Close

EESTI KORVPALLI TULEVIK | Tüdrukute U19 vanuseklass: on nii positiivset kui ka negatiivset ja nii kriitikat kui ka ettepanekuid

-Neidude U19 vanuseklassi võitja Audentese Spordiklubi/Siili PK | Foto: Siim Semiskar

Korvpall24 portaal jätkab ka sel suvel eelmise aasta traditsiooni, kui pärast Eesti noorte meistrivõistluste lõppu rääkisime erinevates vanuseklassides finaalturniirile jõudnud võistkondade treeneritega, et teada saada, mis seisus see konkreetne vanuseklass praegusel hetkel on.

Selles kirjatükis lahkame tüdrukute kõige vanema noorteklassi ehk neidude U19 sarja rõõme ja muresid. Mai lõpus peetud finaalturniiril tuli selles vanuseklassis meistriks Audentese Spordiklubi/Siili PK, kes kodukamaral on jäänud vastastele alistamatuks. Finaalis mängiti 79:42 üle Rapla Korvpallikool. Pronksikohtumises oli Audentese Spordiklubi/TSK 61:48 parem Pärnu Spordikoolist.

Artiklis saavad sõna finaalturniiril osalenud naiskondade treenerid Maia Dorbek, Kaia Milling, Reet Rausberg ja Kalle Kollin, kelle käest tahtsime teada, kui heaks nad hindavad U19 vanuseklassi üldist taset ning mida ja kuidas peaks ikkagi tegema, et viimasesse noorteklassi jõuaks välja võimalikult palju tüdrukuid, kes kunagi korvpalluriteed on alustanud. Uurisime kogenud treeneritelt ka seda, kuidas nemad on oma gruppe koos hoidnud, mis nüüd parematest tüdrukutest edasi saab ning mis on suurimad kitsaskohad, miks korvpallikaardil uusi tüdrukute korvpalli kantse juurde ei taha tulla.

Neidude U18 koondise peatreener on Sergio Cubeiro Rico ning selle tiimi suvine tsükkel on tänaseks juba lõppenud. Bulgaarias Sofias peetud B-divisjoni EM-turniiril sai Eesti naiskond 18 tiimi hulgas 11. koha, kui võideti neli ja kaotati kolm kohtumist. Enne EM-turniiri peetud Balti matši meie esindus võitis, kui üle mängiti nii Läti kui Leedu neiud. Põhjamaade meistrivõistlustel saavutati kolme võidu ja kahe kaotusega 3. koht.

-Maia Dorbek | Foto: Siim Semiskar

MAIA DORBEK (Audentese Spordiklubi/Siili PK)

Maia, kui me räägime tüdrukute U19 vanuseklassist, siis tipud on meil justkui olemas, aga laiemat kandepinda mitte?

Paratamatult ei ole, jah. Allpool võib kandepind olla laiem, aga ülespoole minnes hakkavad tüdrukud millegipärast kaduma. See on vist paratamatu.

Räägime paremate tüdrukute tasemest. Paljud on saanud juba väga kõrgel tasemel mängida.

Jah ja selleks, et sinna jõuda, pidi olema ikka mingi aluspõhi. Nad on alates mini- või C-klassist nii tublid olnud ja sealt on järk-järgult tulnud. Kuna nad tahavad nii kõvasti tööd teha ja neile korvpall väga meeldib, siis nad ka jõudsid siia, kus nad praegu hetkel on.

Mis see saladus on, et ühest grupist tuleb nii palju Eesti mõistes tippmängijaid? Mõnest vanuseklassist ju ei tule kedagi.

Tüübid on head. Mul on olnud kolm vanust, kes on alates minist kuni lõpuni välja tulnud nii, et pole ühtegi kaotust. See oli nüüd see kolmas. Lihtsalt peavad olema õiged tüübid, kes tahavad trenni teha, muud midagi.

Kas siin mängib mingit rolli ka võistkonnatunne, et üksteist hoitakse?

Just, võistkonnatunne. Nad on tegelikult maast madalast, üheksa-kümme aastat koos trennis käinud ja kogu aeg koos olnud. Me oleme kõike koos teinud. Nüüd viimased paar aastat enam osad meiega trennis ei käi, aga ühtsus on ikkagi jäänud.

Teie finaalivastase Rapla korvpallitraditsioon on pikk ja Kaia Milling teeb vist praegu head tööd?

Kaia on tubli ja Raplas tuleb altpoolt tubli põlvkond. Nad on meie omadest natuke nooremad, aga nad on tublid ja ma kiidan Raplat.

Miks ei ole Eesti naiste korvpalli kaardil rohkem selliseid väikseid kohti nagu Rapla?

Kõik sõltub sellest, kas laps tahab trenni teha või ei taha, kui palju ta tahab teha ja kui tugevalt ta tahab. Mõned kannatavad seda koormust, mõned ei kannata. Midagi pole teha, selline on lihtsalt hetkeseis.

Mitmed tüdrukute juhendajad on mulle öelnud, et puudu on just treeneritest. Sina oled seda tööd nüüd juba üle 40 aasta teinud. Kuidas Sul ikka hasarti ja tahtmist jagub, aga nooremad ei taha peale tulla?

Mulle on lapsed andnud positiivset energiat rohkem kui negatiivset. Kuna mul on järjepidevalt olnud hea seltskond, siis mulle meeldib seda tööd teha. Igavesti ma seda muidugi ei tee, aga järgmine aasta kasvatan neid samamoodi. Kaks või kolm aastat ma veel mängin nende tugevatega ja siis vaatan edasi.

Aga mis siis Eesti naistekorvpallist saab, kui Sinusugused ära lõpetavad?

Ma ei tea. Ma arvan, et näiteks Keilast ja Tartu Ülikoolist tuleb küll tüdrukuid, kui nad A-klassini vastu peavad. Tähtis on see, et nad A-klassini vastu peavad. Aga ühtsuse hoidmine on ikka treeneri kunst ja see pole nii lihtne.

-Kaia Milling | Foto: Siim Semiskar

KAIA MILLING (Rapla Korvpallikool)

Kaia, kas nõustud, et U19 vanuseklassis on meil tipud olemas, aga laiemat kandepinda mitte?

Kui aus olla, siis kuus võistkonda kõige vanemas vanuseklassis on Eesti kohta hea number. Selle aja jooksul, mis ma olen treener olnud, on olnud ka kolme ja nelja satsiga aastaid. Kuus võistkonda on pigem hästi ja tahaks loota, et järgmisel aastal keegi ära ei kao ja Tartu ja Nordi poolt tuleb lisa. Meie tingimuste juures ma kandepinna üle ei nuriseks. Viimase aasta mängijaid oli kõikide satside peale vähe, aga kolme vanuse peale tuli kokku.

Kõik, kellega ma rääkinud olen, kiidavad Sind ja arvavad, et Rapla korvpall on heades kätes ja et Sa juurutad modernset korvpalli. Kuidas Sa ise tunned, kui hästi on Rapla tüdrukute korvpall Sinu käe all edasi läinud?

Arvan, et võib rahul olla, aga kindlasti saaks mingeid asju alati paremini. Selle aasta võistkond oli tegelikult äge sümbioos kahest grupist. Olen kõigi nende vanustega tegelenud, kuigi muidugi aastate jooksul on olnud palju abilisi. Siin moodustasime kahest satsist ühe ja arvan, et see oligi see, mis lõpuks aitas. Muidugi võime mõelda, et igast aastakäigust võiks rohkem tüdrukuid alles olla, aga mingi kadu on paratamatu.

Mis on Rapla kõige suuremad kitsaskohad just tüdrukute korvpalli mõistes? Mis Sind töö tegemise juures kõige rohkem takistab?

Arvan, et tingimuste osas ei saa kurta. Aga eks tüdrukute trenni saamine on raske koht ja alati võiks olla rohkem inimesi, et ühed inimesed saaksid keskenduda väiksemale arvule gruppidele. Vanemates vanuseklassides päästab meid veidi Tallinna lähedus. Meil on tüdrukuid, kes on otsustanud Tallinnasse õppima minna, aga jätkavad korvpalliga siin. Samas on ka neid, kes on selle tõttu otsustanud lõpetada. Meil on küll oma gümnaasium ja spordikallakuga akadeemia, aga on selge, et tüdrukute jaoks on haridus eriti oluline ja osad lähevad mujale. Aga me püüame hakkama saada.

Miks noori treenereid peale ei tule?

Arvan, et lõpuks taandub see suuresti inimressursi taha. Me oleme mõelnud igasugu projekte, et lasteaedades peaks spordiringe tegema ja maakohtadesse peaks laienema, aga lõpuks taandub see kõik selle taha, et kui inimesi pole, siis see on keeruline. Sellele polegi head vastust. Eks rahaline pool peab ka järele tulema, et see noor tahaks treeneritööd teha.

Korvpalliliit hõikas mõnda aega tagasi välja, et naiste ja tüdrukute korvpall on nende prioriteet. Kas Sa oled tunnetanud, et midagi on muutunud?

Ma pole kunagi eriline kritiseerija olnud. Turundust ja väiksematele suunatud üritusi on justkui rohkem olnud. Noorte puhul on ka võrdsem kohtlemine, kuna finaalturniire tehakse koos. See on hea. Aga on kindlasti asju, mida saaks paremini teha.

-Reet Rausberg | Foto: Siim Semiskar

REET RAUSBERG (Audentese Spordiklubi/TSK)

Reet, kas kuus naiskond U19 vanuseklassis on vähe või piisavalt?

Seda on ikka vähe, aga kuus on parem kui mõnes muus vanuseklassis. Ilmselgelt on siin üks väga kindel favoriit Audentes/Siili näol, kelle tüdrukud mängivad juba ka Balti liigas. Rapla vääris samuti kohta finaalis. Kaia on Rapla tüdrukutega väga kõva tööd teinud ja nad mängivad väga vahvat korvpalli.

Räägi sellest vanuseklassist. Üksikud indiviidid on olemas, aga laiemat kandepinda mitte?

Mitte üksikud, vaid neid on päris palju. Ma ootan huviga, mida selle aasta noortekoondis suvel teeb, sest igas tiimis on häid tüüpe.

Räägime jälle tüdrukute korvpalli juures hoidmisest. Kas need, kes jõuavad U19 vanuserühma, on kõige hullema aja juba üle elanud?

Ma ise arvan ja loodan küll niimoodi, et need, kes on jäänud, käivad edasi. Kui sul on siin oma sõpruskond olemas, siis sa käid ikka edasi. See medal aitab ka. Me saime nüüd teist aastat järjest halva asetuse, sest meil ei mänginud spordigümnaasiumi mängijad eelturniiri kaasa. Teist aastat järjest jäime neljandaks ja on selge, et Siilile me praegu vastu ei saa. Siis oleme ikka öelnud, et lõpetame hooaja võiduga ja saame selle pronksi kätte. Siiamaani on see õnnestunud.

Nende tüdrukute jaoks on nüüd järgmine samm kas suur korvpall või harrastajana edasi mängida. Kui palju on tüdrukutel võimalust harrastajana jätkata? Meestel on see väga lihtne, sest neid liigasid on jalaga segada.

Arvan, et harrastajatel, kes tahavad lihtsalt tiksuda, on piisavalt lihtne. Meil on esiliiga ja on Rahvaliiga. Kui sa tahad mängida, siis sul on selleks koht olemas. Pigem on mure selles, et tüdrukud ei taha pärast kooli enam kõrgemal tasemel korvpalli mängida. Neid, kes tahavad, on vähe.

Mis need põhjused on?

Minnakse õppima ja võib-olla tuntakse, et korvpalli on juba liiga palju tehtud ja tahetakse puhata.

Teenimisvõimalust vist ka ei nähta?

Jah. Seda ka, et sellega ei teeni. Ma olen üritanud öelda, et läbi korvpalli saab USA ülikooli õppima minna, saad tasuta hariduse ja maailma näha, aga eks sa pead ka mingil tasemel olema, et sinna saada. Võib-olla see hoiaks neid mängus.

Mulle tundub, et vahepeal oli USA ülikooli variant tüdrukutele ahvatlevam, aga siis kukkus veidi ära?

Praegu on sinna tahtjaid küll ja viis tüdrukut ka mängib ookeani taga. Rohkem ei olegi meil olnud. Aga kõik ei taha USA-sse minna, osad tahaksid õppida ja mängida Euroopas. Igal juhul on tüdrukutel peale kooli õppimine väga tähtis. Juba lõpuklassis näed, et ei jõuta trenni nii tihti kui võiks.

-Kalle Kollin | Foto: Siim Semiskar

KALLE KOLLIN (Pärnu Spordikool)

Kalle, kuidas Sina kui pikaaegne poiste treener selle vanuseklassi tüdrukute taset hindad?

Kuna olen seda kõrvalt vaadanud juba pikemat aega, siis ma alustaks sellest pihta, et on vaja noori treenereid. Väikeste kohtade kehalise kasvatuse õpetajatele on vaja külge pookida korvpallitreeneri kategooriad, et väikestes kohtades kandepinda laiemaks muuta. Ma ei saa hinnata Eesti tüdrukute taset, kui kandepind on nii väike.

Aga miks see kandepind nii väike on? Kas see on ajalooline või viimase aja probleem?

Ega siin mingit võluvitsa ei ole, et kõik nipsust korda saaks. See on pikaajaline protsess. Ma pole nii suur fanaatik nagu naiste peatreener (Kaspars Majenieks), kes on aretanud siin minis, makros ja U14-s. Minu arvates ei vii need piirangud mitte kuhugi. Tuleb propageerida seda, et poiste klubide küljes oleks ka tüdrukute osakonnad. Mida laiem on kandepind, seda rohkem on võimalusi. Me ei saa tekitada mingeid väljundeid administratiivselt, see ei vii mitte kuskile. Tegelikult tuleks kandepinda laiendada. Kuigi ma viskan praegu alaliidule kive, siis vähemalt meistriliiga tasemel on üritatud klubidele tüdrukute osakondi külge pookida. Raplal on tüdrukute korvpalli traditsioon ja ka Pärnus on tüdrukute korvpalli traditsioonid, aga miks ei võiks neid traditsioone olla näiteks Viljandis, Räpinas või Ida-Virumaal? Kunagi oli Kohtla-Järve naiskond ju ülikõva tasemega.

Aga miks neid treenereid ei ole? Kas see taandub ikkagi palgaküsimusele?

Jah. See on üks motiveeriv osa sellest, aga sa pead lisaks ka fanaatik olema.

Sa oled töötanud nii poiste kui ka tüdrukute treenerina. Kas tüdrukuid tuleb kuidagi teistmoodi treenida või nendesse teistmoodi suhtuda?

Mingid iseärasused on. Näiteks algõpetuse puhul jääb tüdrukutele kõik külge, kõik saavad hakkama ja võtavad kõike hästi omaks. Nad on püüdlikud, aga poistega on alguses ikka pulli ja nalja. Aga tüdrukutel läheb see püüdlikkuse periood üle ja siis on see miljoni dollari küsimus, kuidas sa tüdrukud sportlikule lainele saad.

Kui palju on probleem selles, et paljudele tüdrukutele ei sobi kontaktne pool korvpalli juures?

Jah, see on üks probleem. Ega nad ei taha neid kontakte. Ma toon näitena selle, et Pärnu spordikooli võrkpalli osakonnas on kõrvalsaalis 40-50 tüdrukut ja meie saalis on 10 tüdrukut. Lisaks on Pärnus hästi palju tantsimist, mis on minu jaoks puhas rahategemise projekt. Tantsuklubid ei tegele tüdrukutega sihipäraselt, aga koguvad kaks korda suurema osalussumma kui korvpalli- või võrkpalliklubid.

Aga äkki naiste korvpalli arendamine ongi tuuleveskitega võitlemine?

Ei-ei! See on selline protsess, mida peab vaikselt ja sujuvalt lükkama. Võta basket.ee lahti ja vaata, millal viimati lisati fotogalerii naiste või tüdrukute reavõistluselt. Seal jookseb mõni üksik galerii või kellegi meistriliiga fotod. Isegi alaliidu lehe peal on meediakajastus lahja. Kui mingid kohad saaksid propageerida, et on olemas selline asi nagu tüdrukute korvpall, siis oleks vägevam.

Sellele vastukaaluks öeldakse, et meil pole, mida kajastada.

Ma olen ka seda juttu kuulnud. Ma käin tegelikult igal võistlusel ise fotoaparaadiga ja teen pilte, et midagi oleks. Kui Pärnus on meistriliiga mäng, siis on sellest eraldi Postimehe versioonid ja kõik kajastavad seda, aga noortemänge mitte. Ma räägin piskust, see ei pea olema mingi põhjalik videokokkuvõte. Me võiks sellele rohkem tähelepanu pöörata. Noorte asi võiks rohkem fookuses olla. Ma nokin veel alaliidu kallal: basket.ee lehel on vasakus servas mängude kalender, aga seal pole ühtegi noorte mängu, ainult meistriliiga, esiliiga ja teise liiga mängud. Pead hakkama linke lappama, et noorte mänge üles leida.

scroll to top