobi sinna ja kui ma näitasin huvi lahkuda, siis läks kõik väga kiirelt ja ladusalt.

Mis roll Sul Jonavas oli ning mis nüüd uues klubis õigesti läks, et nii kindlalt põhirotatsiooni said?

Jonavas oli kõik vastupidi. Mind võeti puhtalt “viie” peale ja mängisingi terve hooaeg tsentri positsioonil, mis ei ole mulle võõras. Olen sel positsioonil ka varem mänginud, aga mitte nii suurte kehade vastu. See oli treeneri nägemus kohe algusest peale. Ta lubas visata ja kaitses pidin võtma vastaste kõige pikemaid ja suuremaid.

Kas põhitsenter oli siis Oskaras Pleikys ja Sina olid teine number?

Pleikys tuli üldse alles märtsikuus. Enamuse ajast olin põhitsenter mina, aga lõpus, kui mul oli jalg kehv, siis vahetasime ära ja lõpumänge alustas tema. Kui ma vigastusest tagasi tulin, siis pärast veebruarikuist koondiseakent alustasin kõiki mänge mina. Pärast teist Wolvesi play-off-mängu, kui minu hüpekas oli juba päris paha, alustas tema.

Kuidas Sa alamõõdulise tsentrina Leedu liigas hakkama said? Nagu ise ütlesid, siis seal olid Euroliiga ja madalamate eurosarjade suured kehad vastas. Kerge vist ei olnud?

Kerge ei olnud, aga tohutult hätta ka ei jäänud. Kuigi jalg oli hooaja lõpus ja eriti play-off‘ide ajal vigane, siis sain hakkama ja midagi hullu polnud. Vastavalt vastasele korrigeerisime ka enda mängujoonist. Kui mingid võistkonnad surusid rohkem alla, siis sai vastav kaitseplaan tehtud ka nende olukordade jaoks.

Tundub, et sellele treenerile meeldivad alamõõdulised tsentrid. Pleikys on ju umbes sinupikkune ja ühtegi traditsioonilist pikka teil polnudki.

Päris pikka polnud, aga siin on küsimus kindlasti ka klubi eelarves. Kuna Jonava eelarve on vist veidi üle miljoni, siis ma arvan, et pikemad mängijad lihtsalt ei mahu eelarvesse.

Mitmendal kohal te liigas eelarvelt olite?

8.-10. kohal ilmselt koos Mažeikiai ja Nevežisega. Miinimumeelarve on Leedu kõrgliigas 800 000 ja täpselt ei teagi, kellel see natuke suurem oli. Ilmselt olime kaheksandal või üheksandal kohal.

Heitlesite Jonavaga põhiturniiril seal tabeli esimeses pooles, veerandfinaalis saite mõnevõrra üllatuslikult 2-0 jagu Vilniuse Wolvesist, poolfinaalis kaotasite 0-3 Žalgirisele ja pronksiseerias lõpuks 1-3 Lietkabelisele. Mis Sulle endale jäi meelde kõige suuremate õnnestumistena ning mis jäi hinge kriipima?

Eks Wolvesi veerandfinaalseeria jääbki kõige paremini meelde. See oli vägev seeria, kui seda seeriaks saab nimetada. Meil õnnestus need kaks mängu võita ja suutsime suurema eelarvega võistkonna selili panna. Ülejäänu oli meie jaoks juba boonus. Muidugi oleks tahtnud pronksi kätte saada, aga lõpuks meil selleks jõudu ei olnud. Kõige rohkem kriipima jääbki see, et pronksi ei saanud. Põhihooaja lõpp jäi ka natuke kriipima, kuna seal tuli neli kaotust järjest. Olgu, kaks kaotust olid Žalgiriselt ja Lietkabeliselt, aga siis kaotasime Wolvesile ja Neptunasele ja sellega kaotasime ka koduväljakueelise. Tol hetkel polnud väga tore, aga lõpuks võtsime õigel ajal võidud, et olla esinelikus. Veel jäi kriipima see, et Leedu karikavõistlustel saime Wolvesilt kaks kindlat kaotust. Esimeses mängus läks vahe natuke liiga suureks ja teises mängus võiduvõimalust ei tekkinudki.

Žalgiris ja Rytas jäid teil sel hooajal alistamata, aga kui ma ei eksi, siis ülejäänud näpistasite vähemalt korra vist ära?

Jah, põhiturniiril jäi Lietkabelisega isegi 3-1 ja Wolvesi võitsime põhiturniiril ühe korra.

Kas Žalgirisel ja Rytasel on Leedus ikka teatav kõrgem kvaliteedimärk küljes ja nende vastu ei saagi?

Nende vastu on ilmselgelt raske. Rytase vastu olime korra või kaks lõpuni mängus sees, aga lõpuks ei suutnud ikkagi ära hammustada. Žalgirisega ei olnud kordagi tasavägist mängu.

Numbrite järgi ju üks oli, see viimane poolfinaalmäng?

Jah, aga reaalset võiduvõimalust ei tekkinud ka selles mängus kahjuks kordagi. Aga muidu on hea end Euroliiga ja Meistrite liiga võistkonna vastu proovile panna. Nad on natuke teist masti võistkonnad.

Kuidas Sa mingi aeg tagasi suure mürinaga ja ambitsioonikalt pildile tulnud Wolvesi põrumist iseloomustaksid?

Nad hetkel enam ei jätka ja palusid peatada oma litsentsi kaheks aastaks. Mängisid LKL-is kolm aastat ja kahel hooajal kaotasid veerandfinaalis Jonavale. Eelmine aasta said nad küll veerandfinaalist läbi, aga kaotasid lõpuks pronksiseerias. Medalit neil nende kolme aastaga ette näidata pole. Minule üllatuslikult ei paistnud Wolvesi kadumise üle keegi väga kurvastavat, vaid pigem naeruvääristati. Neil polnud väljakujunenud korralikku fännibaasi, suure eelarvega ei tehtud ükski aasta tulemusi. Kui umbes viiemiljonilise eelarvega klubi liigast ära kaob, siis eestlasena vaatad küll, et see võiks olla suur kaotus korvpallile, aga leedukate üldine foon selline ei paistnud.

Leedu liiga tasemel pole kerge uut projekti kohe medalitele tõsta?

Ei ole. Nevežis, kes jäi play-off‘ist välja, võitis põhiturniiril kahenädalase vahega kaks korda Lietkabelist. Samamoodi võitsid nad Wolvesi ja püsisid Žalgirisega mängus. Kui Mažeikiai välja arvata, siis liiga on ikkagi küllaltki ühtlane.

Kuidas see Leedu korvpallikultuur üldiselt seestpoolt vaadates tundus? Kas on siis korvpallihullude maa?

Eks ikka, aga kõige rohkem jäi silma see, kui palju neil mängijaid on. Kui küsisin NKL-i ehk Leedu esiliiga mängijatelt, miks nad ei proovi kasvõi Eesti-Läti liigas mängida, siis nad vaatavad Eesti-Läti liigale ülevalt alla. See on huvitav, sest ma ei ütleks, et Eesti-Läti liiga nii halb oleks. Aga nende sõnum oli kindel: nad mängivad kas Leedus või pigem ei mängi üldse.

Ma tahtsingi küsida, kuidas Leedus Eesti korvpalli praegusel hetkel suhtutakse. Kas tunne ongi selline üleolev või on mingeid positiivsemaid ilminguid ka tunnetada?

Mingeid mängijaid ikka teatakse, eriti siis, kui nad on Leedus mänginud. Väga üleolev suhtumine pole, aga mõnede mängijatega on jah see, et nad ei soovi Leedu esiligast ära minna või on isegi töötud, aga lihtsalt ootavad ja ei taha Leedust ära minna. Eesti korvpalli üldiselt on suhtumine muutunud, meie koondise edu ja tulemused on sellele kaasa aidanud.

Kuidas Leedu esiliigas palgad on? Kas need mängijad, kellel on mingid ambitsioonid, saavad ennast ära elatatud või on see ikkagi poolprofiliiga?

Ma täpselt ei tea, aga arvan, et poolprofessionaalne liiga. Maksimum eelarve seal liigas on umbes 250 000 ringis ja võistkonnad sealt väga tõusta ei soovi, kuna enamikel klubidel pole 800 000 eurot, mida LKL-is nõutakse. Seda raha on päris keeruline kokku saada. Ma ei tea, mis sellest liigast edasi saab, sest kui Wolves ja Mažeikiai ära lähevad, siis on LKL-is järgmisel hooajal kaheksa võistkonda ja see ilmselgelt liigale head ei tee. Kuna mängijaid on Leedus omajagu, siis nad peavad välismaale minema või jäävad töötuks.

Kuidas teie klubis pingetega on? Kas Jonava-suguse klubi eestvedajad, toetajad ja fännid panid mängijatele suure surve peale ja nõudsid õnnestumist iga hinna eest?

Meie ei saanudki seda pinget väga tunda, sest meil hakkas kohe päris hästi minema. Klubi esimene eesmärk oli saada play-off‘i, aga kuna olime pikalt neljandal kohal, siis see oli pigem väike üllatus. Kuna suvel tuli klubile uus treener ja Šeškus, kes aastaid ise Jonavas oli, läks ära ning eelnevast hooajast jäi ainult üks mängija, siis ennustati, et me jääme tabeli lõppu, aga juba kolmanda ringi lõpuks oli selge, et me saame play-off‘i. Lõpuks saime 19 võitu ja viimane play-off‘i koht 14 võitu. Pinget ei tulnud kordagi. Pigem tundsime, et meil on võimalik tõusta kõrgemale või hoida oma positsiooni. See tekitas rohkem pingeid, kui klubi presidendi poolt tulevate pingetega toime tulemine. Klubi presidendi jaoks oli see väga õnnestunud hooaeg. Siinsed fännid on väga huvitavad, et isegi mõne kaotuse korral või halva esituse puhul on nad jätkuvalt väga toetavad. Kui puuduks keelebarjäär, siis oleks olnud väga huvitav nendega vestlusi pidada. Suhtlus jäi pigem lühikeseks – neil tekitas raskusi inglise keel, minul jäi puudu leedu või vene keelest.

-Mihkel Kirves | Foto: BC Jonava CBet Facebook

Mis Sinust nüüd edasi saab? Kas leping Jonavaga sai läbi?

Praegu olen täitsa vabaagent. Märtsi lõpus käisin Leedus esimest korda arsti juures. Arst tegi süsti ja ütles, et kui jalale puhkust anda, siis paari nädalaga peaks korda minema, aga puhkuse võimalust sel hetkel ei olnud. Pidin edasi mängima, kuigi me hoidsime koormust natuke madalamal. Treener mõistis, et ta vajab mind mängudeks ja mingitel hetkedel korrigeerisime koormust. Nüüd, enne koondise kogunemist tegime korvpalliliidu abiga lisauuringud ja pilt polnud kahjuks hea. Leedu arstide esialgne diagnoos oli natuke vale.

Mis see diagnoos siis on? Kas Sul on konkreetne vigastus või ülekoormusest tingitud vigastus?

Mul on hüppeliigesel külgside täitsa katki ja seda tuleb taastada, pluss artroskoopiaga lisaluud eemaldada. See on väike operatsioon, aga külgsideme taastamine on minu puhul oluline, kuna jalg on palju vatti saanud. See on põhiline ja taastumine on pikem.

Kuidas Su jalg hooaja lõpuni sellist mängukoormust kandis?

Mängukoormus polnud nii suur, kuna meie minutid Pelkysega olid suhteliselt võrdsed, kas mõlemal 20 minutit või 15 minutit ja 25 minutit, sõltuvalt sellest, kummal parem päev oli. Jalg kandis ära, aga samas ühe Žalgirise mängu jätsin ma vahele. Anti võimalus ka teine mäng vahele jätta, aga tundsin, et kui nii kaua play-off‘ist kõrval olla, siis sellel võib mänguliselt mõju suurem olla. Poolfinaalseerias mängisin esimeses mängus 10 minutit, teise jätsin vahele ja kolmandas mängisin 18 minutit. Ega ta päris hästi lõpuni ei kandnud ära.

Aga Sa võtsid teadlikult selle riski, et mängid ikkagi selle jalaga hooaja lõpuni ja siis vaatad, mis saab?

Jah, sest Leedu arstilt sain hoopis teise diagnoosi ja süst pidi vähemalt nii palju aitama, et saaks hooaja lõpuni mängitud. Pärast seda tulnuks teha uus süst ja anda jalale puhkust ja siis oleks pidanud terveks saama. See kahjuks paika ei pidanud. Ma ei teadnud, et jala seis võib nii hull olla.

Missuguse pitseri see Sinu järgmisele hooajale paneb? Kui taastumine võtab neli kuud, siis see jääb uue hooaja sisse. Kas oled selle peale mõelnud?

Kindlasti jätab, sest kes soovib vigastatud mängijat võtta? Tuleb vaadata, mis on hea otsus. Loodetavasti läheb operatsioon edukalt ja taastusravi saab korralikult läbitud. Mängude poole pealt võib-olla isegi väga palju ei kaota, kui saan novembris platsile naasta. Praegune eesmärk on novembris platsile naasta ja mängida.

Oled Sa valmis ühe hooaja ka Eestis tegema? Kas Sa oled Eesti klubide mänedžeridele oma seisust teada andnud või tahad igal juhul välismaal jätkata?

Ma pole sellist otsust vastu võtnud, kus kindlalt jätkata. Tuleb koos agentidega otsustada, kas teen iseseisvalt taastumist, koondise abiga või leian mingi klubi enne terveks saamist. Tuleb vaadata, kuidas jalg terveks saab, aga olen kõigele avatud.

Tänavu on korvpallis jälle eriline suvi, kuna suve lõpus on EM-finaalturniir, aga Sinul sinna enam asja pole. Kas oled mõelnud, kuidas hea hooaeg Leedus oleks andnud võimaluse EM-koondise koosseisu pürgida, aga nüüd jääb see ära?

Äärmiselt kahju, et jalg hooaja lõppedes sellises seisus on. Kindlasti oleks soovinud suve koondisega tervena kaasa teha ja siis näha, kas pääsen valikusse või ei pääse. Uue hooaja mõttes on ka kahju, kuna vigastus jätab jälje. Isiklikus plaanis mul võib-olla ei olnud nii särav hooaeg, aga võistkonnana olime üllatajad ja suutsime näidata head mängu ja minul oli selles oma osa.

Kas oled mõelnud selle peale, et Sinu õnnetuseks või Eesti koondise õnneks on Sinu positsioonidel vist konkurents praegusel hetkel kõige tummisem?

Eks ta on küll. Arvan, et midagi hullu sellest ei juhtu, et mind ei ole. Isiklikus plaanis on kahju, et ei saa osaleda, aga seal on piisavalt teisi mängijaid. Kui tagamängijatega on vigastuste osas probleeme, siis pikkade osas on seis natuke lihtsam.

Kas lonkad EM-ile kohale või teed sel ajal Eestis taastusravi ja vaatad telekast?

Võimalik, et lähen vaatama, aga täpselt ei oska veel öelda. Kõigepealt tuleb operatsioon ära teha ja vaadata, mis seisus ma olen.

scroll to top