Close

SUUR INTERVJUU | Jukka Toijalaga ausalt ja avatult kõigist ja kõigest, mis puudutab Eesti korvpalli

-Jukka Toijala | Foto: Yokohama B-Corsairs

Eelmise aasta juunis andis Eesti meeste korvpallikoondise peatreener Jukka Toijala teatepulga üle Heiko Rannulale. Eestist siirdus 53-aastane Toijala kaugele Jaapanisse ning tänaseks on tal selja taga hooaeg Yokohama meeskonna abitreenerina. Juuni keskpaigas tehtud pikas intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis aastatel 2019-2024 Eesti meestekoondist juhendanud soomlane enda tulevikuplaanidest, Jaapani korvpallist, Maik-Kalev Kotsari juhendamisest, Eesti korvpalli hetkeseisust ning Heiko Rannula potentsiaalist treenerina. 

Pärast seda kui Toijala lahkus Eesti meestekoondise tüüri juurest, asus ta tööle Jaapanisse Yokohama võistkonna juurde, kus ta võttis sisse abitreeneri koha kaasmaalasest peatreeneri Lassi Tuovi kõrval. Möödunud hooajal sai soomlase koduklubi oma divisjonis Jaapani meistriliigas kirja 24 võitu ja 36 kaotust. See andis kaheksa klubi konkurentsis divisjonis eelviimase ehk seitsmenda koha ning ei taganud pääsu play-off-mängudele.

Intervjuus 53-aastase Toijalaga saime teada, miks ta otsustas ka järgmisel aastal Yokohama B-Corsairsi meeskonna ridades jätkata, mis muudatused võistkonda ootavad ja missugune on Jaapani korvpallisüsteem ning liigas kehtivad reeglid. Muuhulgas tuli juttu Jaapani klubide eelarvetest, kohtunike tasemest ja põhimõtetest, fännikultuurist ning koostööst peatreeneri Lassi Tuoviga. Samuti peatusime koostööl Maik-Kalev Kotsariga ning uurisime, kuidas eestlane Jaapani meeskonda üldse jõudis, kui rahule jäid treenerid Kotsari panusega ning mismoodi on sujunud 28-aastase keskmängija viskekäe muutmine. Lisaks rääkisime kogenud soomlasega ka Heiko Rannulast, tema käekirjast treenerina ning sellest, kas äsja Poola meistriks tulnud eestlane võib olla see mees, kes sillutab tee Euroopasse teistele Eesti treeneritele. Lõpetuseks peatusime ka Eesti koondise käekäigul, korvpalli praegustel trendidel, Tallinnas elamise võludel ning kauaoodatud suvepuhkusel.

Jukka, alustame sellest, et kas nüüd on ametlikult kindel, et Sa jätkad Yokohamas ka algaval hooajal?

Jah, nüüd nad kinnitasid seda ka avalikult. Lepingu sõlmisime juba paar kuud tagasi ja pigem jään pikemaks ajaks. Järgmised kaks aastat olen seal, aga lepingus on klauslid, mis lubavad lahkuda, kui leian kuskil peatreeneri koha. Aga pigem jätkan seal ja proovin seda projekti edasi viia.

Mis Sind lepingut pikendama ajendas? Mis need põhilised plussid olid?

Jaapani liigas toimuvad päris huvitavad uuendused. Järgmisel aastal mängitakse natuke teistmoodi, hakkab olema kaks konverentsi ja pärast mängitakse premium liigat, kuhu Yokohama on juba litsentsi saanud. Tingimused ja reeglid natuke muutuvad ja ma arvan, et liiga muutub järgmisel aastal veelgi atraktiivsemaks. Minu agent ütles juba aasta tagasi, et kui sa tahad sinna turule minna, siis nüüd on õige hetk, sest see liiga areneb nii kiiresti ja varsti on seal treenerid, kelle CV-s on Euroliiga või Eurocupi kogemus. See vastab tõele, sest Shimane palkas just uueks peatreeneriks senise Londoni Lionsi juhendaja Petar Božici. Sinna on hakanud liikuma ka sellised treenerid ja arvan, et sellest saab tulevikus tugev liiga. Teine põhjus on see, et mulle väga meeldis seal olla, sest kõik toimis ja asjad töötasid hästi. Elu on väga teistsugune, aga seal on meeldiv olla.

Mulle tundub, et Jaapani klubid ei rabele nagu Lõuna-Euroopa klubid, kus treener vallandatakse pärast kahte tappasaamist ja käib pidev vangerdamine. Nende kultuur on selline, et stabiilsus on oluline.

Jah. Kuigi mina klubi presidendi ja Lassi (Tuovi) iganädalasel koosolekul ei osale, aga nagu olen Lassist aru saanud, siis seal mingit räiget survet pole. Hooaja jooksul oli üks moment, kus me mängisime natuke halvasti ja justkui andsime veidi alla. See on see, mida nad ei luba. Meeskond ei tohi kunagi alla anda ja tookord tundus, et me andsime alla. Siis tuli president kohale, võttis treenerid ja välismängijad kokku ning ütles, et kuulge poisid, sellist asja ei saa enam juhtuda, sest muidu pole meil enam pealtvaatajaid. Samas, omanik käis korra riietusruumis, kui kaotasime mängu 40 punktiga. Mõtlesin, et mis ta nüüd küll ütleb, kuid ta rääkis, et meil on rasked ajad, aga te poisid olete tublid ja pange edasi. Tema suhtumine on pigem positiivne. Surve on spordis alati olemas, küsimus on selles, kes selle peale paneb. Väljastpoolt, fännide ja klubi omaniku poolelt seal sellist survet pole ja saab rahulikult tööd edasi teha, aga me ise panime endale päris kõvad pinged peale, sest surve on oluline.

Kui palju teie tiim algaval hooajal muutub ning kas nüüd tuleb hakata ka tulemust tegema?

Muutub. Meile tuleb uus mängujuht. Eelmise aasta suvel läks meie põhimängujuht Yuki Kawamura Memphis Grizzliese meeskonda ja mängis NBA-s ja G-liigas. Tundub, et ta ka jätkab USA-s. Meie teisest mängujuhist sai meie põhimängujuht ehk siis me kaotasime oma rünnakuliidri. Aga nüüd saime uue mängujuhi, kes on natuke vanem ja oli Jaapani mängijatest kõige kõvem skoorija. Arvan, et see kindlasti muudab meie mängu ja aitab ka Maik-Kalev Kotsari rünnakumängu, kuna tuleb teise tasemega mängujuht, kes oskab teda paremini kasutada. Meile tuleb ka uus ääremängija, üks selline noorem kutt. Arvan, et nende muutustega tõstame natuke oma profiili. Küll aga puudub meil n-ö kodustatud mängija. Kui vaatame kaheksat meeskonda, kes said play-off‘i, siis neil kõigil oli kodustatud mängija ehk USA mees, kes on saanud Jaapani passi. Tavaliselt on see pikk mängija. Kui sul on selline mängija, siis saad tuua USA-st veel ühe mängujuhi või ääremängija, kellel on teistsugused oskused. Kuid meil kodustatud mängijat pole, sest meil pole selleks raha. See maksab üle miljoni. Meie meeskond hakkab olema enam-vähem sama, pluss need kaks mängijat, keda ma mainisin.

Seal on kahe välismaalase reegel?

Väljakul saab samal ajal olla kaks välismaalast. Meil on Maik(-Kalev Kotsar), Damien Inglis ja Gary Clark, kes omavahel vahetavad. Suure tõenäosusega jätkavad kõik kolm välismängijat ka järgmisel hooajal.

Aga tiimi võib välismängijaid ka rohkem registreerida, lihtsalt väljakule ei või saata?

Ei või.

Kolm võib registreerida ja kaks saab olla väljakul?

Jah. Jama on see, et kui tuleb vigastus, siis on väga raske kedagi asemele võtta. Jaapanisse tööle saamise protsess võtab kaua aega. Kui tuleb pikemaajalisem vigastus, siis mängid põhimõtteliselt kahe või ühe välismängijaga ja siis on väga raske. Näiteks Maik jättis 60 mängust vahele 15, Damien Inglis kaheksa või üheksa. Meil oli selles suhtes ebaõnne. Vigastusi tuleb ikka ette, aga meil oli neid liiga palju. Ilma nendeta oleksime võinud natuke parema tulemuse teha. Nüüd on meil väga hea mängujuht ja arvan, et kui me tervena püsime, siis suudame mängida nii, et meie võiduprotsent võiks olla üle 50. Sellega saaks juba play-off‘ist unistada.

Räägi Jaapani liigasüsteemist. Kõrvaltvaatajale tundub see üsna arusaamatu, natuke meenutab USA süsteemi.

Eelmine aasta oli kolm konverentsi ja oma konverentsi sees mängisime üksteise vastu neli korda ja kahe ülejäänud konverentsi meeskondade vastu mängisime kaks mängu. Järgmine aasta peaks olema põhja- ja lõunakonverents ja oma konverentsi sees mängime vist kolm mängu ja teise konverentsi meeskondade vastu kaks. Põhiturniir jääb 60-mänguliseks. Mõlemast konverentsist saavad kolm paremat otse play-off‘i ja teised saavad wild card‘iga võiduprotsendi järgi.

Sellepärast on võiduprotsent ka oluline?

Jah, see on oluline.

Kui ma õigesti mäletan, siis tahtsite lõppenud hooaja alguses võita 40% mängudest.

Täpselt selle saimegi kätte. See 40% oli nende eelmise aasta tulemus. Kui tulevad Euroopa treenerid, siis peaks meeskond tegema sammu edasi, aga nad saavad aru, et see on raske. Kuna Yuki Kawamura läks minema, siis oli raske ennustada, kuidas me hakkama saame. Jaapani B-liiga on sellises formaadis olnud alates 2016. aastast ehk see on päris noor liiga. Varem oli kaks konkureerivat liigat ja isegi FIBA oli sellepärast närvis ja ütles, et kui te tahate normaalset liigat, siis te panete need kokku. Alates 2016. aastast on Yokohama saanud play-off‘i ühe korra. Meie tulemus, see 40% ongi klubi ajaloo paremuselt teine tulemus. Ootused olid, et mängime paremini, aga reaalsus on see, et meie eelarve ja praeguste ressurssidega me ei suuda vastu panna Tokyo Alvarkile või Chiba Jetsile, kellel on üle 10 000 kohaga areenid ja sponsoriks Toyota. Meie sponsor on automüüja, kes müüb Toyotasid. Aga me loodame, et kui me teeme iga päev head tööd, siis oleme võitlusvõimelised.

Kuna Sa viisid ise jutu raha juurde, siis mis suurusjärkudes on Jaapani tiimide eelarved?

Kõige suuremate klubide eelarvete osas jään vastuse võlgu, aga meie klubi eelarve on 8-10 miljoni dollari vahel ja me oleme väike klubi. Enamike klubide eelarved on 10-20 miljoni kandis. Näiteks Chiba Jets sõlmis eelmisel hooajal Yuta Watanabega viieaastase lepingu, millega ta teenib 25 miljonit dollarit ehk viis miljonit aastas. Aga aasta pärast tuuakse palgalimiidid ja palga maksmist piiratakse, et tasemevahed ei läheks liiga suureks. Sul saab olla üks mängija, kellele palgalimiit ei kehti, näiteks Chibal hakkab selleks olema Yuta Watanabe. Kui sa tahad limiiti ületada, siis pead maksma mingeid makse selle eest. Sellisel viisil proovivad nad kontrollida seda, et suured klubid ei läheks liiga suureks. Kas see on tark idee või mitte, seda näitab tulevik. Meie tasemel treenerid ja mängijad teenivad Jaapanis kindlasti poolteist või isegi kaks korda rohkem kui nad teeniks Euroopas. See on kindlasti üks motivaator, miks seal olla, aga muud asjad töötavad ka. See pole nii, et võtad raha ja siis mõtled, et kurat, siin on nii kurb olla (Muigab.). Mängutase on Euroliigaga võrreldes kindlasti erinev, aga samas korraldus ja kõik asjad, mis mängu või treeningprotsessi ümber käivad on seal tipptasemel.

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Kuidas Sa võtaksid mõne lausega kokku Jaapani korvpallistiili?

Stiil sõltub mitmest asjast. Esiteks sellest, millised on sinu mängijad. Välismängijad on heal tasemel. Nad on suured, sest põhimõtteliselt kõik palkavad kesk- ja ääremängijaid. Kui sul on luksus lubada endale kodustatud mängijat, siis võid ka mängujuhi võtta. Tagamängijad on väikesed, aga kiired, samas pikad on suured ja füüsilised. Veel üks faktor on see, millist mängu kohtunikud lubavad mängida. Meil läks päris pikalt, et sellega harjuda. Maik, Damien ja Gary ja meie vastaste välismängijad ei olnud põhimõtteliselt kunagi viie veaga pingil, kuna Jaapanis võib päris kõvasti kasutada käsi, mida Euroopas teha ei tohi. Lõppkokkuvõttes on Jaapani stiil päris kiire ja Jaapani kohalikud kutid panevad päris hullumeelseid viskeid, aga samas korvi lähedal on mäng väga füüsiline. Jaapani liiga on segu erinevatest mängijatest ja kohtunikud lubavad päris füüsilist mängu.

Ma olen Sind varem ka kuulnud rääkimas, et kohtunike tase on seal madal ja kõikuv.

See on kohutav (Muigab.)!

Kas füüsiline mäng tuleneb siis pigem kohtunike kehvast tasemest, mitte sellest, et ülevalt poolt on antud joon, et meil ongi füüsiline liiga ja ärge kõike ära vilistage?

Arvan, et mingi joon on ette antud. NBA-s räägitakse ka sellest, et staarmängijate vastu ei saa lasta mängul liiga kõvaks minna. See on NBA-s juba kirjutamata reegel, et kui teed Luka Doncici või Giannis Antetokounmpo vastu vea, siis teed seda ettevaatlikult, et ta ei saaks vigastada, sest fännid maksavad nende vaatamise eest. Sama kehtib ka Jaapanis, et ärge vilistage välismängijatele vigu, sest kui nad langevad pingile, siis mängude tase läheb madalamaks. Asja teeb raskeks ka see, et ainult umbes 10% kohtunikest oskavad inglise keeles rääkida. Ülejäänud ei saa mitte midagi aru.

Nendega ei saa suhelda?

Ei saa suhelda, jah. Liigas on 24 meeskonda, mis tähendab, et igal nädalavahetusel on 12 liigamängu päevas. Päevas peab siis olema väljakul 36 kohtunikku, mis tähendab, et kokku peaks olema üle 60 kohtuniku ja nende seas on ainult kolm, kes vilistavad FIBA tasemel mänge. Ehk siis mängijad on Euroliigast ja NBA-st ja kohtunikud on sellised, kes pole kunagi väljaspool Jaapanit vilistanud.

Eestis on siis kohtunikega olukord Jaapaniga võrreldes väga hea?

Ma olen seda juba mitu aastat rääkinud, et Eesti kohtunikud on väga head.

Ilmaasjata kirume?

Kui näiteks võrrelda mitu FIBA kohtunikku on Eestis võrreldes Soomega, siis see on täiesti uskumatu.

Pluss Euroliigat vilistavad mehed.

Täpselt. Neid kohtunikke, kes vilistavad rahvusvahelisi mänge, on Eestis kindlasti rohkem kui viis ja see on päris kõva sõna.

Kui Jaapani tiimide võõrmängijad on meie mõistes väga hea kvaliteediga, siis kui tasemel on kohalikud mängijad? Kas kohalike tase on väga kõikuv? Kas mõni rahvaliiga tasemel mees satub ka sinna?

Jah, nagu Gregor Ilves ühes intervjuus Rumeenia kohta ütles, siis nõrgemate meeskondade viimased mehed pingi otsas on Eesti esiliiga tasemel mängijad.

Aga see ongi loomulik, kui sa võtad 24 satsi ja enamik mängijatest on jaapanlased?

Just. Samas, kui nad saavad oma parima koondise kokku, siis neil on tegelikult päris hea põlvkond. Vaata kasvõi seda, kuidas nad olümpiamängudel Prantsusmaa vastu mängisid ja MM-il Soomet võitsid. Jaapani tippmehed on head.

Kui lai kandepind korvpallil Jaapanis üldse on? Kus ta spordialade populaarsustabelis paikneb ning kas noored tahavad trenni minna?

Jah, tahavad ja liiga ajakavad ja mängude ümber toimuv show ongi tehtud nii, et need sobiks peredele. Mängud algavad laupäeval ja pühapäeval kell 14.00, et pered võiks tulla ja mängu nautida ja siis õigel ajal koju magama jõuda. Meeskonnaala number üks on kindlasti pesapall, siis tulevad jalgpall ja korvpall, aga korvpall tahab olla number kaks. Edasi tulevad võrkpall, käsipall jne. Pealtvaatajate arv korvpallis on lähedal jalgpalli pealtvaatajate arvule. Parimatel meeskondadel mahutavad saalid üle 10 000 inimese ja kõik kohad on välja müüdud. Nad tahavad, et nende korvpalliliiga oleks aastaks 2030 maailma tipus.

Millised on piletihinnad? Kui see on pereüritus, siis ei saa piletite hindu väga kõrgeks ajada.

Odavamad piletid on kuskil 20 eurot, perepileti kohta ma ei oska öelda.

Kas alumine ring on VIP-idele nagu Euroliigas ja NBA-s?

Jah. Kui meie pink lõpeb, siis on lauakohtunikud ja siis selle vahel on neli VIP kohta.

Kas see on natuke harjumatu?

Ei, me lööme nendega plaksu. Mõned neist panustavad sellesse päris palju raha. Nad tulevad ka võõrsilmängudele ja istuvad meie pingi kõrval. Arvan, et see pilet ei ole odav. Ma aitasin mullu paaril eestlasel pileteid osta ja natuke paremad kohad on üldiselt 30-40 eurot, aga need muidugi pole täiesti väljaku ääres.

Kuidas seal klubid on üles ehitatud, kas noorteklubid ja profiklubid on eraldi või on n-ö püramiidi süsteem, et aluseks on noortetegevuses ning püramiidi tipus profisats?

Väga hea küsimus. Meil on Yokohama B-Corsairs akadeemia, kus mängivad väga väikesed kuni 19-aastased. Suurim erinevus on see, et kui sa vaatad Jaapani liigat, siis seal pole ühtegi mängijat, kes oleks 20, 21 või 22, sest kõik, kes tahavad korvpalli mängida, lähevad ülikooli ja mängivad seal ülikoolikorvpalli. Jaapanis on oma ülikoolikorvpalliliiga nagu USA-s on NCAA. Kui neil on ülikoolist paus, siis nad tulevad meie juurde trenni ja näitavad ennast tuleviku tarbeks, aga meil pole nii, et on 10 proffi ja siis ülejäänud oma noortesatsi mängijad. Ei, nemad lähevad ülikooli õppima, teevad seal kossu ja kui ülikool saab läbi, siis nad on n-ö draft‘is, kus me saame näidata, et meil on huvi selle ja selle mängija vastu. Siis räägime nendega ja kui nad on samuti huvitatud, siis nad tulevad ja teevad meie juures trenni. Mõned üliõpilased lähevad ka USA-sse, aga mitte nii palju kui Euroopast.

Draft‘i süsteem ei ole selline nagu USA-s, kus valitakse ja mängija peab sinna klubisse minema?

Pigem mitte. See on väga keeruline süsteem, aga me saame mängijatega rääkida ja neile lepingut pakkuda. 1. jaanuariks on vaja liigale teada anda, milliste mängijate leping kehtib käesoleva hooaja lõpuni ja kellest saab suvel vabaagent ja siis saab meie klubi võtta ühendust mängijatega, kellel veel pole järgmiseks hooajaks lepingut. Selleks tuleb eelnevalt saata kiri ka selle mängija praegusele klubile, et teavitada neid, et me räägime temaga. See on austuse asi. Seal ei tehta nagu Eestis, kus näiteks Jaak Karp helistab igale poole ja teised klubid ei tea mitte midagi (Muigab.).

Sa oled saanud oma karjääri jooksul seni juba ära proovida kõik erinevad treeneritöö valdkonnad – oled olnud erinevates liigades peatreener, oled juhendanud koondist selliselt, et klubihooaja jooksul midagi väga teha pole ja näpud sügelevad, ning oled olnud ka abitreener. Milline roll Sulle endale kõige rohkem on meeldinud ja mis on iga rolli plussid ja miinused?

See on raske küsimus. See sõltub sellest, kus sa töötad. Mõlemad rollid on väga põnevad, aga on päris suur erinevus, kas sa oled peatreener või abitreener. Peatreeneril on stress ja pinge kümme korda suurem kui abitreeneril. Abitreener teeb oma tööd ja aitab peatreenerit nii hästi, kui ta oskab, aga öösel magan ma väga hästi.

Sest Sa otseselt ei vastuta millegi eest?

Põhimõtteliselt küll. Vastutan küll, aga pigem peatreeneri ees. Lihtsalt mul pole nii palju stressi kui peatreeneril, sest kui mängud lähevad halvasti, siis läheb ka peatreener.

Aga Sina lähed ju ilmselt koos temaga?

Võib-olla, aga seda ei tea kunagi. Mul on viimased kuus aastat olnud nii head töökohad. Mulle väga meeldis Helsinki Basketball Academy’s Soome noorte talentidega tegeleda. Seal oli teistsugune pinge. Kuigi me võitsime kõik mängud, siis mängude tulemused polnud isegi nii olulised. Peamine eesmärk oli aidata nendel mängijatel paremaks saada. Seejärel tulin Eesti koondisesse, mis oli minu jaoks väga eriline, kuna siin on korvpall väga oluline asi igapäevases elus. Korvpall on eestlaste mäng ja mulle meeldis see väga. Nüüd olen Yokohamas teistsuguses rollis, aga ka see meeldib mulle väga. Esimesed kolm kuud oli väga raske, kuna ma pole kunagi varem klubis abitreener olnud. Ma olen olnud abitreener koondise tasemel, aga mitte kunagi klubis. See oli harjumatu ja alguses tundus mulle, et ma ei saa piisavalt palju tööd teha, kuna peatreener teeb palju tööd ja vastutab kõige eest. Aga lõpuks leidsin oma rolli, kuidas mängijaid ja peatreenerit aidata saan ja õppisin seda nautima.

Kas teil on peatreener Lassi Tuoviga välja töötatud oma “hea ja paha võmmi” süsteem, kus üks on teravam, aga teine võtab mängija kõrvale ja seletab rahulikult?

Natuke küll. Lassi ei ole nii “halb võmm”, aga kindlasti on momendid, kus ta peab seda näitama. Jaapani mängijate peale ei saa liiga kurjaks minna, aga kui Damien Inglisi või Maikiga on vaja natuke kõvema häälega rääkida, siis räägime ja nad on sellega harjunud. Aga muidu, jah, on abitreener pigem see hea kutt, kes läheb mängija juurde ja üritab tema tuju tõsta. Kui näen, et Maik tuleb saali ja on väsinud, kuna tal on üheaastane laps, kes on teda öösel üleval hoidnud, siis ma üritan teda heas mõttes üles äratada ja käima saada.

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Kuidas klubijuhid ja teie treeneritena Maik-Kalev Kotsari hooajaga rahule jäite?

Klubi tahtis temaga koostööd jätkata juba jaanuari alguses. Klubi omanik ja Lassi käisid tema perega õhtusöögil ja rääkisid, et tahavad temaga lepingut pikendada. Meie poolelt oli huvi kindlasti olemas, sest näeme tema väärtust kaitses, aga samas ka potentsiaali rünnakul veelgi paremaks saada, kui me toome meeskonda parema mängujuhi, sest Maik pole see, kes võtab palli ja hakkab ise toimetama. Tegelikult ta arenes hooaja sees selles osas. Kui ta palli saab, siis iga kord pole vaja olla meeskonnamängija, vaid peab ise ka otsuseid vastu võtma ja arvan, et ta arenes selles päris palju.

Kas Maik on siis selline mängija, keda tuleb ergutada, et ta natuke isekamalt mängiks?

Jah.

Kohati on ta liiga tiimimängija?

Jah. See oli ainuke asi, mis mulle tema puhul närvidele käis (Naerab.). Kui ta ei vaadanud korvi poole või ei julgenud otsuseid vastu võtta, siis andsin talle tagasisidet.

See tundub ebatavaline. Korvpallis on rohkem ikkagi neid mehi, keda tuleb tagasi tõmmata.

See on väga ebatavaline. Tal oli South Carolinas suur roll, aga nii Hamburgis kui ka Baskonias on ta olnud väga efektiivne meeskonnamängija. Kui tal on olnud kõrval head mängujuhid nagu T. J. Shorts või Darius Thompson, siis ta on olnud väga efektiivne. Teine põhjus, miks rahvas, klubi ja teised kutid teda armastavad, on tema iseloom. Ta on selline rahulik eestlane, kes ei kurda, teeb oma asjad ära ja on positiivne inimene. Jaapanis austatakse seda.

Meil eestlastel oli mõni aeg tagasi Jaapanis toimetamas sumomaadleja Baruto, kes oli ka väga suur mees, aga viisakas, sõbralik ja pigem tagasihoidlik.

Jah, ma tean. Üks käsipallur oli ka (Riho-Bruno Bramanis – toim.).

Maik on vist enam-vähem samasuguse iseloomuga ning Jaapanis selline asi läheb peale?

Väga läheb, nad armastavad seda. Arvan, et Maikil on Jaapanis hea tulevik, kui ta seal olla tahab. Ma tean, et eestlased sooviks, et tema mänge saaks Euroopas vaadata, aga lõpuks on see tema ja tema pere otsus.

Kui palju erinev oli Maiki roll Yokohamas võrreldes näiteks sellega, mida me Baskonias nägime?

Nagu ma rääkisin, siis me mängisime palli tema kätte ja ütlesime, et nüüd on vaja palliga midagi teha. Arvan, et Baskonias seda ei juhtunud, aga meil olid liikumised, kus panime palli tema kätte. Tema roll meenutas natuke rolli koondises, sest nii minu kui ka Heiko (Rannula) ajal on Eesti koondises olnud liikumised, kus ta saab palli enda kätte ja peab oma oskuseid või kiirust vastaste pika vastu kasutama. Tema rünnakuroll on kindlasti erinev sellest, mis tal oli Baskonias.

Aga kaitses on enam-vähem sama?

Enam-vähem sama. Maik on väga tark.

Kust tal tuleb see, et ta pikana pick and roll olukordades välja astub ja suudab väikestelt meestelt palle ära lüüa ja ees püsida? Kas see on oskus või kaasasündinud instinkt?

Kindlasti on see oskus ja arvan, et need väljaasted pole pika mängija jaoks kõige kergem asi, mida teha. Pick and roll kaitses ongi ta üks paremaid mängijaid, keda ma olen näinud või treeninud. Ma ei tea, kas see on tal South Carolinast pärit või kuskilt mujalt tulnud, aga kui ma Eesti treenerina teda esimest korda Hamburgis vaatamas käisin, kui ta minu käe all veel mänginud polnud, siis ta tegi ütleme 90 väljaastumist, millest 85 olid sellised, kus mõtlesin, et kuidas kurat ta seda teha suudab (Muigab.). Seal ei saa pool meetrit või pool sekundit hilineda, sest siis on juba valesti. See on oskus ja noortel on temalt palju õppida.

Need on sellised asjad, mis tavalisel korvpallivaatajal jäävad ilmselt märkamata. Tavaline inimene vaatab, kui palju ta punkte viskas ja lauapalle kätte sai ja kui Maikil on viis punkti ja üheksa lauapalli, siis tundub, et see on keskpärane, aga tegelikult on mängija panus mängu hoopis suurem kui see, mida protokollist näeb?

Stiil, mida me tahame mängida ja mida Lassi rõhutab, ongi see, miks me Maiki ja Damien Inglist meeskonda tahame. Me tahame, et pall mängitakse nende kätte, aga nemad peavad oskama sööta ja Maik on väga hea sööduandja, Damien Inglis samuti. Neil mõlemal on head sööduoskused ja hea mängulugemine. Maiki kaitsemäng, sööduoskus ja pick and roll mäng kokku ongi põhjus, miks Lassi otsustas, et võtame tema. Kui me Maikiga lepingu sõlmisime, siis oli Yuki Kawamura meil veel olemas ja ei olnud infot, et ta läheb minema. See oleks olnud täiuslik koostöö, kui Yuki mängib Maikiga pick and roll‘i ja Maik on kaitses tubli ja oskab sööta. Meil oli kurb meel, kuna meie teine mängujuht ei oska põhimõtteliselt üldse visata, kõik katted minnakse tema puhul alt ja siis midagi ei juhtu. Loodame, et nüüd järgmisel hooajal läheb paremaks.

Kas saab mängija üldse sellisel tasemel mängida, kui kõik katted alt minnakse?

Saab sellepärast, et ta on super kaitsemängija ja väga hea söötja. Tal oli keskmiselt viis söötu mängu kohta ja eriti kiirrünnakul pani ta väga häid sööte.

Kui suur oli Sinu roll selles, et Lassi Tuovi otsustas võtta just Kotsari? Ma arvan, et teil oli laual päris palju pikki, kelle hulgast valida?

Välismängijate palkamise protsess oli tegelikult väga huvitav. Meie klubil on väljast ostetud teenus, kus sulle koostatakse nimekiri erinevatest tsentritest. Selles nimekirjas oli rohkem kui 100 nime ja seal oli ka Maik Kotsari nimi, kuigi mitte esimesel kohal. Meil oli selles mõttes hästi, sest klubi pigem kuulas, milliseid otsuseid me tahame teha. Mõnes teises klubis on nii, et keegi ekspert ütleb, et siin on sulle meeskond ja kõik. Näiteks Kawasaki juhendaja Ronen Ginzburg, kes oli varem Prometey peatreener, ei saanud valida ühtegi välismängijat ja klubi otsustas ise.

See on veider. Kuidas sa saad treenerile vastutuse panna, kui temal sõnaõigust pole?

Tegelikult on Euroopas ka tihti nii, et meeskonna panevad kokku mänedžerid, aga nemad küll kuulavad näiteks Ergin Atamani mõtteid. Meil otseselt spordidirektorit pole ja me ostame seda teenust inimeselt, keda me tegelikult ei tea. Ta saadab klubidele listid mängijatest, kes sellele klubile sobivad, aga lõpuks saame otsustada ikkagi meie. Aga vastuseks sinu küsimusele, siis mul polnud vaja Lassit kõvasti survestada. Kui oli selge, et ma lähen Yokohamasse, siis helistasin Lassile ja küsisin, et kas ta tahab, et helistan Maikile, sest ta on varem rääkinud, et teda huvitab Aasia. Lassi ütles, et helista loomulikult. Helistasin siis Maikile ja sealt läks asi käima. Midagi muud ma tegema ei pidanud. Ma lihtsalt pakkusin Lassile tema nime, aga nüüd on eestlased kurvad, et ma selle kõne tegin (Muigab.).

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Osad Eesti korvpallifännid muretsevad, et äkki Jaapani tase pole selline, et Maik suudaks koondise vaates veel sammu arengus edasi teha või vähemalt sama taset hoida. Mis Sa selle peale ütleksid?

Ma ütleks, et esiteks mängib ta igas mängus endiste NBA, Euroliiga ja Eurocupi mängijate vastu.

Jaapani liiga pikad on kõik väga hea kvaliteediga?

Jah, ta mängib igal juhul selliste mängijate vastu. See pole nii, nagu ta mängiks kuskil külaliigas ja koondisesse tulles pole enam samal tasemel. Üks pluss on see, et meie süsteemis on tal rünnakul vaja rohkem vastutust võtta. Arvan, et see viib teda edasi. Ütlen seda sellepärast, et kui ta viimati koondisesse tuli, siis Heiko helistas mulle ja ütles, et Maik on parem kui ta oli varem. Tema muretses samuti Jaapani liiga stiili ja muu sellise pärast, aga siis nägi juba pärast esimest trenni, et pole vaja muretseda. Maik on väga heas vormis, ta mängib palju ja ta on saanud enesekindlust.

Kuidas on Maikil läinud viskekäe vahetus?

Minu viimane mäng Eesti koondisega oligi see Leedu mäng, kus ta viskas vabakaid vist üheksast ühe ja see oli päris suur jama. See oli vasaku käega. Ma käisin suvel vaatamas, kui ta alustas koos Sixten Tomingaga viskekäe muutmise harjutusi ja Jaapanis jätkasime sellega iga päev. Müts maha mängija ees, kes vahetab 28-aastasena viskekätt. Sel hooajal oli tema vabakate protsent 60 kandis ja mõned nelja-viie meetri visked pani ta samuti mängust sisse. Treeningul neid viskeid sisse panna on muidugi üks asi, aga see tehnika peab ka mängus töötama, mis on raske. Kui ta saab keskpositsiooniviske stabiilseks, siis on tal jälle üks pluss juures. Varem ta viskas vasaku käega kolmeseid ka, näiteks Itaalia vastu pani Permis 32 punkti.

Ma mäletan, et kui ta veel Hamburgis oli, siis tegin temaga intervjuu, kus ta ütles, et hakkab järgmisel suvel kolmeste kallal tööd tegema, kuna tahab selle enda arsenali lisada, aga siis tuligi see tagasiminek ja Baskonias keelati korvi poole vaatamine vist üldse ära.

Seal õlas oli tegelikult närvide probleem. See oli väga suur takistus ja see oli loogiline, et tal oli vaja viskekätt vahetada. Samas korvi lähedalt saab ta kasutada ka vasakut.

Kui ta veel vasaku käega viskas, siis Euroliiga ülekandeid vaadates oli mingil hetkel näha, mis liigutusi ta seal tegema hakkas.

See oli kohutav, jah.

Kui pingsalt Sa pärast treeneriohjade Heiko Rannulale üleandmist Eesti koondise mänge jälginud oled?

Kõiki mänge vaatan!

Ja analüüsid detailideni lahti?

Loomulikult. Aga ka lihtsalt fännina on tore vaadata.

Kõrvaltvaatajana ilmselt väga hästi aru ei saa, aga kui palju on Heiko jätkanud sinu juurutatud asjadega ja kui palju on ta uusi asju sisse toonud?

Ma ütleks, et see on Heiko stiil, mida nad praegu mängivad. Seal on mõned liikumised või time-out play‘d, mis meil on varem olnud, aga selle stiili paneb paika juba meeskond ise. Eesti koondises ei ole superpikki mehi, kuid on suhteliselt pikad tagumised, kes vahetavad kaitses, positsioonidel “kaks”, “kolm” ja “neli” ja on häid viskajaid, kes peavad julgelt viskeid võtma. Selles mõttes on stiil sama, aga taktikalised nüansid on kindlasti teised. Praegu mängib meeskond kindlasti Heiko käekirja järgi, aga meeskond ja mängijad on sellised nagu nad on ja lõpuks me mõtleme Heikoga korvpallist samamoodi. Põhimõtted on jäänud samaks.

Millele Heiko Sinu arvates enim rõhku paneb?

Kaitses on muidu sama teema, aga pick and roll kaitse on veidi erinev. Tema fikseeritud pick and roll kaitse on agressiivne, aga see, kuidas katetest vahetada, on suhteliselt samaks jäänud. Rünnakul on tal kindlasti oma kontrollid ja variandid, mis tal olid juba Kalev/Cramo ajast. Kui ma ei eksi, siis näiteks Janari Jõesaarel oli esimeses aknas päris keeruline kõikidest nendest nüanssidest aru saada. Heikole meeldib küll vaba mäng, aga lõpuks on seal ka mingid selged reeglid, kuidas lõigata ja kui kasutatakse katteid, siis milline on spacing. Seda on alati näha, et kui ta võtab meeskonna üle, olgu see Kalev/Cramo või Varssavi Legia, siis alguses on mõnel mängijal väga raske. Minul on võib-olla suurem pilt ja lasen mängijatel rohkem ise toimetada, aga Heiko rõhutab detaile.

Kui hea treener Rannula Sinu arvates on? Mis on tema põhilised plussid? Kas hea treeneri tunnus on see, et ta suudab olemasoleva materjali järgi õige taktika paika panna või see, et tal on peas konkreetne visioon, kuidas korvpalli mängitakse ja suudab meeskonna oma pilli järgi tantsima panna?

Kui rääkida Legiast, siis on näha, et ta on saanud aru, millised mängijad tal on ja tal on selge visioon, kuidas ta tahab korvpalli mängida. Ta tahab mängida kiiremini, kui see meeskond varem mängis ja et mängijad teeksid kiiremaid otsuseid. Ma rääkisin temaga, kui ta selle väljakutse vastu võttis ja ta ütles, et sellel meeskonnal on potentsiaali küll, aga oli kohutav vaadata, kuidas nad meeskonnana mängisid. Ta on saanud aru, millised liikumised sobivad Kameron McGustyle või Andrzej Plutale. Kindlasti on hea treeneri märk see, et ta on osanud leida põhimängijad ja leida neile liikumised, mis teevad nad resultatiivseks ja see on olnud nähtav. Kaitse poole pealt on tema meeskonnad olnud alati head kaitsemeeskonnad. Põhjus, miks Legia nii palju võõrsil võitnud on, ongi see, et nad on hea kaitsemeeskond.

Kui palju te Rannulaga omavahel suhelnud olete? Kas on tema midagi küsinud või oled ise mingeid mõtteid jaganud?

Kas just küsinud, aga hooaja sees suhtleme ikka. Räägime enne ja pärast koondiseakent, Kalev/Cramost ja nüüd Legiast. Keskmiselt räägime korra kuus või kolme nädala tagant, kõne siin ja sõnum seal. Meil mõlemal on kiire rutiin ja ajavahe on seitse tundi, mistõttu mõnikord on lihtsam saata sõnum, et vaatasin mängu ja olite tublid. Teda on näiteks huvitanud see, kuidas me mängime ja millised on meie lahendused, kui meil on platsil mõni väike mees. Samuti on ta rääkinud sellest, kuidas talle Poolas meeldib. Ma olen ise ka Poolas tööl olnud ja tean millise iseloomuga need poolakad on. Ta on mitu korda öelnud, et poolakad on natuke erimoodi.

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Kas Heiko võiks olla eestlaste jaoks see treener, kes n-ö raiub selle akna Euroopasse, kust järgmised mehed saaks ka läbi pugeda nagu soomlastel on viimase kümnendi jooksul õnnestunud?

Absoluutselt! Heiko on see mees ja peab olema. On väga kõva asi, et ta juba esimesel hooajal õnnestus. Minu agentuuris on tema mängija Pluta, kes rääkis, et Poolas on kõik hämmingus sellest, kuidas meeskond tema all muutunud on. Saab olema huvitav näha, millise meeskonna ta järgmiseks hooajaks ehitab. Isegi kui järgmisel hooajal läheb midagi valesti, siis sellel hooajal tehtud tulemust ei saa keegi temalt ära võtta, sest kõik teavad, mida ta tegi. Aga ma usun, et ta teeb sammu edasi ja Eesti kamaral me teda niipea tagasi ei näe.

Kuidas Sa ergutaks teisi Eesti treenereid, kui Heikolt peaks tulema kõne, kus ta ütleb, et tal on võimalik valida endale üks abitreener?

Ütleksin, et peab minema.

See võimalus võib tulla ainult korra elus?

Jah, kuigi mõnel on hea treenerikoht ka siin, kus ta saab mängida euromänge, nagu Heiko on mänginud. Heiko saigi selle võimaluse, sest esiteks on ta Eesti koondise peatreener ja võitis Poolat, aga teine põhjus oli see, et nähti, mida ta on teinud Kalev/Cramoga ja milliste meeskondade vastu ta on mänginud. See on kindlasti midagi, mida agentuur saab kasutada, et vaadake, see treener saab sellise eelarvega meeskonnaga mängida Dijoni või Cholet vastu ja võita Itaalia kõrgliiga meeskondi. Aga see, et ta on eestlane, on olnud takistuseks, kuna Eestist pole tuntud treenereid tulnud. Praegu on nii, et kui sa oled soomlane, siis on teine lugu. Näiteks Petteri Koponen, kellel on küll mängija taust, sai Austraalia liigas mängiva klubi peatreeneriks, kuigi tal polnud ühtegi päeva peatreeneri kogemust. Miks? Sest nad on näinud Soome treenereid ja Tuomas Iisalo nimi aitab kõvasti. Tuomas polnud tegelikult kunagi välismaal mänginud, aga tal õnnestus sinna peatreenerina saada. Daniel Jansson samuti, aga praegu on ta Saksamaa esinelikusse kuuluva klubi peatreener.

Kunagi ei olnud soomlased ka treenerite maailmas kõvad nimed, aga ühel hetkel see muutus. Henrik Dettmann oli ilmselt esimene, kes selle akna raius. Kaua eestlased veel ootama peavad?

Praegu ongi see moment. Soome moment tuli ka sellest, et Soome mängijad läksid samm-sammult paremaks ja said parematesse liigadesse. See ütleb klubijuhtidele, et Soomes osatakse midagi teha. Praegu liiguvad Eesti mängijad Euroopas igal pool ja Eesti koondis jõudis teist tsüklit järjest Eurobasketile. Tänu sellele nähakse Euroopas Eestit taas korvpalliriigina. Kui Eesti peaks Eurobasketil alagrupist edasi saama, siis keegi teeb silmad lahti ja vaatab, et sealt võib midagi tulla ja pole vaja alati horvaate, hispaanlasi või serblasi võtta. Mõned klubijuhid on avatud proovima midagi uut, sest nad on Serbia kooli treenereid näinud juba aastaid. Legias juhtuski tegelikult nii, et spordidirektor Aaron Cel võttis treeneriks oma vana sõbra, horvaatlase Ivica Skelini, aga samas mõtles endamisi, et võiks ka midagi muud proovida. Kui Skeliniga ei läinud hästi, siis ta tahtiski täiesti teistsuguse suhtumisega treenerit.

Meil on nüüd kindel, et tulemas on kaks EM-finaalturniiri järjest, kus meie uus põlvkond on eeldatavalt oma parimas vanuses. Sa oled küll juba peaaegu eestlane, aga kui paned pähe hetkeks oma soomlase mütsi ja vaatad kõrvalt, siis ühe 1,3-miljonilise riigi ja rahva jaoks on see ju päris kõva asi?

See on tegelikult väga äge. Lassi juba tihti küsib, kas ma olen soomlane või eestlane (Naerab.). Tegelikult ainus vahe Eesti ja Soome korvpalli vahel on NBA superstaari olemasolu. Kui Lauri Markkanen ära võtta, siis ma ütleks, et keskmine eestlane on praegu parem kui keskmine soomlane, kuigi Soomes on tulemas päris palju mehi, kes on praegu ülikoolis.

Üks pikk, Miikka Muurinen, lammutab USA-s keskkoolis.

Jah, temast tuleb NBA mängija! Nüüd ongi vaja, et keegi Eestist ka läbi murraks. Henri Drell oli tubli ja eelmine hooaeg sai mingid mängud mängitud, aga nüüd oleks vaja, et keegi saaks põhikoosseisu ja hakkaks seal tegutsema.

Ma mõtlesin, et Henri Veesaarest saab see mees.

Võib veel tulla. Ta tegi eelmisel aastal Arizonas suure sammu. Kui Motiejus Krivas sai vigastada, siis Henri oli selleks väljakutseks valmis. Vahepeal oli tema nimi NBA mock draft‘idest juba kustutatud, aga nüüd tuli see sinna tagasi. Mitte selleks suveks, aga järgmisel suvel teises ringis. Vaatame, kuidas tal North Carolinas läheb.

Keha ja oskused on justkui olemas?

Jah.

Samas me siin Eestis oleme väga nõudlikud oma sportlaste suhtes ning tahame justkui, et iga mees natuke üle oma varju hüppaks. Kas nõustud selle väitega ja kas see Soomest tulnuna oli Sinu jaoks üllatav ka?

See polnud üllatav, sest ma tunnen ajalugu. Tegelikult see tulebki ajaloost, kuna 1993. aastal oli Eesti korvpall Euroopas kuue parema hulgas jne.

Et siis miks ei peaks nii edasi olema?

Jah. Ma lugesin Üllar Kerde intervjuud, kus ta ütles, et tema lõpptulemus 2001. aasta EM-il oli sama, mis meil Milanos, et miks te mind tümitate ja tehke siis ise paremini. Samas ma arvan, et selline suhtumine sunnib edasi pingutama ja praeguse põlvkonna ja fännide koostöö on näidanud, et siin on midagi ägedat. Lihtsalt spordis tuleb ette nii pettumusi kui ka õnnestumisi. Arvan, et mängijad on sama suhtumisega ja nad ei lähe Serbia vastu mõtetega, et nad kaotavad selle mängu. Ma kuulasin just endise Soome koondise kapteni Shawn Huffi intervjuud, kus ta rääkis, kuidas ta läks igale mängule veendumusega, et Soome võib selle mängu võita. Ainult ühes mängus, 2014. aasta MM-il USA vastu, ei suutnud ta oma peas leida varianti, kuidas Soome võiks seda mängu võita. Arvan, et eestlased lähevad EM-i mängudele samamoodi mõeldes, et võiks võita. Isegi, kui tõenäoliselt Eesti kaotab, siis kõik mängijad mõtlevad, et kui kõik läheb superhästi, siis võime võita. Fännid tulevad sama mõttega ja sunnivad tagant. Kui see lumepall läheb veerema ja mängijad ja fännid mõtlevad ühtemoodi, siis võib ka midagi juhtuda.

Väikerahvana me kogu aeg mõtleme, mida teised meist arvavad ja meile meeldib, kui keegi ütleb või kirjutab meie kohta ühe lause, aga samas me tahame neid kõiki suuri võita.

Eesti rahva ja Eesti meedia ootused on kõrged, aga kui me neid ootusi ei ületanud või ei täitnud, siis vähemalt mina küll suurt pahameelt ei tundnud. Pigem oli nii, et ootused olid küll kõrged, aga kui ei võidetud, siis järgmine mäng elati jälle meeskonnale kaasa. Mulle tuleb hästi meelde Leedu mäng, mis jäi minu viimaseks mänguks Eesti koondise peatreenerina. Kõik spekuleerisid, et selles aknas peab mõlemad mängud võitma. Põhja-Makedooniat võitsime võõrsil napilt ja siis tulime koju ja võitsime Leedut. Siis kuulsin, et Eesti polnud varem kunagi Leedut võitnud, aga enne akent kõik rääkisid, et lausa peab võitma. Õnneks läkski nii.

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Minule on meelde jäänud EM-i avamäng Milanos, kus Sa tegid kohe mängu alguses kolm vahetust korraga ja pärast oli draama, et sellepärast läks rütm sassi. Samas tänapäeva tempode juures on tegelikult üsna tavaline, et tehakse kolm vahetust. Kas oled ise mõelnud, miks need Sinu kolm vahetust kõigile nii hambusse jäid?

Arvan, et need inimesed, kes tänase päeva korvpalli kohta rohkem teavad, sellest väga palju ei rääkinud, vaid rääkisid need, kes on oma mõtetega kuskil kaheksakümnendates või üheksakümnendates. Nad pole kursis sellega, mis tänapäeval toimub, aga inimesed armastavad ja kuulavad neid ja arvavad, et nii ongi. Ma tean, et sa tead, kellest ma räägin. Need on arvamusliidrid, kes pole asjaga enam üldse kursis. Kahjuks pole sellist kultuuri, mis on Leedus või Soomes, kus mängu analüüsitakse väga palju rohkem. Kui ma vaatan, millised kujud räägivad Leedu ja Soome televisioonis, nagu näiteks Tuomas Iisalo ja Petteri Koponen, siis nad on kursis, mis tänasel päeval korvpallis toimub ja nad aitavad ka tavainimestel aru saada. Arvan, et Eestis on ka neid inimesi, aga nad ei räägi avalikult.

Ma olen igasugu leedulaste kommentaare lugenud ja seal on tavainimesed kraadi võrra kangemad kui siin Eestis. Leedu korvpall ei ela praegu kõige paremaid aegu, aga nemad on oma mõtetes ikka olümpiamedalistid.

Selles mõttes ongi ajalugu problemaatiline. Kui mõned need Leedu legendid mängisid, siis polnud veel isegi kolmepunktijoont. Paljud reeglid on vahepeal muutunud, nagu viskekell. Aga Soomes pole sellist ajalugu. Soomes on küll 1964. aasta olümpiamängud, aga nemad ei hakka Dettmanni või Lassit nöökima, vaid pigem toetavad.

Kui Milanos oli esimene mäng Itaaliaga ja mängiti Eesti ja Itaalia hümni, siis mina olin tribüünil ja sel hetkel oli seal saalis selline aura, et mul tuli peaaegu püksi, et kus me nüüd oleme. Mõtlesin, et kuidas kõik need noored mängijad, kes seal rivis seisavad, selle pingega küll toime tulevad. Aga siis pärast mängu lugesin, kuidas EM-il Itaaliale nende koduväljakul kaotamine oli altminek. Ma hakkasin mõtlema, et sellisel tasemel ja sellises õhkkonnas võitmine on mängijate jaoks ka midagi, mida peab ära õppima. Sa ei saagi minna piltlikult Eesti liigast sellisesse situatsiooni ja hakata kohe võitma.

Loomulikult, aga ma arvan, et Eesti mängijad on õigel teel. Kui me vaatame kriitiliselt, kus nad praegu mängivad ja millistes rollides, siis meil on kolm kutti Hispaania liigas, aga nad põhimõtteliselt ei mängi. Kullamäe mängis hooaja alguses, Sander mängib ühe mängu siin ja teise mängu seal ja Drell mängib viis minutit siin ja seal. Kui sa oled vahetusmehe rollis, siis kuidas sa peaksid Nikola Jokicit või Bogdan Bogdanovici takistama? See oluline samm on veel tegemata. Nad on noored ja nad on võimelised seda sammu tegema, aga see nõuab väga raskeid otsuseid, kus järgmine hooaeg mängida. Meil siin on lihtne rääkida, et mingu sinna või sinna, aga me ei tea, millised pakkumised neil laual on. See samm on neil veel võtmata, aga nad on juba õigetes liigades. Paar kutti on ka Itaalias, aga seal on sama asi. Kui me mängime Itaalia koondise vastu, siis kes meil Serie A-s mängib? Vene omal ajal mängis, aga Treier mängib keskmiselt kaheksa minutit.

Mina mõtlen alati, et meie jaoks on see edasiminek. Minu spordimeedias oldud aja jooksul on olnud hetki, kus meil ongi üldse vaid paar mängijat välismaa klubides.

Sul on õigus. 2015. aasta EM-il oli Eesti koondises kolm meest välismaalt. Nüüd on enam-vähem kõik välismaalt, aga järgmine samm peaks olema see, et nad oleks põhiviisiku mehed ja neil oleks meeskonnas kindel roll. Soomele tõigi edu see, et mängijad olid õiges klubis ja õigel tasemel. Nad ei istunud pingil, isegi kui nad olid natuke madalamal tasemel. Shawn Huff, Kimmo Muurinen ja Tuukka Kotti olid ka Itaalias, aga nad mängisid. Järgmine EM on 2029. aastal ja nende nelja aastaga peaks praegune põlvkond need sammud tegema, siis võib sealt midagi tulla. Kui Maiki juurde tagasi tulla, siis tema on mänginud nii Hispaanias kui ka Jaapanis, aga järgmise sammuna võiks olla kuus-seitse mängijat, kes mängivad heal tasemel Euroopas, pluss üks superstaar. Siis oleks juba täiesti teine jutt.

Sa oled Eesti noortekorvpalliga päris hästi kursis. Kas meil on sellist superstaari tulemas või pigem mitte?

Huvitavaid kujusid on palju, aga ma rääkisin seda ka siis, kui ma siia tulin. Ma vaatasin U16 koondist ja näiteks Kasper Suurorg tundus juba siis huvitava kujuna. Ma mäletan, et nägin teda, kui ta oli U14 või U15. Mõtlesin, et ta on nagu Eesti Mantas Kalnietis, pikk tagamängija, kes võib minna pukki. Kui rääkida superstaaridest, siis 2007, 2008, 2009 vanusegruppides on päris huvitavaid kujusid. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga 2006 on natuke nõrgem grupp. 2005 grupis on jälle paar kutti, nagu Stefan Vaaks. Aga see on normaalne.

Iga aastakäik ei saagi hea tulla?

Ei saa. Vaaks läheb nüüd Providence’i mängima, aga kes teab, kas ta saab NBA-sse või mitte. Kui ta USA-s õnnestub, siis on temale kõik uksed avatud. Kõik mõtlevad, et see superstaar võiks olla keegi pikk, aga miks mitte hea viskaja? Tal on erilised oskused olemas.

Eesti korvpallifännid ütlevad tihti, et kui võrrelda meid lõunamaalastega, siis lõunamaalased arenevad justkui kiiremini ja meil on müüt, et eestlane ongi hilise arenguga. Meie eelmine põlvkond, Kangurid, Taltsid ja Arbetid said mängumeesteks samuti alles 20-ndate keskel. Eesti ja Soome on mõlemad Põhjamaad, kas sellel müüdil on mingi põhi ka all või on see midagi, mida me oleme endale vabanduseks välja mõelnud?

Nii ja naa. See müüt oli Soomes ka ja arvati, et U16 koondis kaotab igal juhul. Grusiinid, türklased ja kreeklased on alati füüsilised, aga samas Eesti U16 koondis on nüüd A-divisjonis. Soome U16 on mitu korda A-divisjonis olnud ja tuli korra ka viie parema hulka, millega teenis pääsu U17 MM-ile. Soomes ja eriti Eestis on olnud takistuseks see, et füüsilise treeninguga alustatakse liiga hilja. Mulle tundub, et noore mehe keha treenimisega võiks alustada natuke varem. Samas olen igal pool treeneritele rääkinud, et mängu intensiivsus ja kiirus tõuseb kogu aeg ja seda peab rõhutama juba noorte seas. Liiga tihti näeb trenne, kus seda üldse ei tehta. Kuidas siis mängida saab?

Üks asi veel, mis minule pähe ei mahu, on see, et noored liiguvad järjest vähem ja muutuvad keskmiselt järjest nõrgemaks, aga samas tippsport läheb kogu aeg edasi ja sa pead juba nooremana olema tugevam ja kiirem. Korvpallis oli vanasti niimoodi, et kui olid kaks meetrit pikk, siis sinult ei oodatud mitte midagi muud peale selle, et oleksid tugev mees ja ajaksid korvi all küünarnukid laiali. Nüüd, kui sa oled alla kahe meetri ja visata ei oska, siis sul peab olema mingi muu superomadus, muidu sul tippkorvpalli asja pole. Kuidas need asjad kokku lähevad?

Ma arvan, et sellest mõtlevad kõik igal pool. Elu muutub ja meil on kõik need nutiseadmed ja elektritõukerattad, millega trenni sõidame. Kui varem sõitsid rattaga trenni, siis nüüd veab ema või sõidad tõukerattaga. Vastutus liikumise eest jääb klubile, sest koolisporti on ka vähe. Vahe tavainimese ja nende noorte vahel, kes teevad sporti, läheb aina suuremaks. Ühiskond maksab kunagi selle eest suure arve, sest paljud inimesed ei liigu enam üldse, aga see on rohkem kooli ja ühiskonna probleem. Koolides on nüüd liikumisõpetus. Kui see võetakse ka maha, siis see on väga halb otsus.

Kas Soomes on samad probleemid?

On. Täpselt samad probleemid.

See on vist igal pool arenenud maailmas.

Jah. Hea küsimus, miks nii on, aga need on poliitilised otsused. Samas ma arvan, et nende jaoks, kes korvpalli juurde tulevad, lähevad treenerid aina paremaks. Kui treenerid saavad paremini aru ja on valmis seda mängu edasi viima, siis küll mängijad ka arenevad. Treeningprotsessid ise lähevad järjest paremaks. Alaliit töötab ka selle nimel, et oleksid koolitused, mis aitavad treeneritel ennast arendada. Kuigi ühiskonnana on meil probleemid, siis need, kes liiguvad, need ikka liiguvad. Need, kes mängivad korvpalli või jalgpalli, on tulevikus veel kiiremad ja tugevamad. Meie arusaamine inimestest ja sellest, kuidas neid treenida, läheb alati paremaks.

Minu lemmikelement korvpallis on keskpositsioonivise. Vahepeal oli see põhimõtteliselt täielikult põlu all, sest tuli n-ö Exceli-korvpall ja olid ainult kolmesed või lay-up‘id. Mulle tundub, et see trend on nüüd muutumas ja seda ka NBA-s, kus selle hooaja MVP on mees, kes teeb enamus asju keskpositsioonilt või läheb läbi (Shai Gilgeous-Alexander – toim.). Kas Sina näed treenerina ka seda, et kolmeste trend, mis sai alguse Curry ja Golden State Warriorsiga, on nüüd pendlina natuke tagasi tulnud?

Natuke küll. Kui sa vaatad näiteks Euroliiga finaali, siis praegu liigub mäng pigem selles suunas, et kõige lihtsam on leida viisik, kes suudab kaitses vahetada kõiki katteid. See läheb rohkem ja rohkem üks-üks korvpalliks ja sealt tulevadki need keskpositsioonivisked. Enam pole ainult step-back kolmesed, aga pigem tundub tänane trend olema see, et kui sul ei ole selget eelist pick and roll‘ist või korvi all, siis otsitakse mismatch‘i ja tullakse tegema katteid, et saada vahetustest soodsam match-up. Näiteks Heikol on Legias pikk tagamängija McGusty ja teda kasutatakse nii, et keegi muu paneb katte ja tema saab nõrgema kaitsja. Siis ongi keskpositsioonivise väga hea vise. Praegune trend on see, et otsitakse match-up‘i, mille vastu rünnata, aga kui seda pole, siis see match-up luuakse. Treeneritel on alati mõttekoht, milline on see mäng kümne aasta pärast. Trendid tulevad ja lähevad. 15 aastat tagasi räägiti mulle Soomes Katajas, et ei saa mängida sellist korvpalli, kus sa viskad mängus keskmiselt 30 kolmepunktiviset, aga kaks aastat hiljem viskasid kõik 30 kolmepunktiviset või rohkem. Treenerid otsivad alati, mis võiks olla see järgmine asi, mis annab eelise.

Anna korvpallitreeneritele vihjeid, mis võiks olla järgmine megatrend, mis laineid lööb?

Kui ma seda teaks, siis ma oleks miljonär (Muigab.). Me mõtleme kogu aeg, kuidas neid eeliseid saada.

Kas need trendid käivad mängijate järgi? Näiteks tuli Curry, kes on füüsiliselt mõnes mõttes täiesti keskpärane korvpallur, kuid kellel on selline imeline viskekäsi ja kes näitas, et saab ka niimoodi mängida.

Loomulikult. Kõik sõltub protsendist. Kui ta viskab 20-protsendilise täpsusega, siis see pole hea viskaja, aga kui ta paneb 40-protsendilise täpsusega, siis see on sama hea, kui kahepunktivisete protsent oleks 60. Kes niimoodi paneb, on päris kõva kutt. Kui sa paned kolmeseid 40-protsendilise täpsusega, siis see tähendab seda, et kümne viskega on sul 12 punkti koos. Kümnest kahepunktiviskest pead tabama kuus, et 12 punkti saada.

Teine viimase aja trend on positsioonivaba korvpall. Kas Sa arvad, et see läheb edasi ja mingil hetkel ongi võib-olla kogu viisik kahemeetrised mehed? Kui näiteks ACB liigat vaadata, siis seal on igas satsis traditsioonilised pikad, aga kohati on näha, et neid saab panna vaid omavahel võitlema ja ülejäänud mängivad siis hoopis teist mängu.

Arvan, et Eesti on sellele tegelikult päris lähedal. Kui paneme kokku sellise viisiku, kus Kasper Suurorg on terve ja mängib positsioonil “number üks”, Kullamäe “kahel”, Artur Konontšuk “kolmel”, Siim-Sander Vene või keegi muu “nelja” peal ja Kotsar “viie” peal, siis nad kõik oskavad palliga toimetada. Maik ei viska kolmeseid, aga teised viskavad ja Maik on suurepärane sööduandja ja kaitses võivad põhimõtteliselt kõik katta erinevaid positsioone.

See eelis tulebki kaitses välja?

Jah. Selles mõttes on Eesti väga ebamugav vastane. Olgu, Serbia ja Jokici vastu oleks raske eelist leida, aga kui näiteks Türgil on mingi suur mees, siis on küsimus, kas see on nende eelis või Eesti eelis? Kui Eestil on liikuv viisik ja teda pannakse liikuma, siis kumb lõpuks eelise saab?

Mulle tundub, et see, mida Alex Caruso NBA play-off‘is Nikola Jokici vastu tegi, andis teistele ka mõtteainet. Kui Jokic korvist kaugel tsentrina mängujuhti mängib, siis võib-olla polegi vaja sinna pikka peale panna, vaid hoopis mingi kaitsespetsist hagijas segama?

Täpselt. Aga Eesti koondise vaatest on see kõik juba Heiko mure (Muigab.).

Seda on ilmselt Su käest palju küsitud, aga ma küsin ka. Miks Sa ikkagi oma elukohaks oled Tallinna ja Eesti valinud?

Tegelikult minu Helsingi korteris käib praegu remont ja ma elaks igal juhul Tallinnas, aga mul on Soomes suvila ja liigun kahe riigi vahel edasi-tagasi. Mulle väga meeldib see asukoht Kalamajas, kus ma praegu elan, sest mulle meeldib mere ääres liikuda ja sealt rattaga linna poole sõita. Siin on palju rohkem kohti, kuhu välja minna. Siin on häid restorane, kus on odavamad hinnad kui Helsingis ja mul on siin palju tuttavaid. Olen käinud juba U15 ja U20 koondiste trenne vaatamas. Tallinn on minu jaoks piisavalt suur, aga samas piisavalt väike linn. Helsingi on tihti liiga hektiline ja seal on omad miinused.

Kas korvpallisõbrad tulevad Sulle tänaval ligi ka?

Jah. Kui mulle tuli külaline Jaapanist, siis võtsime takso ja taksojuht ütles kohe, et näen, et sina Jukka tellisid takso, tore sind siin näha. Siis hakkas inglise keeles Jaapani poisile selgitama, et Jukka on siin kuulsus ja 85% eestlastest teavad teda (Muigab.). Aga üldiselt on eestlased selles mõttes väga mõistlikud. Enamik saavad aru, millal võib rääkima tulla ja millal mitte. Kui ma olen kuskil Noblessneris söömas või joon sõpradega õlut, siis kindlasti tohib tulla ja paar sõna rääkida või pilti teha. Ma saan eesti keelega suht hästi hakkama ja see teeb asja palju lihtsamaks. See on väga meeldiv.

Kuidas Sul jaapani keelega on?

Praegu oskan väga vähe. Klubi ei leidnud õpetajat, kes oleks meie ajakavaga sobinud, aga hooaja lõpus leidsime Yokohamas ühe õpetaja, kes teeb nii online-õpet kui ka kontaktõpet. Mul on mõttes järgmine hooaeg seda natuke proovida.

Kas see huvi tuleneb austusest selle riigi vastu või on Sul endal ka huvi areneda mingites muudes suundades?

Ma arvan, et kõik kokku. Tean Eesti kogemusest, et kui ma hakkasin eesti keeles rääkima, siis esiteks tegi see minu elu palju lihtsamaks ja teiseks sain näidata, et ma tahan siin ühiskonnas elada ja siinset kultuuri austada. Võib-olla tulen sealt aasta pärast ära, aga samas võib-olla olen järgmised kümme aastat Jaapanis. Siis on see mulle väga kasulik ja võib-olla aitab see ka lepingut teenida, kui keegi vaatab, et ma oskan natuke jaapani keelt ja näitan, et tahan seal olla.

Siis saad ka kohtunikega veidi õiendada.

Kohtunikud kohtunikeks, aga samuti klubi omanike või mängijatega. Pluss ma olen juba nii vana, et õppimine on alati kasulik.

Howard Frier õppis ameeriklasena eesti keele ära, soomlasena on see ilmselt natuke lihtsam, aga Sina õppisid ülikiiresti. Samas ligi kolmandiku Eesti elanikkonnast moodustavad inimesed, kes on elanud siin aastakümneid, aga ei saa ühestki sõnast aru. Kuidas selline asi võimalik on?

Kunagi töötasin Belgias ja seal on flaamid ja prantsuskeelsed valloonid, kes ei suuda kuidagi üksteise keelt õppida. Näiteks Belgia koondises peab olema füsio, kes räägib flaami keeles ja füsio, kes räägib prantsuse keeles, sest muidu kõik ei saa aru. Samal ajal treener räägib inglise keeles ja kõik saavad aru. Tegelikult see pole hea asi ja mina ei saagi sellest hästi aru. Kui ma õigesti aru sain, siis hiljuti oli uudistes, et nüüd hakkab olema nii, et kõik peavad eesti keelt õppima. Läti proovis teha niimoodi, et nad saadavad minema kõik, kes läti keelt ei räägi. See on päris karm, nagu (Donald) Trumpi otsus. Mul on ka olnud olukordi, kus ma lähen kuhugi kauplusesse või restorani ja tundub, et inimene ei saa eesti keelest aru. See on imelik ja ma arvan, et see võtab veel aega. Keel on üks liitev jõud. Soomes on soome- ja rootsikeelsed inimesed, aga kõik oskavad soome keelt.

Kas Sa said Eestis töötades aru, miks koondises ja korvpallis üldse on läbi aastakümnete olnud minimaalselt vene emakeelega mängijaid? Miks see nii on?

Eesti spordis tundubki üldiselt nii, et venekeelsed lapsed lähevad kas jalgpalli või jäähokit mängima. Mõned alustavad kuskil korvpalli mängimist, aga siis lõpetavad ära. See on alaliidu poolelt vaadates kindlasti aastakümneid murekoht olnud, et nad korvpalli mängimise lõpetavad.

See on kasutamata ressurss?

Loomulikult. Seal on palju häid sportlasi, kellest võiksid tulla korvpallurid. Kui kõik oskavad inglise keelt, siis lahendus võib olla nagu Belgias, et ei räägi eesti ega vene keeles, vaid räägime inglise keeles. Korvpalli jaoks on see sellises väikeses riigis miinus.

Sest muidu ei olegi 1,3 miljonit, vaid 800 000 inimest, kelle hulgast need mängijad tulevad?

Täpselt.

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Euroopas on tänapäeval väga populaarne, et koondist kokku pannes valitakse mõni kodustatud ameeriklane või Euroliiga staar. Eestlased, leedulased ja serblased ei ole veel võtnud.

Soomlased ei ole ka võtnud. Soome koondises on olnud Jamar Wilson ja Erik Murphy, aga neil on Soome pass. Nad on kas abielus soomlannaga või Soome päritolu.

Sellist šoppamist ei ole teinud üksikud Euroopa riigid. Meestele saadetakse pass postiga ja nad ei ole kunagi seal riigis käinudki. Ma tean, et Sa ei kiida seda heaks, aga kuidas selle vastu võidelda? Kas see rong on läinud ja kuna suurriigid tahavad, et see nii oleks, siis see ka on nii?

Ma ei ütleks, et FIBA on nõrk, aga FIBA on survestatud Euroopa Liidu otsuste poolt. Näiteks Põhja-Makedoonia, kus kohalikud reeglid on sellised, et passi võib päevapealt anda – FIBA ei saa seda keelata, kuna EL-i reeglid tulevad vastu. Põhimõtteliselt on see nagu tööleping ja FIBA ei tohi olla see, kes ütleb, et sa ei saa oma tööd teha. Need on poliitilised murekohad. Eestis ja Soomes on lihtsalt raskem kodakondsust saada.

Meil ei saagi, sest meil ei ole topeltkodakondsus lubatud. Juba see teeb mänguväljaku ebavõrdseks.

Me kõik saame aru, et see on täiesti vale, aga kuidas sa siis Põhja-Makedooniat keelad? Võib-olla oleks võimalik teha nii, et kahe aasta jooksul pärast passi kättesaamist ei saa mängida või midagi säärast, aga lõpuks langetab otsuse FIBA juhatus, kus häält ei kasuta ainult Balti riigid, vaid pigem türklased ja kreeklased, kellel on samuti kodustatud mängijad. Nüüd kodustab mängijaid juba Hispaania ja varsti hakkavad Itaaliast ka passid igale poole lendama.

Õnneks saab korraga ainult ühte välismängijat kasutada.

Õnneks küll. Samas, kas Eesti üldse suudab mängida medali eest ilma T. J. Shortside või Kendrick Nunnideta? Kindlasti annab see vastastele eelise ja sa pead tegema veel ühe sammu rohkem, et mängida nende vastu, kes annavad passe välja. Kindlasti oleks abiks, kui sul on Shortsi-sugune mängija tagaliinis, aga samas ma arvan, et tänasel päeval ei võetaks Eesti ühiskonnas seda T. J. Shortsi hästi vastu.

Sa oled palju mänginud nende koondiste vastu, kus on palju passi saanud mehi. Kas see on minu tunnetus või need mehed ei olegi väga motiveeritud kuskil koondiseaknas panustama? Okei, neile makstakse see uhkelt kinni, aga mulle tundub, et näiteks seesama Shorts ei ole koondises päris sellel tasemel, mis ta on klubis olnud, sest ta ikkagi ei mängi oma riigi eest.

Seal on omad erandid olemas. Näiteks J. R. Holden oli kunagi väga tubli Venemaa eest.

Või Lorenzo Brown, kes mängis hästi Hispaania eest.

Jah, erandid on olemas, nagu Dee Bost, kes mängis aastaid Bulgaaria eest ja oli alati kohal, aga mõned on sellised, kes teevad seda lihtsalt selleks, et saada endale Euroopa pass, et näiteks Hispaanias olla Euroopa ja mitte USA kodakondsusega. See on kindlasti jama, aga see on Keio Kuhi ja FIBA juhatuse asi. Las nemad tegelevad sellega. Samas ma saan aru, et see on keeruline teema ja mitte nii lihtne, et FIBA otsustab, et seda ei lubata ja ongi kõik, sest see on vastu EL-i põhimõtetele.

Kaua Sa puhata saad ning millal tagasi Jaapanisse lähed?

Jaapanisse lähen juuli lõpus. Lennupiletit veel pole, aga 23. või 24. on minek. See on minu esimene suvepuhkus üle 15 aasta. Alati on olnud kas Soome koondis, noortekoondis või Eesti meeste koondis, kellega olen suvel tegutsenud. Ma ei tea, kuidas olla või mida teha.

Siis on hea, et sain paar tundi sisustada. Pead endale mingi spordiala leidma.

Jah, näiteks minna golfi mängima. Samas tahaks ka rahulikult toimetada ja pikalt magada, aga ei suuda ja ärkan liiga vara, siis teen kohvi ja vaatan uudiseid.

scroll to top